Eessõna-anõsseE. Tehke järele ja tehke paremini! (Pigem siis juba paremini ) Toimetus: Mann Lintrop Kristina Treiman Neeme Näripä, vil.

Transcription

1 Eessõna-anõsseE "Tühisuste tühisus, ütles Koguja, tühisuste tühisus, kõik on tühine. Mis kasu on inimesel kõigest tema vaevast, millega ta vaeva näeb siin päikese all?" Koguja 1, 2-3 Kui 11. klassi alguses alustasime optimistlikult projekti "Almanahh", ei osanud me kumbki oma naiivsuses aimata, mida tegelikult oma õlgadele võtsime. Ars longa, vita brevis est. Nüüd on kätte jõudnud pidulik moment, mil kaheaastane piinarikas teekond jõuab oma kuulsusetule lõpule. Nagu rahvasuu ütleb - ilu nõuab ohvreid ja kunstiga on sama lugu. Aitäh kõigile piisavalt ohvrimeelseile treffneristidele, kes olid nõus oma surematuid teoseid tavakodanikega jagama. Lisaks võlgneme tänu meie auväärt pedagoogidele, kes ulatasid oma abistava käe lõpliku valiku tegemisel. Tehke järele ja tehke paremini! (Pigem siis juba paremini ) Toimetus: Mann Lintrop Kristina Treiman Neeme Näripä, vil. 1999

2 Miniatuurid Don Juan, mu arm Kirsi Zirel XI d klass, 2002 Kust sa tuled? Kuhu lähed? Kas sul naine, võõras mees? kähistas Hamlet ärasuitsetaud häälel. Ta ei näinud, kui don Juani sihvakas ja veetlev kuju talle lähenes. See oli võimatu Hamleti silmad valgust pimedusest ei eristanud, sest valgus, see oli tema jaoks tiheda metsa valduses. Hamleti kuulmismeel oli see, mis hoiatas teda inimese lähedusest. Tulen siit ja sealt, lähen sinna ja tänna, naisi on mul kõikjal, kuhu jalad mind viivad, hüüdis don Juan puterdades, sest oli tee peal liialt viskit pruukinud. Don Juan oli alati väärikas. Seda oli tunda ka tema hääles. Ta ei kõhelnud kunagi, ei häbenenud ennast. Ta otsis maailmas endale kohta, kuigi teadis, et seda ta ei leia. Nüüd, kui ta kohtas Hamletit, kelle ta kohe ära tundis, võttis ta luba küsimata puupaku ning istus tema kõrvale. Julge mees oled, kui söandad mind kui teekäijat kõnetada, ütles don Juan Hamletile sügavalt silma vaadates, kuigi teadis, et ta on pime. Ma kardan teekäijat, kuid sind ma ei karda. Ma ootasin sind, don Juan. Olen oodanud juba kolmsada aastat, et õppida tundma su keha, vaimu, armastust. Ma vihkan sind, kuid samas tahan ma tunda su helli käsi oma kehal, lausus Hamlet rahulikult ning sulges silmad, et ei oleks nii valus, kui don Juan ta pea oma vägeva mõõgaga maha tahaks raiuda. Miks peidad sa oma kauneid silmi, ümises don Juan tasa. Nad peegeldavad armujoovastust, allikavee puhtust... Don Juan suudles Hamleti silmi, saades nii tunda tema pisarate maiku. Need olid nii magusad kui küpsed kirsimarjad ning parandasid kõik haavad don Juani huultelt, mis olid tekkinud kuiva õhu tõttu. Te olete nõrk mees, kes usub kõike, mida ma ütlen, karjus Hamlet äkitselt. Ja t e i e olete kirp maakeral, kes arvab, et kõik on tõsi, mida mina teen, susistas don Juan läbi hammaste. Mul on siiralt kahju, et mu mõõgatera on t e i e kõrile pannes nüri, sest seetõttu olen ma sunnitud kuulama t e i e helisevat häält, mis kasvatab minus t e i e vastu, mu armas prints, iga hetkega võimsamaks tunde, mida nimetatakse ihaks. See põletab mind seest ja muudab mu keha kohmakaks. Pärast pikka, pikka vaikushetke, mis viis nii don Juani kui ka Hamleti palgeilt puna ja tekitas neis hirmutunde, lausus Hamlet tasa: Shakespeare ja Moliére nemad on need, kes meid lõid, et me oma vihas ja armastuses täiustaksime teineteist. Sina ja mina otsime tõde ja õiglust, kuid maailmast, kuhu me ei kuulu. Kuigi Hamlet ja don Juan mõistavad nüüd, et nad moodustavad terviku, tunnevad nad füüsilist lähedust ainult iga kolmesaja aasta möödudes. Siis pöördub don Juan oma vallutusretkedelt ja Hamlet heidab oma õlgadelt kaitserüü, milleks on hullumeelsus. Sellel lühikesel hetkel, mil nad koos on, ei pea nad poeetilisi vestlusi, vaid tunnetavad teineteise olemasolu. Ainsad sõnad sosistab Hamlet: Don Juan, mu arm.

3 Pärivoolu / vastuvett Ines Kuusik X d klass, 2002 Tahaksin hirmsasti olla päris täiuslik, üleni valge või täiesti must (see viimane tundub isegi põnevam veel) kuid kuidas oskaksin ujuda pärivoolu maailmas, mille vetel ei olegi õieti keha ega kaalu? Kirjutatud ja kirjutamata seadused ääristavad elu igal tasandil looduse füüsika, inimese psühholoogia, tähtede tants. Maailm on süsteem, mille tegelikkus ei küsi kelleltki luba eksisteerida. Temasse sündinud lapsed kas õppigu tundma tema teid või jäägu eksinuks. Alati kujutab endast müstikat tema tõeline pale ei ole võimalik laskuda tegelikkuse põhjani; ei saa kunagi ütelda oma koordinaate lõpmatuses ega mõõta maailmapildi sügavust tõde ei avane niikuinii ühegi mõistuse ees. Oleks huvitav teada, mida tähendab tegelikult see lõputute lihtsustuste jada nimetute asjade nimetused. Inimesi armastatakse liigitada, gruppidesse jaotada, tembeldada. Oleme Vähid, Kalad, sangviinikud, introverdid, punkarid igatahes kuulume ikka kuhugi loendisse, mõne kõlavanimelise veeru alla. Kuid ikka ei tea me, kes oleme. Ükski nimetus lihtsalt ei ole piisavalt hea. Minu reaalsus näib pidevalt jõudvat punkti, kus kõik tundub ülimalt ebareaalne. Millelgi ei ole enam kindlat alust kõiksus on laotud ühte suurde hunnikusse (mind jääb veel vaevama kahtlus ega see ometi prügihunnik pole), millel kõigele lisaks puuduvad piirid tahaksin teada, kuidas saab minna sellises maailmas pärivoolu, kui kogu vetevool kujutab endast üht lõpmatut vihmasadu? Ei jää mul muud üle kui vaadelda kõike kihiti mis on sügavamal, on prügihunniku tuum ja seega tähtsam. Kuna ühiskond on elusorganism (ja üsna julm sealjuures ta on nagu emis, kes poolkogemata lämmatab oma vastsündinud pojad), ja saab eelkõige elu kõigest keskmisest, on ta ühtlasi üdini hall. Tema voogu pidi ujumine võib tuua üksnes tema enda poolt makstavat tasu raha, kuulsust, võimu -, kuid mitte seda kõige väärtuslikumat, mis on üldjuhul pealtnäha tasuta, aga ikkagi raskesti leitav. Olles end viinud kaugemale kõigest keskmisest, pean vaikselt leppima sellega, et ühiskonna-loom mind aeg-ajalt sallimatult nahutab või mõne sildi külge riputab. Ju on universumi sügavus tegelikult lihtsalt lõpmatu ring ümber iseenda ning ei ole tal kahte otsa nagu nööril, vaid narmendab hoopis otsekui mõni plahvatusohtlik närvipundar Lapsepõlve jumalik kuningriik Berit Talpsepp Xd klass, 2001 Päike paistab mu kõledasse tuppa. Kõik on kuhugi välja läinud. Mitte kedagi pole läheduses. Ma nutan ja kõik mu nukud näivad mind pilkavat, nemad, kellega koos kunagi seiklesime, kellega olin kõige pöörasem kangelanna. Taevas tõmbub pilve, pole enam midagi, ainult nukkude klaasistunud julmad silmad. Äkki muutub tuba vanakraamikaupluseks, märkan õudusega,et kõik mu elutud sõbrad on müügil, minagi istun tühjal pilgul kaugusesse jõllitades riiulil. Kõik ostetakse enne mind; vaid üks

4 hulkur, kelle viiulikastis vingub kaeblik viis, viib mu siit ära. Ma ei maksagi nii väga vähe. Lumi tuiskab mu teele, kaob ja tekib taas. Kaevan ühe koheva hange alt välja külmunud varesepoja. Ta ei lenda kunagi oma uhkeid musti tiibu sirutades üle laotuse, ei toida oma väikseid poegi ja ta silmades ei helgi kunagi piiramatu ja kuidagi masendusttekitav elujanu. Ma ei kahtle hetkekski, otsustan oma elu varesepojale anda, pumbata ta südamesse kogu jõu, mis minus peitub, ka selle, mis on hulkuris, kelle omand ma nüüd olen. Varsti ei eksisteeri mind enam, vajun jõuetult kokku, õnnistades oma ohvrit vabaduse heaks. Küll on hea, et ma ei näe, kuidas uuestisündinu mu laibal silmad välja nokib. Seisan suurel laval, näen tuhandeid valgusvihke endale suunatud olevat. Ja ma laulan! Laulan lakkamatult, lastes nii oma kõige salajasematel häältel välja tulla. Publik on sõnatu, ta muudkui aplodeerib ja aplodeerib ise sõnagi mõistmata. Ma annan endast kõik, sest ma ei suuda unustada varesepoega ja talle loovutatud elu. Mu laul on segatud põlguse ja üleoleva õnnetundega nad ei murra mind enam kunagi! Nad ei varasta minult enam midagi! Nende närune egoism ja tühja jooksvad mõttelõngad on ehk sama vähe väärt kui närbunud kuusepärjad mu kalmul. Mu põlgus muutub ekstaasiks, kriisates kisun kõik oma riided seljast ja pillun need mööda lava laiali. Äkki jääb saalis vaikseks, muusikagi lakkab. Publiku pagemine meenutab rottide tormijooksu uppuvalt laevalt. Seisan üksinda nõtruse ja edevuse altaril, seisan nõrkuse võrdkujuna. Korjanud kokku oma lailipillutud riided, kukun lahtiste lavalaudade vahelt läbi. Sealt leian end kirbuna, kes hambad ahnelt rasvunud koera lööb. Ilma publikuta pole ma siiski keegi. Kihutan mööda öiseid tänavaid taksos, mida ma ise tellinud pole. Kuulen vaid hulkuri vinguvat viiulit. Ta ei anna mulle rahu. Taksomeeter tiksub, mida aeg edasi, seda kiiremini. Varsti tuleb maksta. Lõpp-punkt on tühermaa. Nüüd on see siis käes! Annan kõik, mis mul on selle näruse arve tasumiseks. Seisan põllu ääres, millel kasvavad ohakad. Kunagi ehk leian siit endale kodu. Kunagi ehk särab siingi päike. MU LAPSEPÕLV PETLIK ON SU KUNINGRIIK, MIDA VALITSEVAD KÕRGEAUSUSED OOTUS JA IGATSUS! Murdsin kord katki su hapraid müüre hoidva tabaluku. Anneli Siirak vil, 2002 Päike paistab, vahel sajab vihma, aga maa on tühi. On ainult must muld, tühi maa. Päike paistab, vahel sajab vihma. Mulda, keset tühja musta maad, satub seeme. Pisike üksik seeme ja läheb idanema, sest päike paista, vahel sajab vihma. Tillukesest seemnest võrsub eos, eosest pisike lilleke. Päike paistab, vahel sajab vihma ja lilleke läheb õitsema, keset tühja maad musta mulla sees. Ta on kaunis, imeilus on see lilleke keset tühja maad. Tuleb sügis, päike paistab, sajab vihma, lilleke hakkab närtsima, ta ilus õis heidab maha oma kroonlehed ja seemned saavad valmis. Ta puistab seemned maha ja sureb. Tuleb uus kevad, päike paistab, vahel sajab vihma. Seemned idanevad ja sirguvad kauniteks lilledeks, keset tühja maad ja musta mulda. Neid on nüüd mitu, nende ilu on suurem ja võimsam. Aastatega saab kogu tühi maa kaetud kaunite lilledega. Ükspäev tuleb keegi ja pillab seemne, pisikese seemne sinu südamesse. Päike paistab, vahel sajab vihma ja lilleke kasvab, aegamisi paljuneb, kuni su süda on täis imekauneid lilli. Päike ikka paistab, vahel sajab ka vihma ja lillekesed õitsevad.

5 Romantiline eelarvamus mehed ei nuta kunagi Ain Sikkar vil, 2002 Kas tõesti ei nuta mehed siis kunagi? Loomulikult nutavad, valavad pisaraid iga päev, tihuvad, raske äng on tugevalt rõhumas rinda. Miks ei tohiks mehed nutta? Kes on seda neile keelanud? Kultuur? Päh, see on ju täitsa jama, ma usun, et mehed nutavad palju enam kui naised. Muidugi mitte nagu naised:poetades paar piserat, pisut halamist ja irdumist ning mõne aja pärast on parem olla. Ei, hoopiski mitte nii. Nutta on nõrkus kui mees nutab, võtab ta naiselt ja lastelt nende lootuse, sisendades neile, et nüüd on kõik, et isegi tema ei saa enam hakkama. Mees peab olema naisest peajagu pikem, seisma kui kalju, alati väljapääse leidma, otsustav olema, kuid mehed nutavad siiski ja nad nutavad palju. Mehed on seest lõhki kistud: nad ei taha enam otsustada, nad ei taha enam tugevad olla, nad ei taha enam kõike läbielatut endasse sulgeda ning vaikdes nägu teha, nagu kõik oleks korras. Nad tahavad õrnust, nad tahavad soojust, nad tahavad hellitusi ning ärakuulamist ja teist kultuuriruumi, kultuuri, mis ei nõuaks neilt robustsust, murdumatust, nad tahavad nutta! Mees, kes kunagi ei nutnud, kunagi ei kurtnud, tegi rasket tööd ja varjas selle taha oma nõrkusi, kes teadis, et ta elu on raske, et tuleb otsustada, keda lüüa, et ise mitte löödud saada, see mees on müüt, teda pole kunagi eksisteerinud, sest öösel, kui naine oli rahulikult uinunud ja lapsed kaetud sooja tekiga, võttis ta kätte pliiatsi ja kirjutas järgmised read: Oh, poor twisted me Oh, poor twisted me I feast on sympathy I chew on suffer Ichew on agony And swallow whole the pain It s too good to be All this misery Is just for Oh, poor twisted me Poor mistreated me Poor mistreated me I drown without a sea Once filled with sorrow Now filled with misery And I hated the deep dark blue On and on I live Such a burden to bear Poor mistreated me

6 Lõpuks julges ta nutta nagu naised: suured, suured pisarad voolamas põsevagudest alla, enesehaletsus raputamas hinge ja keha ning koos pisaratega voolas mööda põsevagusid alla ka tema äng, surutus, viha, põlgus, mured,raskemeelsus, eitused ja massiivsed katsumused. Viimaks tundis ta, et enam pole midagi, mille üle või mida välja nutta ja tal oli kergem, miljon korda kergem, kui ta oli nutnud mehe moodi. Sellest ajast teavad mehed, et naiselaadselt mehemoodi nuttes on vähemalt leitud pool ravimist lohutus. Mehed, nutkem terviseks! Sulle! Jaan Aru XI b klass, 2003 Ma ei tea, mis mind tabas, välguna rabas, naelutas. See pilk...see naeratus...need silmad...kelmikas suu (ja kõik muu). Ma ei taha... mul ei ole õigust tõsta ühte neist esile Sinus moodustavad nad harmoonia, kooskõla, täiuse. Jah, seetõttu olen hullumas. Mitte päris, kuid nii meeldivalt...natuke, piisavalt, et märkaksin. Võimatu on mitte tähele panna kui mu silmad on avatud, siis särad mu päeva valgustava ja soojendava päiksena; kui nad sulen...su näolapp tõepoolest ei soovi mu meeltest lahkuda! Kui maguskurb tunne...kui ärritav saamatus, suutmatus ja tahtmatus Su vastu astuda Oh, tänan Sind, printsess! Kaevasid mu hinge tunneli, mis nüüd on ühendamas mind ja maailma, mind ja Sind. Ühes otsas hele taevakiir (arva, kes) ja teises mu üksik süda, mis kaugelt kumavat taevalaotust nähes hüppab rõõmust ja ärevusest, juubeldab. Pöörasus vallatu pöörasus on ta haaranud, ta endasse matnud ja kõikjalt välja pressimas. Kuid... Ootamine on mu parim sõber, mu ainus usaldatav, praegu. Ma ei tihka rikkuda pitsitavat piina ja unistavat uhkust Sinuga mitte rääkida, olla. Tähtis pole, mis must pead (ja kas mind üldse tunned, tead), vaid see, et naeratus Su palgeil kustutab vikerkaare silmapiirilt ja kahvatama paneb tähed, su hääl helinana kuulatama paneb linnud ja kajana seisatama sunnib igaühe tema lennul. Maha löödud silmadega Sind haaran... ja Sa möödud... ilma et mind vaataks... Võibolla pole Sa tõesti senini mõistnud, et sütitad mu pilgu, meeled, süütad mu südame leeke ja tuhandeid kauneid sõnu Su poole läkitan. Äkki Sa...usud mind? On mõni mu kingitustest Sinuni jõudnud? Või kahtled...ehk? Oo õudust... Kas pean end tõestama? Ei! Tegelikult... võime ju üksteist ka vaid arglikult uudistada...

7 Kuuvasika lend Silver Tamm X d klass, 2001 Elas kord üks vasikas, ta oli punast värvi, pikakarvaline, Eesti Punane vol.3. Vol.3 sellepärast, et kloonimise käigus oli talle sisse ehitatud kosmoselaeva Mir reaktiivmootor. Sellest ta saigi endale nimeks Kuuvasikas. Koitis imeilus hommik, vasikas sirutas oma sõrgu ja ta kopsud täitusid imeliselt karge laudahaisuga. Kurat, täna jälle esmaspäev, peab tööle minema, mõtles vasikas, kui ta oma lõas lamas. Ega siis midagi, vasikas sõi kõhu korralikult silo täis, rüüpas paar pange vett peale ja käivitas oma reaktiivmootori. Miks ta sinist suitsu välja ajab? Peab jälle remonditöökotta minema ja 7-nda turbiini ära vahetama," ragises mikrokiip tema aju asemel. Kuuvasikas üritas oma pläriseva ja sinist suitsu väljasülitava mootoriga silopallide vahel laveerides õhku rebida, kuid see ei tahtnud tal õnnestuda. Peab vist riigiviina asemel metanooli kasutama: see on pisut kangem. Kuuvasikas seadis sammud kohalikku Pärnu kõrtsi, lõi sõraga ukse lahti, sammus julgelt baarileti juurde ning sõnas: Kakssada liitrit metanooli! On neil vasikatel ikka raske elu: saavad süüa, juua. Ei tea, mis neid küll jooma ajab!? torises baarman. Pole sinu asi, mine käi keldris ja ära mõtlegi mulle seda pooleliitristes Fanta pudelites tuua, ma tahan sinises vaadis! Eks klient on kuningas, torises vanadusest põdur hall vanamees. Saanud kakssada liitrit hundijalavett kätte, kallas ta selle oma Miri reaktiivmootorisse. Mootor tegi sedamaid teist häält, summutitest väljus punakas leek, mutreid ja polte lendas igasse ilmakaarde (nagu Vene asjadel ikka), nüüdki proovis Kuuvasikas Maa külgetõmbejõuga võidelda, sõrakesed kerkisid juba paar tolli maast, sarvenublud paindusid pea ligi ja lendu ta tõusiski. Kuuvasikas nautis täiel rinnal talle osaks saavat tähelepanu, kõik vaatasid ja imetlesid teda. Olles juba paar minutit lennanud, hakkas remonditöökoja silt paistma. AS Kuuvasikate ja Mir Mootorite Parandus" veeris pudulojuse optiline silm. Olles maandumisega õnnelikult ühele poole saanud, lülitas ta mootori välja ja tegi remondimehega juttu: Palju täna kliente olnud ka on? Palju ta iks um olnu, täämpa kõigil ju puhta jänkide muutori pääl, nood ei that muud kui euru penssu ja umki minik, seletas mees. Nii et ma olen täna esimene!?? Esimene iks, pääle sinu um veel üks ullike, kes julgeb säänse saraga sõita. Ma soovitan sul iks seo mootori õkvalt ärr vahetada ja endale seo läänepilli pääle panna, ega nood uued mootorid ju palju mass Mullgi siin kuurinurgas üts vedeleb, mis arvad, vahetame ärr? Ega sulle see midagi massma ei läe, ma saa su vana mootori EMEX`isse viia. Kuidas siis jääb? Eks teeme ära! Vana mees nokitses paar tunnikest ja Kuuvasikal oligi tuliuus BMW jõuallikas peal. Nad rääkisid seal veel paar tunnikest elust ja olust, et kui raske remondimehel ikka on ning kuidas ta varsti pensionile jääb. Kuuvasikas kuulas mehe jutu ära ja asutas end minekule. Ta käivitas oma uue BMW X WRT mootori ja tõusis lendu. See on hoopis teine asi, mu keha ei vibreeri, kuid ma lendan, isegi mu sabakarvad ei kärssa... lausus pudulojus Ja kui Kuuvasikas veel surnud ei ole, lendab ta igal hommikul Venemaalt Kongosse ahvi sülge korjama (tulevase tuumasõja jaoks Ameerika Ühendriikidega).

8 Kuidas tekkisid nelinurgad? Kai Kaljumäe XI d klass, 2002 Mul ei olnud plaaniski nelinurkadest kirjutada. Minu esialgne kirjand oleks rääkinud hoopis kuuvasika lennust. Aga katsu sa vasikatest või kuust kirjutada, kui su ümber on selline hulk nelinurki Paber, millele ma kirjutasin, aken minu laua kohal kõik sellised kadestamisväärselt nelinurksed nelinurgad. Paber on muidugi kõige korrapärasem. Hakkasin ohates uuesti otsast peale ja pähe tuli igavikuline küsimus: kumb oli enne, kas ring või nelinurk? Tundub, et kõigepealt oli ring. Igati loogiline. Näiteks Suurt Pauku ei kujuta kuidagi nelinurksena ette. Ikka kuidagi ümmargune tundub teine Hästi, oletame siis, et enne olid ringid. Ja seejärel tulid nelinurgad. Elu on näidanud, et alati on kuskil mingisugune seos. Järelikult on seos ka nelinurga ja ringi vahel. Aga milline? J. R. R. Tolkien kirjutab oma raamatus Sõrmuste isand, et orkid loodi haldjate mõnitamiseks. Pealtnäha on seos selle lause ja nelinurkade vahel samasugune kui seos rebase ja lennuki vahel. Aga tegelikult ei valinud ma seda sugugi juhuslikult. Kui orkid loodi haldjate mõnitamiseks, võidi nelinurgad luua (sest olgem ausad, KEEGI pidi nad ju looma) ringide mõnitamiseks. Selleks, et ringide üle irvitada. Kõik teavad, milline on ring. Ümmargune. Ilma alguse ja lõputa. Nii lihtne ja samas nii keeruline. Milline sümmeetria! Milline täiuslikkus! Siis aga tuleb nelinurk. Külg ja nurk. Nurk ja külg. Ringil ei ole nurki. Tegelikult on, aga need on oskuslikult külje sisse peidetud. Nelinurgal aga mitte. Tema nurgad on järsud ja teravad. Konkreetsed, ma ütleksin. Täielik vastand ringide meeldivale ebamäärasusele aga omamoodi täiuslik. On see nelja konkreetse nurgaga kujund siis tõesti loodud ringide parodiseerimiseks? Vasak ajupoolkera ütleb JAH. Miks mitte? Keegi peab ju ringide üle nalja tegema. Miks mitte nelinurgad? Parem ajupoolkera ütleb aga EI. See, et aju ei saavuta iseendaga kokkulepet, näitab, et minu teoorias on viga. Võibolla ei ole mul üldse õigus. Võibolla on nelinurki vaja, sest ringid muutusid liiga võimsateks. Võibolla on nelinurgad kogu aeg olemas olnud, ilma, et ringid nende olemasolu märganud oleksid. Aga äkki on nelinurk hoopis võõras eluvorm teisest galaktikast? Istub siin ja ootab õiget aega meie planeedi vallutamiseks. Äkki ei ole me universumis üksi? Hea küll, ma OLEN liiga palju ulmefilme vaadanud. Pealegi ei oska ma seda teooriat edasi arendada. Ma võin ju öelda, et uksed ja aknad tahavad meid rünnata, aga see ei viiks mind kuhugi. Halvimal juhul tooks see valgetes kitlites tüübid minu ukse taha Jään siis kindlaks oma esialgsele teooriale, et nelinurgad pärinevad ringidest. Ainult et see mõnitamise jutt mulle enam eriti ei meeldi. Ma võin ju öelda, et nelinurgad irvitavad ringide üle, aga kas see ka tõesti nii on, seda ma ei tea. Olengi tagasi seal, kust alustasin. Nelinurgad pärinevad ringidest. Mitte vastupidi. Vastupidi ei saaks olla. Ring tundub lihtsalt nii võimatult vana ja nelinurk nii võimatult uus. Pealegi oli ka Maa alguses üks gaasipilv. Ümmargune ja ilma ühegi nurgata. Nurgad tulid hiljem. Ka nelinurgad.

9 Haamri laulud Kadri Klaup vilistlane 1999 Võimalik, essee kontseptsioon lahkneb üldarvestatavast. Pole hullu, mõte lugeja piinadest valmistab mulle mõnu. Metafiktiivne text loob hüperreaalsuse taju. Püüdsin eelmises textis hästihalvasti tõestada, et autor on vaid oma surma simuleerinud (aegumatu võte - Elvis, Gagarin... Mark Twain?) ning tegelikult kontrollib lugemisprotsessi ses laadis enam kui kusagil mujal. Läbi selle kokkulepitud reaalsuse. Sest kõige subjektiivsuski on suhteline mõiste. Mingil määral mõnes kohas see kattub. Nõnda lisabki autor teksti kilde reaalsest või näib vilksamisi iseennast vagunisse vaatama kirjutavat. Pettus muidugi. Ent mis eesmärgil? Miski pole niisama. Kui ongi, siis igavusest, mängulustist leitakse tähendus. Koerast saab midagi enamat (prillmadu näiteks). Veidemann rääkinud kunagi, kui mälu ei peta, et kõik on tekst. Kõik, noh. Võimas. Metakeel on protsess, mille käigus keelest filtreeritakse müra ning järele jääb text. Kirjandus jälle on keeleline konstruktsioon. (Kõik need suured suvalised trükitähed - on vaid tähed. Tähed ja tühi ruum, kui klassikut retsida.) Trükitähed keset texti rebivad sõnu kontekstist välja, trükitähtede lisamine toimib müra taastootmisena. Tekstisiseselt seekord. Siiski korrigeeritud, sest kes tahaks lugeda, et roheline ja külm ja langevad lehed toovad taas talvise agorafoobia. Tekitab autentsuse illusiooni. (Sutrop tunnistas fiktsiooni küll eesti keelen valet tähendava, ent kontekstist/prefiksist sõltuvalt on enam kui tõde ning muudab kullaks ka end ümbritseva. Nagu Midase sõrmed.) Simulaakrumi loomine. Hypped hypertxtist hyperreaalsusse. (Aga kalambuuridega on meil halvasti.) " Simulaakrum-haamer, mille abil võim püüab välja murda oma olematuse, oma olemusliku vastutustundetuse, oma "kõikuvuse" nõiaringist." (Baudrillard selles Raamatus) Kas vaid võim? Võim jääb võõraks, ent vaimu läbimurde katseid (sest ka sel puhul pole tegu stabiilse materjali, või siis - Mendelejev, kaitse! - ainega), enamalt edukaid, on küllaga. Ehk? Osa kaupa vahetab tekst (sama Baudrillard i sõnul abstraktsioon - Borgese Impeeriumi kaart) välja mäekurde, salusid, kõrbeid - mitteteksti? Teksti võidutsemine välise üle. Evolutsiooni järgmine aste, kui ekspluateerida dialektikat. Pole skisofreeniline, vaid matkib seda. Hulluses on süsteemi, mis pettuse paljastakski. Kui otsitaks. Eks ole mina süüdi kõiges Mihkel Järvoja X a klass 2002 Minu tahtmised ei olnud suured. Tahtsin lihtsalt bussiga koju sõita. Ootasin. Buss tuli. Number 8 nimelt. Mõtlesin, kas see on õige liin, ei vist. Uksed hakkasid sulguma, hüppasin igaks juhuks peale. Teadsin vaid, et kohta, kus elan, läbivad ainult kaks bussi ning kaheksa oli üks neist. Algul sõitsin vales suunas, arvasin, et pole hullu, küll varsti ümber pöörab. Ei pööranud. Sõitsin kaua, hakkas tunduma, nagu teeks linnaekskursiooni. Lõpuks jõudsin tagasi kohta, kust olin alustanud. Nüüd oli vähemalt suund õige. Mõtlesin, et ega ma mingi saamatu maakas ei ole, kes bussiga sõita ei oska. Maha ei läinud, jätkasin sama bussiga.

10 Olin juba kodule päris lähedal, kui buss peatus. Inimene on juba selline, et tahab enamat, kui mõistlik oleks leppida vähesega. Ei läinud ka seal maha, tahtsin saada veel lähemale. Kui aga hammustada õuna küljest liiga suur tükk, jääb see kas kurku kinni, või saab kõht ruttu täis. Nimelt pööras buss taas 90 valesse suunda, mina ikka veel bussis. Mõtetes süüdistasin kõiki: bussifirmat, bussijuhti, kaasreisijaid ja mööduvat hulkuvat koera. Koer nagu koer ikka vaatas mind mõistmatu näoga. Koer: Küll see rumal poiss seal bussis jälgib mind lolli näoga. Olin kodust taas sama kaugel kui bussi sisenedes, kui mitte kaugemalgi. See aga ei seganud bussi sooritamast oma rutiinset peatust. Siis tuli bussijuht kabiinist välja ja lahkus. Mõtlesin, kas see pole mitte õudusunenägu. Vene tibidel tagapingis oli lõbus, ilmselt olin põhjuseks mina. Oleksin ka ise naernud, kuid see oleks antud olukorras tundunud veidi imelikuna. Jälle möödus üks koer. Kui palju neid siin linnas veel on? Kas mingit varjupaika ei ole siis rajatud? Bussijuht oli vahepeal lõpetanud oma suitsu ja kokakoola. Jõudsin järeldusele, et lõpppeatused rikuvad oluliselt bussijuhi tervist, kuna ta on sunnitud iga ringi järel tegema ühe kopsekahjustava suitsu ning jooma ühe hambaid kahjustava koka. Ega see elu neil lihtne pole. Buss liikus taas, progress seegi. Arutlesin, et küll koera elu on lihtne. Kõnnid, kuhu tahad, ei mingit sõltumist linnatranspordist, mis 2. septembril nagunii streigib. Buss oli vahepeal jälle ümber pööranud, lähenedes kauaoodatud sihtpunktile. Tuli peatus, lahkusin igaks juhuks bussist, sest viimased suunamuutused olid liiga hästi meeles. Minu truu kaaslane läks aga täiesti õiges suunas edasi, seekord ilma minuta, kes ma seisin kõnniteel nagu viimne ohmu. Tajusin hetkeks, et see ei ole ju võimalik, täna ei ole 13. ja ei ole reede, samuti ei mäletanud, et oleksin vale jalaga voodist välja astunud. Kuid samas- kui inimene põlvneb ahvist, siis on kõik võimalik. Ühistranspordist hüljatuna vaatasin asju nii koera kui bussijuhi vaatevinklist ja jõudsin järeldusele, et süüdi olin vist ikka mina, kuna ei teinud vahet numbritel 7 ja 8. Ise veel reaalklassi õpilane... Kõrgusekartjast varblane Andrus Rehemaa X d klass 2003 Varblasepesas oli kolm lennuküpset poega. Üks hüppas pesa äärele, tõmbas kopsud õhku täis ja läinud ta oligi. Teine sirutas tiibu, siutsatas korra ja lasi tuulel end kanda. Kolmaski ronis agaralt pesa servale. Külm jutt jooksis tal üle selja, kui ta alla vaatas. Tiivad keeldusid liikumast, jalad kangestusid ja linnuke veeres ülepeakaela pesasisemusse tagasi. Ta ei saanud aru, mis juhtus, proovis uuesti ja jälle sama lugu. Kurvalt udusulgede sees istudes siutsus varblane kaeblikult: Mis minuga on? Ma ei julge lendu tõusta! Mis minuga on? Mu tiivad ei liigu ja süda jätab lööke vahele, kui seda kuristikku silman! Mis minuga on? Allpool juhtus rebane ringi luusima ja kuulis kaebelaulu. Armetu, armetu! Lind kardab kõrgust! No kes sellist asja enne kuulnud on? Armetu! Kui ta vaid teaks, et selle vastu on rohi. Jaa! Ja mina tunnen seda taime, mis siinsamas puu allgi kasvab ning linnukest lendama julgustaks. Armetu! Rebane istus puu alla maha, murdis sinililleõie ja hakkas seda käppade vahel keerutama.

11 Varblane, kuulnud rebase juttu, hakkas teda paluma: Kulla Rein, luba see imelill mulle. Aita hädast välja! Rebane vastu: Jaa, linnuke! Otse loomulikult, aga ma ei saa puu otsa, et seda sulle ära tuua. Pead ise järgi tulema. Varblane ronis ennastunustavalt pesaservale ja kangestus jälle. Oi Reinuvader, see ei lähe ju. Ma ei julge alla tulla! Kahju küll, siis jääb asi katki. Aga sa vaata vaid neid taevasiniseid kroonlehti! See värv saaks sinu verre ja muudaks su reaktiivvarblaseks! ütles rebane ja upitas sinilille kõrgemale. Kohmas siis: Einoh, ma viin siis ta siilile. See vingus eile, et õunad on kole kõrgel Varblane läks ärevusse: Oota nüüd, Vader! Ma tulen! Ajas siis tiivad laiali ja kargas hirmu trotsides pesast alla. Poolel teel hakkasid tiivad iseenesest liikuma ja kõrgusekartjast varblane vihises oma vennastele järele.

12 Poeesia Haikud J. Tarkpea vil, 2000 et leida end võiks mudast, solgist, porist, pean aastaid elama *** mu oletused looduse segi pööraks linnud ujuksid Egle Rummel vil, 2000 Ere päikene mu silmisse tunginud, pimeduse tõi Merle Visak vil, 2000 Väikene tigu, venib ja naudib loodust. Temal on aega. *** Liblikas lendab, kasvuhoonest saab vangla. Ilus, aga loll! *** Sitasitika, lepatriinu kooselu. Sündis sitatriin. Muu luule Mia Fjärildal (Karin Kiisk) vilistlane 2001 tule kui hämarus saabub

13 lähme lähme läbi öö läbi neoonvalgustite öö kõledates linnades kus ainus õigus kuulub selle lastele öö lapsed võimsatel ratastel lendavad tiivutud pimeduseinglid silmis fanaatiline helk jah jah jah nemad teavad kuidas asi on ja igast urkast voolab välja mässajate rinnapiim rock n roll *** taevas on täis tähti kas kuuled ükssarvikud laulavad Iidset Viisi sellele väiksele poisile kes peab päästma maailma tal on sinised silmad kuldsed juuksed ja aega vaid 24 tundi *** oh seda California kõrbe täis liiva kaktusi ja mittemidagit just ööhakul jõudsime siia taevas on külm ja kõrge tule mängime tähtedega kaktuste vahel peitust tule möllame liivas kuni ihu sellest kihelema hakkab siis kratsi ja vingerda aja maha oma vana kest saad uue maonahkse jaki just seda sa ju tahadki Erki Russak vilistlane 2002 jälle jälle ma tahan aga mida ei tea vaatan

14 su järvedesse kus sätendab homne su põldudele kus lugematult vihmausse liikumatuid paelu keda sõlmib su käsi või tuul olen rändaja kes tahab minna sisse su koobastest ja juua soolast vett tulla su juurde ja vaadata sind kuni sa ajad mu minema sest ma vaatan lahtise suuga kust sõnade asemel tilgub tatt tulla su juurde ja kuulata sind kuni sa ajad mu minema sest ma kuulan kinniste kõrvadega kes ei aima su olemasolu tulla su juurde ja katsuda sind kuni sa ajad mu minema sest ma katsun kuivanud keelega mis on ammu pragunenud küüs keda viilitakse juus keda lõigatakse ja esiisad

15 on kiilaspead aeg on hiline juba mitu aastat vaevalt mäletan hommikut ja öö hääled on mu kõrvus ja öö lõhnad on mu ninas ja ma ise lõhnan öö järele aeg on hiline juba mitukümmend aastat enam ei mäletagi hommikut olen öö hääl olen öö lõhn aeg on läbi teda pole olnudki mis on hommik hääletu lõhnatu varasel hommikul ei tahagi tõusta langema jääkski

16 voodi kaevikusse aga äratuskella mürsud ja pommid kisuvad mu välja sunnivad võitlema päeva tandril tumedate pilvede lennuvägi heidab dessandi talve tagalasse lömastatud laibad libisevad läbipaistvas veres aknaklaasil mida tuvisitast aatomipomm kaunistab tunnen su hingeaurus armastust igikeltsa mille all on tundmatu põhjatus ekspeditsioonid lähevad ja tulevad ja lähevad jälle kirjutades lõputuid ja arusaamatuid raporteid koerad maailma äärel istudes muutub hääl kiledaks krobeline siledaks

17 ja püsti tõustes seljaga tundmatusse meenuvad valged ööd sukeldumas hommikusse pole sust mõelnud juba mitu sekundit ja nüüdki viskan su välja oma voodist sest sa tahad olla tuuletu vihmatu Berit Talpsepp XI d klass, 2002 Homse hommikuni Mu vaikuse põrandaalused Kisendavad salaja kuid kõvasti Homse hommikuni Mil jälle särab mu fantaasiapäike Homse hommikuni Mil näen jälle su varju Hägust ent peaaegu reaalset Täna jälle Paiskuvad valla koridoride uksed Ja mina oksendan vastikusest Iseenda vastu Oksendan täis kõik sõnad Kõik mälestused Mille mulle kinkisid Homse hommikuni *** Jah mu elus on hiilgavaid võimalusi Mu elu ongi harilik Suurepärane šanss

18 Kuid mina loll ikka veel Mõtlen miks *** Ma ei puutu enam midagi Midagi siit toast Kus on ainult illusioonid Kuid reaalsuse noad On teravad kas tead Siin on vaid udud ja lilleaasad Sinised väljad kus vedeleb Ikka mõni uss *** Mu pööningul on võõrad Nad nuhivad mu vanades kleitides Raamatutes kirjades Nad pööravad kõik pahupidi Ja haaravad Minnes mõne eseme kaasagi Ei omadki mind kaitsta suuda *** Mööda porist tänavat Sõidavad saanid Taevast tilgub Jäist vihma Pori krigiseb hobuste Kapjade all Nende kes enam vedada Ei jõua Kuid mees paksus kasukas Annab ikka veel piitsa Lume tulekuni läheb veel kaua *** Mudast ei võrsu lilli Ainult takjakontsud Tüütud ja kleepuvad Päikseta ei tule naeru Ööpimeduseta hommikut *** Mul on surmadest kõrini Vahelduseks võiks ka Peiesid pidada

19 Neid kus kõik tasuta joovad Tantsivad laulavad söövad Kadunukese mälestuseks Ja mis seal salata Tema kasinate säästude arvelt Pärast nutetakse Viinahaisuseid pisaraid Totras enesehaletsuses *** Mul on kollase lille nimi Ma tulin tuultega Ma kukkusin valele maale Keset kive ja tuuli Keset lõpmatut irvet ja Ohkeid Näen unelmais elavat tuld Deemon Peeter Laas XI c klass 2002 Neetud õite meres musta lillena tärkan, kui omaenese veres keset tänavat ärkan Ma inimeseks olemiseks ei saanudki veel valmis, sest deemonil elamiseks südant polnudki tarvis. Liisi Toom vilistlane 2001 Oh neid aegu! Ütlesin, ja läksin surma. Ära elu jalust. Tal on niigi tegemist palju. Nüüd on üks elu vähem. Minu elu. Väärtusetu. Teiste jaoks. Minu joks oli ta Kõik. Selleks läksingi surma. Sest tahan elada. Elada nii, nagu oskan. Et saada aru elu väärtusest, peab olema põhjas käinud. Eks ma siis käi. Ja võib-olla Võib-olla see aitab kuid võib juhtuda,

20 et mitte. Olen Väljavalitu ilma väljavaadeteta. Või hoopis Väljaheidetu?! Väljaheidetu nõiaringist. Elust. Elunõiaringist. Kuid siiski. See oli minu valik. Kas õige? Eks seda näita surm, mitte elu. Jah, elu ei näita, kas tehtu oli õige või vale. Sellisel elul pole mulle pakkuda midagi sellist, mida mina ootasin. Surm, nüüd on sinu kord. Sinu piinamisviisid Merli Tõnts Xd 2003 Ma olen su armunarr, kellega mängid kui igavese lapsega. Sa oled mu külanarr, kes kohutab mind oma elukihuga ja sunnib mind südant puistama, mistõttu hiljem läbi elu pean tuiskama hirmunult kui peata tuvi, kelles kadunud vähimgi eluhuvi. Ma avasin oma südame sulle juba ammu, kuid oma ausust ma enam sugugi ei talu, vaid püüan peituda selle ja sinu eest. Tahan olla tehtud kaduvast veest, et võiksin igaveseks lahkuda ja hajuda, alatiseks olematusse tühjusesse kaduda. Sinu silmi ei taha enam kohata, sest mu südamesse need istutavad ohaka. Ma ei taha nõnda piinelda, kuid sunnid mind. Sa nõuad, et tunneksin sama ja pelgaksin sind, sest vaid nii on sul võimalik rahu tunda ja endas tajuda vaid väärtuslikku kulda, mitte vaske, mis oleks su südamele kanda raske, sest sisimas armastad vaid kulda, mitte vaske ega hõbedat, tina või pronksi, mida muidu sulle võimalikult palju tooksin. Sinu nõudmised on nii suured, et ma ei mõista, kus peituvad nende juured, vaid näen ainult seda, mis pinna peal. Põhjuseks on, et see on ainus, mille sinna vead, kust mul seda näha on võimalik.

21 Sa usud, et varjates on kindlustatud su tulevik, kuid mina kinnitan, et nii mõeldes eksid rängalt, sest nõnda tõest möödud sa kaugelt. Mu viha sinu vastu Merli Tõnts Xd 2003 Viha mu südamest ei kao, see sealt niipea veel ei lahtu. Enam sa mulle oma valesid pähe ei tao, mu vihatunded sinu vastu ei jahtu. Sina ise olid see, kes kõik selliselt seadis, nüüd tuleb sul see välja kannatada, sest see on su oma süü. Sinu plaanidest peale su enda veel üks inimene teadis, aga tema isikut hoiab mu eest salajas sinu varjav rüü. Sa valetad mulle ja sellest aru ma saan, kuid ometi olen su kütkeis ja vajan sind meeletult. Ma olen su jaoks kui verd imev kaan, kuid ometi oled just sina see, kelle süü läbi tunnen end keeletult. Ma ei saa sõnagi suust ja varjan tõde, ma ei taha, et sa minust midagi taipaksid. Tahan vaid varjata su eest absoluutselt kõike. Vihka mind samuti see on ainus, millega mind aitaksid. Ma palun sinult palju, kuid usun, et saad hakkama. Mind kiusata oskad nii hästi, et suutma peaksid sedagi. Hakka nüüd olematust tühjusest tagasi tulema ma küll vihkan sind, aga sõbraks vajan ikkagi. Raev minus ei suuda ennast vaos hoida, kuid ma näen vaeva ja surun selle alla. Aita kaasa ja ära mind enam vihaga toida, ära minusse enam tigedust ja vaenu kalla. Sedasi tuleb sul teha, sest vaid nii saame suhelda edasi, mida polegi tegelikult vaja, aga milleta ma siiski ei saa. Ma püüan küll tohutult, aga ikkagi ei saa kohe kuidagi ja nii jäängi lõpetamatult samamoodi tundma. Tahaksin, et võiksime veel kunagi unustada ja andestada, aga seda on palju tahetud, sest juhtunud on liiga palju. Soovin veel ainult, et suudaksin kuidagi oma südamevalu tuimestada, aga see soov võib täituda ainult tulevikus ja sedagi vaid tasahilju.

22 Inimesed! Kas teie teate, mida tahate? Mari Kalkun X d klass 2003 Mina tean, mida mina tahan: Tahan kollaste nööridega saapaid ja teed juua natuke mõranend kruusist ja lugeda öösiti õhinal raamatuid ja teele asuda, kui kergelt kumiseb kurgus Tahan, et köögi aken oleks päiksetõusu suunas ja värviliste kommipaberite krabinat kui jalad on villaste sokkide sees ja võib kuulda vihma sabinat. Ja koju jõudes vajuda roidunult unne kui silmad on veel pakasest valusad teades, et miskit ei pea tegema teades, et see ongi kõik, mida vaja. Oleks kole oodata ootamist Oodata siiralt päeval ja ööl ilma vahepeal hinge tõmbamata Oodata nälga tundmata, janu tundmata, ootamatust tundmata. Oodata mõtlemata maistele muredele seljavaludele ega halvale maitsele Oodata nii, et unustad iseend, unustad, mida ootasid. Oleks kole oodata ootamist. Sumin sinus eneses Kummalisuse valguv muster sinu tulemises pentsik ja tuttav

23 Põrand talvises südamesoojuses kooldub ja kaheks pooldub Pookides mulle külge oma hingevaakuvat suminat. See on ümisev sumin. Omaenese tähenduses jääb seesama sumin aegade lõpuni uduna mu ümber lehvima Kui ehedas põhjamaises karguses hakkaks ometi sadama päikesevihma siis võiksin muretult elada päevade lõpuni. Aga vaata: sajabki! Mida ma tahan? Laura Künnap X e klass 2003 Vahel tahan sind Ja siis vahel jälle mitte Vahel tahan pihta saada välgust Vahel tahan patsi panna puna-rohelisi linte Vahel lihtsalt hingevalgust Vahel tahan olla üksi Vahel olla alles laps Vahel tahan uusi pükse Vahel võtaks kohe kaks Vahel tahan näha taevast Vahel teha reisi kuule Vahel olla vaba vaevast Vahel sinu suudlust suule Vahel tahan näha ennast Vahel tahan unustada Vahel tunnen puudust vennast Vahel tahan unistada Vahel tahan valetada Vahel jälle öelda tõtt Vahel tahan jalutada Vahel purgist süüa mett

24 Vahel tahan mida tahan Vahel tahan teha trikke Vahel tahan, tahan, tahan Ja siis vahel jälle mitte Suur Maailm Minu meel kui komeet On. Lendab ja siis kustub äkki Tekitades suure paugu Maailm punane kui peet On. Keerab sõpradele käki Hinge teistele teeb augu Kesnod? Nad elavad täiesti üksi Neil süüa keegi ei tee Nad pauguga sulevad uksi Neil nina on tatine Nad istuvad ümber laua Neil silmad on sinised Nad tihti mõtlevad kaua Neil puupärlitest on keed Nad mõtlevad omi mõtteid Neil sokid on lõhki ja ära Nad ootavad elult tõkkeid Neil tarvis pole tõsta kära Nad elavad täiesti üksi Neil elus on oma siht Nad pauguga sulevad uksi Neil siiski on peenike piht Lennujaam Õhtul hilja, päris pime Vaatevälja kerkib valgus Prošekas või virmaline Kas tõesti uue elu algus? Kollane päev Eile oli kollane päev. Kui on kollane päev, siis enamasti käin ma tänavatel inimesi tülitamas. Mõned inimesed lähevad mu mõtetega kaasa, aga teised jälle jätkavad oma igapäevaseid igavaid talitusi ja ei tee väljagi sellest, et ka mul on missioon.

25 Kui ma leian inimese, kes on asjast huvitatud ja kui ta on sobiv kandidaat, siis ta saab kaks punkti. Kui ta on oma kaks punkti saanud, siis vaatan edasi. Ta peab vastama paarile segasele küsimusele. Kui ta keeldub neile vastamast, siis ta saab kokku viis punkti ja ta on sobiv kandidaat edast. Kui ta mu küsimustele vastab, siis on kaks võimalust: esiteks on see, et ta vastab neile küsimustele õigesti ja siis on tal kokku ainult 3 punkti. Sellisel juhul ei ole ta edasi sobiv kandidaat ja ma pean temaga sügavas kurvastuses hüvasti jätma. AGA! Kui ta vastab mu küsimustele valesti ja heal juhul muigab vähekene, siis on tal kokku 4 punkti ja ma ei ole kohustatud enam hetkel edasi otsima. Ma lepin temaga kokku kindla kuupäeva ja kellaaja- soovitavalt öösel, sest kollasel päeval ei saa ju ometi selliseid asju teha. Kui ma olen temaga aja kokku leppinud, siis ma lähen koju, võtan ühe kaputšiino ja lähen magama. Kokkulepitud kellaajal ilmun ma nagu pime öö ja esitan parooli. Kui ta parooli ei tea, siis tal on kokku 7 punkti ja ta on sobiv kandidaat. ma istun maha, panen sokid jalga ja siis me kaome... ja teeme ära oma kollase öö teo, mida mu kandidaat enam hommikul ei mäleta. Aga iga kord, kui ta sööb õuna, tuleb tal näole meelas muie ja ta näeb hetkeks kogu universumit. Ka tema tahaks endale kollast päeva, aga kollane päev on, oli ja jääb ainult mulle. Sest mina olen maailma osaühik ja mul on oma privileegid. Kaon vaikselt läbi öö ja teile jääb vaid see vaikiv õunamuie... Viska ära Henri Griin X e 2002 Kas meie kallist väikest niru visa vaba riigi väljasurevat rahvast juhib tõesti kahepealine kurat seal toome pea otsas riigi kogu seinte sees või on see illusioon lihtsalt välja pakut esto tv poolt meile, väikestele visadele hingedele, et saaksime õhtusöögilauas nentida vaimusilmas enese ette kerkida lasta mõttel, et Juhan Paadam on ENSV postsürrealistlik punkrokkar võimidaiganes söö oma pelmeeni ja pea suu söögilauas ei räägita Maga rahulikult, su und valvatakse seedi oma pelmeene tasa tasa ära muretse Estoonian Sekuuriti Söörviss uinub su akna taga kuulates poolunes, kuda su naabri koer ulub kuu poole, kuu poole, tegel t loe ridade vahelt KAPO on tore Kuu särab üle raekoja platsi, kui üle selle kuutõbisena lalisedes presidendi nime mitmeid kordi suhu võttes eba õiglaselt komistad millegi otsa see on kohver kümne miljoniga lähed edasi Estoonian Sekuuriti Söörviss su akna taga pensionireformi pelmeen su sooles seedib tasa tasa Hommikud on toredad eestimaa päike

26 langeb ajalehele teleriekraanile kellaseieritele kümme kaksk end viis afganistani pealinn on kabul ahah, tore teada kallis, sa oled lähemal, lülita telekas välja kas sa magasid hästi ega vist, nägin unes, et mu pisike niru visa udune hing komberdas millegi otsa olin väike uneskõndiv inimpabul Laual suures läbipaistvas klaasvaasis rukkililled hakkavad närbuma palju õnne sünnipäevaks Meie probleem on vist tegel t see, et me ei teand, millist Eestit me tahtsime põhiline oli, et ta ikka meie käte vahele meie jalge alla meie silmadesse rahvaosa inimhingedesse alati nii igaveseks kui võimalik alles jääks, et kuskil ikka keegi mäletaks, mis meiega tehti Need loomavagunid Me olime vaesed me oleme vaesed me jääme aga mitte hinges vaesteks, sest meie sees on alati rüütel valgel hobusel tulemas meid euroliidu etteotsa oma kuuekümnesõnalistel lausetel udumõtetel võitlemas meid iseendi etteotsa aga tegel t teeme me seda ise kui usume kui tahame loodame suudame Kui pea kuklas taevasse vaadates näe see on suitsupääsuke Kui pea kuklas taevasse vahtides kivi otsa pikali ei komberda

27 Jutustused Istun ja liigutan varbaid. Jens-Konrad Preem vilistlane 2002 Istun ja liigutangi varbaid. Parema jala omi. See on lainetav liikumine, mis algab parema jala kõige väiksemast varbast (see on mul nagu paljudel teistelgi paremal jalal paremal küljel ja vasakul vasakul külje, samal ajal kui jala kõige suurem varvas asub mul paremal jalal vasakul ja vasakul jalal paremal küljel loodus on täis hämmastavaid saladusi) ja kulgeb kõige suurema varbani. See meenutab sõrmedega laual trummeldamist, aga see ei ole lihtne sõrmedega trummeldamine, see on varvastega trummeldamine. Võiks arvata, et see on palju karmim kunsttükk. Nii see siiski pole. Varvastega trummeldamise õppis Jens ära juba varases lapseeas, seevastu sõrmedega trummeldamine oli trikk, mille omandamine nõudis püsivat ja järjekindlat tööd. Varvastega trummeldamine on lihtne ja inimlik. Inimesed ikka liigutavad varbaid. Varbaid liigutatakse eri olukordades ja eri põhjustel talviti, et vältida külmumist; suviti, et jahutada varbavahesid õrnas rannatuules. Igal ajal on tore varbaid liigutada. Mõnikord pole olukord küll tore, kuid nõuab ikkagi varvaste liigutamist, kas või siis, kui on vaja kontrollida nende olemasolu või liigutamisvõimet näiteks Säre, kes saabub matkalt või Sikuonu pärast pühapäevaõhtust liigset teejoomist üksildasel sinisel esmaspäevahommikul. Vahepala: Siku üksildasel esmaspäevahommikul Väike varvas valu. Veel üks varvas valu. Veel üks valu. Ja veel üks valu. Suur varvas kõige suurem valu. Välgusähvatused, kirjud rõngad, sarvilised kuradid ja ilma sarvedeta jõehobud. Suur Mõte mahlasest hapukurgist. Kas ei kõle see hämmastavalt lüüriliselt, sarnanedes pigem Sei Shonagoni kui saamatu keskkooliõpilase andetu Jens-Konradi mäkerdisena? Ei. See kõlab tõesti pigem mäkerdisena. Pole midagi teha, mida ongi ühelt kodukirjandilt loota. Kodukirjandi kirjutamine on tunduvalt raskem kui varvaste liigutamine. See on kole ja kurnav tegevus, mis mõjub laastavalt inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kodukirjandit kirjutades võivad välja kujuneda skisofreenia, krooniline randmepõletik ja muud sõnulkirjeldamatud õudused. Lihtsalt varbaid liigutada on parem. Kindlasti on kuri kirjandusõpetaja tulnud hämmastavalt rumalale ja samavõrd rumalusega hämmastavale mõttele, nagu tegeleks inimene istudes ja varbaid liigutades ka mõttetööga, mida ta siis tormakalt kirja panema sööstab. Aga võta näpust Jens-Konrad nii ei tee. Tema juba ei mõtle. Ei varbaid liigutades ega ilma. Mõtlemine on talle vastunäidustatud. Kogu oma teadliku elu pole ta mõteldes midagi saavutanud. Asudes oma kodukirjandi Istun ja liigutan varbaid kallale, hämmastas tema ema kuulda saadud teemavalik. Emad teadagi on uudishimulikud, mis tingib selle, et vastates küsimusele mida sa seal arvutil tipid, et kodukirjandit, siis tuleb vastata veel küsimustele mis teemal ja millal sa selle ära pead viima.

28 Ära originaalitse, poja, tee parem täpselt nagu teised. Tuleb parem hinne, kostis ema. Tark naisterahvas kohe näha, et keskkool pole mööda turja ära voolanud nagu H2O mõne veelinnu seljast. Kahjuks ma ei tea, kuidas on normaalne varbaid liigutada. See teeb kirjutamise veelgi raskemaks. Siiski, ma olen näinud inimesi varbaid liigutamas. Päris mitut. See on hea. Mida rohkem inimesi mingi tegevusega asjatavad, seda õigustatum see on. Kui millegagi tegeleb enamus, siis on see asi hea, püha, õilis ja puutumatu. Ma loodan, et ma ei liiguta oma varbaid liiga omapäraselt, sest siis olen ma ju paha. Ma loodan, et mu varbaliigutused sarnanevad teiste tubli ja progressiivse enamiku omadele. Samuti loodan ma siiralt, et see kirjandki oleks sarnane iga Miku- Manni poolt kirjutatuga. Kuna keskmine hinne meie koolis on kaunis kõrge, siis oleks ju suurepärane, kui see oleks kirjutatud täiesti keskpäraselt. Aga ma tean, et see on kirjutatud teisiti. Järelikult ka halvasti. Tahaks teha keskpäraselt, see tähendab hästi. Tahaks teha keskpäraselt hästi. Või teha igaks juhuks hästi keskpäraselt? Aga kõige olulisem punkt pole siiski kirjandi sisu keskpärasus, vaid selle pikkus. Mida pikem kirjand valmib, seda edukam see tõenäoliselt on. Kui õpilane on kirjutanud suure hulga teksti, jääb mulje, et tegemist on püüdliku ja asjasse süvenenud isikuga. Ja püüdlikkus kui väärtus omaette saab hinnatud. Väga lihtne nipp kirjandi pindala suurendamiseks on pikkade võõrsõnade kasutamine. Püüdlikumad ja usinamad õpilased seda ka tihtilugu teevad. See on võrratu vahend oma üliinimliku intelligentsi (milline tore sõna) väljanäitamiseks. Inimene, kes oskab juba mõnda nii keerukat ja mitmesilbilist sõna nagu homoseksualism või repatrieeruma, peab olema hindamatult tark ja andekas. Ka tema väärib positiivset hinnet. Eriti karm võte oma kirjandis leiduvate tähemärkide arvu suurendamiseks ja odava populaarsuse võitmiseks on tsitaadid. Eriti hea on, kui tsitaadid pärinevad mõnest A. H. Tammsaare teosest. Igal korralikul koolijütsil peaks mõni A. H. Tammsaare tsitaat taskust võtta olema. Äärmisel juhul, kui tõesti tsitaate tuua ei oska, tuleks mõni rida kirjandist kulutada sellele, kui hästi antud teemat Tões ja õiguses käsitleti. Seejärel tuleks mõnda isikut, tegevust või nähtust andreselikuks või pearulikuks nimetada. Selliste tsitaatide kasutaja on ilmselgelt usin inimene, kes tunneb huvi põhikooli kohustusliku lugemisvara ja muude eesti kultuuri tutvustavate kirjandusnähtuste vastu. Ka tema väärib hindamist positiivse hindega. Oluliseks tuleks lugeda ka kirjandi ülesehitust kui kirjandil on kõik vajalikud osad nagu algus, lõpp ja keskpaik olemas ning ta on usinalt kasutanud ka taandridu, siis on kohe näha, et antud isik on hoolsalt kirjanduse tundides kaasa teinud. Ka selline tubli inimesehakatis väärib positiivset hinnet. Selleks, et kirjand päris valmis saaks, on jäänud veel vaid kõige tähtsusetum sisu. Oluline on jällegi, et inimene mõtleks hästi: ühiskondlikult, isepäratult. Ühesõnaga on oluline, et indiviid ei irduks kollektiivist. See tähendab, et tuleks rõhuda ühiskonda kooshoidvatele ja kollektiivset suhtlemist soodustavatele jõududele. Tuleks järgida märksõnu: perekondlikud väärtused, hariduse osa isiksuse kujunemises, isamaalise kasvatuse vajadusest riiklikes koolides, moraalinormide universaalsest vajalikkusest jms. Kõik see kokku näitabki, et kirjandi kirjutamiseks ei piisa lihtsalt varvaste liigutamisest. Ka ei piisa mõttetugevusest, kuna ühe hästi vastuvõetava kirjandi kirjutamine on pigem füüsiline pingutus kui vaimne töö. Nii. Varvaste lehvitamine ja mõtete mõlgutamine las jääda suveks. Seni aga paberitükk ette ja aga kirjandeid kirjutama.

29 Näpud rakku! Sidrunimaitseline vedelik kolmanda arhitekti taskus Peeter Laas XI c klass 2003 Otsides imet teispool jõge, süütuse kaotas nooruke õde. Kolm arhitekti ja tumm neeger jalutasid kõrbes juba kuuendat päeva. Neeger oli paleoantropoloog, mitte et keegi seda teadnud oleks, sest ta rääkis vähe. Tegelikult vaikis ta juba kuuendat päeva. Arhitektid vaidlesid juba pikemat aega (umbes kuuendat päeva). Lõpuks jõudsid nad kokkuleppele, et järgmise kuuse juures teevad nad metsapeatuse. Siis juhtus mitu asja korraga: esiteks tõi üks kuusk neist umbes 4602 km kaugusel kuuldavale pika pahameelepomina (puu all istunud väike poiss ehmatas nii ära, et hiljem sai temast paleoantropoloog, kuigi soovis saada arhitektiks); teiseks pistis kolmas arhitekt kummalise skeleti juurest saadud pudeli tasku ja kolmandaks tegi neeger ennastunustavalt suu lahti, nagu tahaks midagi öelda, kuid sulges selle ruttu. Arhitektid ei pannud neegrit tähelegi, sest nende tähelepanu oli köidetud hoopis nende pingviinide poolt, kes silmapiiri kohal kõrgetes õhuvooludes liuglesid. Arhitektid muutusid natuke murelikuks, õigemini valitses nende ridades täielik kaos, sest ruudulise särgiga arhitekt polnud kordagi pingviini näinud ning ka teised ei teadnud neid kuigi palju. Kuid neegri lollakalt muretu nägu rahustas neid piisavalt, et jalutuskäik saaks jätkuda. Ja põhjus, miks see nägu oli nii lollakalt muretu, oli see, et ta lihtsalt ei näinud nii kaugele, et teha lollakalt mureliku nägu. Kõik mekkisid kolmanda arhitekti taskust ilmunud pudelist sidrunimaitselist vedelikku ja nurisesid, et kuskilt polnud hapukurki saada. Tegelikult ei öelnud neeger midagi, mis teisi natuke ärritas. Hakkas juba hämarduma ja täpilise särgiga arhitekt arvas, et kõige õigem oleks ööbida koopas, mis asus nendes kaljudes, mis järsku nende ees kükitasid. Keegi ei osanud vastu vaielda. Kuna afroameeriklane tahtis teistele midagi selgeks teha, hakkas ta kaljusid pidi üles ronima. Kolmekümne kolmandal meetril helises neegril mobiil. Ta ehmatas, libastus, kiljatas ja kukkus alla. Arhitektide ridu haaras segadus: triibulise särgiga arhitekt väänles naerdes liivas, siilisoenguga arhitekt otsis midagi taskust ja kõige lühem arhitekt muigas ja vajus elutult kokku (suri ära). Asjaolu, millest arhitektidel aimugi ei olnud, oli see, et neist 4323 kilomeetrit eemal väänles naeru käes üks keskmise kehaehitusega õnnest punane kuusk. See oli temast väga mõtlematu, sest käbiga pihta saanud kohalik peaminister võttis inflatsiooni peatamiseks kasutusele täiesti omapärase viisi, mis hiljem antud kuusele saatuslikuks saigi. Tagasi arhitektide juurde vaadates võis näha, kuidas kaks arhitekti taskust leitud fotoaparaadiga neegri ja oma semu elututest kehadest pilti tegid. Mõne aja pärast sai neil film täis ja nad läksid leitud koopasse põõnama. Hommikul äratas arhitekte kõrvetav tuisk, mis koopasuust sisse puhus. Koopasuu ette oli tekkinud meetrikõrgune lumehang. Havaisärgiga arhitekt tõi kuuldavale pika meelepahamõmina ja suri tagasihoidlikult (ta ei olnud eluaeg tähelepanu armastanud ja ei tahtnud ka surres seda endale tõmmata). Viimane arhitekt võttis koopa ühele seinale toetanud lumelabida ja asus endale teerada kaevama. Kaevanud viiemeetrise teeraja, mis otsast juba kaduma hakkas, sest maisihelbeid sadas