Soome keelest tõlkinud JAN KAUS

Soome keelest tõlkinud JAN KAUS 1

Tõlkija tänab abi eest Piret Salurit, Ivo Juurveed ja Jaakko Hallast Originaali tiitel: Sofi Oksanen Kun kyyhkyset katosivat 2012 Toimetanud Piret Pääsuke Copyright Sofi Oksanen 2012 Published by agreement with Salomonsson Agency Tõlge eesti keelde. Jan Kaus, 2012 ISBN 978-9985-3-2619-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2

PROLOOG 3

4

1948 Lääne-Eesti, Eesti NSV, Nõukogude Liit Läksime veel kord Rosalie hauale ja asetasime aasalilled kuupaistesele murukingule, olime hetke vaikselt, lilled meie vahel. Ma ei tahtnud, et Juudit ära läheks, ma ei tahtnud teda minema lasta ja seetõttu pidin valjusti välja ütlema selle, mida sellistes olukordades ei tohiks öelda: Me ei kohtu enam kunagi. Kuulsin, kuidas mu sõnades krigises kruus ja sellepärast olidki tema silmad kalkvel, tema silmavesi oli sageli mu jalad nõrgaks teinud ja muutnud mu mõistliku meele männikoorest laevukeseks, mille võis kergesti kõikuma lüüa. Nüüd hulpis see tema silmanurkadest tulvavates lainetes. Võib-olla tahtsin leevendada oma valu ja kasutasin sellepärast rohmakat keelt, võib-olla tahtsin lihtsalt olla julm, et ta võiks reisu peal mind ja mu tundetust needa, või äkki igatsesin veel viimast tõestust sellele, et ta ei tahtnud lahkuda ma polnud tema südame teedes ikka veel kindel, kuigi olime koos nii palju läbi elanud. Sul on kahju, et sa võtsid mu pärast seda kõike enda juurde, sosistas Juudit. Tema läbinägelikkus ehmatas mind, segaduses nühkisin oma kukalt. Ta oli jõudnud veel õhtul mu juukseid lõigata, karvu oli pudenenud kaeluse vahelt sisse ja need kõditasid. Pole midagi, ma saan aru, jätkas ta. Ei hakanud temaga vaidlema, kuigi oleksin võinud. Ma siiski ei 5

uskunud, et oleksin ilma Juuditita, üleliigse hoolealuseta, metsas midagi rohkemat korda saatnud. Mehed andsid mõista, et oleksin. Kui ma kuulsin, et ta põgenes venelaste lähenedes Tallinnast Armi tallu, ei jäänud mul ometi üle muud, kui tuua ta metsa varjule. Armi talu ei saanud me usaldada, mets oli parem. Juudit oli nagu vigastatud tiivaga lind pihus, kehvas seisukorras, närvipalavik oli kestnud nädalaid. Alles pärast seda, kui me velsker lahingus surma sai, olid mehed lubanud proua Vaigul meile appi tulla, meile ja Juuditile. Nii et mul õnnestus ta jälle ära päästa, aga pärast seda, kui ta astub meie ees terendavale teele, ei suuda ma teda enam kaitsta. Meestel oli ikkagi õigus: naiste ja laste koht on kodus, Juudit peab linna tagasi minema. Köis me ümber tõmbus koomale ja metsade kaitse kahanes. Jälgisin vargsi tema näoilmet: ta pilk oli pööratud teele, mis teda ees ootas, suu oli paokil, ta tõmbas kõigest jõust õhku kopsudesse ja temast välja paiskuv hingeõhk püüdis kõigutada mu otsust. Nii on kõige parem. Meile kõigile. Lähed tagasi sellesse ellu, kust sa tulid, ütlesin. See pole enam see sama. Mitte kunagi enam. 6

ESIMENE OSA 7

Seejärel tuli valvur Mark, viis nad ükshaaval oja kaldale ja hukkas nad oma revolvriga. 12 000. Tartus 16. 20. jaanuaril 1962 massimõrvarite Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle peetud kohtuprotsessi materjale. Koostanud Karl Lemmik ja Ervin Martinson. Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. 8

1941 Põhja-Eesti. Eesti NSV, Nõukogude Liit Surin läks tugevamaks, ma teadsin, mis nende puude tagant tuleb. Vaatasin oma käsi, need ei värisenud. Hetke pärast jooksen läheneva autokolonni suunas ega mõtle Edgarile ega tema närvidele. Silmanurgast nägin, kuidas ta värisevate liigutustega oma kalifeesid näppis, näol võitluseks sobimatu jume. Alles äsja olime Soomes väljaõppel ja ma hoolitsesin seal Edgari nagu lapse eest, lahingus aga oli olukord teine. Meie ülesanne oli siin. Kohe. Nüüd. Hakkasin jooksma, granaadid peksid vastu reisi, tõmbasin saapasäärest ühe pihku ja mu sõrmed nägid juba, kuidas see läbi õhu keerles. Väljaõppesaarel selga aetud Soome armee särk tundus ikka veel nagu uus, see lisas jalgadesse jõudu. Varsti kannavad kõik minu maa mehed ainult Eesti sõjaväe varustust, mitte kellegi teise, mitte võõrvallutajate, mitte liitlaste, vaid enda oma. Meie sihiks oli võtta oma maa tagasi. Kuulsin, kuidas teised mulle järgnesid, kuidas maa meie jõust vappus, ja ma hakkasin veel kiiremini mootorite mürina suunas jooksma. Tundsin vaenlase higi oma ninas, suhu tekkis raevu ja raua maitse, saabastes hakkas jooksma keegi teine, see sama tundetu võitleja, kes oli äsjases lahingus hüpanud ojja ja loopinud hävituspataljoni meeste suunas granaate, splint, tõmme ja vise, splint, tõmme ja vise, see oli keegi teine, splint, tõmme ja vise, ning see keegi tormas surina suunas. Kõik meie kuulipildujad olid suunatud kolonnile. Neid oli rohkem, kui me olime arvanud, 9

neid oli lõputult, venelased ja hävituspataljonide mehed, kellel oli eestlaste rüht, ja neil oli lõputult autosid ja kuulipildujaid. Aga kartma me ei löönud, kartma lõid vaenlased, meis jooksis viha, ja jooksis sellise jõuga, et vastased jäid hetkeks seisma, Mootori bussi rehvid käisid hetkeks ühe koha peal ringi, viha naelutas nad hetkesse, ja sel hetkel anti tuld; ründasin koos teistega Mootori bussi ja me tapsime nad kõik. Mu käelihased värisesid teelesaadetud kuulidest, rannet rõhus heidetud granaatide raskus, kuid tasapisi sain aru, et lahing oli läbi. Kui jalad harjusid paigalseismisega ja padrunikestad ei pudenenud enam maha, märkasin, et vaikust polnud lahingu lõppemine kaasa toonud. See oli toonud müra, mullapõuest ahnelt kerkivate vaklade liikumise laipade poole, surma käsilaste usina krabina värske vere poole, ja see kõik haises, väljaheited ja maomahladest vinav okse lehkasid. Mu silme ees oli pimestavalt ere, püssirohusuits hakkas hajuma ja paistis, justkui oleks pilveserval üks ere kuldne vanker valmis korjama langenud endaga kaasa, meie omad, hävituspataljoni omad, venelased, eestlased, kõik ühte vankrisse. Kissitasin silmi. Kõrvad lõid pilli. Nägin, kuidas mehed lõõtsutasid, otsaesist pühkisid, puudena ühel kohal kõikusid. Püüdsin silmitseda taevast, sätendavat vankrit, kuid mul ei lastud pikalt Mootori mõlkis külje vastu toetuda. Kärmemad olid asunud juba tegutsema, nagu teeksid turul sisseoste: surnutelt oli vaja relvad ära võtta, ainult relvad, padrunivööd ja -taskud. Sumpasime kehaosade, tõmblevate jäsemete vahel. Just siis, kui olin võtnud vaenlase surnukehalt laskemoonavöö, haaras keegi tugevasti mu kannast. Haare oli üllatavalt kindel, tirides mind maapinnal koriseva suu pooole. Enne kui jõudsin sihtida, vedasid põlved mind alt ja ma vajusin sureva mehe kõrvale sama jõuetuna nagu ta ise, kindel selles, et mu tund on tulnud. Mehe pilk aga polnud suunatud mulle, vaevalised sõnad olid mõeldud kellelegi teisele, kellelegi armsale, ma ei saanud aru, 10

mida mees ütles, ta rääkis vene keeles, aga hääl oli selline, mis oli mõeldud ainult tema mõrsjale. Ma oleksin seda teadnud ka siis, kui ma poleks näinud fotot mehe määrdunud pihus ja valget kleidiserva fotol. See oli nüüd peigmehe verest punane, naise nägu jäi sõrme alla, tõmbasin järsu liigutusega oma jala lahti ning mehe silmist, kus olin äsja näinud ennast, kadus elu. Sundisin ennast tõusma, tuli edasi tegutseda. Kui relvad olid kokku korjatud, hakkas taamalt kostma jälle autode mürin ja seersant Allik andis taandumiskäsu. Arvasime, et hävituspataljon ootab abiväge, enne kui alustab uut rünnakut või asub laagrit otsima, meie kannule nad igatahes tulevad. Meie kuulipildurid olid juba jõudnud metsaservani, kui nägin tuttavat nägu ikka veel surnukehal hüppamas: Mart. Jalad olid jõudnud juba purustada kolju, aju segunes mullaga ja Mart lihtsalt lõi ja lõi ja lõi, lõi, nagu tahaks püssipära läbi laiba otse maasse lüüa. Jooksin tema juurde ja lajatasin sellise jõuga, et see lõdvendas ta haaret vintpüssi ümber. Mart perutas midagi nägemata, mind ära tundmata, karjus nähtamatu vaenlase peale ja vehkis kätega. Mul õnnestus pükstelt tõmmatud rihm ümber ta keha mässida ja juhtida ta sidumispunkti, kus mehed kiirustades kraami kokku korjasid. Sosistasin, et sellel mehel tuleb silma peal hoida. Koputasin oimukohale, velsker vaatas vilksamisi lõõtsutavat Marti ja tolle vahuseid suunurki ja noogutas. Seersant Allik kiirustas mehi takka, tõmbas kellegi käest plasku ja käratas, et eestlane ei võitle täis peaga nagu tibla. Hakkasin Edgarit otsima, kahtlustasin, et ta oli putku pannud, kuid tädipoeg kössitas kivil, käsi suu ees, nägu higist märg. Haarasin tal õlast, ja kui lahti lasin, hakkas ta oma kuube sealt, kust olin verest määrdunud sõrmedega kinni võtnud, räpase taskurätikuga nühkima. Ma ei suuda. Ära pahanda. Mu rinnast käis läbi äkiline vastumeelsus, meelde välgatas, kuidas ema oli peitnud kohvi ja keetnud seda salaja Edgarile, teistele 11

mitte. Raputasin pead. Praegu tuli keskenduda, kohv tuli praegu unustada, tuli unustada Mart ja see, kuidas ma olin samastunud tema segases näoilmes paistva mehega, samasuguse mehega, kes oli mu saabastes lahingusse jooksnud. Tuli unustada jala külge klammerdunud vaenlane, kelle pilgus olin ära tundnud iseenda, ja see, et ma polnud näinud ennast seersant Alliku näos. Ega velskri omas. Mitte üheski mehes, kellest võis aimata, et ta rabeleb siit välja. See oli olnud kolmas lahing pärast Soomest tagasitulekut, ja ma olin ikka veel elus, mu kätel oli vaenlase veri. Kust siis need äkilised kahtlused? Miks ma ei tundnud ennast ära nendes, kellest teadsin, et nad näevad oma silmaga rahuaega? Kas sa mõtled otsida teisi eesti poisse või jääd sa koos nendega võitlema? küsis Edgar. Pöörasin pea puude suunas. Meil oli ülesanne: pidime nõrgestama Eestimaad okupeerivat Punaarmeed ja edastama Soome liitlastele teateid edasiliikumiste kohta. Mul oli hästi meeles, kuidas olime rõõmustanud uusi Soome mundreid selga tõmmates ja õhtul rivis laulnud saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind. Kui olime Eestis tagasi, jõudis mu üksus ainult mõned telefoniliinid katki lõigata, seejärel lakkas raadio töötamast ja me otsustasime, et meist oleks rohkem kasu, kui liituksime teiste võitlejatega. Seersant Allik osutus julgeks meheks, metsavennad liikusid pöörase kiirusega edasi. Põgenikel võib varjupaika vaja minna, sosistas Edgar. Tal oli õigus. Metsa varjus liikuvat rühma saatis mitu head meest, kuigi edasiminek oleks aeglane, sest ainus tee piiramisrõngast välja viis läbi soo. Olime võidelnud nagu hullud, et võita neile aega, et hoida vaenlast tagasi, aga polnud kindel, kas sellest piisab edumaaks. Edgar aimas, kuidas mu heitlik mõte liikus. Ta lisas: Kes teab, kuidas koduski läheb. Rosaliest pole midagi kuulda olnud. Enne kui olin jõudnud asja üle järele mõelda, ma juba noogutasin ja läksin teatama, et liigume põgenike kaitseks nendega 12

kaasa, kuigi Edgar oli öelnud nii kindlasti sellepärast, et vältida uut rünnakut, et oma nahka päästa. Tädipoeg teadis mu nõrku kohti. Igaühel meist ootas kodus mõrsja, kihlatu või abikaasa, aga ainult mina põhjendasin võitluse hülgamist oma naisega. Püüdsin ennast siiski veenda, et mu valik oli täiesti auväärne, isegi mõistlik. Kapten pidas meie lahkumist heaks mõtteks. Sellegipoolest tundsin ennast teekonnal kummaliselt vabana. Võib-olla tuli see sellest, et vasakusse kõrva polnud veel kuulmine tagasi tulnud, või sellest, et peas kajasid ikka veel surnud vaenlase viimased sõnad oma pruudile. Oli selline tunne, justkui oleks kõik, mis juhtus, olnud kuidagi ebatõeline, justkui püsiks surma lehk ikka veel mu kätel, kuigi pesin neid kaua teele sattunud ojas. Käejooned elu-, südame- ja peajoon eraldusid ikka tumepruunilt, kuivanud veri vajus sügavamale lihasse ja ma jätkasin teekonda käsikäes surnutega. Aeg-ajalt tuli mulle meelde, kuidas mu jalad olid lahingusse jooksnud, kuidas käsi oli kõhklemata lasknud kergekuulipildujal laulda ja padrunite lõppedes püstolist haaranud ja pärast seda maast leitud kivi kasutanud ja lõpuks punasõduri pea vastu Mootori porilauda löönud. Kuid see polnud mina, see oli see teine. Mu kompass oli lahingus kaduma läinud ja me vantsisime võõras metsas. Kõndisin sellegipoolest edasi, justkui teaksin, kuhu me läheme, ja kui ma jälle linnulaulu kuulsin, muutis see mind pisut erksamaks. Edgar märkas üsna pea, et ma ei läinud kindlas suunas, aga vaevalt et ta kurtma oleks hakanud, oligi parem hoida eemale põgenikest, keda jälitas hävituspataljon. Seda polnud vaja valjusti välja öelda. Paar korda püüdis Edgar ette panna, et me peaksime jääma rahulikult sakslaste tulekut ootama, kõigel muul polnud mõtet ja praegusel hetkel polnud enam vaja riskida. Ma ei kuulanud teda, vaid läksin edasi: lähen Armi tallu Rosaliet ja tema peret kaitsma, uurin Simsonite talu olukorda ja juhul, kui lahingud jätkuvad, otsin mõne usaldusväärse metsavenna, kelle rühmaga liituda. Edgar järgnes mulle nagu kunagi Soome lahelgi, teel välja- 13

õppele. Jäälõhedest immitsev vesi oli siis muutnud tädipoja põsed kahvatuks ja ta oleks tahtnud tagasi pöörata. Kui suusad jäätusid, peksin ka Edgari omade küljest kamakaid lahti. Siis hakkasime jälle pärastikku suusatama, mina ees, Edgar järel, nii nagu praegugi. Nüüd tahtsin siiski hoida korralikku vahemaad, et tädipoja lõõtsutamine puude mühinasse kaoks. Kui ma enne tubakapuru välja võtsin, olid mu sõrmed värisenud, ma ei tahtnud, et Edgar seda näeks. Ikka ja jälle kerkis silme ette mu jalast haaranud mehe ilme, ma lisasin sammu, seljakott raskendas astumist, siiski lisasin sammu, tahtsin jätta seljataha mehe näo, mehe, kes suri arvatavasti minu kuuli läbi, mehe, kelle pruut ei saa kunagi teada, kuhu tema peigmees jäi ja et mehe viimane mõte oli olnud: ma armastan sind. Oli teisigi põhjusi, miks ma nii meelsasti lahkusin ja jätsin teised järgmist rünnakut ette valmistama. Fritsudest liitlased olid minus juba varemgi kahtlusi tekitanud. Nad olid saatnud meie väed Punaarmee tagalasse, kaasas mõni üksik granaat, püstol ja rikkis raadio, muud midagi. Meile ei antud isegi korralikku Eesti kaarti. Täiesti kindel, et meid saadeti kahurilihaks. Sellegipoolest olin täitnud käske ja hoidnud kahtlused endale. Justkui poleks midagi õpitud läinud aastasadadest, aegadest, kui balti parunid meilt mitu nahka koorisid. Enne Soome minekut olin kavatsenud liituda Rohelise Kapteni rühmaga, mõelnud suisa atentaadi korraldamisele. Mu kavatsused muutusid, kui mind kutsuti soomlaste organiseeritud väljaõppele ja meri lõpuks jäätus, mis tegi Soome mineku kergeks. Ma pidasin seda saatuse märgiks; metsavendade ridades kohtas sellist suurustlemist ja ettevaatamatust, millega ei võideta ühtegi sõda ega aeta vaenuväge minema, ei tooda kedagi Siberist koju ega võeta kodusid tagasi. Pidasin Rohelise Kapteni tegevust riskantseks ta kandis põuetaskus märkmikku, kuhu kirjutas kõikide oma leibkonda kuuluvate meeste andmed ja tegi paberil täpseid rünnakute ja käikude plaane. Mu kahtlusi kinnitas Mardi tütar. Ta rääkis mulle, 14

et hävituspataljon oli leidnud tema ema peetud toiduvihikud, kus oli lahtrite kaupa kohusetruult kirjas, kes ja millal nende juures söömas käis, sest Roheline Kapten oli lubanud, et hiljem hüvitatakse kogu vaev ja toit. Nüüd oli Mardi kodutalu suitsev ahervare, Mart ise mõistuse kaotanud ja tema tütar rändas kusagil meie ees teiste põgenike hulgas. Osa toiduvihikutes mainitud vendi oli juba hukatud. Mõistsin, et siis, kui Eesti on jälle vaba, tahetakse nendele aastatele vaadata puhta südametunnistusega: pidi olema tõendeid ja dokumenteeritud materjale selle kohta, et kordasaadetu oli seaduslik ja et peeti kinni headest tavadest. Ometi oli viisakas käitumine miski, mida me ei saanud endale lubada, juba bolševike teod olid näidanud, et meie maa ja kodud olid sattunud tsiviliseerimata olendite kätte. Valjusti ei hakanud ma kaptenit siiski arvustama, ta oli paljulugenud mees ja Vabadussõja kangelane, kes teadis sõdimisest rohkem kui mina ja tema tarkusest võis õppust võtta. Ta koolitas mehi, õpetas neile tulistamist ja morsekoodi ning kandis hoolt selle eest, et iga päev harjutataks kõige tähtsamat oskust metsas jooksmist. Kui Rohelisel Kaptenil poleks olnud kommet teha kohusetruult märkmeid, oleksin võinud jääda tema rühmaga Eestisse. Või kui tema meestel poleks olnud fotoaparaati. Olin juba mõnda aega nende seas olnud, kui ühel hommikul hakati korraga ühispildi tegemist korraldama. Üks mulle tundmatu mees lasi sealt vaikselt jalga ja ma järgisin tema eeskuju, öeldes, et mis nüüd mina, ma ju polegi õieti rühma liige. Poisid poseerisid õlg õla vastas punkri ees, käsigranaadid vööl, keegi vembumees lükkas oma pea kohvergrammofoni. Rühma jalge ette toodi seljakott, mis oli täis vallamaja kassakapist võetud kommunistide raha, sedasama, mida Roheline Kapten eelmisel päeval vallamaja töötajatele hunnikute kaupa jagas, sest niikuinii jääb ta asjas süüdi. Võtke aga korralikult, oli ta öelnud, need on Nõukogude Liidult rahvale konfiskeeritud rublad. 15

Kapten oli juba legend, mina poleks selleks kõlvanud, ma ei tahtnud kangelaseks saada. Oli see nõrkus? Olin ma Edgarist ülepea parem? Rosalie oleks nii väljaõppesaarel kui Rohelise Kapteni meestega tehtud ühisfotode üle uhkust tundnud. Ma ei kavatsenud siiski kapteni viga korrata ja sellepärast rebisin tükkideks ka Rosalie foto, vastumeelt sõrmedega. Rosalie pilk oli mind mitmel meeleheitehetkel lohutanud ja kui elu mu soontest maapinda voolaks, läheks mul tema pilti vaja, seda läks mul juba praegu vaja, ma vajasin tema pilku, kui kõndisime üle kivide ja sambla ning ma olin oma võitlevad vennad maha jätnud. Mu kannul löntsival Edgaril polnud kunagi kaasas ühtegi meenutust oma naisest. Kui ta ilmus sauna, kus ma Soome minekut ootasin, tegi ta selgeks, et tema kodukohta naasmisest ei tohi kellelegi iitsatada. Väejooksiku muret võis mõista, kõik teadsid ta ema nõrku närve. Aga ikkagi ei suutnud ma ette kujutada, et oleksin samamoodi talitanud, et ei oleks andnud endast Rosaliele mingit elumärki. Kuulsin, kuidas Edgar mu taga puhkis, ning ma ei saanud aru, miks ta tahtis, et ta naine usuks, et ta on ikka veel mobiliseeritud Punaarmee ridadesse. Mina tahtsin kibekähku Rosalie juurde, Edgar ei rääkinud naise nägemisest sõnagi. Jõudsin juba kahtlustada, et ta tahab oma naise juurest plehku panna, oli leidnud uue kallima, võib-olla Helsingist. Edgaril olid seal sageli oma asjatoimetused, ta saalis Klaus Kurki restorani vahet. Mu kahtluste vastu rääkis aga see, et ükski naine polnud ähmastanud ta pilku ja viin ei ahvatlenud teda sugugi sedasi kui kõiki meid teisi; seda tõendas alati tema hingeõhu värskus, kui ta meie ööbimiskohta tagasi tuli. Tädipoeg kandis ka meile jumala muidu antud spordirõivaid, kuigi oli kangast ja lõiget suu kõveras silmitsenud. Nendes riietes ei saanud muidugi daame jalutuskäigule viia, samuti ei teinud nende tuju lõbusaks selle 20 margaga, mis meile päevas anti, rääkimata tutvumisest Hel- 16

singi lõbumajadega. Rahast piisas vaevu tubaka, sokkide ja muu hädavajaliku jaoks. Teised vaatasid tädipoega imeliku pilguga, pidasid iseäralikuks, ja ma hakkasin juba pelgama, et ta saadetakse saarelt ülesandeks sobimatuna minema. Sellepärast asusin pärast seda, kui püssi tagasilöök tal kulmu lõhki lõi ja tulistamishirm püsivaks muutus, temaga tõsiselt tööd tegema. Samas panin imeks, kuidas ta Punaarmee ridades hakkama sai ja kust ta endale korraliku vöökoha hankis, vaevalt et Punaarmee teda puhta peki ja sepiku peal hoidis. Igatahes Staffani saarel kadus koorega silutud kõhuke ära, Soomes oli kõik kaardi peal. Tädipojale anti paljugi andeks, sest loomult oli ta lobamokk. Kui Soome kindralkond saatis meile mehi loenguid pidama, sai ta näidata, kui hästi tunneb ta Punaarmee paelu, ja esitleda oma soravaks lihvitud vene keelt; ta oli püüdnud koguni õpetada teistele langevarjuhüppeid, kuigi polnud ise kordagi hüpanud. Õhtud kulusid tal Eestisse naasmiseks vajalike võltspaberite meisterdamiseks, mulle sosistas ta, et mõtleb ideaalsele rühmale, mille alus rajataks siinsamal saarel. Lasin tädipojal lobiseda, erinevalt teistest olin harjunud oma lapsepõlvekaaslase fantaasialennuga. Teised aga kikitasid Edgari loba peale kõrvu meil oli küllaga vaba aega, selliseid hetki, kui poistel oli mahti jääda iga lottat jõllitama, just nagu oleks tegu esimese naisega maamunal. Mina mõtlesin vabal ajal Rosaliele ja kevadkülvile. Juunis jõudsid meieni jutud küüditamistest. Pärast seda, kui mu isa eelmisel aastal arreteeriti, polnud ma temast midagi kuulnud. Ema oli siis nutnud, et isa oleks pidanud oskama Internatsionaali laulda, oleks pidanud oskama selle ajaks mütsi peast võtta, oleks pidanud kartuliühistute asjus vähem suud pruukima ja olema nõus natsionaliseerimisega, aga mina teadsin, et seda poleks isa suutnud. Simsonid jäid ju ikkagi talust ilma, poeg läks metsa ja isa vangi. Temast taheti teha hoiatav eeskuju. Samal ajal rahustati inimesi, et maad ei võta keegi ära, kuid kes neid bolševikke ikka uskus. 17

Edgarit seevastu Simsonite olukord ei liigutanud, sugugi mitte, kuigi meie talu rahadega maksti kinni kõik tema kooliskäimised, need samad koolid, millest Edgar teistega pikalt-laialt rääkis, tudengipõlv Tartus, ja tudengeid oli meie hulgas omajagu, põllumehi aga vähem. Kui Edgar ja teised tudengid naersid selle üle, mida pidasid enda jaoks liiga lihtsaks, oli kuulda, kui ühekülgselt nad elu nägid. Harimatus oli neile sõimusõna ja nad hindasid inimest selle järgi, kas too oli käinud koolis kolme klassi jagu või rohkem. Vahetevahel kostis poiste jutuajamistest, et nad olid lugenud ülearu palju inglise spioonilugusid, mis tiivustas suuri kujutlusi sellest, kuidas Staffani saarelt tulevad sihukesed spioonid, et Punaarmeel pole enam mingit asu. Kamba eesotsas jutlustas seda evangeeliumit Edgar. Kuigi mõnedki neist olid seiklejatüüpi, siis argpükse seltskonnas siiski polnud ja see tekitas pisut usaldust, peletades mu kahtlusi, et mis sellest kambast üldse saab. Põhitõed olid samuti selged, kõik olid õppinud radistideks, olime harjutanud morset ja kuigi Edgar laadis püssi kohmakalt, sobis salakirjade saatmine ta siidinäppudele imehästi, need suutsid klõbistada suisa sada tähte minutis, minu sõrmed sobisid paremini adra taha. Meie seisukohtade kõige tähtsamates punktides ja inglise orientatsioonis olime siiski ühel nõul. Mul oli oma plaan: juba saarelt lahkudes kandsin Rosalie pildi asemel rinnataskus paberitükki, kus olid augud toimiku jaoks, kõikide andmete kaasaskandmine oli liiga hulljulge. Ma olin ostnud ka vahatatud kaantega vihiku, et päevikut pidada. Kavatsesin koguda tõendeid bolševike hävitustöö kohta. Kui saabub rahu, läheb neid vaja. Siis loovutan need paberid endast osavamatele suleseppadele, nendele, kes asuvad kirjutama meie vabadusvõitluse ajalugu. Teadmine selle ülesande tähtsusest andis meelekindlust, kui hakkasin kahtlema, et hoidsin suurtest ettevõtmistest kõrvale arguse või selle pärast, et olin valinud viisi, mille abil sõdimisest pääseda. Mul oli siiski ülesanne, mille üle mu isa oleks olnud uhke. 18

Ma ei kavatsenud kirjutada üles mitte midagi sellist, millest võiks sündida teistele kahju; mitte midagi sellist, mis paljastaks liigselt meie kontaktisikuid. Ma ei kasutaks nende nimesid, võib-olla ei mainiks ma isegi kohti. Hangiksin fotoaparaadi, aga mitte selleks, et meie vendadest ühispilti teha. Kõikjal vilkusid spioonide silmad. Nende sära oli täis kulda, meie, teiste silmad mulda. 19