MATERIALISMI KIITUSEKS

Transcription

1 MATERIALISMI KIITUSEKS MEELIS OIDSALU Gilgameš ehk Igaviku nupp. Inspireeritud Amar Annuse tõlgitud eeposest Gilgameš. Idee ja lavastuse autor: Peeter Jalakas. Dramaturg: Tarmo Jüristo. Tehniliste lahenduste autor: Enar Tarmo. Muusik: Erkki Hõbe. Videokunstnik: Emer Värk. Kunstnik: Liisi Eelmaa. Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo. Heli kujundaja: Renzo van Steenbergen. Mängivad: Juhan Ulfsak, Erki Laur, Mart Koldits, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Riina Maidre ja Liina Vahtrik. Esietendus 17. VIII 2011 Katla augus. Libamaterialism ja eksistentsiaalne ebakindlus Tänapäeva Eesti säravamaid esseiste Toomas Paul kirjutab hiljutises Maalehes: Ei tea, miks kutsutakse ühiskonda, milles me elame, materialistlikuks. See on vale nimi. Tegelikult me elame abstraktsete väärtuste ühiskonnas, kus ühtki asja ei hinnata selle põhjal, mis ta on, vaid selle põhjal, mida ta esindab. Kui tõesti hinnataks materiaalset maailma, siis ei valmistataks ühekordseks kasutamiseks mõeldud rämpskraami, millest sugenevad meeletud prügimäed [- - -] Pigem on nii, et lääne heaoluühiskond ei armasta asju, isegi ei märka ainelist maailma. Ei hooli põrmugi sellest, mis on Siin ja Praegu. Selle asemel himustab ja ajab taga seda, mis on Seal ja tuleb Hiljem. 1 Toomas Pauli laused võtavad täpselt kokku Peeter Jalaka Gilgameši põhiteema: lääne inimese obsessiivne klammerdumine aega ja ajalikkusse ja sellest tulenev pidetus ja ebakindlus, võimetus väärtustada mateeriat, ruumi, seda, mis on. Näib nii, et nüüdisinimese ebakindlustunde on tekitanud ja seda kogu aeg ka toitnud Olematuse avastamine, 2 mõtiskleb prantsuse kultuurifilosoof Mircea Eliade, kes püüab eksistentsialistlikku lootusetuse tupikusse sattunud lääne inimese pessimismi vaadata vanema ja targema, st muistse indialase kõrvalpilguga. Kuidas näeb niisugust metafüüsilist olukorda mitte-euroopa inimene? küsib Eliade ja vastab kohe, et india filosoofi hämmastaksid järeldused, mida lääne eksistentsialism eimiski, olematuse avastamise järel teeb. Gilgameš tõestab, et Von Krahli Teatrit ei tee suureks üliergas ühiskonnatundlikkus (à la Teater NO99) või geniaalne etendussituatsiooni ehitamise oskus (à la Tallinna Linnateater), vaid võime murda kultuurikoode ja seega hoiduda kultuurilistest stampidest. Gilgamešis vaatab Von Krahli Teater lää ne inimese toimetustele väljaspoolse pilguga. See lavastus ei ole muinasaja müütilise kangelasloo läänemaine tänapäevane tõlgendus, vaid tänapäeva läänemaise (post)modernse olemise eelajalooline vaatlus muistse küpse pilguga, väljaspoolne pilk nüüdisinimese võõrandatusele olevast, tema eksistentsiaalsele ebakindlustundele. Von Krahli Gilgameš (Juhan Ulfsak) läbib lavastuses teekonna, mille alguses on 22

2 Gilgamešis vaatab Von Krahli Teater lääne inimese toimetustele väljaspoolse pilguga. Gilgameš Juhan Ulfsak. ta kõige oleva ajalikkusest ja tühisusest tülpinud, võimumängudesse võõrandunud läänelik intellektuaalne nartsissist, lõpus aga olevaga vahetu kontakti saavutanud, oleva üle imestav, seda väärtustada oskav idamaiselt ärgas inimene. Kuhu inimene kaob? Kultuurikatla põhi on täidetud tuhandete pruugitud riietega. Põrandat katvast kaltsuväljast kasvab lava paremas küljes välja suisa kümnemeetrine kaltsudest mägi. Kaltsupoele omane tarvitatuse, tarbetuse kopituselehk lööb ninna. Laval kõrguvale riidemassile vastandub teine riidemass, see, mis publikut katab. Ons laval näidatud publikule tema peegelpilti hingetut rõivahunnikut? Äratundmist tekitab ka lavastuse avastseen, linnakodanike koosolek. Valmistutakse kauaaegse linnavalitseja võimuloleku juubelipidustusiks. Agara koosoleku juhataja (Tiina Tauraite) juhatusel kinnitatakse päevakord, vaadatakse läbi avaliku ürituse loa taotlus ja selle kaaskiri jne. Koosolek, Reglement ja Päevakord on selle sumbunud olemise alustalad. Siis aga juhtub midagi päevakorravälist: kõlab sireen, üks koosolekulaua taga istujatest (Riina Maidre) viskab pintsaku õlgadelt, hammustab suure õuna oma väikeste lõugade vahele ning lahkub äraseletatud näo ja kohatult piduliku kõnnakuga lavalt, sireeni poole. Kuhu? Ei tea. Kultuurikatla kõrval asuvasse reisisadamasse? Reisile olematusse? See küsimus ajab kõik teised peale agara koosoleku juhataja närvi. Miks on elu linnas muutunud nii talumatuks, et inimesed lahkuvad? Ja miks teater muusika kino 23

3 linnavalitsus nende maha jäänud riietega midagi ette ei võta? Ja kuhu inimesed üldse kaovad? Seda küsimust pole päevakorras. Kuidagi tuttavana tundub nii see püüdlikult etendatud koosolekustseen kui ka Taavi Eelmaa reaktsioon koosoleku juhataja võimutsemisele: Päevakord, my ass, raisk! Te kõik teate, et see ei muuda mitte midagi! Meie linna on anastanud üks mees oma kaaslastega, kelle jaoks see meie arutelu on nagu põldhiire piss! Meid lihtsalt KE-PI-TA-KSE! Eelmaa protest on väsinud ja kopitanud, väikese inimese väike protest, mis räämas Kultuurikatlast kunagi välja ei jõua. Ja isegi kui jõuaks, siis kas linnavalitseja võimu õõnestamine või Kultuurikatla remontki aitaksid leida vastust küsimusele, kuhu kaovad inimesed? Mida teha teadmisega, et kõik me kaome, varem või hiljem? See küsimus vajab suuremaid vastuseid kui suurkogude parodeerimine või katelde ehitamine, näikse Von Krahli Teater ütlevat. Ja sealt need kostavadki: üleelusuuruste küsimuste lähenemise ähvardavad sammuvad helid, need panevad saali värisema. Usuhüpet on vaja Koosolekulised poevad hirmunult laua alla peitu oma väikest vaidlust jätkama, samas kui hiidekraanile nende kohal kuvatakse helide allikas: hiiglaslik kauboi (Mart Koldits), kes Søren Kierkegaardi sõnadega avaldab varjamatut põlgust koosolekuühiskonna vastu: Kurtku teised, et meie aeg on nurjatu, minu etteheide on, et see on närune, kuna temas puudub kirg. Inimeste mõtted on õhukesed ja haprad nagu pits, nad ise on haletsusväärsed nagu pitsiheegeldajad. Mõtted nende südametes on liialt tühised, et olla patused. Pole juhus, et kauboiriietes hiiglasel, kes linnarahvale õpetlikku lugu Gilgamešist jutustama asub ja end jutustuse tegelastelegi, Gilgamešile ja tema sõbrale Enkidule (Erki Laur), korduvalt paljastab, just Kierkegaar di sõnad suus on. Järeldused, mida Kierkegaard (kes erinevalt paljudest XX sajandi eksistentsialistidest oli religioosne mõtleja) eksistentsialistliku piirsituatsiooni teadvustamisest teeb, sarnaneksid ehk kõige rohkem muistse indialase järeldustega: selleks et olematust mõista, on vaja usuhüpet, on vaja tungida sõnakeskse olemise piiridest välja. Vastasel juhul saab olemisest pelk väitlus, koosolek, olemise tühisust tajuvate ilmakodanike nääklus munitsipaalküsimuste üle, koosolek, millel osalejad kõik esindavad seisukohti, väärtusi või huve, olles ise õigupoolest eikeegi. Kauboi katkestab koosoleku ja käivitab loo. Keele kammitsevus Hiidekraanilt näeme jumalaid nende klantsajakirjalikus jumalikus spaas. Teade Gilgameši ja tema alamate mandumisest on jõudnud linnukeelis kaagutavate ja siristavate jumalannade ja peajumal Anuni, rikkunud nende meeliskelu. Pooljumaliku päritoluga linnapeal Gilgamešil on igav, tema üleolev käitumine heidab inimeste silmis varju ka jumalate mainele. Otsustatakse luua talle vääriline seltsiline. Jumalikest kubemekarvadest sünnib suur karvane olend Enkidu, keda ei ole võimalik kuidagi määratleda ja kes oma ürgses karvasuses meenutab pigem heinasaadu kui inimest. Mõistagi tekitab sellise määratlematu karvase metsolendi saabumine autokraatlikult valitsetud linna suurt elevust. Gilgameši alluvad on riietatud hoolikalt, vastavuses oma loomusega. Jääger (Taavi Eelmaa) kan- 24

4 Koosolek, Reglement ja Päevakord on selle sumbunud olemise alustalad. Taavi Eelmaa, Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre ja Liina Vahtrik. nab tirooli kostüümi ja sulega jahimehekübarat, hoor (Mari Abel) riietub mõistagi hooralikult. Enkidu metsikus ärritab jäägrit, kes pöördub abi saamiseks hoora poole. Minu amet, proua, seletab jääger hoorale, on püüda loomi ja selleks on mul püünised, mis peavad olema vastavuses antud looma loomusega [- - -] Hiljuti aga ilmus meie rohtlasse see olend. Ühelt poolt on ta küll sulgedeta, kahel jalal, ja tundub ka, et laiade ning lapikute küüntega aga inimene, ma kinnitan teile, proua, ta ei ole [- - -] see olend, tema lõhub minu püüniseid, ehmatab loomi ja joob ära nende vee. Kultuurne ta pole, aga loomaks ta ka ei kõlba. Mulle tundub, et oleks parem, kui temast saaks korralik inimene. Isepäine hoor on tsiviliseerimise suhtes skeptiline: Inimene saab oma liigi esindajaks alles kultuuriga kokku puutudes. Samas, selle kokkupuutega me ka kaotame midagi [- - -] Me kaotame oma kokkupuute reaalsega. Omandades keele, kaotame võime tajuda maailma vahetuna reaalsusest saab meie jaoks imaginaarne ning sümboolne. Kaotame võime hinnata asju selle põhjal, mis nad on, ja hindame neid selle põhjal, mida nad esindavad. Skepsisest hoolimata võtab hoor jäägrilt ülesande vastu ja tsiviliseerib Enkidu riietab ta ülikonda, üritab teda normaliseerida, teha temastki seda, kes nad isegi juba üdini on, pelgalt oma ameti esindajad, elavad klišeed. Enkidu kiireks normaliseerimiseks korraldatakse pidusöök, õpetatakse talle toiduainete nimesid, lauakombeid. Enkidu nuusutab, maitseb, vaatab kõike siira huviga. Ta on esimest korda tsiviliseeritud maailmas, ta oskab kõige lihtsa- teater muusika kino 25

5 mategi asjade kohta küsida erutatult ja ürgse vahetu uudishimuga: Miks? Keset pidusööki ilmubki püünele Gilgameš oma intellektuaalsest üleolekust, kõikvõimsusest tülpinud valitseja, kes on kaotanud igasuguse puute reaalsusega, kellest on saanud kõigi tähistajate tähistaja, esindajate esindaja. Ma kehastan parimat, mis kelleski teis olemas on, tasemel, milleni keegi teist ei küüni, praalib Gilgameš. Ja mida on sul mulle öelda? küsib Gilgameš uustulnukalt Enkidult. Sõnaline vs rituaalne väljendusviis Vastupidi oodatule ei kasuta Enkidu vastamiseks sõnu, vaid hakkab muretult viisijuppi vilistama. Enkidu tõuseb vilet katkestamata lauast ja astub Gilgameši ette, hakkab omaenda vile saatel tantsima. Viisijupp läheb üle šamanistlikuks joiuks, lava mähkub punasesse valgusse ja tossu, saali laes ja seintel keerlevad taevatähed, Enkidu tantsib valitseja nina all segamatult oma ürgset kosmilist tantsu, lõpuks vallandub ta tuharate vahelt väiksemat sorti tulevärkki. Ei noh, väga kõva! ütleb Gilgameš. Lahe tüüp oled sa, Enkidu! Tõsiselt! Tule, joome õlut! Sellest õllejoomisest algab Gilgameši muutumine. Ta mõistab, et on kohtunud kangelasega, kellel erinevalt temast, oma võimumulli kapseldunud ennast täis suveräänist, on kontakt enesest välisega, kosmilisega, olemise endaga. Enkidu ja Gilgameši kummalises dialoogis vastanduvad kaks väljendusviisi: sõnaline ja rituaalne. Oma retoorilisele küsimusele saab Gilgameš tantsitud vastuse. Hoora ja jäägri stseenis nägime ärevust, mille ainuüksi Enkidu liigiline määratlematus Gilgameši alamais tekitas. Gilgamešis endas tekib aga üle pika aja kellegi vastu huvi. Kes ta on, kes suudab end väljendada, kasutamata seda, mida Gilgameš oma võimu demagoogiliseks kindlustamiseks on õppinud täiuseni kasutama sõna. Gilgameš ilmubki ju kõigepealt oraatorina, kelles tunneme hetkeks ära kurikuulsa kõnemehe Hitlerigi. Saunajutud või meheteod Teine meeldejääv stseen, kus verbaalse ja rituaalse reaalsuse piir selgelt välja joonistub, leiab aset hiljem, pärast Enkidu surma. Gilgameš on saanud teravalt teadlikuks olematusest, takerdunud eksistentsialistliku pessimismi kütke ja otsustanud need kütked surmavalda Igavikku otsima minnes purustada. Ekraanil näidatakse pikalt oma sõpra turjal tassiva Gilgameši ekslemist surmavalla labürintides. Gilgameši surmahirmu ületamiseks ette võetud rituaalse rännaku tähendust aitab avada Eliade: Teiste, mitteeurooplaste hinnangu kohaselt väljendub meie hirmus sama tähendus, mida me, eurooplased, oleme ka ise teadvustanud: Surma lähenemine. Kuid meie eneste ja teiste vaadete ühtelangevus ei ulatu kaugemale. Sest mitteeurooplase meelest ei ole surm lõplik ega ka absurdne: pigem vastupidi, hirmuga, mida sisendab teadmine paratamatust surmast, käib kaasas ka ülestõusmise lootus ja eelaimus uuesti sündimisest teistmoodi olemisvormis, mille üle Surmal ei ole enam võimu [- - -] Muinaskultuurides ega ka Indias ei ole ebakindlustunne seisund, milles inimene võib viibida kogu aeg: ta käib paratamatult kaasas üksnes initsiatsioonilise kogemuse ja siirderiitusega. Ainuüksi meie kultuuris saab inimene peatuda keset siirderiitust ja jääda silmanähtavalt väljapääsmatusse seisundisse. Väljapääsuks oleks riituse lõpuniviimi- 26

6 Omandades keele, kaotame võime tajuda maailma vahetuna reaalsusest saab meie jaoks imaginaarne ning sümboolne. Hoor Mari Abel ja Jääger Taavi Eelmaa. ne ja sellest väljumine ning kriisi lahendamine kõrgemal olemistasandil, ärkamine teadmisega kõrgemast eksisteerimisviisist. Samal ajal kui ekraanil näidatakse intiimset videot surmalabürintides ekslevast alasti Gilgamešist, kuvatakse selleks hetkeks juba desakraliseeritud tagalaval asuva jumalate spaa seinale (jumalate silmakirjalikkuses pettunud Gilgameš saadab nad perse, kuhu nad lähevadki) läänemaiste (post)modernistlike filosoofide surmaainelisi ütlusi. Niisiis, sel ajal kui Gilgameš on initsiatsiooniriitust lõpule viimas, otsustanud mitte leppida pelga sõnastatud teadmisega elu ajalikkusest ja lõplikkusest ning tunginud oma rituaalse rännakuga sõnastatava olemise piiridest kaugemale, näeme me jumalatest mahajäetud saunakompleksi seintel esinemas lääneliku filosoofia staare, kelle lausungid surma kohta mõjuvad Gilgameši rituaalsete otsingute taustal kõnetute ja kulunutena. Seda jõuetust on ka senises retseptsioonis korduvalt mainitud. Tõepoolest, mida tarka saab sõnades öelda või teada olematuse kohta? Ükskõik kui veenvalt või kui tarka juttu olematuse kohta ajada, selle väärtus olematuse sõnastamatut loomust arvestades on sama, mis igal muul saunajutul tema tähendus aurustub olematusega kokkupuutel nagu vesi kerisekividelt. Gilgameš ütleb Enkidule tolle surmahetkel: Enkidu, see kõik on lihtsalt üks suur jama, mida meile räägitakse, selleks et me veel ühe päeva välja venitaksime, ja siis veel ühe selle asemel et kohe maha kär- teater muusika kino 27

7 vata. Lihtsalt ahastusest ja tüdimusest. Ei, teadmisest! Kainest teadmisest, et elu ei ole elamise vaeva väärt, kui elus olemine ei erine millegi poolest surnud olemisest, kui päevad mööduvad, ilma et neil suudaks vahet teha. Gilgameši see teadmine ei rahulda: Kas see ongi kangelase saatus? Ma ei ole sellega nõus! Ma tulen sinuga kaasa! Ei! Ma viin su ise ära! Enkidu surmahetkel antud lubadusega ma viin su ise ära astub Gilgameš trotslikult vastu olemise lineaarse, ajaliku, sõnakeskse käsitluse piiratusele ja otsustab selle ületada rituaalselt, tegudega ja olemise ruumilist, labürintset, ornamentilist mõõdet pidi. Valdur Mikita kirjeldab Metsikus lingvistikas olemise ruumilise kommunikeerimise viisi ornamentkirja näitel: Sümbolkiri, mille juured olid samuti piktograafilised, ei muutunud aga kunagi logograafiliseks. See tähendab, et selline kiri ei hakanud edaspidi tähistama sõnu, vaid hoopis teisi kognitiivseid reaaliaid. Ornamentide esivanemad ei olnud verbaalset laadi. Me saame seda kirja mõista ja tajuda, ( ) kuid ei saa seda lugeda. See ( ) kannab endas usundi geomeetriat. Selles kirjas puudus juba sünnimomendil lineaarsuse idee. Selline kiri on nagu ilmaruumi kaart. 3 Igavik on koht Rännaku lõpuks jõuab igavikku leida lootev Gilgameš surematu Uta-Napišti (Taavi Eelmaa) juurde. Esimest korda pöördub ta kellegi poole, et temalt midagi paluda, ja sel esimesel korral küsib ta igavese elu saladuse kohta. Ta saab vastuseks: Igavik ei ole see, mida sa arvad selle olevat, Gilgameš. Igavik ei ole aeg, igavik on koht [- - -] Niikaua, kui sa otsid igavikku iga järgmise hetke tagant, ei leia sa seda kunagi. Muistne indialane sõnastaks selle (Mircea Eliade i järgi) nii: absoluutne olemine ilmutab end ühel ja samal hetkel kahest aspektist aja ja igavikuna. Ebateadmine seisneb reaalsuse käsitamises tema negatiivse aspekti kujul, milleks on ajalikkus. Eksitus, mille lääne inimene teeb, ei ole mitte eksisteerimine ajas, vaid uskumine, et midagi väljaspool aega pole olemas. Aeg ja ajalugu ei hävita inimest mitte seetõttu, et ta elab ajaloos, vaid seepärast, et ta peab neid reaalseks, unustab igaviku (koha, ruumi) või ei hooli sellest. Hirmu surma ees sisendab meile teadmine meie eneste ajalikkusest: inimene peab enne surema ajaloole, ajakesksele olemisele, alles siis saab ta avastada olemise ja elada temas ning õppida ka väärtustama seda, mis on siin ja praegu (nagu Toomas Paul ütleb), õppima armastama ainelist maailma ilma seda armastust devalveeriva krampliku klammerdumiseta oma ajalikkusesse. Ajakultus devalveerib igaviku, selle koha, ruumi, millest kaltsumäe otsas igavlevalt ajalehte sirviv Uta-Napišti lavastuse lõpul kõneleb. Nagu öeldud, filosoofide saunajutud olid tarbetud, nad ei aidanud kuidagi kaasa Gilgameši samal ajal aset leidnud sõnatule initsiatsioonile tema kulgemisele sõnastatavuse piiridest edasi riitusliku mõistmise, ajaliku olemise piiridest ruumilise olemise valda. Etenduse lõpul näeme laest Gilgamešile langemas karvakrooni, mis Enkidult loo alguses ära virutati. Ring saab täis Gilgamešist saab samasugune määratlematuse, sõnastamatuse väest valgustatud kangelane, nagu oli olnud Enkidu, ainult et teda ei loodud selleks, vaid ta pidi ise oma arusaamise piiridest edasi piitsutatuna selleni jõudma. Uta-Napišt osutab kõikjal vedele- 28

8 Enkidu (Erki Laur) ja Gilgameši (Juhan Ulfsak) kummalises dialoogis vastanduvad kaks väljendusviisi: sõnaline ja rituaalne. vatele kaltsudele, öeldes Gilgamešile: Näed, siin on su sõbrad. Kaltsumassist kerkivad üksikud riideesemed pühaliku muusika saatel kõrgustesse. Mateeria, millel Gilgameš oli varem jälestustundega tallanud, omandab nüüd iseväärtuse, sest nii nagu iga riidetükk viitab seda kandnud elule, nii viitab olemise materiaalse, ruumilise olemuse selgudes ka argine olmemateeria absoluutsele, ajalikkuse ängist vabale olemisele. Gilgameš mõistab, et olemise ruumiline aspekt annab materiaalsele maailmale iseväärtuse, mida selle kaduvus ei õõnesta, mida ei saa ära kulutada ja ära kanda nagu riideid. It takes a whore to tell the truth Gilgameš võtab oma rännaku ette sooviga ületada hirmu surma ja olematuse ees, ületada ajalikkus ja teada saada igaviku saladus. Teisalt väljendab ta jumalanna Ištarile soovi ehitada ust, mis viiks imaginaarse ja reaalseni, portaali mis ühendaks immanentset ja transtsendentset, mis viiks üksikult üldiseni, tähistajast tähistatavani patust vooruseni, heterogeensusest homogeensuseni, teadvusest mitteteadvusse, osutusest tähenduseni. Ühesõnaga, välja kõigest sellest, mida me tunnistame (post)modernse lääneliku olemisena. Selline tahtmine tekib Gilgamešis pärast võitlemist müütilise hiiglase Humbabaga, seedrimetsa valvuriga, kes, nagu tapluse käigus selgub, polegi reaalne, vaid odav täispuhutav nukk. Humbaba-stseenis saab Gilgameš teadlikuks oma kaasaja kaltsulisest olemusest. Mis kuradi kaltsud siin on? Kas see ongi see kuulus seedrimets? No ei ole usutav, mitte ei ole! teater muusika kino 29

9 Mingid räbalad ripuvad karjub ta, enne kui kogu seina katva kaltsuvaiba alla rebib ja seega jumalate luksusspaa, nende inimsööjaliku palge, kogemata kombel paljastab (Gilgameš avastab, et jumalad toituvad inimlaipadest). Retseptsioonis mitmel pool korratud Von Krahli Gilgameši ilmne postmodernistlikkus on küsitav, ehkki, tõsi, lavastuses küll kasutatakse ka postmodernistlikele tunnustele vastavat esteetikat: ajastuline pidetus kunstnikutöös, ohtrad tsitaadid ja viited loovälistele autoriteetidele ning tänapäevale; multimeediumlikkus; iroonilisus, võõritatus rollist (eriti Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa esituses). Kui vormiliselt võikski pidada lavastust mõneti postmodernismi esitusvõtete näiteks, siis kui vaatame, mida nende võtetega väljendati, st eetilisel, vaimsel tasandil, on tegu selgelt postmodernismile vastanduva teosega ja just nimelt vaim on selles rakendis juhthobuse rollis. Vaimsus määrab kunstniku suhtumise ka valitud kunstilistesse võtetesse. Kui postmodernism on osutuseta ajajärk, mil märk prevaleerib tegelikkuse, tähistaja tähistatava, vorm sisu üle 4, siis Von Krahli Gilgameši deklaratsioon on vastupidine: üksikult üldiseni, tähistajast tähistatavani patust vooruseni, heterogeensusest homogeensuseni, teadvusest mitteteadvusse, osutusest tähenduseni. Miks siis postmodernseid võtteid kasutada, kui tegelikult soovitakse neist distantseeruda? Esteetika ei ole pelgalt esteetika. Kunstiline väljendusvorm manifesteerib alati mingit maailmas olemise vormi, millel vähemalt postmodernistlikku esteetikat silmas pidades on ka selged eetilised järelmid. Postmodernismist on saanud pidetuse, vaimsusetuse, hingetuse apologees, vähemalt on Peeter Jalakas end nii väitnud uskuvat. (Post)modernism on lääneliku eksistentsialistliku pessimismi esteetiline ekvivalent mõlemad lähtuvad läänelikust teadmisest, et pärast meid on Eimiski ja et seetõttu ei saa ka absurdselt oleval Miskil olla mitte mingit iseväärtust. Mõlemad, nii eksistentsialism kui ka (post)modernism panevad ilmselge rõhu ajalikkusele, millest väljaspool ei eksisteeri midagi ja mis devalveerib tähendused, nivelleerib kõik elunähtused, mis kõik kokku on üks suur kaltsuhunnik. Sellest (post) modernistlikust kaltsuhunnikust soovib Gilgameš kaugemale minna, taipab selle kaudu olemise ruumilist olemust ja selle avaldumist tühisemaski argiobjektis. Püha prügimägi Argimateeria pühitsemise aspekt puudub nii eksistentsialismis kui ka (post)modernismis. Nagu Eliade märgib, ei suuda desakraliseeritud maailmas elav lääne inimene mateerias avalduva pühaduse mõistest aru saada samal moel, nagu arhailine religioosne inimene suutis, ega oska seetõttu objektides näha midagi muud peale materiaalse maailma kaduvuse tõenduse ja järelikult väärtusetuse. Lääne inimene ei oska näha asju korraga iseendana ja ühtlasi absoluutsele, ruumilisele, ajast sõltumatule olemisele viitavana. Tal [moodsal inimesel] on raske aktsepteerida fakti, et püha võib inimestele end ilmutada näiteks kivides või puudes 5, sest ta ei mõista paradoksi, mis end avaldab igas pühaduse ilmutuses: objekt muutub pühitsemise läbi millekski muuks, jäädes samas edasi iseendaks, sest ta jätkab osalemist ümbritsevas. See, mis mateerias ja selle konkreetsuses (vs abstraktses keeles) end pühana 30

10 Ükskõik kui veenvalt või kui tarka juttu olematuse kohta ajada, selle väärtus olematuse sõnastamatut loomust arvestades on sama mis igal muul saunajutul tema tähendus aurustub olematusega kokkupuutel nagu vesi kerisekividelt. Kris Moori fotod ilmutab, on just nimelt olemise ruumiline, igavikuline mõõde, mida lääne inimene enam näha ega hinnata ei oska ja mis abstraktsele, keelekesksele olemisele on kättesaamatu. Gilgameš otsustab olemisest mõtlemise asemel selle rituaalselt läbi käia. Ent isegi selleks on tal vaja tegelda formaalsustega: surma väravaid valvab Von Krahli Teatri lavastuses munitsipaalpolitsei. Meie eluruum on üdini profaniseerunud. Nagu ütleb koosolekut juhatav Tiina Tauraite iroonilise innukusega etenduse algul: Ilma nendeta [linnavõimuta] elaksime me kõik siiani metsas, sööksime muru ja kannaksime rõivaste asemel loomanahku. Tänu nendele on meil kanalisatsioon ja prügivedu, mis on üldse igasuguse kultuuri aluseks! Mine tea, ehk ongi? Kommentaarid: 1 Toomas Paul. Õnne õõnsus. Maaleht 8. IX Mircea Eliade. Religioosne sümbolism ja nüüdisinimese ebakindlustunne. Tuna 2001, nr 4, lk Valdur Mikita. Metsik lingvistika. Grenader, 2008, lk Jean Baudrillard. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tlk Leena Tomasberg. Kunst, 1999, lk Mircea Eliade. The Sacred and the Profane: The Nature of Religion. A Harvest Book, Harcourt Inc, New York, 1987, lk 11. teater muusika kino 31