M o d e r n i s t l i k u e h i tat u d k e s k ko n n a k u j u n e m i n e ( a a s ta d )

Transcription

1 414 Arhitektuur M o d e r n i s t l i k u e h i tat u d k e s k ko n n a k u j u n e m i n e ( a a s ta d ) Mart Kalm A k a d e m i s m i s t m o d e r n i s m i e h k e h i t a j a v õ i t a r h i t e k t i ü l e Stalini surma (1953) järgne Nõukogude ühiskonna uuenemine Hruštšovi liberaliseerivates reformides sai tõenäoliselt kõige radikaalsema, kontrastsema ja silmatorkavama väljundi arhitektuuris. Moskvas 1954 toimunud üleliiduline ehitajate, arhitektide ja ehitusmaterjalitootjate nõupidamine ja seejärel 1955 avaldatud partei määrus Liialduste likvideerimisest projekteerimise alal ja ehitustegevuses 1 kuulutasid senise akademistliku arhitektuuripraktika valeks, ajalukku tagasivaatava piduliku ja kaunistusteküllase ehituskunsti asemele pidi astuma ratsionaalne tööstuslik ehitus. Teoreetikud said hakkama ülesandega mõtestada sotsialistliku realismi doktriin ümber tegelikule elule vastavuse ja alati oma ajastu peegeldamise kaudu akademistlikust modernistlikuks. 2 Linnulennult vaade Tallinnale. Esiplaanil Maarjamäe memoriaalkompleks (Allan Murdmaa, Matti Varik, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, Valve Pormeister, Jüri Palm, Vello Hütsi, ; Jääretke obelisk: Mart Port ja Lembit Tolli, 1960). Foto EFA. Bird s-eye view of Tallinn. Maarjamäe Memorial Complex in the foreground (Allan Murdmaa, Matti Varik, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, Valve Pormeister, Jüri Palm, Vello Hütsi, ; Ice Raid Obelisk: Mart Port and Lembit Tolli, 1960). Photo EFA.

2 Tallinnas laiendataval Pärnu maanteel valmivad 19. sajandi puumajade taha, mis peagi lammutatakse, seeria terrasiitkrohviga majad Foto EFA. 415 During the widening of the Pärnu Road in Tallinn, houses with decorative cement plaster of series were built behind the 19th wooden houses, which were demolished soon after Photo EFA. Kui seni oli välismaailm olnud ainult vaenulik, siis nüüd ei häbenetud osta Prantsusmaalt Raimond Camus firma toasuuruste raudbetoonpaneelide tehnoloogiat, 3 mille järgi kerkis elamuehituskombinaate kogu idablokis, tootes ühesuguseid korterikarpe Vladivostokist Berliini Friedrichstrasseni, kuni süsteem aastate künnisel kokku varises. Ehitusmahte mitmekordistanud tööstuslik ehitamine oli osa oluliselt kiirenenud moderniseerimisprotsessist, millega samal ajal introdutseeriti vastuvaidlemist mittevõimaldavalt modernistliku esteetika režiim. Sõltumata inimeste maitse-eelistustest, välditi ekspertteadmistest lähtudes kogu keskkonnas alates tarbeesemetest kuni linnade planeerimiseni dekoori ja traditsioonilisi kujundusvõtteid. 4 Kui korteri lagi tuli meetri jagu madalamale, siis ei saanud enam unistada rippuvast lühtrist, vastu lage litsutud plafoon oli pea ainuvõimalik. Modernism, mille Ida- Euroopa varianti on nimetatud ka sotsmodernismiks 5, pakkus välja kerged ja õhulised vormid, tikkjalgadel mööbel ja suured klaaspinnad pidid sümboliseerima uut, optimistlikku, surutisest vabanenud ja avanenud ühiskonda. Sealjuures toimus selge polariseerumine: ühes otsas äärmiselt lame, masselamuehitusega loodud argikeskkond ja teises üksikud vigurdavate vormidega erilised ühiskondlikud hooned. 6 Ehkki Eestis püüti rohkem leida keskteed, ei suudetud seda nõukogude süsteemile omast kontrasti vältida. Ühtedeks kõige efektsemateks modernistlikeks katsekeskkondadeks kujunesid sõjamemoriaalid, nagu osutab ka Tallinnas Maarjamäel Allan Murdmaa 7 juhtimisel rajatu. See pööre leidis aset külma sõja kontekstis, kus Hruštšov oli seadnud Nõukogude ühiskonnale eesmärgiks elustandardis USA-st ette jõuda. Muidugi jäi see unistuseks, kuigi nii heaoluühiskonda rajav Lääne-Euroopa kui ka kommunismi ehitav Ida-Euroopa mõlemad püüdsid peaaegu võidu ja üsna ühtemoodi rajada linnastunud tööstusajastu väikeperele kõiki mugavusi pakkuvat kodu. 8 Vaatamata Nõukogude süsteemi totaalsusele ja homogeniseerivale loomusele, tajuti isegi Moskvas, et argikeskkonna teisenemine toimus Baltikumis kui sisevälismaal kiiremini ja jõulisemalt. 9 Kui Stalini ajal ehitati Eestis ainult Tallinnas, põlevkivibasseinis ja väiksemates rajoonikeskustes, siis nüüd levis ehitamine üle kogu maa. Likvideeriti viimased varemed ja neile hakkasid hõredalt kerkima õblukesed tüüpmajad. Vaatamata okupatsioonistressi leevenemisele, arengu kiirenemisele ja elatustaseme tõusule olid sula-aastad endiselt väga vaesed, hoonete sisseseade lihtsakoeline ja nii materjalide kui ka ressursside puuduses kerkis enamik hooneid lihtsustatult. Eesti NSV eripäraks oli, et industrialiseerimisega kaasnevale linnastumisele avaldas lisasurvet jõuline sisseränne mujalt Nõukogude Liidust, kusjuures korterijaotamise süsteem soosis just äsjasaabunuid. 10 Üleminek tööstuslikule ehitamisele teisendas oluliselt arhitektuuri ja arhitekti kuvandit. Kui Stalini ajal oli tulevikukuulutaja kavandatavast kaunist akvarellperspektiivi maaliv arhitekt, siis nüüd sai selleks paneele monteeriv ehitaja. Liberaliseerunud ajakirjanduses kritiseerisid projekteerijad ja ehitajad

3 416 teineteist: esimesed tegevat nii vigaseid projekte, et ehitada ei saa, teised aga ehitavat nii valesti, et sisse kolida ei tohiks. Üksmeeles oldi vaid selles, et ehitusmaterjalid on lootusetult ebakvaliteetsed. Jõuvahekord muutus projekteerijate leeri sees. See oli inseneride kuldaeg, sest nende nupukus konstruktori uute klotside väljamõtlemisel oli eriti hinnas. Arhitekti hakati nägema tagurlikuna, kujundava hälbe tõttu ebatäieliku insenerina, kes ei soovi taanduda tehnokraadiks. Toonasest positivistlikust teaduslikkuse kultusest said hoogu nii Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehituskateedrid kui ka Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut. See on huvitav, kuidas arhitektid alguses tulid kaasa ja üritasid ehitustööstust modernistliku arhitektuuri radadele suunata, kuid stagnatsiooniajaks tunnistasid ürituse lootusetuks ja lõid käega. Sulaaja parim arhitektuurist kirjutaja Mart Port nägi olukorda suurepäraselt läbi ja ütles selle ka välja 11, kuid miski ei muutunud. Arhitektuuri allasurumisele osutab ka 1955 Eesti NSV Arhitektuuri Valitsuse ümberkujundamine Ehitus- ja Arhitektuurikomiteeks, millest 1965 jäi alles ainult Ehituskomitee. Stalini ajal lakanud arhitektide almanahhi avaldamine ei taastunud, komitee perioodiline väljaanne kandis algul suisa nime Ehitus ja Ehitusmaterjalid, aastast aga Ehitus ja Arhitektuur aastate lõpuks saadi üle arhitektide põuast. Enam kui 100 Stalini ajal TPI-s õppinud noort arhitekti olid täis hakkamist. Sõjajärgsele ajale iseloomulikult oli tipikate põlvkonnas naisarhitektide suur osakaal. 12 Pärast eriala ERKI-sse üleviimist tulid alates aastast sealt väikesed lennud, mis alles aastate lõpus kasvasid kümnest suuremaks. 13 Edgar Velbri eestvedamisel taastus ERKI-s tasapisi Stalini ajal kinni pandud sisearhitektuuri eriala, mille koolkonda rajavaks liidriks tõusis aastatel Väino Tamm, kes ainsana oli Soomes stažeerinud. 14 Ent maastikuarhitektuuri eriala ei taasavatudki aastate keskel kaotasid venelastest arhitektid oma eelisseisundi. Puhastumisprotsessis oli hea kritiseerida lahkunud venelasi või Leningradi kontoreid, märksa raskem oli aga öelda midagi siia jäänud kolleegi samasuguse loomingu kohta valiti Arhitektide Liidu V kongressil esimeheks Venemaaeestlase Otto Keppe asemele tipikate põlvkonna liidriks tõusnud Mart Port, 16 kes jäi sellese ametisse enam kui 20 aastaks. Stalinismijärgset Eesti NSV uuendamist iseloomustas juba nõukogude kõrghariduse saanud kohalike noorte spetsialistide edutamine. 17 L i i a l d u s t e l i k v i d e e r i m i n e Liialduste likvideerimise aasta määrust rakendati entusiastlikult. Pooleliolevatel ehitustel jäeti ära kogu veel teostamata dekoor, misläbi küllap saavutatigi mingit kokkuhoidu. Kuna stalinistlikud projektid olid ette näinud kitsaid aknaid ja kaunistuste jaoks oli varutud ohtralt seinapinda, mõjuvad need lagedad majad kindluslikult ebasõbralikud. Ehitusootel projekte jõuti ümber kujundada eri määral. Kui Eesti Energia maja (Peeter Tarvas, Uno Tölpus, ) 18 Tallinnas Estonia puiesteel, mille puhul Jaan Tombi nimeline Kultuuripalee (nüüd Salme Kultuurikeskus) Tallinnas Kalamajas. Paul Härmsoni ümbertöötatud Läti korduvkasutusprojekt Foto EFA. Palace of Culture named after Jaan Tomp (currently Salme Culture Centre) in the Kalajama district in Tallinn. Latvian recyclable project reworked by Paul Härmson Photo EFA.

4 417 Raul-Levroit Kivi. Elamud Tartus Riia mäel, esiplaanil Riia 9 ( ), vasakul tagasiastuva kaldvitriiniga Riia 11 ( ) ja kaugemal dekooriga Riia 13 ( ). Foto EFA. Võrdle algkavatisega lk 228. Raul-Levroit Kivi. Houses on Riia (Riga) Hill in Tartu; Riia 9 ( ) in the foreground, on the left Riia 11 ( ) with a receding showcase, and Riia 13 ( ) with décor further off. Photo EFA. Compare with the original design, p loobuti vaid dekoorist, jäigi tüüakalt raskepäraseks, siis Toompuiestee ja Paldiski maantee nurgal asunud hotell Tallinn (P. Tarvas, Heiki Karro, Toivo Kallas, ) 19 töötati ümber niipalju õhulisemaks, et projekti stalinistlik algupära aimub vaevu. Tallinna Jaan Tombi nimeline Kultuuripalee (praegu Salme Kultuurikeskus) otsustati 1956 ehitada Riias koostatud raudteelaste klubi stalinistliku projekti 20 järgi, lubades Paul Härmsonil ainult dekoori lihtsustada. Korduvkasutusprojektide ja kraad kangemate tüüpprojektide rakendamine Stalini ajal demonstreeris Nõukogude võimu omnipresentsust, Hruštšovi ajal aga ehituse ökonoomsust. Kui kultuuripalee 1965 lõpuks valmis, polnud seal enam lihtsustatud dekoorigi, lihtsalt vanamoodsalt uusklassitsistliku kujuga lage hoonekönt. Ent see oli hetk, kui radikaalse pöörde tõttu ehituses ja arhitektuuris vanamoodsust eriti teravdatult tajuti. Tartus kavandas noor TPI lõpetanud Eesti Projekti arhitekt Raul-Levroit Kivi Riia mäele Eesti aja lõpul ehitatud Kaitseliidu maja (siis Eesti Põllumajanduse Akadeemia) 21 ja äsja avatud Lenini monumendi 22 ümber stalinismi vaimus piduliku väljakuansambli. 23 Alt Emajõe poolt tulles pidi tänavate hargnemist ja ruumi keskse hoone ees väljakuks avardumist markeerima tornipaar, nn propüleede motiiv, mida 20. sajandi esimesest poolest leidub kõikjal Euroopas, kuid mis stalinistlikus leksikas muutus eriti sagedaseks. Väljaku seinteks mõeldud, tüüpsektsioone kasutavatest elamutest valmis 1955 esimesena Riia 13 täiesti stalinistlikult, kuigi Kivi pahameeleks oli Estonprojekti peaarhitekt Alar Kotli Tallinnas temaga kooskõlastamata mõned rosetid juba maha võtnud. 24 Võib olla, et kindla käe ja eestiaegse maitsega Kotli jaoks oli noore Kivi stalinism ülepingutatud. Järgmisena valmis Riia 11, kus dekoor jäi täiesti tegemata, mistõttu mõjub fassaad nagu puhtaks hööveldatud. Osalt johtus see Tartu Ehitusvalitsuse omavolilisest fassaadi viimistlemata jätmisest, 25 mis peegeldab uut võimuvahekorda arhitekti ja ehitaja suhetes. Modernistlikku esteetikat lisas üksnes kaupluste mitte sirge, vaid sissepoole kaldu hiigelvitriin (muudetud). Arhitekti jäi häirima vastuolu, et selgelt väljakuäärne maja kukkus välja lihtsam kui eelmine, pigem Kaitseliidu varju

5 418 jääv tänavaäärne hoone. 26 Järgmisena kerkinud kesklinnapoolne torniga Riia 9 sai aga moodsad rõhtaknad, millest osa oli juba asümmeetrilise raamijaotusega. Enam pole ülemineku lõpetamatuse tunnet, vaid poorne Leedu terrasiitkrohv 27 annab majale uute põhimõtete kohase lõpetatud viimistluse. Kuna Riia tänava vastaspoole majad ehitati sõjaväelastele, siis kavandasid need Riia sõjaväearhitektid, kes suutsid üsna sama joont hoida. Vaid laiema tänava nimel lammutati Riia 10 eest suurte pommitatud majade varemed. Ehkki tornipaar kerkis stalinistliku kompositsiooni järgi, leevendas hoonete moodsam arhitektuur ansambli jäikust. Tegelikult neelas osa tornide mõju ka langev reljeef ja Riia tänava ulatuslik laiendamine, mis tornid teineteisest üsna kaugele lahutas. R.-L. Kivi majade rida Riia 13, 11 ja 9 pakub lausa õpikunäite liialdustest vabanemise kohta aastate jooksul. U u s e e s t i a e g s u s e l a i n e a a s t a t e k e s k e l aastate keskel oli põnev ilming kiirelt möödunud uuseestiaegsuse laine. Olukorras, kus arhitektid ei pidanud enam kavandama vihatud stalinistlikku arhitektuuri, ent veel ei teadnud, mis viimase 15 aasta jooksul mujal maailmas on ehitatud, polnud neil paremat pidet kui jätkata sealt, kus Eesti aja lõpul pooleli oli jäädud. Kuna sõjajärgsel kümnendil ehitusmaterjalides ja -võtetes edasiminekut polnud, siis soosis sõjaeelse arhitektuuri poole tagasipöördumist mahajäämus. Niipea, kui tuli teavet uuemast arhitektuurist, mindi sellega kaasa, kuid käsumajanduse aeglase toimimise ja vaevalise ehitamise tõttu valmis uuseestiaegseid maju aastate alguseni. Kõige massilisemalt avaldus Eesti ajast lähtumine individuaalelamutes, kus tellija maitse-eelistus sai selgemalt avalduda, peegeldades Nõukogude võimu suutmatust pakkuda uut koduideaali. Ühe Rakvere uuseestiaegse elamu perenaine jutustas, kuidas nad majaehituseks ideid kogudes sõitsid koos abikaasaga Nõmmel ringi ja vaatasid eestiaegseid maju. 28 Väga paljudel aastate lõpu elamutel, nii eramutel kui ka kortermajadel, leiab aastatele iseloomulikke avaraid kolmepoolseid, keskel laiema klaasiga rõhtaknaid, siin-seal vilksatavad ümarad illuminaatoraknad ja tellisest puhta vuugiga laotud aknavahepostid. Lääne-Virumaal Pajustis asuva Eduard Vilde nimelise kolhoosi klubi (Heiki Karro, 1960) sümmeetrilisel fassaadil meenutab terrasiitkrohviga esile tõstetud, ust ja aknaid kokku siduv sissepääs vägagi näiteks Tallinnas Kreutzwaldi 15 elamu (Elmar Lohk, 1938) või mõne muu sõjaeelse elamu sissepääsu. Üllatavaim on aga näha Uno Tölpuse kavandatud esimestel Eesti NSV Ministrite Nõukogu suvilatel Keila-Joal (1957) Saksa natsiarhitektuuri vaimus neljaks võrdseks ruuduks jaotatud püstaknaid. Nikolai Kusmin ja Sulev Allika. Riikliku Projekteerimise Instituudi Eesti Põllumajandusprojekt Tartu osakonna hoone, Taara pst Valmimisjärgne foto. EAM. Nikolai Kusmin and Sulev Allika. The building of the Tartu branch of the Estonian Agricultural Project of the State Design Institute, Taara Av Photo after completion. MEA.

6 419 Ilmar Laasi. Kivimäe saun Talinnas Nõmmel Foto EFA. Ilmar Laasi. Kivimäe sauna in Nõmme, Tallinn Photo EFA. Uuseestiaegsus haaras nii enne sõda töötanud kui ka noori, pärast sõda TPI-s õppinud noori arhitekte, kusjuures eeskujuks võeti nii funktsionalismi kui ka esindustraditsionalismi. Räägituim näide on Nikolai Kusmini kavandatud Narva-Jõesuu kolhoosidevaheline puhkekodu (koos Manivald Noorega, ), mille puhul autor naasis oma aastal auhinna pälvinud Pärnu rannahotelli võistlusprojekti laadi juurde. Noor Paul Härmson kavandas Tallinnas Pronksi tänava ja Narva maantee nurgale terrasiitkrohviga kaetud tahukalise elamu ( ), mille ühtlaste püstüksuste ja ärikorruse kohal pika plaatja varikatusega fassaad meenutab Vabaduse väljaku EEKS-maja (E. Lohk, ). Üksikjuhtumil naasti isegi aastate paefunktsionalismi juurde. Näiteks Tallinnas Nõmmel ehitati Kivimäe saun (Ilmar Laasi, ) klomppaest seintega tahukana, mida katab madalapoolne kelpkatus, kuid mille avad rühmituvad krohvpindade abil rõht- või püsttriipudeks ja ei puudu ka ümaraken. Tehtud küll eestiaegse käega, on hoone matsakas ja puudu jääb sellest kergusest, mida pärast massiivset stalinismi sõjaeelsest arhitektuurist otsiti. M o o d n e l o o m u l i k k u s Uus arhitektuur innustus Põhjamaades ehitatust, mida esimesena tänu ametlikult lubatud Soomekontaktidele ja Rootsi sugulaste abile tundma õpiti. 29 Kogu Euroopas eeskuju andnud Põhjamaade sõjajärgset õdusat modernismi, mis on ületanud sõjaeelse funktsionalismi täisnurkse külma laborlikkuse ja pole veel tööstuslikust tootmisest uuesti ebainimlik, on nimetatud neoempiritsismiks 30. Taastamisaastatel oli kohane kasutada käepäraseid looduslikke materjale, nagu tellis ja puit, au sees olid kindlustunnet tagavad pere- ja koduväärtused, mida enim kandsid maastikku järgivad traditsioonilised vormid, aken seinas ja kaldu katus. Nõukogude Eestis oli sellise arhitektuuri ülevõtmiseks soodus pind, sest tehniliselt poleks nõudlikumaks veel suuteline oldud ja pärast stalinismi kohustuslikku pidulikkust taheti väga vältida sümmeetriat, teljelisust ja täisnurksust. Sama suundumust on täheldatud ka mujal Baltikumis, 31 kuid tihedamate kontaktide tõttu välismaaga avaldus see Eestis tugevamalt.

7 420 Uno Tölpus ja Olga Kontšajeva. Kalevi tenniseklubi Tallinnas Herne tänaval Foto aastate keskpaigast. EAM. Uno Tölpus and Olga Kontšajeva. Kalev Tennis Club in Tallinn on Herne Street Photo mid- 1960s. MEA. Nende aastate juhtiva noore ande Uno Tölpuse 32 koos Olga Kontšajevaga kavandatud Kalevi tenniseklubi (1957) Tallinnas Herne tänaval koosneb ühis- ja riietusruumidest. Stalinismi kitsaste ja kõrgete asemel on aknad nüüd laiad ja ebasümmeetrilise raamijaotusega, loodusega kontakti saavutamiseks on suur klaas ja küljel avamiseks kitsas osa. Madalakaldelise katuse all on kasutatud uudset ruumikogemust pakkuvat katuslage, mis toob kaminaga ühisruumi maast laeni akna fassaadi täiesti ebakorrapärasel kujul. Kamin ise on aga detsentralisatsiooni korras nihkunud otsaseina. Räästaaluses on otsasein, aga mitte vertikaalne, vaid sissepoole längu, mis täisnurksust vältiva võttena sai neil aastail väga populaarseks. Uno Tölpuse ja Peeter Tarvase projekteeritud ja järgnevalt pikalt jaokaupa ehitatud Tartu ülikooli Kääriku spordibaasi hoonekobar asub maastikku sulandudes mäenõlval. Kui stalinism tahtis majade rühmale alla siledat lagedat platsi, siis nüüd järgiti olemasolevat reljeefi nagu vanades taludes. Magalate kaks korpust asetsevad teineteise suhtes sihilikult nurgeti ja eri kõrgustel. Söögi- ja pidusaali ruum on nii akende, laepindade kui valgustuse abil rõhutatult asümmeetriliseks kujundatud. Tellisele ja tumedaks peitsitud puidule lisanduvad siin kohrutatud vaskplekist valgustid. Uno Tölpus ja Peeter Tarvas. Kääriku spordibaasi saun Valmimisjärgne foto. Eesti Spordimuuseum. Uno Tölpus and Peeter Tarvas. Sauna of the Kääriku Sport Centre Photo after completion. Estonian Sports Museum. Uno Tölpus ja Peeter Tarvas. Kääriku spordibaasi sauna projekt, esivaade ja plaan ERA. Uno Tölpus and Peeter Tarvas. Design of a sauna for the Kääriku Sport Centre, front view and plan ESA.

8 421 Uno Tölpus ja Peeter Tarvas. Tartu ülikooli Kääriku spordibaas Valminud pärast Foto EAM. Uno Tölpus and Peeter Tarvas. Kääriku Sport Centre of the University of Tartu Completed after Photo MEA. Käärikule kavandasid Tölpus ja Tarvas 1958 ka järvesauna, mida on peetud esimeseks soome saunaks Eestis. 33 Soome saun aga oli aastate vabaajakultuuri suur moeröögatus. Ehitatuna peamiselt üliõpilaste tööjõuga, nagu ka ülejäänud suur osa spordibaasi, ei peetud projektist täpselt kinni, mistõttu ei näinud valmis (ning nüüdseks Kekkose saunana tuntud ja mitu korda uuesti üles ehitatud) palkehitis sama hea välja kui projekteeritu Soomes käinud Tölpus oskas erinevalt Eesti talusaunast pöörata maja vee poole, riietusruum oli saanud panoraamakna ja kasvanud lõõgastuskohaks. Mätaskatusega ei hakatud lihtsalt jändama. Maastikuarhitektuuri õppinud Valve Pormeistri 35 esimene maja oli laululavaga ühel ajal 1960 valminud Lillepaviljon Pirita teel Tallinnas. Ühepoolse kaldkatusega, lõunasse avatud tellisseintega paviljon ehitati üllatuslikult panga vaheastme servale seal kasvavate suurte puude vahele. Seni oli alati ehitusplats lagedaks raiutud ja pärast maja valmimist uued puud istutatud, uus maja vanade puude vahel oli aga seninägemata asi. Maastikku ja loodusesse sulandumist rõhutas veelgi enam paviljoni nurgast astmelise kärestikuna allapoole laskuv sissepääsutiib. Selle merepoolne sein oli piluakendega suletud,

9 422 Valve Pormeister. Tallinna Lillepaviljon Foto EFA. Valve Pormeister. Tallinn Flower Pavilion Photo EFA. Valve Pormeister. Tallinna Lillepaviljoni näituse On saabunud kevad kujundus EAM. Valve Pormeister. Design for the exhibition Spring Has Arrived in the Tallinn Flower Pavilion MEA. Valve Pormeister. Näitus On saabunud kevad Tallinna Lillepaviljonis Foto EFA. Valve Pormeister. Exhibition Spring Has Arrived in the Tallinn Flower Pavilion EFA. lõunasse aga vaatas klaassein, millest nii sissepoole kui ka akna taha õue rajati taimestuid. Lillenäitustel saavutati seeläbi eriline efekt, kus taim sees juba õitses, akna taga aga alles ajas end lume alt välja. Pormeistri iga-aastaste lillenäituste vägagi mitmekesised kujundused osutavad veel ühele modernistliku esteetika efektsele avaldumisvormile. Kahjuks lasti eakal arhitektil aastatel Lillepaviljon aastaringseks kasutuseks ümber ehitada, mis hävitas palju algsest ideest.

10 423 Henno Sepmann. Sisearhitekt Leila Pärtelpoja individuaalelamu Tallinnas Kloostrimetsa teel Valmimisjärgne foto. Erakogu. Henno Sepmann. Interior architect. Leila Pärtelpoeg s house on Kloostrimetsa Road in Tallinn Photo after completion. Private collection. Henno Sepmann. Sisearhitekt Leila Pärtelpoja Tallinnas Kloostrimetsa teel asuva individuaalelamu põhiplaan EAM. Henno Sepmann. Ground plan of interior architect Leila Pärtelpoeg s house on Kloostrimetsa Road in Tallinn MEA. Loodusesse sulandumise esteetika, asümmeetrilised madalad kaldkatused ning rohke tellise ja puidu kasutamine uuendas aastate lõpul ka individuaalehitust. Näiteks Henno Sepmanni 36 kavandatud sisearhitekt Leila Pärtelpoja maadligi pereelamu ( ) Tallinnas Kloostrimetsa teel on tegelikult eestiaegse talumaja laiendus. Vana maja välisseinte vahel asub keskne avar polüfunktsionaalseks tsoneeritud elutuba, mida pärgavad tillukesed ruumid, püüdes nii ületada piirnormide ahenemisest tulenenud kitsikust. Sama eesmärki teenib sisseehitatud mööbel, mis ei ulatu laeni. Elutoal on Poola laudisega lagi, teistel ruumidel katuslagi. Eenduvate tiibade haardes kujuneb suure elutoa ette siseruumi orgaanilise jätkuna iluaed, sinna avanes ka perenaise töökoht. Magamistubade teadlikult nurga taha asetatud akende ees on kirjutuslauad, mille taga istujale avaneb vaade loodusesse, soodustades keskendumist. Põhjamaade aastate neoempiritsismi sundimatus muutis selle arhitektuuri väga sobivaks sõjas purustatud vanalinnade taas ülesehitamisel. August ja Heili Volbergi loodud Kirjanike Maja ( ) August ja Heili Volberg. Kirjanike Maja Tallinnas Harju tänaval Foto EFA. August and Heili Volberg. Writers House on Harju Street in Tallinn Photo EFA.

11 424 Tallinna vanalinnas Harju tänaval on küll väga suur, poolt kvartalit täitev ehitis, kuid mõlemal tänavanurgal on hoonet tänu funktsionaalsele mitmekesisusele (Pegasuse kohvik, Kirjanike Liit ja toimetused) osatud delikaatselt kontekstualiseerida. Harju tänava pikk fassaad on hiljem pidanud taluma muinsuskaitsjate etteheiteid, kuid siis loodeti tänava vastaskülje peatset taashoonestamist, mis oleks Niguliste kiriku juurest praeguseni avaneva vanalinna ajaloolises ruumistruktuuris võõralt mõjuva pika vaate kinni katnud. Kahjuks ei saanud teoks arhitektide esialgne idee kavandada erandkorras kirjutustoa võrra suuremate korterite puhul ülemised korterid kahekorruselisteks, pööninguruumi ulatuvaiks. Sisetrepiga lahenduses oli nii vanalinna romantikat kui ka kogu perioodile omast innovatsiooni elamistüpoloogias. Uuendusmeelsus avaldus enim Pegasuse kohvikus (sisearhitektid Väino Tamm, Leila Pärtelpoeg ja Allan Murdmaa), mis kujunes kümnendi lõpul radikaalse loomeintelligentsi kohtumiskohaks. U u e d t a r i n d i d Kui Stalini ajal ehitati väga traditsiooniliselt, siis Hruštšovi aeg tõi kaasa plahvatuse uutes ehitusvõtetes ja -tarindites, mis aitas kaasa modernismi läbimurdele arhitektuuris. Masselamuehituse tõttu olid ehituse industrialiseerimises kõige levinumad uued tehnoloogiad aastate lõpus suurplokid ja alates aastatest suurpaneelid, mille kõrvale aastatel tulid vööpaneelid. Kui tänavatele ilmusid autod, mis vedasid terveid suurpaneele aknaga keskel, siis tekitas see tunde, et partei ja valitsuse jutlustatud teaduse ja tehnika revolutsioon saabki tõeks. Rahapuudusel pealesurutud eeltoodetud detailidest monteeritavaid hooneid põlati tüüpselt ebahuvitavaks ja unistati ainulahendustest. Esialgu püüdsid arhitektid vanaaegset ehitusviisi varjates kujundada hooneid näiliselt kaasaegsete tarindite päraseks. Tallinna Kultuurikeskuse kontseptsiooni jätkanud Lenini (Rävala) puiestee äärse Teaduste Akadeemia raamatukogu (Uno Tölpus ja Paul Madalik, , nüüd Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu) 37 traditsiooniliste pikikandeseintega fassaadil taandati akendevahelised seinad postisarnasteks, mõjumaks kapitalistlikes maades läbilöönud karkasshoonete vaimus. 38 See oli märksa ambitsioonikam simulaakrum kui kaks maja eemal Eesti Tööstusprojekti samamoodi kandvate seintega hoonel (Voldemar Herkel ja Ülo Ilves, ) 39, kus püüti ennesõjaaegsel kombel luua lintakna muljet tellisest aknavahede abil. Kui sulaaja avardumises rakendati suurte sillete loomisel nii metall- kui ka raudbetoontarindeid, siis stagnaajal jäi sõjatööstusele reserveeritud raud aina haruldasemaks. Uudselt avar siseruum saavutati vanalinna külje all teraskaartega Tallinna Kalevi ujulas (Peeter Tarvas, Uno Tölpus ja Olga Kontšajeva, ) 40 ja Juhkentali kerkinud spordihallis ( ). Kui neis mõlemas määras tarind vanamoodsaks Uno Rosme. Tallinna Kadrioru jäähall , lammutatud Foto Uno Rosme. The Kadriorg Ice Hall in Tallinn , demolished in Photo 1994.

12 425 Alar Kotli. Tallinna laululava Foto EFA. Alar Kotli. Song Festival Stage in Tallinn Photo EFA. peetud sümmeetrilise lahenduse, mida spordihalli puhul püüti küll väikevormidega mahendada, siis Kadrioru jäähallis (Uno Rosme, , lammutati 2006) osati terasfermidega luua märksa vabam asümmeetriline struktuur. Tähelepanuväärseim tarinduslik saavutus oli Alar Kotli loodud Tallinna laululava hüperboolse paraboloidi (hüpari) kujuline 75 x 32 m varikatus ( ). 41 Kahe kaare vahele tõmmatud vantidele toetuv rippkatus oli sündinud juba 1952, kui USA-s Raleigh s valmis tõuloomade näitusteks mõeldud Dorton Arena, mille oli kavandanud Poolast pagenud Matthew (Maciej) Nowicki. Vaatamata varasusele ei saa laululava vaadata märgina sellest, et eesti arhitektuur seisnuks läänele lähemal, pigem kuulub ta Nõukogude efektsevormiliste suurehitiste pikka ritta, mille puhul lähtuti tavaliselt lääne aastate suuresildelistest ehitistest. Samamoodi peegelduvad Le Corbusier beton brut i skulpturaalselt kaarduvad katuseräästad vastu paljudest Nõukogude ja arengumaade ehitistest, Eero Saarise Dullese lennujaam kumab läbi Minski ja Vilniuse spordihoonetest, Kennedy lennujaam aga Jerevani spordihoonest. 42 Ent Kotli ei kopeerinud Nowicki populaarset ideed nagu slovakid Bratislava spordihalli (Jozef Chovanec, ) puhul, vaid arendas seda edasi. Tehnilisest küljest oli oluline uuendus ühe kaare alt toestamata jätmine ja tõstetud esikaarena vantide abil tagakaare külge rippu jätmine. Alt toestamata jätmine lähendas laululava Lääne-Berliini aastal suureks Interbau ehitusnäituseks Tiergartenis valminud USA kongressikeskusele (Hugh Stubbins jt), kus kaared toetusid vaid kahele kannale. Kuna kongressikeskus 1980 kokku kukkus, siis polnudki ehk seda kopeeriva Bakuu lasteteatri (1961) ja Palanga kontserdisaali (1970) puhul kaarte alt toestamine üleliigne. Kotli ebasümmeetriline, tõstetud esikaarega lahendus tekitas lauljasuu metafoorse kujundi, mis hästi rõhutab laulupeo ideed. Algne arhitektuurne

13 426 lahendus nägi ette betoonist terava servaga kaared, kuid Leningradi ehitajad asendasid need projekteerijate meelehärmiks betooni täis valatud kahemeetriste metalltorudega. Samuti ei suutnud ehitajad korrektselt vormistada kaarte kandadele üleminekut. Kotli teine oluline uuendus oli rippkatuse sisekülje kasutamine kõlaekraanina. See efekt ilmnes selgelt, kui esines üks kooriliik, kuid lauljaga ühendkooride helivoo võimendamiseks oli varikatus lihtsalt väike. Elektriline helivõimendus tuli kasutusele juba aastatel, mis nullis varikatuse kui akustilise ekraani idee. Laululava ehitas riik, tähistamaks Eesti NSV 20. aastapäeva. Koorilaul kui hästi kontrollitav rahvuslik massikultuur meeldis Nõukogude võimukandjaile väga. Ent tulemus oli ambivalentne, sest võimurite meelest rahvaste sõpruse monumendiks loodu töötas eestlaste jaoks hoopis rahvustunde hoidjana. Ambivalentne on ka vormi ja funktsiooni suhe: hüparikujulise varikatuse tulevikku vaatav, peaaegu et kosmose esteetikast innustunud vorm laulupeo kui konservatiivse, rahvariietes esitatava ja 19. sajandist pärit kultuuriharrastuse jaoks. Silmapaistev ehitusinsener Heinrich Laul on meenutanud, kuidas Kotli kodus papist ja niidist tehtud maketiga tema juurde tuli, et küsida, kas selline lahendus on võimalik. Pärast põhjalikke katseid TPI-s võis akadeemik Laul kinnitada Kotli laitmatut arhitektivaistu, puhtintuitiivselt oli ta määranud esikaarele õige kaldenurga. 43 Samas pooldas laululava akustikast Moskvas 1965 doktoriväitekirja kaitsnud Helmut Oruvee, esimene doktorikraadiga eesti arhitekt, algul hoopis tasapinnalist varikatust. 44 Laululava uurimine andis hoogu eesti ehitusteaduse olulise saavutuse, raudbetoonkoorikute koolkonna kujunemiseks. 45 Ehkki aastate maailmaarhitektuuris olid ekspressiivsed saalimahud kontrastis lakooniliste hoonetahvlitega aktuaalne teema, leiab neid Eestist vähe. Ilmekaim näide on Tallinnas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee hoone (Mart Port ja Uno Tölpus koostöös Olga Kontšajeva ja Raine Karbiga, , nüüd Välisministeeriumi hoone) Lenini (nüüd Rävala) puiesteel, kus bürootahvli taga Lauteri tänava ääres asub insener Vello Hütsi projekteeritud lennukas hüparlaega saali plokk. Mustamäel TPI hoonestus (Uno Tölpus, Henno Sepmann ja Olga Kontšajeva, alustatud 1959) leidub suurel auditooriumil insener Ado Soansi kavandatud hüpar. Narva mööblivabrikus (Maimu Kaarnaväli, insenerid Heinrich Laul, Gunnar Nurmet ja Ülo Tärno, ) toimub aga tootmine 12 silinderkooriku all. Mart Port ja Uno Tölpus (koos Olga Kontšajeva ja Raine Karbiga). Tallinnas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee hoone (nüüd Välisministeerium) tagantvaates Valmimisjärgne foto. TLM. Mart Port and Uno Tölpus (with Olga Kontšajeva and Raine Karp). Rear view of the building of the Central Committee of the Estonian Communist Party (currently the Ministry for Foreign Affairs) in Tallinn Photo after completion. TCM. Maimu Kaarnaväli ning insenerid Heinrich Laul, Gunnar Nurmet ja Ülo Tärno. Narva mööblivabrik Foto EFA. Maimu Kaarnaväli and engineers Heinrich Laul, Gunnar Nurmet and Ülo Tärno. Narva Furniture Factory Photo EFA.

14 427 Raul-Levroit Kivi aasta tüüpprojekti järgi ehitatud laiekraankino Kosmos Ahtmel. Foto EFA. Raul-Levroit Kivi. A widescreen cinema Kosmos at Ahtme built after the 1959 standard design. Photo EFA. T ü ü p p r o j e k t i d Tüüpprojekteerimine oli Nõukogude arhitektuuris kinnisidee. Valgustusajastust pärit mõte kasvatada ning juurutada head ja õiget käitumis- või elamisviisi eeskujulike näidiste tüüpprojektide kaudu sai tööstusliku ehitamise künnisel ainult hoogu juurde. Eriti väärtustati tüüpprojekteerimist sulaajal, kui kampaanialikult loodeti ainuprojektide asemel tüüpprojekte kasutades oluliselt säästa. Kui aastate lõpul tulid uued ehitustehnoloogiad, siis oli sulaaeg periood, mil tüüpprojekteerimine äratas huvi, tundus pakkuvat palju uusi võimalusi ja sellega tegelesid parimad arhitektid. Tüüpprojekte mõeldi kõigi hooneliikide jaoks, unifitseerimise tuhinas peeti ühtseks kogu Baltikumi. Kui Tallinna laululava tajuti Eestis ainulaadse sümbolehitisena ja selle kordamine Vilniuses (tiivad Rimantas Alekna 46 ) tekitas paksu verd, siis Mart Pordi ja Olga Brunsi tüüplasteaeda ehitati mitmele poole Lätis 47 ja isegi kuulus Paide rajooni 9. Mai kolhoos ehitas 1969 Väätsale keskusehoone Leedu tüüpprojekti (1964) järgi. Raul-Levroit Kivi sakilise küljega laiekraankino tüüpprojekti (1959) järgi valmis 1961 Tartus kino Ekraan, millele sekundeerisid Tallinnas Mustamäel Kaja ja Pääskülas Koit, Viljandis Rubiin (lammutatud 2011), Võrus Noorus, Ahtmel Kosmos, kuni selline kerkis ka Lätis Madonas. 48 Kunstikallakuga Tallinna 46. Keskkool Mulla tänaval (Udo Ivask ja Herbert Rüütlane, , nüüd Pelgulinna Gümnaasium) oli sedavõrd silmapaistev, et selle alusel koostati Lätis tüüpprojekt (Kārlis Plūksne, S. Artmane jt), mida kasutati Tallinna 46. Keskkooli naaberkooli, 8. keskkooli ehitamisel (nüüd Sõle Põhikool) jm aasta üleliidulise väikemetraažiliste korterite võistluse tulemusel töötati Moskvas välja tüüpsektsioonid, mis said aluseks nii Eesti Projektis loodud tüüpseeriale (Mart Port, Roman Urb, Reginald Liiberg, Ülo Ellandi ja insener Olav Sammal, ) kui ka üleliidulisele tüüpprojektile 1-464, mida 1961 hakkas tootma Tallinna Majaehituskombinaat Mustamäe üsna üheülbaliseks hoonestamiseks. 49 Võrreldes üleliidulise analoogiga lubati tes, mis võisid olla 2 5-korruselised ja 8 80 korteriga,

15 428 Suurplokkidest seeria elamute montaaž Tallinnas Pelgurannas. Foto EFA. Assembling series residential houses of big blocks in Pelgurand in Tallinn. Photo EFA. Auto vedamas Tallinna esimese suurpaneelelamu paneele Pae tänavale. Foto EFA. A lorry taking panels for the first prefabricated house in Pae Street in Tallinn. Photo EFA. põhjamaise kliima tõttu vähem sügavaid tube, mis andis majadele sihvakama ilme, ka akende kuju, katuse vormistus ja kujundusdetailid lähendasid neid Skandinaavia eeskujudele. Ehkki majad võisid olla nii silikaatkivist kui ka suurplokkidest ja kombinaadi toodang toa mõõtu suurpaneelidest, mis andis üsna erineva välisilme, on mõlemas ühtemoodi säästukorterid. Seetõttu hakatigi nõukogudejärgsel ajal hruštšovkadeks kutsuma mõlemaid maju. Kuivõrd eesmärk oli minna elanikkonna majutamisel ühiskorteritelt üle perekorteritele, siis on need Saksa aastate sotsiaalehituse Existenzminimum i vaimus väga kitsukesed (2 3-toalised, m 2 ), kuid tagavad peamised mugavused keskkütte, WC ja sooja vee näol. Ajal, mil Tallinnas oli elaniku kohta 7 m 2 elamispinda, seati eesmärgiks saavutada aastaks 9 m 2 elaniku kohta, 50 kuid see oli pretsedenditult väike pinnanorm rahvusvahelises kontekstis, sest juba enne sõda nähti kõikjal ette üle 13 m 2 elaniku kohta. 51 Kokkuhoiust tingituna on korterites elutuba läbikäidav, 52 köök tilluke, sanitaarsõlm ühine ja vaid istevanniga. Nende tüüpkorterite iseloomulik võte on ruumisäästuks pääs kööki läbi elutoa küljel paikneva niši. Korterite ahtus ei sündinud ainult vaesusest, vaid selle taga oli ka ideoloogiline püüd kujundada uut kommunismiehitajat, kes koduseinte vahel istumise asemel praktiseerib ühistegevusi, st sööb sööklas, suhtleb sõpradega kultuurimajas, peseb pesu pesumajas jne. Sulaajal pöörduti Nõukogude Liidus pärast tsaariaegse väikekodanliku olme taassündi stalinismis tagasi aastate konstruktivismi multifunktsionaalse tsoneerimise juurde. Kui sõjajärgne lääne tüüpkorter püüdis tugevdada pere koos hoidvaid väärtusi 53, siis nõukogude oma toimis vastupidi, eriti söögitoa kui kodu tseremoniaalse keskpunkti lõhkumine osutab uue ideoloogia ruumilisele kehtestamisele. 54 Algul oli igal korrusel neli korterit, mis tähendas väga vanamoodsalt ühele poole avanevaid aknaid, kuid peagi täiustati lahendusi nii, et vähemalt osa kortereid, korrusel kolmest kaks, on läbi maja, mis avardas oluliselt võimalusi, kuidas maju ilmakaarte suhtes asetada. Mart Port, Roman Urb, Reginald Liiberg, Ülo Ellandi ja insener Olav Sammal. Tüüpseeria sektsioon Raamatust Eesrindlikke ehituskogemusi Eesti NSV-s nr. 2 (1958). Mart Port, Roman Urb, Reginald Liiberg, Ülo Ellandi and engineer Olav Sammal. Compartment of the standard series From the book Progressive Construction Experience in Soviet Estonia, no 2 (1958).

16 Harald Arman, Alar Kotli, Ants Mellik, Heino Parmas ja Leonid Volkov. Eksperimentaalelamu Tallinnas Gonsiori Valmimisjärgne foto. EAM. 429 Harald Arman, Alar Kotli, Ants Mellik, Heino Parmas and Leonid Volkov. Experimental house at 18 Gonsiori Street in Tallinn Photo after completion. MEA tuli uus seeria (Mart Port, Roman Urb, Jüri Jaama, Elo-Liis Toomik) ehitamiseks seal, kuhu suurpaneelelamud veel ei jõua, ehk rajoonilinnadesse, aga seda kohtab palju ka Tartu Annelinna alguses. Veidi avaramate ruumidega siluti siin eelmise seeria säästuliialdusi aastatel asendus see omakorda kohalikest materjalidest seeriaga ehk nn Masso majadega (Miia Masso, 1972), mille ilme määras elavam liigendus ja krohvitud tellissein. Tüüpprojekteerijad otsisid algul paralleelselt juba ehitatavale alternatiive. Eesti Projektis koostasid Mart Port ja Allan Murdmaa koos insener Olav Sammali ja Olev Maranikuga 1960 nn paindliku paneelelamute eksperimentaalseeria. 55 Selles taotleti kasvavaid pinnanorme silmas pidades tulevikus ümberkujundatavaid kortereid. Toodetavate toasuuruste paneelide asemel nägid nad ette suurema sildeavaga kohalikust vahtsilikaltsiidist paneele, mis loovad avarama ruumi, mida saab kappide ja kergseintega (ümber) jagada. Paindlikus seerias jõudis Eestisse Le Corbusier ni tagasiulatuv võte asetada põikikandeseinte vahele elutuba ja köök kõrvuti, nii et akna all avaneb sööginurk köögist elutuppa. Selle seeria riiulilepanek tekitas arhitektide seas nördimust ja vähendas usku, et süsteem soovib end tõepoolest paremaks reformida. Nõukogude Liidus väljakuulutatud teaduse ja tehnika revolutsioonile oli iseloomulik ka elamuehitusest teaduse tegemine. Leonid Volkov rakendas uue populaarse teadusharu sotsioloogia meetodeid, uurides küsitluse abil elanike rahulolu uutes elamutes, et vigadest õppida. 56 Teaduste Akadeemia Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudis koostasid Harald Arman, Alar Kotli, Ants Mellik, Heino Parmas ja Leonid Volkov elamute eksperimentaalprojekte. Neist ainsana ehitati valmis Tallinnas elamu Gonsiori 18 ( ) 57, mis lähtus ülalkäsitletud paindliku eksperimentaalseeriaga lähedastest eeldustest. Õhukeses, korrusel vaid kahe korteriga majas kasutati põikikandeseinu, mis soosisid läbi maja kortereid ja andsid ribija fassaadi kujundamiseks uusi vabadusi võrreldes senise avaauguga kandvas välisseinas. Korterites, mis olid sama suured kui s, üritati vabastada elutuba magamiskohtadest, mis tähendas kääbusmagamistube. Esikut asendas elutuppa välisukse ette asetatud kapp, mille tagaküljel oli söögilaud. Vaatamata toonaste teadusartiklite veenvale argumentatsioonile, röövib uurimuselt originaalsuse tõsiasi, et seesuguse põhiplaaniga elamu oli juba kerkinud Helsingis Hertoniemis arhitekt Esko Korhose projekti järgi. 58 Kuivõrd elamutootmise masin juba käis, ei jõudnud uuringutest praktikasse suurt midagi. Samal ajal valmis erinevalt Eestist punasest tellisest põikikandeseintega elamuid Lätis ja Leedus massiliselt. Tüüpprojekteerimise sisulised võimalused ammendusid aastate lõpuks, tehased huugasid omasoodu ja arhitektide ind rauges. Kogu ehitusmaht kulus standardsete 2 3-toaliste korteritega

17 430 Paul Madalik. Eesti Projekti töötajate elamukooperatiiv Sakala Tallinnas Kentmanni Foto EFA. Paul Madalik. Housing cooperative Sakala for the employees of the company Eesti Projekt at 9 Kentmanni in Tallinn Photo EFA. 5-, 9- ja 16-korruseliste elamute ehitamisele, üksikutele ja paaridele lubatud väikekorteritega tornide ning lasterikastele mõeldud ridamajadeni ei jõutud kunagi. Vaid ametkondlikult, st tööandja poolt ehitati seniste tüüpprojektide järgi ühiselamuid, kuhu aga majutati immigrandid, ja vähesed ridamajad said asukaiks rohkem ülemused. Stagnatsiooniajal, mil ehitajate ja mahakäinud ehitustööstuse võim arhitektide üle oli muutunud lootusetult suureks, suunati instituutides tüüpprojekteerimisse vähem ambitsioonikad ja suurema stressitaluvusega kolleegid, kes püüdsid peaaegu olematud võimalused kuidagi ära vormistada. Nii avalikkus kui ka arhitektid tundsid end tüüpprojektidest ahistatuna ning kõik unistasid harva antavast õigusest kasutada ainuprojekti. E r i p r o j e k t i g a k o o p e r a t i i v k o r t e r k a l l i s m u g a v u s aastatel hakati ehitama elitaarset ruumimudelit 59 pakkuvaid kooperatiivelamuid 60, mis lameda masselamuehituse taustal eriliselt väärtustusid. Kui riigikorteris maksis inimene väga väikest üüri, siis kooperatiivkorter tuli ehitada oma ja sageli üpris suure raha eest. Kooperatiivkorterid olidki riigi poolt mõeldud elanike säästude paigutamiseks, pakkumaks vähese tarbimise ühiskonnas kulutamisvõimalust aastatel sai oma säästude eest ehitada individuaalelamu, mida nüüd loeti vähetõhusaks viisiks elamispinna defitsiidi ületamisel, ja hakati soosima mahukamaid, vähemalt kaheksa korteriga kooperatiivelamuid. Riik andis kooperatiivi liikmetele ehitamiseks madala intressiga laenu, mis tuli 12 aasta

18 jooksul tagasi maksta. Enamasti töökohal moodustatud elamukooperatiivi astusid need, kel polnud lootust riigilt (paremat) korterit saada, näiteks kui olid juba kahetoalise saanud, aga laste pärast vajanuks suuremat. Kuivõrd kooperatiivelamud olid elanike omand, hoiti neid palju paremini kui riigile kuuluvaid. Naabriteks olid samasugused n-ö korralikud inimesed, mis tagas turvatunde. Trepikojad olid puhtad ja lukus, sageli ka lilled ukse ees ja muru niidetud. Enamik kooperatiivelamuid ehitati kehtivate tüüpprojektide järgi, küll korrektsemalt viimistledes ja vähem lihtsustatult, kuid ikkagi oli siin võit kulutust arvestades väike. Hoopis rohkem said need u 10% inimestest, kel lubati ehitada kooperatiivelamu eriprojekti järgi. Enamasti tähendas see eriti head asukohta kesklinnas, pommitusauku või lihtsalt lõpetamata perimetraalset kvartalit, kus polnud võimalik kasutada tüüpprojekti. Kuigi riik surus maju isegi vanalinnadesse, nagu palju pahameelt tekitanud hruštšovka Tartus Jaani kiriku kõrval või koguni suurplokkidest elamu Tallinnas Vene tänaval keskaegsete aitade asemel, üldiselt sellest hoiduti. Igatahes ei asunud eriprojektiga kooperatiivelamu linna taga tühjal, kõleda vabaplaneeringuga väljal, mida vägagi võõrastati. Ei maksa arvata, et eriprojektiga kooperatiivelamutesse kolis igasugune nomenklatuur, sest võimueliit oli end veel paremini sisse seadnud eestiaegsetesse korteritesse ja polnud huvitatud raha väljakäimisest. Pigem said parimad kohad endale Ehituskomitee süsteemi asutuste elamukooperatiivid, kes valdkonna asjatundjatena oskasid neid noolida. See määras privilegeerituks pigem tehnilise intelligentsi esindajad. Klišeeliku võimule vastandumise asemel tundub mõistlikum näha neis majades süsteemi ärakasutamist oma mugavuse huvides. Eriprojektiga kooperatiivelamute arhitektuur ei pruukinud tingimata olla parim, pigem tagasid eristumise heakord, paremad materjalid, väikesed mugavused, veidi avaram korter ja parem asukoht. Kõige tähtsam oligi lihtsalt nende kodude erinevus tavakodanike omadest, kes pidid leppima tüüpkoduga tüüpkeskkonnas. Need ei olnud eksitavalt väikekodanlikud majad, sest sisaldasid sotsialistliku olme unistuste järgi ühisruume, nagu soome saun keldris või lauatennise ruum pööningul. Tartus Vanemuise kõrval asuv kooperatiivelamu Taara (Raul-Levroit Kivi, ) pakub linna parimaid vaateid Emajõe orgu. ETKVL-i elamukooperatiiv Olümpia Tallinnas Toompuiestee 11 (Voldemar Herkel ja Rein Heiduk, ) täitis vanalinna ääristava bulvari ääres silmatorkava augu ja tõi kesklinna moeka tumeda laudise. Iseloomulik oli tüüpprojektidest erinev suurte ja väikeste korterite vaheldumine, kusjuures viietoalised ulatusid üle 90 m 2. Suuresti sai paindlikkus võimalikuks tänu põikikandeseinte kasutamisele. Tallinnas Kentmanni 9 kerkinud Eesti Projekti töötajate kooperatiivelamu Sakala (Paul Madalik, ) korterites on dolomiitplaatidest esikupõrand, vannitoas bidee, elutoas kamin, elutoa ja sööginiši vahel lükanduks, pliidi kohal tõmbekapp jmt. Sageli mahtusid maja alla garaažid, ei puudunud kelkude ja jalgrataste hoiuruumid, prügišaht, katusel pesukuivatamise ruum ja terrass, päikesetekk jne. Tänapäeval tunduvad need nii väikesed asjad, kuid toona tajuti vahesid suurena. 431 S i r g e t e j o o n t e a r h i t e k t u u r Sirgete joonte arhitektuuri mõiste tõi Eestisse Leonhard Lapin, kes kasutas seda halvustavalt aastate steriilseks redutseeritud modernismi kohta. 61 Seistes võitlevalt romantilise postmodernismi platvormil, polnud tal põhjust väärtustada Ludwig Mies van der Rohest lähtuvat minimalistlikku esteetikat ja literatuursust põlgavat modernismi. Tõsi on see, et suur osa alati täisnurksest modernismist andis banaalselt lihtsakoelise tulemuse, eriti Nõukogude kehvade või asendatud materjalide ja madala ehituskvaliteediga oludes. Ent väär oleks pidada seda arhitektuuri käegalöömiseks ja üheseks leppimiseks ehitaja hegemooniaga. Siin oli sama palju kui tollases kunstis lääne avangardi ihalust, naiivset püüdu olla nii nagu välismaal ja seeläbi mitte samastuda Nõukogude süsteemiga, veelgi enam leidub siin soovi kasutada Nõukogude eripära ära oma kunstiliste eesmärkide saavutamiseks. Sirgete joonte arhitektuuris, mille täisnurksus tulenes osalt toonase monteeritava ehitusviisi tasemest või põikikandeseintest, võib tarinduslikult tuvastada kaks suunda, ribifassaadi ja karniisiarhitektuuri. Sõrestiktarindi ette riputatud klaassein, mida rütmistavad klaastahvleid hoidvad metallribid, levis pärast sõda USA-st üle maailma, sümboliseerides kõikjal anonüümselt korporatiivset arhitektuuri. Sulaajal jõudis see arhitektuur ka Nõukogude Liitu, kus ei tekitanud ideoloogilisi tõrkeid, kuid metallipuuduse tõttu eelistati raudbetoonsõrestikule ette riputada betoonpaneelide ridu.

19 432 Ell Väärtnõu ja Kaljo Vanaselja. Pärnu sanatooriumi Tervis vanem osa Foto Ell Väärtnõu and Kaljo Vanaselja. The older part of the Pärnu health resort Tervis Photo Koidu Lassmann. Haapsalu kaubanduskeskus Valmimisjärgne foto. EAM. Koidu Lassmann. Haapsalu shopping centre Photo after completion. MEA. Üks esimesi ribifassaade leidus Rein Heiduki kavandatud, kuid algse ilme kaotanud ETKVL-i Pärnu Silla kauplusel ( ), mis lisaks uudselt õhulisele arhitektuurile juurutas iseteenindust. Eriti efektne oli Pärnu sanatoorium Tervis (Kaljo Vanaselja ja Ell Väärtnõu, ), mis laiuvana ja külgpostidel varikatusega tekitas kohe paralleeli Eero Saarise General Motorsi tehnokeskusega Warrenis ( ) või Arne Jacobseni Rødovre raekojaga ( ). Kui Ameerika suurkorporatsiooni arhitektuur sobis Taani vasakpoolsesse väikelinna, siis miks ka mitte Eesti kolhoosnike sanatooriumi. Tehnominimalistlikult mõjus Tsentrosojuzprojekti edumeelses Eesti filiaalis Koidu Lassmanni kavandatud Haapsalu kaubanduskeskus-hotell ( ), kus algava vanalinna suhtes tohutu suur ehitusmaht ei lämmatanud tänu jahehallilt mõjunud alumiiniumist ribifassaadile ja siseõuedele ning suuresti postidele tõstetud hoone visuaalsele kergusele, mis küll hilisemate kinniehitamiste tõttu on kaduma läinud. Betoonribid asendavad alumiiniumribisid Tallinna uuel Raadiomajal (Jüri Jaama ja Ado Eigi, ) ja Kadrioru kohvikul (Voldemar Herkel ja Hindrek Piiber, , lammutatud 2008). Betooni abil Valve Pormeister. Kohvik Tuljak Tallinnas Pirita teel, Taga paistab Lillepaviljoni kaldu katus. Foto EFA. Valve Pormeister. Cafe Tuljak on Pirita Road in Tallinn, The sloping roof of the Flower Pavilion in the background. Photo EFA.

20 433 Voldemar Herkel. Rannamõisa kohvik Merepiiga , hävinud Foto EAM. Voldemar Herkel. Rannamõisa cafe Merepiiga , demolished in Photo MEA. metallile omase arhitektuuri mängimist on lihtne pidada võltsiks, pigem võib arhitekte tunnustada leidlikkuse eest piiratud materjalivaliku olukorras. Must läikiv klaas ja valge matt betoon pakkusid efektset kontrasti: piki tänavat majale lähenejale tundub hoone valge, sest klaas ei paista eenduvate betoonribide vahelt välja, maja ees seisjale aga must, sest nüüd domineerivad klaastahvlid. Avatud ribifassaadide kõrval oli alates aastate keskpaigast kümmekond aastat kestnud suurmood endassesulgunud ilmega karniisiarhitektuur, mis oli tehniliselt vähem ambitsioonikas ja seega teostatavam. Seda iseloomustas sageli kaugele eenduv horisontaalne katuseplaat, mille paksu serva kutsutigi karniisiks. Täisnurkse karniisi taga võisid olla puitfermid või madal kaldkatus, mis täisnurksuse kultuses tuli ära varjata. Karniisiarhitektuuri materjal polnud oluline, kuid karniis ise ja sageli ka seinad olid kaetud tumedaks peitsitud laudadega, mis oli odav ja kättesaadav viimistlusmaterjal. Arvestades kaugele eenduvaid räästaid ja moodi tulnud lodžasid, paiknevad aknad-uksed sügaval, mis annab neile majadele altkulmu pilgu. Kui ribifassaad mõjus väga rahvusvaheliselt, mis raudse eesriide taga oli alati positiivse konnotatsiooniga, siis tume puit andis karniisiarhitektuurile kohaliku varjundi, mis oli homogeniseerivate tüüpprojektide ajastul visalt illusoorset antinõukogude identiteeti konstrueerivatele eestlastele samuti väga meelt mööda. Valve Pormeistri kohvik Tuljak ( ) ehitati juurdeehitusena 1960 valminud Lillepaviljonile ja näitab karniisiarhitektuuri ühe esikteosena toimunud nihet. Kui Lillepaviljoni kaldu katus püüab lõunapäikest ja nurgetine sissepääsusaba vonkleb mööda nõlva alla, siis nüüd on kõik muutunud täisnurkseks. Paks karniis on vajalik puitfermi ees, seina asendab maani klaas. Jäigalt pangal istuva maja juurde pääseb otsekoheselt sirge tunneli kaudu. Arhitektuuriga heas kooskõlas oli Väino Tamme ja Vello Asi 62 sisearhitektuur ja mööbel.