VALLA- JA LINNASEKRETÄRI KOMPETENTSID NING NENDE RAKENDAMINE

Transcription

1 TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Humanitaarteaduskond Humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituut Karin Tenisson VALLA- JA LINNASEKRETÄRI KOMPETENTSID NING NENDE RAKENDAMINE Magistritöö Juhendaja: professor Sulev Mäeltsemees Kaasjuhendaja: Helle Niit Tallinn 2005

2 SISUKORD SISUKORD...2 EESSÕNA...4 SISSEJUHATUS PEATÜKK VALLA-JA LINNASEKRETÄRI AMETI ÕIGUSLIK REGULEERIMINE VALLA- JA LINNASEKRETÄRI AJALOOLINE ROLL KUNI AASTANI Vallasekretäri institutsioon ja ülesanded Linnasekretäri institutsioon ja ülesanded Omavalitsussekretäri kutse omandamine ja koolitus KEHTIVA EESTI SEADUSANDLUSEGA VALLA- JA LINNASEKRETÄRILE ESITATAVATE NÕUETE ANALÜÜS Nõuded kvalifikatsioonile ja haridusele Kutsenõuded Nõuded kogemustele, teadmistele ja oskustele ning isiksuseomadustele ÕIGUSAKTIDEGA KEHTESTATUD VALLA-VÕI LINNASEKRETÄRI ÜLESANDED OMAVALITSUSSEKRETÄRI AMET SOOMES JA TAANIS PEATÜKK KOMPETENTSIDE MÕISTE, OLEMUS, MÄÄRATLEMINE JA SELLE MEETODID KOMPETENTSI MÕISTE KOMPETENTSIDE OLEMUS KOMPETENTSIDE MÄÄRATLEMINE KOMPETENTSIDE MÄÄRATLEMISE MEETODID TÖÖÜLESANNETE JAGUNEMINE JUHI JA SPETSIALISTI ÜLESANNETEKS, JUHI JA SPETSIALISTI OSKUSED PEATÜKK VALLA- JA LINNASEKRETÄRIDE KOMPETENTSIDE VÄLJASELGITAMINE EMPIIRILISE UURIMUSEGA UURIMUSE VALIM JA METOODIKA Tööülesannete analüüs Ankeetküsimusti Ekspertgrupp ANDMEANALÜÜS Valla- ja linnasekretäri tööülesannete analüüs Täiendkoolituse analüüs Teadmiste ja oskuste analüüs VÕTMETEGEVUSTE MÄÄRATLEMINE ANKEETKÜSIMUSTIKU JA TÖÖÜLESANNETE ANALÜÜSI PÕHJAL KOMPETENTSIDE SÕNASTAMINE EKSPERTGRUPI POOLT TULEMUSTE VÕRDLEMINE SPENCER & SPENCER ÜLDISE JUHTIMISMUDELIGA...64 KOKKUVÕTE...65

3 SUMMARY...70 KASUTATUD KIRJANDUS...76 LISA 1. HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUMI ÕIGUSOSAKONNA NÕUNIKU H. LUTTERUS E E- KIRI LISA 2. VALLA- JA LINNASEKRETÄRIDE KUTSEKOMISJONI KOOSOLEKU PROTOKOLL NR LISA 3. SAKU VALLASEKRETÄRI KARIN TENISSON I E-KIRI YLOJÄRVI JA SELFLODI OMAVALITSUSSEKRETÄRIDELE...90 LISA 4. VALLA- VÕI LINNASEKRETÄRI TEENISTUSKOHUSTUSED...91 LISA 5. ANKEETKÜSIMUSTIK...93 LISA 6. ANKEETKÜSITLUSE VASTUSED...98

4 EESSÕNA Valla- ja linnasekretäri institutsiooni on läbi Eesti ajaloo enim seaduseandja poolt reglementeeritud. Ühegi teise kohaliku omavalitsuse ametniku kvalifikatsioon ning nõuded teadmistele, oskustele ja isiksuseomadustele ei ole tekitanud nii elavat diskussiooni kui linnavõi vallasekretäri oma. Sellest saab järeldada vaid üht valla- või linnasekretäril on täita oluline roll kohaliku kogukonna elus. Aga kes ta siis on, see valla- või linnasekretär, millised on tema võtmetegevused? Kas on ta juht või spetsialist ja millised kompetentsid peavad tal olema, et olla edukas oma igapäevatöös, ning kuidas neid kompetentse rakendada ja arendada? Nendele küsimustele otsibki autor vastust oma magistritöös. Magistritöö koostamisel sai autor tuge oma mõtetele ning konsulteeris Tallinna Tehnikaülikooli humanitaarteaduskonna dekaani professor Sulev Mäeltsemehega, Sisekaitseakadeemia halduskolledži direktori Krista Haagiga, Politseiameti vanemspetsialist-psühholoog Helle Niiduga ning paljude Eestimaa valla- ja linnasekretäridega. Töö koostamisel tutvus autor nelja Tallinna Pedagoogikaülikoolis aastatel kompetentside teemal kaitstud magistritööga (Haak, 2003; Sarapuu, 2003; Ainsalu, 2004; Saarniit, 2004). Autor on lõpetanud aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, kaitses samas bakalaureusetöö teemal Vallasekretäri institutsioon Eesti Vabariigis. Magistritöös jätkab autor antud teema uurimist. Eestimaa Valla- ja Linnasekretäride Seltsi esindajana on autor Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud valla- ja linnasekretäride kutsekomisjoni liige komisjoni moodustamisest alates, samuti on ta Eesti Juristide Liidu liige. Autor omab pikaajalist praktilist kogemust, tal on 18-

5 aastane avaliku teenistuse staaž, sellest 12 aastat kohalikus omavalitsuses, kokku 7 aastat on autor töötanud vallasekretärina. Magistritöö peaks huvi pakkuma Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonnale, Sisekaitseakadeemia halduskolledžile, Tallinna Tehnikaülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi valla- ja linnasekretäride täienduskoolituse projektijuhile ning kolleegidele valla- ja linnasekretäridele.

6 SISSEJUHATUS Kompetentside teemat on uuritud juba üle paarikümne aasta ndate alguses tõi David McClelland oma uurimuses välja, et intelligentsuse kõrge tase ei näita, kuidas inimene oma tööga toime tuleb tulemuslikuks töösoorituseks on vaja kogumit spetsiifilistest teadmistest, oskustest, hoiakutest, motiividest ja käitumistest [3, 2003, lk 26]. Eesti avalikus teenistuses on esimesed asutused kompetentside väljatöötamise ja rakendamisega juba alustanud. Kompetentse võib määratleda mitmeti, need võivad olla universaalsed, kehtides kõikidele teatud ametikohtadel töötavatele inimestele (nt juhid). Kompetentsid võivad olla asutusesiseselt üldised, kehtides kõikidele töötajatele või teatavale üksteisega seotud ametikohtade grupile, samuti olla määratletud kutsekategooriate kaupa. Valla- ja linnasekretäri kompetentse autori andmetel Eestis seni uuritud ei ole, seetõttu on uuritav teema uudne. Käesoleva töö eesmärgiks on välja selgitada valla- ja linnasekretäri peamiste tööülesannete raames tehtavad võtmetegevused, võtmetegevustest tulenevalt kompetentside sõnastamine ning ettepanekute tegemine kompetentside rakendamiseks. Töö uurimisobjektiks on: valla- ja linnasekretäri peamised juhi- või spetsialisti ülesanded, mis on aluseks võtmetegevuste sõnastamisel; valla- ja linnasekretäri kutsenõuetes sätestatud teadmiste ja oskuste kasutamine igapäevatöös; valla- ja linnasekretäride täiendkoolituse vajadus ning selle korraldamine. Uurimisküsimused on: milliseid ülesandeid valla- ja linnasekretärid täidavad; kas valla- või linnasekretär täidab rohkem spetsialisti kui juhi ülesandeid; millised teadmised, oskused, hoiakud ning isiksuseomadused määravad valla- ja linnasekretäri ametikohal eduka töösoorituse; kuivõrd valla- ja linnasekretäride täiendkoolitus rahuldab omavalitsussekretäride vajadusi. ö mudel

7 Töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis käsitletakse valla- ja linnasekretäri ameti õiguslikku reguleerimist. Kuna kehtivas Eesti seadusandluses baseeruvad valla- ja linnasekretäri puudutavad sätted 1930-ndate aastate valla- ja linnaseadustel, siis antakse tagasivaade ajalukku. Antakse ülevaade omavalitsussekretäri ametist Soomes ja Taanis. Teises peatükis avatakse mõiste kompetents ja antakse ülevaade kompetentside väljatöötamise ning kompetentsimudelite loomise erinevatest teoreetilistest käsitlustest ja meetoditest. Käsitletakse ka ülesannete jagamist juhi ja spetsialisti ülesanneteks ning empiirilise uurimuse meetodeid. Kolmas peatükk kirjeldab empiirilist uurimust, mille põhjal autor sõnastab välja valla- ja linnasekretäri kompetentsid. Empiirilise uurimuse eesmärgiks on välja selgitada valla- ja linnasekretäri võtmetegevused, mille efektiivne sooritamine on töös kriitilise tähtsusega, ja nendest tulenevalt kompetentside sõnastamine. Uuringu läbiviimiseks on kasutatud 3 järgmisi uurimismeetodeid: tööülesannete analüüs, ankeetküsimustik ning ekspertgrupp. Empiirilise uurimuse eesmärgiks on välja selgitada ja sõnastada valla- ja linnasekretäri kompetentsid, mis kõige enam iseloomustavad valla- või linnasekretäri efektiivset töösooritust. Autor esitab konkreetsed ettepanekud nende rakendamiseks ning soovitused valla- ja linnasekretäride täiendkoolituse korraldamiseks. Magistritöö praktiline väärtus seisneb autori arvates järgmises: välja on selgitatud valla- ja linnasekretäri võtmeülesanded, mille edukas täitmine on kriitilise tähtsusega sekretäri töös; sõnastatud on valla- ja linnasekretäri kompetentsid, millist teadmist kohaliku omavalitsuse üksused saavad kasutada personalivalikus ja -hindamises; tehakse ettepanekud ja antakse soovitused õigus- ja haldusaktide muutmiseks ning valla- ja linnasekretäride koolitamiseks. 7

8 1. PEATÜKK Valla-ja linnasekretäri ameti õiguslik reguleerimine 1.1. Valla- ja linnasekretäri ajalooline roll kuni aastani 1940 Vajadus vallasekretäri ametikoha järgi tekkis juba aastal, mil võeti vastu Eestimaa Talurahva seadus. See tõi kaasa suuri muudatusi Eesti vallaomavalitsuste elus. Valdadele anti pärisorjusest vabastamise puhul senisest rohkem iseseisvust, millega suurenes ka töökoormus valdade kantseleides. Esialgu tegid vallasekretäride, keda tol ajal nimetati vallakirjutajateks, töö ära kirikuõpetajad, sest nemad olid tihtipeale ainukesed inimesed vallas, kes oskasid kirjutada ja valla rahvale nõu anda. Sätestas ju Eestimaa Talurahva seaduse 108: Kui mõisavanem kedagi ei ole nimetanud, kes nii hästi küla kui mõisa koguduse nõuvõtmist kirja paneb, siis kihelkonna koguduse õpetaja peab selle töö enese peale võtma [45, lk 5]. Kui kaua ja laiaulatuslikult kirikuõpetajad vallakirjutaja ülesandeid täitsid, ei ole täpselt teada. Vallaomavalitsuste õiguste laienemisega pandi neile peale uusi ülesandeid. Kuna vallad olid kohustatud ülal pidama külakoole, siis hakati koolmeistreid üha enam ka vallakirjutaja ametisse valima. Nemad olid esimesed vallakirjutajad meie valdades, kes olid eesti rahva hulgast võrsunud Vallasekretäri institutsioon ja ülesanded Alalisi vallakirjutajaid hakati ametisse valima peale aasta Baltimaade vallakogukonna seaduse vastuvõtmist, mis tegi vallavolikogudele vallakirjutaja ametisse valimise kohustuslikuks aastal Venemaal Veebruarirevolutsiooni tulemusena võimule tulnud Ajutine Valitsus andis 30. märtsil 1917 välja Eesti Ajutise Omavalitsuse seaduse ning 22. juunil 1917 selle seaduse elluviimise määrused, milledega endised talupojaseisuslikud vallad muudeti kõikseisuslikeks. Kubermangu maanõukogu poolt anti 15. juunil 1917 välja Eesti vallanõukogude valimiste ajutised määrused, millede 33, 34 ja 35 järgi nimetati vallakirjutaja ümber vallasekretäriks ja 8

9 ta arvati vallavalitsuse liikmeks, keda valiti iga kolme aasta järel ümber ühes teiste valla ametnikega [58, lk 5]. Eesti Vabariigi esimeseks vallasekretäri õiguslikku seisundit kehtestavaks aktiks oli 4. aprilli aasta vallanõukogude valimise seadus (RT 1921, 26, 18), mille järgi oli vallasekretär vallavalitsuse liige koos vallavanema ja vähemalt ühe tema abiga. Vallasekretär valiti vallanõukogu üldkoosolekul salajasel hääletamisel kolmeks aastaks ning valituks tunnistati see isik, kelle poolt andsid hääled üle poole vallanõukogu liikmetest. Vallasekretärid olid algul väga rahul oma uue positsiooniga vallavalitsuses, kuid peale aasta valimisi olukord muutus ja hakkasid avalduma ka uuenduse halvad küljed, peamiselt seoses ümbervalimisega. Kuna uus vallanõukogu valis vallasekretäri oma tahtmise järgi, siis senine vallasekretär, ka ideaalseim, hoolsaim ja asjatundjaim, ei tarvitsenud meeldida. Põhjuseks oli oma partei mehele kohaandmise vajadus, võimule pääsenud rühma mittekuuluvus jne. Teoses Omavalitsuste reform Eestis ütles Stefan Csekey: Sõltumatuid, tarvilise eelharidusega varustatud ametnikke võib saada ainult siis, kui need kogu oma isiksuse oma ülesannetele pühendada võivad ja mitte kolme aasta järel korduvate valimiste poliitiliste juhuslikkuste mängukanniks ei muutu [58, lk 6]. 7. detsembri aasta vallavolikogude valimise ja vallavolikogude ning vallavalitsuste korraldamise seadusega (RT 1926, 27, 21) muudeti seni kehtinud kord ning vallavolikogu valis vallasekretäri ametisse määramata ajaks vastava hariduse ja ettevalmistusega kodanike hulgast raamatute ja arvete pidamiseks, vallavalitsuse kantselei ning asjaajamise juhtimiseks. Ühtlasi lõppesid ka vallasekretäride kui seniste vallavalitsuse liikmete volitused. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi administratiivosakonna 18. jaanuari 1927 seletuses nr 1446 [58, lk 7] oli maavalitsustele antud ülesandeks juhtida vallaomavalitsuste tähelepanu eespoolnimetatud asjaoludele ning järelevalve korras nõuda ja valvata, et vallasekretärideks valitaks vaid neid kodanikke, kellel on vallasekretäri kutse. Kui vallaomavalitsus ei leidnud kohe sobivat kandidaati, siis võidi valida ka ajutiseks vallasekretäri kohusetäitjaks vähemalt kõrgema algkooli haridusega isikuid, kuni leitakse vallasekretäri kutsega kohasoovija aasta omavalitsustesse puutuvate seaduste muutmise ja täiendamise seaduse järgi kinnitas vallasekretäri ametisse siseminister. Kui viimane leidis, et pakutud kandidaat ei olnud sobiv, viidi läbi uued valimised hiljemalt kolme nädala jooksul, arvates siseministri otsuse saamisest 9

10 vallavalitsuses. Kui aga siseminister ei kinnitanud ametisse ka teistkordsel valimisel valitud vallasekretäri või kui vallavolikogu ei valinud antud tähtajaks sekretäri, nimetas vallasekretäri ametisse siseminister ajutise maavalitsuse ettepanekul [58, lk 7]. Riigivanema dekreediga 7. aprillil aastal kehtestatud vallaseadus (RT 1937, 32, 310) nägi ette uue korra vallasekretäride tööle võtmisel. Seaduse järgi oli vallasekretär vallaomavalitsuse nimetatav teenija ning talle kehtestati teatud nõuded. Vallasekretäriks kandideerija pidi olema Eesti Vabariigi kodakondsuses; vähemalt 20 aastat vana; tervise poolest töövõimeline; omama vallasekretäri kutset; valdama eesti keelt ning valdades, kus enamuses mõni vähemusrahvus, ka selle keelt. Peale selle pidi ta olema sõjaväes täitnud ajateenistuse kohuse, kui ta ei olnud sellest vabastatud seaduslikul alusel. Vallasekretäriks ei saanud määrata isikut, kes jõustunud kohtuotsuse järgi ei võinud olla riigi- või omavalitsusteenistuses; kes oli eeluurimise või kohtu all süütegude pärast, mille eest seadusega oli ette nähtud vangla- või raskem karistus; kes oli riigi või omavalitsuse huvidele kahjuliku tegevuse pärast Riigivanema või Vabariigi Valitsuse otsusega ametist vabastatud ja ei olnud saanud uuesti luba astuda riigi- või omavalitsusteenistusse; kes oli siseministri poolt vabastatud vallasekretäri ametist nõrkade ametioskuste tõttu ja ei olnud uuesti omandanud omavalitsuse sekretäri kutset; kes oli pillajana hoolduse all; kes oli vallavolikogu liige; kes oli vallavanema või tema abiga kas sugulane, abielus, hõimlus- või lapsendamisvahekorras. Ka oma abiga ei võinud vallasekretär olla eespoolnimetatud sugulusvahekorras. Erandeid sellest reeglist võis lubada vaid siseminister. Vallaseaduse [Op. cit] 83 järgi kinnitas vallasekretäri ametisse siseminister määramata ajaks vallavanema poolt ajutise maavalitsuse esimehe kaudu esitatud kandidaatide hulgast. Kui vallavanem ei esitanud kahe kuu jooksul vallasekretäri koha vabanemisest arvates oma kandidaaate, siis nimetas siseminister vallasekretäri ametisse maavalitsuse esimehe ettepanekul. Vallasekretär andis enne teenistuskohustuste täitmisele asumist vandetõotuse, kui ta ei olnud samasugust vannet juba varem andnud. Tõotuse võttis vallasekretärilt vastu maavalitsuse esimees. Vallasekretäri teenistuse kohta peeti teenistuskirju vastavas maavalitsuses. Vallaseaduse kehtimahakkamisel ametis olnud vallasekretärid jäid ametisse edasi. Selline vallasekretäri ametisse määramise kord kehtis kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni NSV Liidu poolt aastal. Ettekujutuse vallasekretäri tööst annavad tegevusvaldkonnad ning ülesanded, mida ta täitis. Vallasekretär protokollis volikogu koosolekutel, tal oli volikogu koosolekuil sõnaõigus. 10

11 Seadusevastaste arutelude ja ettepanekute korral volikogu liikmete poolt oli ta kohustatud sellele tähelepanu juhtima, kui aga volikogu liikmed ei aktsepteerinud vallasekretäri seisukohta, pidi sekretär tegema protokolli enese kaitseks vastava märkuse. Vallasekretär protokollis ka vallavalitsuse istungil vastuvõetud otsuseid. Analoogiliselt volikogu koosolekul toimuvaga oli vallasekretäril õigus vallavalitsuse koosoleku protokolli kanda oma seletus ja arvamus vallavanema ebaseadusliku otsuse kohta. Vallavalitsuse raamatupidamise alal pidi vallasekretär suuteline olema koostama valla eelarvet, ta pidas kassaraamatut, võttis elanikelt vastu makse, saatis välja maksuteateid ning pidas maksjate nimekirja. Vallasekretär pidas ka vallaelanike nimekirja ning valla elanike registrit, mis oli aluseks valimistel, maksude määramisel ja pidi olema kõigile kättesaadav. Ta andis vallaelanikele välja isikutunnistusi, tõestas volitajate õigusvõimet ja allkirju. Vallasekretär pidas sõjaväekohuslaste nimekirju, samuti ka reservi nimekirju ja registreeris sõjaväele kõlblikke hobusid. Tema kohustuste hulka kuulus ka vaeste ja leitud laste hoolekanne; pensioni- ja toetusraamatute ning rahade väljaandmine. Perekonnaseisuametnikuna registreeris sekretär abielud, andis välja sünni- ja surmatunnistusi. Ametnikuna omas vallasekretär täpset ülevaadet seadustest, seega oli tema ülesandeks seaduste ja valitsuse määruste teatavaks tegemine ning nende täitmise järele valvamine aasta vallavolikogude valimise ja vallavolikogude ning vallavalitsuste korraldamise seaduse (RT 1926, 27, 21) järgi kuulus vallasekretäri kohustuste hulka lisaks eelpoolnimetatule töö vaeslaste kohtu sekretärina, tuluhindamise komisjoni asjaajajana, postiagentuuri juhatajana, arestikambri ülevaatajana, varahoidjana, telefonistina, arhivaarina, valla koolivalitsuse sekretärina. Vallasekretär oli kollegiaalses vallavalitsuses küllaltki suurte õigustega ning tema õlul lasus vallavalitsuse töö peamine raskus. Et täita kõiki ülesandeid, pidi vallasekretär olema osav administraator ja kantseleijuhataja, hea seadusetundja, bilansivõimeline raamatupidaja, võimekas majandusmees jne. Teoses Eesti vallasekretärid nendib Hans Nurk: On möödunud ajajärk, kus vallarahvas otsis juriidilist nõu ja abi tolleaegseilt kohalikelt kirjatundjailt külakoolmeistreilt, köstreilt, kirikuõpetajailt. Nüüd pöörduvad viimased ise teatavais asjus nõu ja abi saamiseks vallakantseleisse. Endisest tähtsusetust vallakirjutajast on välja kujunenud valla administratsiooni funktsionäär ja organisaator [45, lk 31] Linnasekretäri institutsioon ja ülesanded 01.jaanuaril aastal kehtima hakanud Balti eraõigus sätestas linna magistraadi sekretäri töö ja õigused ning kohustused. Sekretäri ametisse võtmine ja vabastamine olenes magistraadi 11

12 äranägemisest, kui aga sekretär ametisse valiti, siis kogu tema eluajaks. Sekretär vannutati enne ametisse astumist magistraadis, palka sai ta linna varandusest. Näiteks Tallinnas määras magistraat sekretärile palga suuruse ja muud lisatasud teenistuse eest ainult gildide nõusolekul, kuna gildid mängisid Tallinnas suurt rolli ning see reegel oli Tallinna linna ja gildide vahel kokku lepitud juba aastal. Palgale lisaks sai sekretär osa kohtumaksudest. Sekretäri ülesanneteks oli asjaajamise ja kirjavahetuse korraldamine, ta kandis protokolli korraldused, andis kaasallkirja protokollidest tehtavatele väljavõtetele; luges ette kõik otsused, määrused ja resolutsioonid; valmistas ette dokumendid allkirjastamiseks; korraldas inventuuri; hoidis magistraadi kohtupitsatit; pidas avalikkude ja eraasjade protokolle; pidas nöörraamatut kroonu kohta; pidas protokolli mereprotestide kohta; valvas, et iga ametnik täidaks oma kohuseid. Magistraadi otsuse tegemisel polnud sekretäril hääleõigust, sekretär polnud vastutav ebaõigete otsuste eest, kuid kui otsuse tegemisel hääled pooleks jagunesid, oli sekretäri hääl otsustajaks. Näiteks Tallinna magistraadi sekretär oli linnaomavalitsuse asjaajamisel suurem võimukandja, kui üheski teises Baltimaa linnas. Tallinna magistraadisekretär oli varustatud suure avalikõigusliku võimuga, kuna ta sai olla otsustajaks mõningates magistraadi asjades ja tal oli õigus ka lihtsamatele paberitele alla kirjutada. Teatavatel juhtudel oli tema oma häälega isegi küsimuse otsustajaks. Tartus oli magistraadi ülesehitus lihtsam, seepärast oli Tartu magistraadisekretär ka avalikuks notariks. Hariduse poolest pidi Tartu magistraadisekretär olema õigusteadlane, ametisse valiti ta eluajaks ning valimise kinnitas kubermanguvalitsus. Pärnus ja Kuressaares oli sekretär magistraadi kantseleiülemaks [30, lk 4-7]. 11. juuni aasta linnaseadus 1 sätestas kahe sekretäri linnavalitsuse sekretäri ja linnasekretäri (volikogu sekretäri) ametikoha loomise võimalikkuse. Magistraadi sekretär muutus linnavalitsuse sekretäriks, kelle vahekord linnaga baseerus mitte enam avalikul vaid eraõigusel ja kelle töötingimused, õigused ja kohustused olenesid nüüd täiesti linnavolikogust ja linnavalitsusest. Senati 12. veebruari aasta otsuses nr 1850 [31, lk 47] selgitati, et linnasekretäri ametikoha asutamine ei ole kohustuslik, küll oli aga kohustuslik linnavalitsuse a väljaanne, hilisemate muudatuste ja täiendustega ning Vene Senati ja Riigikohtu seletustega. Koostaja E. Dolf, Kohtuministeeriumi kodifikatsiooniosakonna väljaanne. 12

13 sekretäri koht. Linnasekretäri ametikoha võis luua ainult siis, kui linnavalitsuse sekretäri koht oli täidetud. Linnavalitsuse sekretär ei kuulunud linnavolikogu poolt valitavate ametnike hulka, ta määrati ametisse linnapea poolt linnaseaduse [Op. cit.] 105 korras, tema kohustuseks oli linnavalitsuse asjaajamise korraldamine, tema peale ei võinud panna kohustusi, mis lasusid linnavalitsuse liikmete peal. Linnasekretär määrati linnaseaduse [Op. cit.] 115 alusel ametisse linnavolikogu otsusel; volikogu võis aga linnasekretäri koha ka vabaks jätta ja tema kohustuste täitmise panna mõne linnavalitsuse ametniku peale. Linnasekretäri võis volikogu otsusel valida lühemaks ajaks kui volikogu volituste aeg. Linnaseaduse [Op. cit.] 75 sätestas linnasekretäri (volikogu sekretäri) kohustustena volikogu protokollide koostamise ja kinnitamise. 1. mail aastal jõustunud linnaseadus (RT 1938, 43, 400) lõi linnasekretärile lõpuks vallasekretäriga sarnase õigusliku seisundi, mida linnavalitsuse sekretärid olid aastaid taotlenud. Seaduse 133 ja 134 sätestasid, et linnaomavalitsuse teenistuses on linnasekretär, kelle kinnitab määramata ajaks ametisse siseminister linnapea või linnavanema ettepanekul. Kui ettepanekut ei suudetud linnapea või linnavanema poolt teha ühe kuu jooksul linnasekretäri koha vabanemisest, kinnitas linnasekretäri ametisse siseminister ilma linna arvamust ära kuulamata. Pensioni välja teeninud linnasekretäri võis siseminister teenistuse huvides ametist vabastada. Linnad olid aasta linnaseaduse 6 järgi elanike arvust lähtudes jagatud erinevatesse astmetesse: pealinn ning esimese, teise ja kolmanda astme linnad. Esimese astme linn oli elanike arvuga üle , teise astme linn elanike arvuga kuni ning kolmanda astme linn elanike arvuga alla Linna aste määras ära linnasekretäri abide arvu, linnasekretäril võis linnavolikogu otsusel olla pealinnas ja esimese astme linnas 2 abi, teistes linnades 1 abi. Linnasekretärile esitatavad nõuded kattusid suures osas vallasekretärile esitatavate nõuetega, erisusena toob töö autor välja linnasekretärile esitatud haridusliku nõude. Lisaks omavalitsussekretäri kutsele nõuti isikult enne linnasekretäriks määramist kõrgemat juriidilist haridust ja omavalitsus- või riigiteenistuses omandatud teenistusstaaži vastavalt esimese astme linnas 5 aastat ja teise astme linnas 3 aastat. 13

14 Linnasekretär allus vahetult linnapeale, tema ülesandeks oli linnapea, linnavalitsuse ja linnavolikogu kantseleilise ning haldusliku asjaajamise ning juhtimise korraldamine; linnavalitsuse ja volikogu koosolekute protokollide pidamine; muud seadustega, määrustega, linnavalitsuse töökorraga ja linnapea, linnavanema ja linnavalitsuse otsustega talle pandud ülesanded. Peale selle kuulus linnasekretäri ülesannetesse teise astme linnades linnaomavalitsuse arvepidamine, kui see ei olnud pandud mõnele teisele ametnikule ja linnaomavalitsuse üksikute alade juhtimine, kui see ülesanne oli temale pandud; kolmanda astme linnades arvepidamine, samuti ka üksikute alade juhtimine, kui see ülesanne oli temale pandud. Kolmanda astme linnades võis linnasekretär linnapea ja abilinnapea, samuti linnavanema ja abilinnavanema äraolekul teha hädavajalikke korraldusi neis asjus, mis ei kannatanud viivitust, teatades neist asjust viivitamata linnapeale või linnavanemale. Omavalitsussekretäri amet oli Eesti Vabariigis kõrgelt hinnatud ning soovijatest teha seda küllaltki rasket tööd ei olnud puudu. Nii näiteks kandideeris aastal Nõmme alevisekretäriks 58 inimest. Üldjuhul peeti valla- ja linnasekretäri ametit kuni pensionile minekuni ning kauemgi Omavalitsussekretäri kutse omandamine ja koolitus Valla- ja linnasekretäri amet seadis üles erilisi tingimusi selle pidaja suhtes ndaks aastaks olid sekretärid materiaalselt küllaltki hästi kindlustatud ning kohta püüti hoida. 2 Selle nimel oli end tarvis täiendada ning osa võtta valla- ja linnasekretäridele korraldatud kursustest ning nõupäevadest. Suure panuse valla- ja linnasekretäride koolituse korraldamisse andis Vallasekretäride Selts, mille tegevuse alguseks loetakse 1. jaanuar Seltsi juhatus töötas välja 6-päevaste kursuste kava, aastal esitati Siseministeeriumile vallasekretäride eksamineerimise kava, mis peale mõningate muudatuste tegemist Riigi Teatajas nr 117/118 ka välja kuulutati. Vallasekretäride eksamineerimiseks moodustati iga maakonnavalitsuse juurde 3-liikmeline komisjon, eksamineerimine toimus kirjalikult ja suuliselt ning peale eksami sooritamist anti välja tunnistus ja aastal toimusid kahed vallasekretäride ettevalmistuskursused Rakveres Virumaa täienduskoolis, need kursused kestsid umbes kolm kuud ning ette valmistati ainult vallasekretäre aasta vallaseaduse järgi kinnitas valla- ja linnasekretäri palga siseminister vastava maavalitsuse ettepanekul. Näiteks oli alla 500 elanikuga valla sekretäri palk 50 krooni kuus, üle 8000 elanikuga valla sekretäril 150 krooni kuus. Lisaks palgale anti vallasekretärile tasuta korter vallamajas ühes kütte, valgustuse ja kõrvalruumidega ning põllumaa [58, lk 18]. 14

15 Kursuste avamisel oli kohal ka kohtu- ja siseministri asetäitja J. Hünerson, kes pidas kursuste ellukutsumist vajalikuks ja suureks sammuks omavalitsuste ja riigi elus. Ta ütles oma kõnes: Ametnikul peavad teadmised olema tööle asudes, et oma ülesannete kõrgusel seista. Kuidas saab ilma ettevalmistuseta inimene teostada kõige kõrgemat ülesannet valitseda! aastani korraldasid vallasekretäride kursusi maakonnavalitsused maakondade viisi. Esimesed üle-eestilised vallasekretäride täienduskursused toimusid Tallinnas 14. juulist kuni 2. augustini Samal aastal toimusid kursused ka Tartus, kus peale kursuste lõppu oli vallasekretäri kutseta isikutel võimalus sooritada vallasekretäri eksam. 4. märtsil aastal kinnitas siseminister vallasekretäri kutse omandamiseks uue eksamikava, mille aluseks oli vallaametnike palga- ja tööolude korraldamise seaduse (RT 1920, 69/70, 205) 3. Kava sätestas, et vallasekretäri kutse omandamiseks korraldatakse maakonnavalitsuste juures tarvidust mööda eksameid kas maakonnavalitsuste enese algatusel või siseministri määramisel. Isik, kes soovis eksamile ilmuda, pidi eelnevalt esitama maakonnavalitsusele sellekohase kirjaliku sooviavalduse, lühikese elulookirjelduse jm dokumendid. Eksaminandil pidid olema teadmised eesti keelest, matemaatikast, kodanikuõpetusest, seadusetundmisest, arvepidamisest. Et sooritada edukalt vallasekretäri eksamit pidi eksaminant aasta eksamikava järgi tundma 131 seadust, 87 määrust ja käskkirja. Uue kava järgi peetud eksamitel aastal Läänemaal sooritas 12-st kohale tulnud vallasekretärist eksami 3 ning Tartumaal 37-st 9. Kes eksamit ei sooritanud, esitati maakonnavalitsuse poolt siseministrile tagandamiseks aastal toimunud II Omavalitsustegelaste kongressil esitatud ettekannetes tõsteti üles küsimus valla- ja linnasekretäridele ettevalmistuskooli või kursuste asutamiseks. Põhjenduseks toodi asjaolu, et töö kõrvalt ei ole võimalik omandada kõiki omavalitsussekretäri eksamiks vajalikke teadmisi. 17. augustil 1929 kinnitati Eesti Maaomavalitsuste Liidu nõukogu poolt Omavalitsuste ametnikkude ettevalmistamise pikaajaliste kursuste põhikiri, mille järgi kursuste korraldajaks oli Eesti Maaomavalitsuste Liit. Kursused olid tasulised, õppemaksuks määrati 50 krooni. Kursused algasid 14. jaanuaril 1930 ning kestsid 11 kuud. Kursustest soovis osa võtta 70 inimest, nende hulgast tehti valik, sest ruum ei mahutanud kõiki soovijaid. 14. jaanuari 1930 võib lugeda üheks tähtpäevaks omavalitsuste elus, kuna sel päeval teostus mõte, mis aastate eest välja öeldi. Nüüd avatud kursuste ülesanne on palju laialdasem. Mitte enam 3 Maaomavalitsus. 1930, nr 8, lk

16 üksi vallasekretäre, vaid omavalitsusametnikke igal alal, mitte ainult kantseleiametnikke, vaid ka juhtivate omavalitsusametnikkude jaoks peavad need kursused tarvilikke teadmisi andma, mitte üksi vallaomavalitsustele, vaid ka alevi-, maa- ja linnaomavalitsustele peavad nad sarnaseid tööjõude andma, kes iga asjaga hakkama saavad, välja arvatud eriteadlaste erialad [58, lk 30]. Traditsioonilised olid linnade ja alevite sekretäride nõupidamised, mis toimusid iga kord ise linnas, sest sel teel oli nõupidamistest osavõtjatel kõige parem ja hõlpsam tutvuda mitmesuguste töökorraldustega ja -meetoditega ning see aitas samuti kaasa kodumaa tundmaõppimisele. Omavalitsussekretärid osalesid kõigil korraldatavatel kursustel väga meelsasti, olenes ju nende teenistus sellest, kui teadlikud nad olid kehtivatest seadustest. Tihtipeale nimetati näiteks vallasekretäre vallarahva leksikonideks, sest nendelt käisid inimesed eelkõige nõu ja abi küsimas ndaks aastaks olid kõigis valla- ja linnavalitsustes sekretäridena tööl omavalitsussekretäri kutsega isikud, kõigis linna- ja enamuses vallavalitsustes oli ka sekretäri abil vastav kutse. Eesti Vabariigis oli komplekteeritud haritud, intelligentne ja teotahteline omavalitsussekretäride kaader Kehtiva Eesti seadusandlusega valla- ja linnasekretärile esitatavate nõuete analüüs Nõuded kvalifikatsioonile ja haridusele Nõuded valla- ja linnasekretäri kvalifikatsioonile ning haridusele tulenevad: 1) kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest; 2) valla- või linnasekretäri ametijuhendist. 1) Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega (RT I 1993, 37, 558) sätestati 2. juunil aastal esimesed nõuded valla- ja linnasekretäri kvalifikatsioonile taasiseseisvunud Eestis. Seaduse 55 järgi pidi valla- või linnasekretäril olema 1. jaanuarist 1997 kas juristi kvalifikatsioon või tunnistus vastavuse kohta Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse [Op. cit.] eelnõu väljatöötamisel võttis töörühm aluseks Eesti Vabariigi 1930-ndate aastate valla- ja linnaseadused 4, mida käesoleva magistritöö autor analüüsis punktides ja Seletuskiri kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse eelnõu juurde. 16

17 Küsimusele, miks valla- ja linnasekretäri institutsioon seaduses eraldi sätestati, annab vastuse Riigikogu maaelu ja regionaalpoliitika komisjoni nimel kaasettekandega esinenud K. Jürgenson: Nüüd veel mõni sõna valla- ja linnasekretärist. Käesoleva seaduse põhiidee on omavalitsuste volikogude lai pädevusring, kusjuures ka omavalitsuse täitevorganitele, valla- ja linnavalitsustele on antud üldaktidena õigustloovate aktide andmise õigus. Seega on mõlemal organil, nii volikogul kui valitsusel, küllaltki lai mängumaa ja omavalitsuse struktuuri põhiliseks järjepidevuse kandjaks, põhiliseks toeks üleminekul kas siis ühelt valla- või linnavalitsuselt teisele või volikogude vahetamisel peaks saama just valla- või linnasekretär. Sellepärast on teda siin ka eraldi käsitletud ja samuti on valla- või linnasekretär ametikoha tõttu käesolevas seadusetekstis lülitatud valitsuse koosseisu. 5 Avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271; 276; 2000, 25, 144; 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17; 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260; 2002, 21, 117; 62, 377; 110, 656; 2003, 4, 22; 13, 67; 69; 20, 116; 51, 349; 58, 387; 90, 601; 2004, 22, 148; 29, 194) vastuvõtmisega 25. jaanuaril 1995 muudeti kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 55 lõiget 2 ning sätestati, et 01. jaanuarist 1996 peab vallasekretäril olema juristi kvalifikatsioon. 6 Sellisele seisukohale asusid Vabariigi Valitsus ja Riigikogu põhiseaduskomisjon, kes oma 23. jaanuari aasta koosolekul 7 otsustas avaliku teenistuse seaduse eelnõu kolmandale lugemisele teha muudatusettepaneku ning täpsustada eelnõu -i 176 tehes muudatuse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse -is 55. Valla- ja linnasekretärilt nõutav kvalifikatsioon oli Riigikogus arutusel ka aastal, mil avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse (RT I 1995, 97, 1664) -ga 45 muudeti kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse -i 55 ning sätestati sekretärile taas nõue omada juristi kvalifikatsiooni või tunnistust vastavuse kohta Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele. Nimetatud sätte taastamise tingis asjaolu, et vaid kümme protsenti valla- ja linnasekretäridest omas juristi kvalifikatsiooni. 8 5 Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse eelnõu 1.lugemine 21.aprillil Avaliku teenistuse seaduse eelnõu. 7 Põhiseaduskomisjoni protokoll nr 7. 8 E. Nestor: See, et me oleme need nõuded liiga üles kruvinud, on mulle selge juba ammu, ja me oleme teinud ettepanekuid, et nõuded võiksid olla leebemad, nii nagu ka Vabariigi Valitsus oma seletuskirjas märgib. Käesoleval ajal on juristi kvalifikatsioon ainult 10%-l valla- ja linnasekretäridest. See on üldiselt ju tervitatav, et igal ametil on teatud kutsenõuded, ja kui siiamaani oli vaja esitada kõrgkooli diplom, siis ma kujutan ette, et nüüd on vaja esitada ka veel see tõend, et valla- või linnasekretär on käinud läbi mingid kursused ja saanud täienduskoolitust, kuna iga 17

18 6. jaanuaril aastal jõustunud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahv 55 muutmise seadus (RT I 1996, 89, 1591) muutis seaduse 55 lõiget 2 ning uus redaktsioon sätestas järgmist: Valla- või linnasekretäriks võib nimetada vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, kellel on juristi kvalifikatsioon või tunnistus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele vastavuse kohta. Valla- ja linnasekretäride vastavust kehtestatud kutsenõuetele kontrollib ja sellekohaseid tunnistusi annab välja Vabariigi Valitsuse moodustatud valla- ja linnasekretäride kutsekomisjon. 9 Aastatel kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse -i 55 tehtud eelmiste seadusemuudatustega võrreldes sätestati nüüd valla- ja linnasekretäri vanusepiiranguks 21 aastat, nimetatud piirang tulenes töö iseloomust, mis nõuab kogemusi ja vastutust, ning otsustati samuti valla- ja linnasekretäride kutsekomisjoni moodustamine. 10 Probleeme tekitab tänases õigusruumis mõiste - juristi kvalifikatsioon. Seaduseandja ei ole suutnud seadustes üheselt määratleda mõistet juristi kvalifikatsioon. Näiteks nõutakse õiguskantslerilt akadeemilist kõrgharidust õigusteaduses 11, riigisekretärilt ja maasekretäridelt juriidilist kõrgharidust 12, notarikandidaadilt akadeemilist õigusteaduslikku kõrgharidust 13 jne. Et jurist ilmselt valla- ja linnasekretäriks ei kõlba. SE 434, VIII Riigikogu stenogramm Riigikogu elektrooniline andmebaas. 9 Siseminister R. Sinijärv: vajadus seda muudatust teha tuleneb järgmisest. Meil on olemas see seadus, mida me nüüd muutma peaksime hakkama, ja selle 55 lõike 2 kohaselt peab valla- või linnasekretäril olema juristi kvalifikatsioon või tunnistus vastavuse kohta Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele. Nimetatud säte jõustub järgmise aasta 1. jaanuarist, st ümmarguselt kuu aja pärast. Selleks, et asjas edasi jõuda, kehtestas Vabariigi Valitsus aasta 23. juuli määrusega nr 197 kutsenõuded valla- ja linnasekretärile. Siis diskuteeriti poolteist aastat, millised peaksid olema kutsenõuded, ja 25. jaanuaril 1995 muudeti avaliku teenistuse seadusega kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 55 lõiget 2 ning sõnastati see järgmiselt: "Valla- või linnasekretäril peab olema juristi kvalifikatsioon." Tagumine osa jäeti ära ja latt tõsteti väga kõrgele. Seejärel avastati, et enamikul valla- või linnasekretäridest ei ole juristi kvalifikatsiooni ja on ebareaalne, et need kohad õnnestub juristidega täita. Ja nüüd oleme siis selle koha peal, kus me oleme. See 10% tähendab seda, et meil ei ole nii palju juriste. Tegelik olukord on selline, et umbes 150 inimest on läbi teinud koolituse ja saanud tõenäoselt nõutava kvalifikatsiooni kätte. Seda on võimalik kindlaks teha pärast seda, kui me oleme arutatava seaduseparanduse vastu võtnud. SE 434, VIII Riigikogu stenogramm Riigikogu elektrooniline andmebaas. 10 R. Sinijärv: Me ei saa neid aga rakendada, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on jäänud sätestamata nimetatud kutsenõuetele vastavuse hindamise kord. Ja et see asi korda teha, selleks ongi esitatud seaduseelnõu, kus tehakse ettepanek täiendada 55 lõiget, lisades lause: "Valla- ja linnasekretäride vastavust kehtestatud kutsenõuetele kontrollib ja annab sellekohaseid tunnistusi välja Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud valla- ja linnasekretäride kutsekomisjon." Vabariigi Valitsus, kui ta seda arutas, arvas esialgu, et selle komisjoni võiks moodustada siseminister. Õiguskantsler arvas, et seda peaks siiski tegema Vabariigi Valitsus. SE 434, VIII Riigikogu stenogramm Riigikogu elektrooniline andmebaas. 11 Õiguskantsleri seadus. RT I 1999, 29, 406; 2000, 92, 597; 2001, 43, 240; 58, 353; 2002, 30, 176; 57, 357; 2003, 20, 119; 23, Vabariigi Valitsuse seadus. RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361; 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271; 274; 27, 391; 29, 398; 401; 58, 608; 95, 843; 845; 2000, 49, 302; 51, 319; 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16; 53, 305; 59, 358; 94, 578; 100, 646; 102, 677; 2002, 57, 354; 87, 505; 90, 520; 96, 563; 2003, 4, 22; 21, 122; 51, 349; 81, 542; 88, 590; 2004, 22, 148; 2005, 15, Notariaadiseadus. RT I 2000, 104, 684; 2001, 93, 565; 2002, 57, 357; 61, 375; 64, 390; 102, 600; 2003, 18, 100; 78, 527; 2004, 30,

19 määratlematus tekitab probleeme, seda möönab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna nõunik, kelle e-kirjast Lüganuse valla ametnikule (lisa 1) selgub, et: Seega ei ole õigusaktides määratletud, mida konkreetselt mõista juristi kvalifikatsiooni või juriidilise kõrghariduse all. Puudub ka alus öelda, et ainult kindlate õppekavade (nt ülikooliharidus, õppekava nimetusega Õigusteadus jne) läbimist loetakse juristi kvalifikatsiooni omandamiseks. Vastava nõudega ametikohale kandideerides võib kasuks tulla paluda õppeasutuselt dokumenti, milles oleks kirjeldatud läbitud õppekava ning selle eesmärki ja väljundit, et siis selle pinnal oleks võimalik paremini hinnata ametikohale kehtestatud nõuete vastavust [35]. Seega on nii valla- või linnasekretäri koha taotleja kui ka tööandja pandud olukorda, kus üks pooltest peab lisaks koolist saadud diplomile või tunnistusele taotlema õppeasutuselt veel täiendavat dokumenti ning teine pool peab asuma saadud dokumenti hindama ja seejärel otsustama, kas tegemist on juristi kvalifikatsiooniga või mitte. Autor asub seisukohale, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. septembri aasta määruses nr 279 Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri (RT I 1999, 73, 695; 2001, 92, 562; 2004, 10, 61; 2005, 9, 37) sätestatule peab seaduseandja õigusaktis täpselt määratlema mõiste juristi kvalifikatsioon. Autor teeb ettepaneku asendada mõiste juristi kvalifikatsioon mõistega õigusharidus 14 ning jätta Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud valla- ja linnasekretäride kutsekomisjoni ülesandeks kontrollida valla- või linnasekretäri koha taotleja läbitud õppekava vastavust valla- ja linnasekretäri kutsenõuetele. 2) Ametijuhend on dokument, millega täpsustatakse konkreetse omavalitsusüksuse valla- või linnasekretäri kvalifikatsioonile ja haridusele esitatavaid nõudeid. Näiteks Tallinna ja Kuressaare linnas nõutakse linnasekretärilt akadeemilist juriidilist kõrgharidust, Paides juriidilist kõrgharidust, Narvas akadeemilist juriidilist kõrgharidust või tunnistust vastavuse kohta Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele. Vallasekretäride ametijuhendite analüüs näitas, et vallasekretärilt nõutakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sätestatud kvalifikatsiooni. 14 Mõistet õigusharidus kasutab Tartu Ülikooli õigusteaduskond oma arengukavas

20 Diskussiooni võib ehk tekitada küsimus, kas kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus sätestada linnasekretärile ainult (akadeemilise) juriidilise kõrghariduse nõue või peab siiski lähtuma kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sätestatust. Autor asub seisukohale, et kuna valla- või linnasekretär täidab konkreetse linna või valla poolt talle pandud ülesandeid, siis on ka omavalitsusüksusel õigus määrata ametnikult nõutav kvalifikatsioon Kutsenõuded Kutsenõuded valla- ja linnasekretärile kinnitati Vabariigi Valitsuse 23. juuli aasta määrusega nr 197 (RT I 1996, 57, 1044) ning esitatavad nõuded on järgmised: 1) omab üldteadmisi ühiskonnakorralduse ja juhtimise ning sotsiaalteaduste, eelkõige õigus- ja majandusteaduse alal; 2) tunneb Eesti Vabariigi riigikorralduse aluseid (riigi põhiseaduslikud institutsioonid, kohalik omavalitsus ning nende valimissüsteem); 3) orienteerub seadustega valla või linna pädevusse antud küsimustes ning vastavaid valdkondi reguleerivate õigusaktide süsteemis; 4) suudab esitada arvamuse volikogu ja valla- või linnavalitsuse õigusaktide ja lepingute vastavuse kohta seadustele ja teistele õigusaktidele; 5) suudab esindada valla- või linnavalitsust kohtus; 6) suudab tagada valla- või linnavalitsuse poolt väljaantava dokumentatsiooni vastavuse seadustele ja teistele õigusaktidele; 7) suudab korraldada õigusabi andmist volikogu ja valla-või linnavalitsuse liikmetele; 8) suudab korraldada kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste organisatsioonilis-tehnilist ettevalmistamist; 9) suudab korraldada kantselei ja personali juhtimist valla- või linnavalitsuses; 10) suudab kontrollida volikogu ja valla- või linnavalitsuse õigusaktide täitmist. Nimetatud kutsenõuetele vastavust hindab Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud kutsekomisjon, mille esimees oli algselt siseminister, nüüd regionaalminister. Kutsekomisjon otsustas oma teisel koosolekul 10. märtsil aastal 15 anda valla- ja linnasekretärile välja kutsetunnistuse, kui ta on läbinud koolitusprogrammi, mille komisjon on tunnistanud vastavaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele (lisa 2). Komisjoni poolt tunnistati vastavaks Eesti Haldusjuhtimise Instituudi, Kesk-Eesti Arenduskeskuse ning Sisekaitseakadeemia haldusjuristi 15 Kutsekomisjoni protokoll nr 2, 10.märts

21 süvaõppe koolitusprogrammid. Kutsetunnistuse taotlemise võimalus anti ka isikutele, kes komisjonile dokumentaalselt tõendavad, et nad on saanud kutsenõuetele vastavat koolitust ning omandanud teadmised muudest õppeasutustest. Kokku on 01. mai aasta seisuga valla- ja linnasekretäri kutsetunnistus antud 263 isikule, kelledest valla- ja linnasekretäri õppekava on läbinud 259 isikut ning 4 isikut on kutsetunnistuse saanud kutsekomisjonile esitatud dokumentide põhjal. Kohaliku omavalitsuse üksusi on Eestis 241, seega on tagatud vähemalt kutsetunnistusega valla- ja linnasekretäri teenistusse võtmise võimalus igale vallale või linnale. Sisekaitseakadeemia on käesoleval ajal ainus koolitusasutus, mis jätkuvalt koolitab valla- ja linnasekretäre, kuna halduskorralduse erialal haldusjuristi 3-aastase süvaõppe lõpetanud saavad valla- ja linnasekretäri kutse. Teised eespoolnimetatud koolitusasutused ei ole alates aastast valla- ja linnasekretäri kutsetunnistuse taotlejatele õpet korraldanud soovijate vähesuse tõttu. Siseministeeriumi tellimusel alustas Sisekaitseakadeemia aastal valla- ja linnasekretäride kutseõppe õppekava väljatöötamist isikutele, kes ei ole akadeemia üliõpilased Nõuded kogemustele, teadmistele ja oskustele ning isiksuseomadustele Õigusaktid, mis sätestavad nõuded valla- ja linnasekretäri kogemustele, teadmistele ja oskustele ning isiksuseomadustele, saab jagada kaheks: 1) Vabariigi Valitsuse määrus; 2) valla- või linnasekretäri ametijuhend. 1. Vabariigi Valitsuse määrustega 20. veebruarist 1996 nr 50 Kohaliku omavalitsuse ametnike ametikohtade nimetuste kehtestamine (RT I 1996, 16, 272) ja 19. novembrist 1996 nr 293 Ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuete kinnitamine (RT I 1996, 82, 1461; 1999, 66, 656) kehtestati täiendavalt valla- ja linnasekretäri kutsenõuetele nõuded sekretäri (kui juhtide gruppi kuuluva teenistuja) kogemustele, teadmistele ja oskustele ning isiksuseomadustele järgmiselt: 1) Nõuded kogemustele: teenistus vanemametnike põhigruppi kuuluval või valitaval ametikohal riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses või organis 6 kuud või muul eri-, kutse- või ametialast ettevalmistust nõudval tööl asutuse või ametikoha töövaldkonnas 2 aastat. 2) Nõuded teadmistele ja oskustele: 2.1) avaliku halduse organisatsiooni ja avalikku teenistust reguleerivate õigusaktide tundmine; 21

22 2.2) üldised teadmised Euroopa Liidu institutsioonidest, organisatsiooni struktuurist ning õigussüsteemist ning teadmised kohaliku omavalitsuse valdkonnas eurointegratsiooni kontekstis; 2.3) hea suhtlemisoskus, sealhulgas oskus korraldada koostööd avalike huvide elluviimisel ja suhelda avalikkusega; 2.4) eesti keele oskus kõrgtasemel ja ühe võõrkeele oskus kesktasemel ametialase sõnavara valdamisega; 2.5) ülevaate omamine riigi infosüsteemidest, kohaliku omavalitsuse infosüsteemide tundmine, teadmised infotehnoloogia rakendamise üldpõhimõtetest ja kasutamisvõimalustest, ametikohal vajalike arvutiprogrammide ja andmekogude käsitsemise oskus. 3) Nõuded isiksuseomadustele: 3.1) algatusvõime ja loovus, sealhulgas võime välja töötada uusi lahendusi, muudatusi algatada, omaks võtta ja ellu viia; 3.2) töövõime, sealhulgas võime stabiilselt ja tulemuslikult töötada ka pingeolukorras, efektiivselt kasutada aega; 3.3) kohusetunne, otsustus- ja vastutusvõime, sealhulgas suutlikkus võtta iseseisvalt vastu otsuseid oma ametikoha pädevuse piires, võime näha ette otsuste tagajärgi ja vastutada nende eest; 3.4) intellektuaalne võimekus, sealhulgas olulise eristamise ning analüüsi- ja sünteesivõime, võime omada informatsiooni kasutusvalmina ning reageerida kiiresti muutustele. 2. Valla- või linnasekretäri ametijuhendite, mis on avaldatud valdade ja linnade veebilehtedel, analüüs näitas, et paljudes ametijuhendites ei sätestata nõudeid kogemustele, teadmistele ja oskustele ning isiksuseomadustele, kuid nendes omavalitsusüksustes, kus ametijuhendi üks osa on sekretärile esitatavad nõuded, erinevad need omavalitsusüksuste lõikes suurel määral. Näiteks Sõmerpalu vallasekretär peab omama juhtimisalaseid kogemusi ning kogemusi ametnike valimisel, hindamisel ja koolituse alal; Konguta ja Rannu vallasekretärilt nõutakse enne teenistusse asumist varasemat töökogemust omavalitsuses. Suure-Jaani ja Saue linnasekretäri valikul on eelnev töökogemus soovitav. Teadmistele ja oskustele esitatavatest nõuetest on tähelepanu väärivad Kuressaare linnasekretärilt nõutav oskus lugeda loenguid ja seminare ; Sõmerpalu vallasekretärilt nõutav toimekus ühiskondlikus tegevuses ning Nissi vallasekretärilt nõutav oskus mõista juriidilist teksti. Isiksuseomadustest enim on sätestatud hea suhtlemis-, kuulamis-, väljendus-, enesevalitsemise oskuse, koostöövalmiduse, kohusetundlikkuse, täpsuse, stressitaluvuse, aga ka korraarmastuse, visaduse, kiiruse ja hea tervise nõuded. 22

23 1.3. Õigusaktidega kehtestatud valla-või linnasekretäri ülesanded Valla- või linnasekretäri täidab ülesandeid, mis tulenevad: 1) kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest; 2) teistest seadustest; 3) valla või linna põhimäärusest; 4) valla- või linnavalitsuse töökorrast; 5) valla- või linnakantselei põhimäärusest; 6) ametijuhendist. 1. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega (RT I 1993, 37, 558; 1999, 82, 755; 2000, 51, 322; 2001, 24, 133; 82, 489; 100, 642; 2002, 29, 174; 36, 220; 50, 313; 53, 336; 58, 362; 61, 375; 63, 387; 64, 390; 393; 82, 480; 96, 565; 99, 579; 2003, 1, 1; 4, 22; 23, 141; 88, 588; 2004, 41, 277; 56, 399; 81, 542) on valla- või linnasekretärile ülesandeks pandud: 1) valla- või linnakantselei juhtimine ning vallavanemale või linnapeale ettepanekute esitamine valla- või linnakantselei ülesannete, struktuuri ja teenistujate koosseisu kohta; 2) valitsuse määrustele ja korraldustele kaasallkirja andmine; 3) valitsuse õigusaktide avaldamise ja töö avalikustamise korraldamine; 4) volikogu õigusaktide avaldamise ja töö avalikustamise korraldamine; 5) õiguskantslerile valla või linna õigustloovate aktide ärakirjade saatmine 10 päeva jooksul nende vastuvõtmisest arvates; 6) valla või linna kohtus esindamine või teiste isikute selleks volitamine; 7) valla või linna vapipitsati hoidmine; 8) valitsuse istungite ettevalmistamisel osalemine ja istungite protokollimise korraldamine; 9) valla- või linnakantselei sisemise töö korraldamiseks käskkirjade andmine; 9 1 ) kriminaalmenetluse koodeksi -s 129 sätestatud juhul uurija kirjaliku määruse alusel vallavanema või linnapea teenistussuhte peatumise registreerimine määruse saamisele järgnevast tööpäevast. 10) teiste seaduses, valla või linna põhimääruses ja valitsuse töökorras pandud ülesannete täitmine. 2. Teiste seadustega otseselt valla- või linnasekretärile pandud ülesanneteks on: 23

24 - valimiste organisatsioonilis-tehnilise ettevalmistamise ja läbiviimise korraldamine kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus 16 ; rahvahääletuse seadus 17 ; Euroopa Parlamendi valimise seadus 18 ; - kuulumine valla või linna konkursi- ja atesteerimiskomisjoni - avaliku teenistuse seadus 19 ; - tõestamistoimingute (dokumendi ärakirja ja väljavõtte õigsuse kinnitamine; allkirja õigsuse kinnitamine; auto kasutamise volikirja tõestamine; pensioni, elatisraha ja toetuste vastuvõtmise volikirja tõestamine) tegemine notari asemel notariaadiseadus Valla või linna põhimäärusest tulenevaid valla- või linnasekretärile pandud erinevaid ülesandeid on küllaltki palju, mitmed ülesanded on samaaegselt sätestatud nii põhimääruses kui ka ametijuhendis. Kuna magistritöö käesoleva alapeatüki eesmärgiks on anda ülevaade, millistest õigus- või haldusaktidest tulenevad valla- või linnasekretäri ülesanded, siis ei peatu autor pikemalt põhimäärusest tulenevate ülesannete analüüsil. 4. Valla- või linnakantselei põhimäärusega on valla- või linnasekretärile pandud ülesanded näiteks Tallinna, Tartu, Võru, Narva, Pärnu ja Viljandi linnas ning Viimsi vallas. Tegemist on eelkõige juhtimisalaste ülesannetega. 5. Ametijuhend on vallavanema või linnapea poolt käskkirjaga kinnitatud sisemine haldusakt, millega enim on määratud kindlaks valla- või linnasekretäri teenistusülesanded. Tuginedes Interneti andmetele puuduvad näiteks Tallinna, Tartu ja Pärnu linnasekretäril ametijuhendid, ülesanded on neile pandud linnakantselei põhimäärusega. Analüüsides Internetis avaldatud ligikaudu kahtsada valla- ja linnasekretäri ametijuhendit on oluline märkida ülesannete paljusust ning erinevust kohalike omavalitsusüksuste lõikes. Kokkuvõtvalt saab analüüsi tulemusena ning tuginedes töö käesoleva alapeatüki koostamisel kasutatud allikatele öelda, et mida väiksema elanike arvuga omavalitsusüksus, seda rohkem erinevaid ülesandeid on valla- või linnasekretärile pandud. 16 RT I 2002, 36, 220; 57, 355; 63, 387; 68, 407; 2003, 90, 601; 2004, 6, 32; 71, RT I 2002, 30, 176; 57, 355; 90, 517; 2004, 6, RT I 2003, 4, 22; 90, 601; 2004, 6, 32; 14, 93; 30, 208; 71, 501; RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271; 276; 2000, 25, 144; 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17; 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260; 2002, 21, 117; 62, 377; 110, 656; 2003, 4, 22; 13, 67; 69; 20, 116; 51, 349; 58, 387; 90, 601; 2004, 22, 148; 29, RT I 2000, 104, 684; 2001, 93, 565; 2002, 57, 357; 61, 375; 64, 390; 102, 600; 2003, 18, 100; 78, 527; 2004, 30,