Härjapea jõe säng Tallinna. linnaplaanil ja jõe roll linna arengus

Transcription

1 Tallinna Reaalkool Härjapea jõe säng Tallinna linnaplaanil ja jõe roll linna arengus Uurimistöö Karl Kiur Saar XI a Juhendaja: õp. Piret Karu Tallinn

2 Sisukord Sissejuhatus Härjapea jõe tähtsus läbi ajaloo Härjapea jõe ajalugu ja nime päritolu Jõesängi kulgemine ja jõe majanduslik tähtsus Tallinna ajaloos Jõe sängi sulgemine ja tagajärjed Jõe võimalik taasavamine Veebilahenduste loomine Ajaloolised digiteeritud linnaplaanid Kaartide georefereerimine ja redigeerimine Veebikaardi koostamine Veebirakenduste loomine Härjapea jõesängi muutused linnaplaanidel alates aastast Võimalused jõe taastamiseks Kokkuvõte Kasutatud materjalid Lisad Lisa 1. Härjapea jõe säng tänapäevasel linnaplaanil Lisa 2. Linnavalitsuse esimene katse jõe sulgemiseks Lisa 3. Jõe sulgemine kollektorisse Lisa 4. Üleujutused Tuukri tänaval Lisa 5. Ajaloolised digitaliseeritud kaardid Lisa 6. Veebikaart Lisa 7. Storytelling Swype veebirakendus Lisa 8. Storytelling Compare veebirakendus Resümee Abstract

3 Sissejuhatus Paljude linnade arengus on jõgedel olnud suur roll. Ajalooliselt on mitmed praegused suurlinnad kasvanud just kaubateedeks olnud jõgede kallastele. Ehkki jõetranspordi osatähtsus pole kaasajal võrreldav aastasadade taguse ajaga, on just linna läbiv jõgi oma kindlustatud kallastel kõrguvate hoonete siluetiga saanud sageli linna hinnatud vaatamisväärsuseks. Jõe kallastelt avanev avaram perspektiiv laseb linnal sageli paista suurema ja uhkemana, mida sõidavad imetlema miljonid turistid. Tänapäevane Tallinn aga jõgedega silma ei paista. Õigemini võiks öelda, et Tallinn paikneb hoopis Pirita jõe ja Mustjõe (või Tiskre oja, kui vaadata kaugemale läände) vahel. Pirita jõgi aga voolab kesklinnast küllalt kaugel oma looduslikus sängis, mille läheduses on vaid minimaalne hoonestus. Mustjõgi on aga vaid paari kilomeetri pikkune oja, mida paljud tallinlasedki ei tea ega ilmselt ole märganudki. Ajalooliselt on Tallinn kujunenud kitsale, vaid paari kilomeetri laiusele maaribale Tallinna lahe ja Ülemiste järve vahel, mida loodest ja läänest piiras järsunõlvaline ja kõrge Toompea ning idast tänasest linnapildist kadunud Härjapea jõgi. Vanad dokumendid osutavad, et jõgi oli väga veerohke, kalarikas ja kiirevooluline. Teada on, et paljud Tallinnas asunud käsitöökojad ja vabrikud, mis vajasid kas rohket vett või energiat, rajati just Härjapea jõe äärde. Nõnda on Härjapea jõel olnud ka Tallinna arengus keskne roll nii hüdroenergia allikana kui ka veevarustuses ja hilisemal ajal ka heitvete ära juhtimisel. Käesoleva töö eesmärgiks on täpsustada Härjapea jõesängi kunagist asukohta tänases tundmatuseni muutunud linnamaastikul kasutades selleks Rahvusraamatukogus digiteeritud ajaloolisi linnaplaane, millel oleva informatsiooni saab geoinformaatilisi meetodeid kasutades kanda kaasaegsele linnaplaanile ning luua veebipõhised lahendused plaanide mugavaks ja kiireks võrdlemiseks. Teiseks eesmärgiks on hinnata kirjanduses leiduvat Härjapea jõe sängi kulgemist kirjeldavat informatsiooni ning võimalused seda täpsustada. Kolmandaks, võimalusi jõe (osaliseks) taasavamiseks, mida mõned autorid ja 3

4 linnavolikogu liikmed on viimastel aastatel soovitanud linnavalitsusel kaaluda linnaruumi rikastamiseks. Töö on jaotatud kaheks osaks. Esimeses antakse ülevaade kirjanduses, ajakirjanduses ja internetis olevatest kirjutistest Härjapea jõest, selle ajaloost ja majanduslikust tähtsusest Tallinna linna arengus. Teises osas selgitatakse veebilahenduste loomist ja selle funktsionaalsusi ning kasutades geoinformaatilisi lahendusi võrreldakse Härjapea jõe sängi kujutamist erinevatel ajaloolistel kaartidel ja plaanidel. Samuti hinnatakse Härjapea jõe taastamise teostatavust, mis viimastel aastatel on pälvinud palju tähelepanu meedias. Tänud juhendajale õpetaja Piret Karule, kes oli abiks uurimistöö koostamisel ning teema valimisel, ning AlphaGIS OÜ GIS-spetsialist Terje Trasbergile, kelle abiga valmisid uurimistöö veebilahendused. 4

5 1. Härjapea jõe tähtsus läbi ajaloo 1.1. Härjapea jõe ajalugu ja nime päritolu Härjapea jõgi on tekkinud Ülemiste järvega samaaegselt umbes aastat tagasi, s.o pärast viimase mandrijää taandumist Eesti alalt (Eesti järved 1968 s.v. Ülemiste järv). Härjapea jõgi oli Ülemiste järve looduslikuks väljavooluks kuni 19. sajandi lõpuni, millal Tallinna linna veetarve ületas loodusliku juurdevoolu piiri ja üleliigset vett järve ei jäänud. Teisalt oli Härjapea jõgi selleks ajaks vähemalt oma alamjooksul muutunud heitvete kollektoriks. (Nerman, Kaplinski 2012: 649) Härjapea jõe nime päritolu pole päris täpselt teada. Teadaolevalt on eesti keeles järelliitega pea kutsutud poolsaari ja neemi. Selliseid kohanimesid võib leida Eestis mitmeid (Pärispea, Suurpea, Pedaspea, Kasispea, Vainupea, Letipea, Põõsaspea ja Pullapää). Arvatavasti on jõgi oma nime saanud Toompea klindi pikendusena mere suunas kulgenud liivaneemiku järgi, mida rahvas kutsus Härjapeaks ning millest veidi idapool oli Härjapea jõe suue. Mõne autori arvates on ka Toompead kutsutud varem Härjapeaks. Härjapea nime kasutusele võtmist selgitab ka fakt, et metshärg ehk tarvas oli vanadel eestlastel väga austatud ja püha loom, kelle peaga võis Põhja-Eesti paelavast eraldunud ja üle madala ning tasase rannaala kõrguv Toompea saarlava tõepoolest sarnaneda. On ka teada, et ajal, millal praeguse Paljassaare poolsaare asemel olid meres saared, kulges nende suunas umbes Tööstuse tänava lõpus liivane neem, mida kutsuti Hundipeaks. Nõnda moodustasid loodes asuv väiksem ja madalam Hundipea ja sellest kagupool olev mastaapne Härjapea omamoodi sümboolse terviku. (Teiter 2009a: 40) Kui jõe nime tekkimise asjaolusid pole võimalik lõpuni selgitada, siis esimene kirjalik dokument, milles Härjapea jõge mainitakse on väga täpselt dateeritud. 30. juunil aastal andis Taani kuningas Erik Klipping loa teadaolevalt neljandale Tallinna piiskopile Johannesele veski ehitamiseks Härjapea jõel. (ERR 2013) 5

6 Veidi varem, aasta dateeritud ürikust selgub, et juba ammustest aegadest on Jaani Seegile kuulunud veski (Juske 2013: 32). Tõenäoliselt oli tegemist jõele ehitatud Jaani Seegi vesiveskiga kuigi seda dokumendis täpsemalt ei mainita. Arvatakse, et Härjapea jõel võisid veskid töötada juba muinasaja lõpus. (ERR 2013) Topograafiliselt on Härjapea jõge koos veskite ja muude ehitistega esmakordselt kujutatud Rootsi fortifikatsiooni ohvitseri, leitnant Samuel Waxelbergi 1688.a. koostatud Tallinna plaanil, millel on märgitud kaheksa veejõul töötavat veskit (vt joonis 1) (Juske 2012: 194). Joonis 1. Waxelbergi a koostatud Tallinna plaan Allikas: ERR Jõesängi kulgemine ja jõe majanduslik tähtsus Tallinna ajaloos Härjapea jõe läte oli Ülemiste järve põhjakalda soises sopis, kust kulges mõnisada meetrit põhjasuunas ning pöördus siis läände kunagise tselluloosi- ja paberikombinaadi kohalt. Edasi voolas jõgi kuni praeguse kaitsevägede peastaabini bussijaama taga, kus jätkas Siselinna kalmistu põhjapiirilt kuni Herne tänavani. Sealt pöördus jõgi taas põhjasuunda läbides Keldrimäe asumi ja kulges umbes Maakri tänava kohal kuni Kivisilla tänavani. Seejärel voolas läbi Raua ja Reimani tänava vahelise kvartali kuni Jõe tänavani ja pöördus siis Tuukri tänava kohalt teravalt itta ning suubus Tallinna lahte praeguse reisisadama taga. (vt lisa 1) 6

7 Allpool on esitatud ülevaade kirjandusest, ajakirjandusest ja internetist leiduvast Härjapea jõe kulgemist kirjeldavast informatsioonist. Lõigu ees olev number tähistab jõe piirkonda vastavalt tähistusele lisas 1 oleval kaardil. 1. Härjapea jõe lähe asus Ülemiste järve põhjasopis. Vanade kaartide (Freidrich Aslerberg 1766, Salomon Severin Dobermann 1793, F. F. Admason 1856 jt) põhjal on kirjeldatud, et varsti pärast praegust Tallinn-Narva raudtee tammi hargnes jõgi kaheks (Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel: 2011). Jõe looduslik haru suundus läände, teine haru pöördus Lasnamäe poole ja sealt läbi kunagise loomaaia Kadrioru parki, sealsete tiikide veega varustamiseks (Teiter 2009b: 40). Jõe peaharu voolas edasi Ülemiste veski (Kuninga veski) suunas, mida on mainitud juba 13. sajandi alguses ja mille järgi saigi piirkond endale nime (ERR 2013). Nagu ka teised linnas asunud veskid kohandati Ülemiste veski hiljem ümber ilmselt majanduslikult tasuvamaks paberiveskiks (Juske 2013: 32). Paberi tootmiseks vajatakse palju vett ja energiat, mida Härjapea jõgi suutis mitme aastasaja vältel pakkuda. Ülemiste veski kohale kujuneski 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses aga Eesti üks suurimaid paberitööstusi, mille käitamiseks siiski jõe energiast tööstuse laienedes varsti enam ei piisanud. Tööstuskompleksi kuulusid lisaks oma jõujaam, tuletõrjehoone jm abihooned. Linnakeskkonda sobimatu tselluloosi ja paberi tootmise lõpetamise eel oli tootmismaht kasvanud sedavõrd suureks, et ainuüksi see tehas tarbis enam kui veerandi kogu Ülemiste järvest linna suunatud veest. Tehas oli ka üheks Ülemiste järve veehaarde laiendamise põhjuseks. Praegu aga ilmestavad pärast renoveerimist ja konserveerimist tehase suurejoonelised juugendstiilis paekivist hooned Ülemiste ja Sikupilli asumit. (ERR 2013) Nii näiteks on tänase Tallinna üheks maamärgiks saanud pärast klaasist lisakorruste ehitamist Fahle (kauaaegne tselluloosivabriku direktor ja üks suuromanikest) maja oma eksklusiivsete äripindade ja korteritega kunagises tselluloosi katelkeedukoja hoones (Fahle korterid/bürood koduleht: Emil Fahle). 2. Edasi voolas jõgi läände, tänase kaitseväe peastaabi suunas, mis kunagi rajati sõjaväehospidaliks. Seal jagunes jõgi mitmeks haruks ning on ka üks vähestest 7

8 kohtadest, kus tänapäeval on jõesängi ja sellele paisutatud omaaegseid tiike veel võimalik näha (Juske 2013: 32). Juhkentali piirkonnas asus Rootsi ajal suvemõis, pärast Põhjasõda aga ehitati Peeter I käsul sinna sõjaväehospidal. Härjapea jõe vesi leidis kasutust hospidali köögimajas (uhke sammastega klassitsistlik hoone, milles praegu asub peavärava kontrollpunkt) aga samuti ka saunas ja pesumajas. Eesti ajal ehitati samasse kompleksi oma hoone ka kaitseväe peastaabile. Ka see hoone on klassitsistlikus stiilis ja projekteeritud Vene arhitekti Aleksander Vladovski poolt. (ERR 2013) 3. Edasi ristus jõgi tänase Filtri teega ja kulges mööda Siselinna ja Aleksander Nevski kalmistu põhjapiiri ja Poolamäe lõuna nõlva vahelises orus. Selles piirkonnas suubusid jõkke ka mitmed allikad, näiteks Kalevipoja allikas. Praegu asuvad Poolamäe kohal Härjapea jõe kunagises sängis Kalevi tenniseväljakud. (ERR 2013) Seejärel voolas jõgi läbi Tiigiveski pargi, kuhu oli paisutatud tiik teiselpool Juhkentali tänavat asunud veski tarvis. Ka Tiigiveskit peetakse üheks Tallinna vanimatest veskitest, mis rajati juba 13. sajandil (Juske 2013: 32). Veskihoone kohal on säilinud sinna hilisemal ajal ehitatud hoone (Juske 2012: 194). 4. Edasi voolas jõgi läbi Pleekmäe asumi, sealsel jõeluhal pleegitasid linakangrud lõuendikangaid, mis ilmselt andis nime kogu piirkonnale. Praegugi on Olümpia hotelli vastas, Mardi ja Imanta tänava vahelisel alal aimatav lühike org jõesängi võimaliku asukohaga. Härjapea jõgi kulges edasi 1721.a. Vene sõjaväelaste tarbeks rajatud Kaasani puukiriku tagant. (Juske 2013: 32) Pärast kirikut tegi jõgi järsu pöörde vasakule ja voolas Maakri tänava kohal üle tänase Liivalaia tänava (ERR 2013). Maakri tänav sai nime värval Carl Ludwig Meckeri järgi, kes aastal rajas sinna oma töökojad, mis samuti kasutasid Härjapea jõe energiat ja vett vilja jahvatamiseks aga samuti ka paberi tootmiseks ning naha parkimiseks (Teiter 2009b: 41). Pisut allavoolu asus Jaani seegi veski, mis oli samuti rajatud juba vähemalt 13. sajandil ja on koos Tiigiveski ja Ülemiste veskiga Tallinna vanimad veskid (Juske 2012: 193). Väidetavalt oli Jaani Seegi veskiga seotud hoonetest mõned veel hiljuti säilinud, kuni sinna ehitati Stockmanni kaubamaja koos parkimismajaga. 8

9 Ka see piirkond kujunes tollases Tallinnas omanäoliseks tööstuskeskuseks, milles lisaks eespool loetletule asusid ka püssirohu ja pagari töökojad (ERR 2013). 5. Maakri tänava lõpus pööras Härjapea jõgi paremale tänase Kivisilla tänava sihis. Jõgi voolas kivisilla alt läbi, mille järgi on ka see tänav saanud oma tänase nime. Sild ise on täielikult hävinud, kuid Kivisilla tänava ja Tartu maantee ristmikul on ka tänavasillutises jõesängi asukoht tähistatud. (Juske 2013: 32) Edasi voolas jõgi üle praeguse Gonsiori tänava ja kunagise Kannikese lillepoe kohalt edasi läbi Kompasna (Kompassi) aguli, mis oli tol ajal Tallinna kõige suurem patupiirkond. Agul sai tõenäoliselt oma nime jõesuudme lähedal asunud Kompassi kõrtsi järgi. Kui Eesti liideti 18. sajandi algul Venemaaga hakati Kompassi asumisse ehitama maju Vene sõjaväelastele, sest Tallinn kujunes Vene keisririigi üheks suuremaks sõjasadamaks Läänemerel. Hilisema linnaarenduse käigus on see piirkond aga korduvalt ümber projekteeritud ja ehitatud ning ajaloolisest asustusest ega ka jõesängist pole midagi säilinud. Seejärel voolas jõgi läbi Villem Reimani ja Raua tänavate vahelise kvartali. Sealt edasi, tänase Pronksi ja Narva maantee ristmikul suubus Härjapea jõkke Lasnamäe nõlvalt alanud Mardioja. Oja voolas tänase Saksa gümnaasiumi juurest edasi kahe raadiomaja vahelt läbi ja 21. kooli alt ning suubus Härjapea jõkke. (ERR 2013) 6. Narva maantee ja Jõe tänava ristmikult voolas Härjapea jõgi edasi mööda tänast Jõe tänavat, mida vanasti on nimetatud ka Härjapea jõe tänavaks. Säilinud ajaloolistelt fotodelt on näha, et mõlemal pool jõge olid kõnniteed ja hooned. Kui ülemjooksul oli jõe vesi suhteliselt puhas ja kasutatav joogi- ja majapidamisveena siis alamjooksuks oli see väga reostunud, sest jõkke juhiti ka seda ümbritseva piirkonna heitveed. (ERR 2013) Lootsi ja Ahtri tänava nurgalt, kus täna asub Statoili bensiinijaam, tegi Härjapea jõgi järsu pöörde paremale, misjärel voolas paarsada meetrit otse ida suunas, ületas tänase Uus-Sadama tänava, läbis mitmeid hetkel avalikkusele suletud maavaldusi ja suubus Tallinna lahte praeguse reisisadama taga (Teiter 2009b: 40). 9

10 1.3. Jõe sängi sulgemine ja tagajärjed Tallinna ja linnas asunud tööstuse arenemine nõudis üha enam vett ja tekitas aina rohkem heitmeid. Juba keskajal üritati tagada varustus puhta veega Tallinna tihedamalt asustatud aladel avalike kaevude ja hiljem ka Ülemiste järvest alanud veevarustussüsteemi abil. Kui algeline veetorustik suutis isegi mõneks ajaks pakkuda linlastele puhast joogivett, siis probleem heitveega püsis, mida tavatseti valada otse tänavale või juhiti läheduses olevatesse veekogudesse. Puhtast Härjapea jõest kujunes mitmesaja aasta jooksul reovee kollektor Tallinna kesklinna ja Toompea idapoolse asustuse solgi ära juhtimiseks. (Nerman, Kaplinski 2012: ) Kõik, mis inimestel tekkis ja üle jäi, valati jõkke (ERR 2013). Juba aastal fikseeris Tallinna raad, et Härjapea jõgi on pigem kanalisatsioonikollektor ning keelas vee tarbimise joogiks, kuid teisalt ei pakkunud linnaelanikele ka alternatiive näiteks uute avalike kaevude ehitamise näol (Nerman, Kaplinski 2012: 649). Olude sunnil kasutati jõe vett veel isegi 1870ndatel aastatel joogiks ja toiduvalmistamiseks, kuigi teati et see on väga reostunud. Reostuse tõttu hakkas jõgi ka haisema, mis oli teiseks Härjapea jõe sulgemise põhjuseks (ERR 2013). Selleks ajaks oli rajatud vähemalt Tallinna kesklinna puhta veega varustav veevärk, mis osaliselt kasutas Ülemiste järve vett. See lõi olukorra, kus piisava veevaru hoidmiseks Ülemiste järves ei olnud enam mõistlik lasta puhtal veel voolata ära Härjapea jõe kaudu. Nii saigi võimalikuks jõe kinniajamine ülem- ja keskjooksul ja sulgemine alamjooksul, kus see juba toimis eeskätt kanalisatsioonikollektorina. (ERR 2013) Esimese sammuna täideti Juhkentali tänava ääres asunud Tiigiveski paistiik lõplikult aastal. Seda otsust kiirendas ilmselt ka hädavajadus leida kesklinna läheduses koht ehitatava Estonia teatri vundamendiaugust saadud pinnase teisaldamiseks. Tiigiveski parki rajati hiljem puukool ning aastal ehitati selle asemele Kalevi spordihall. (Juske 2013:32) Esimest korda püüti Härjapea jõe säng sulgeda aastal, kui Jõe tänava piirkonnas kaeti jõgi laudadega ja kaldad vooderdati (vt lisa 2). See küll takistas saastunud jõevee kasutamist, kuid puitlaudade vahelt jõudis hais ikkagi tänavale ja majadesse. 2. juunil aastal võttis Tallinna linnavolikogu vastu määruse, mille kohaselt Härjapea jõe ja 10

11 teiste kraavide vee kasutamine on keelatud muuks otstarbeks, kui ainult tulekahjude kustutamiseks. 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel saadeti linnavalitsusele mitmeid palvekirju, milles nõutakse Härjapea jõe täielikku sulgemist, kuna jõgi oli muutunud ohtlikuks elanike tervisele. Samuti tõdevad linnaelanikud, et selline olukord ei sobi kokku pealinna elu ja oluga. (ERR 2013) Tallinna Linnavalitsus võttis teema uuesti käsile aastal ning algatas suure ja kuluka projekt Härjapea jõe juhtimiseks maa-alusesse kollektorisse. Insener August Velneri kavandatud kollektor pidi olema 180 sentimeetrit kõrge ja 280 sentimeetri laiune, kolme kilomeetri pikkune ning ehituse maksumust hinnati kroonile. Kollektor algas Juhkentali tänava lähedalt ja lõppes jõesuudme juures ning seda ehitati viis aastat (vt lisa 3). Jõe kaotamisega kadus ka hais (ERR 2013). Suurte vihmade tagajärjel võivad aga tekkida üleujutused, mis on probleemsed just Maakri, Jõe, Ahtri ja Tuukri tänava kandis (vt lisa 4). Just neid ümbritsevatest aladest mõnevõrra madalamal asuvaid piirkondi läbis Härjapea jõgi oma alamjooksul. Suurte vihmade ajal võib sinna koguneda rohkem vihmavett, kui olemasolev sadevete ärajuhtimise süsteem suudab ära pumbata, mis ongi nende üleujutuste põhjuseks. Seegi on omalaadseks märgiks kunagisest Härjapea jõest Tallinnas. (ERR 2013) 1.4. Jõe võimalik taasavamine Et paljudes linnades on elu üheks keskuseks ja sümboliks linna läbiv jõgi, siis on ka Tallinnas tehtud ettepanekuid jõe (osaliseks) taasavamiseks. Härjapea jõgi täitis Tallinna arengus kindlasti olulist rolli, mistõttu väärib paremat ja selgemat tähistamist tänases linnapildis, eriti kohtades, kus on säilinud jõega seotud ehitisi. Näiteks esitas ajaloolane ja Tallinna linnavolikogu liige Jaak Juske aasta aprillis linnavolikogule eelnõu, mis seab linnavalitsusele ülesandeks esitada ettepanekuid jõe paremaks eksponeerimiseks linnaruumis. Idee oli seotud 2013.a. kuulutamisega kultuuripärandi aastaks. (Juske 2013: 33) Tallinna Linnavolikogu otsustas eelnõud mitte toetada, sest enamus jõesängist ei ole säilinud ning tekiks probleeme vee leidmisega jõele (Tallinna Linnavalitsus 2013). Siiski on linnavalitus moodustanud sotsiaaldemokraadist linnavoliniku Jaak Juske ettepanekul 11

12 ekspertkomisjoni, kes peaks hindama võimalust sobiva lahenduse leidmiseks jõe kulgu tähistava märgistuse paigaldamiseks või isegi mõnes kohas jõe avamiseks (ERR 2014). 12

13 2. Veebilahenduste loomine 2.1. Ajaloolised digiteeritud linnaplaanid Ruumisuhete täpsus, mida ajalooliste kaartide joonistajatelt saame oodata pole võrreldav kaasaegsete ortofotodel põhinevate kaartide ja plaanidega. Ka puudub vanadel kaartidel tänapäevases mõistes koordinaatvõrgustik ja sageli ka mõõtkava. Kui lisaks arvestada kui palju on inimene ümber kujundanud linnamaastiku asendades vanu hooneid uutega ja kohandades tänavavõrku vastavalt muutunud vajadustele ja oludele, võib ajaloolistel kaartidel oleva informatsiooni paigutamine tänasele maastikule olla vägagi komplitseeritud. Lisaks tuleb arvestada ka looduslike protsessidega nagu veekogude kaldajoone muutumine. Näiteks tänane Tallinn on tänu taganenud merele (mõnes kohas on ka inimene merd täitnud linnaruumi laiendamiseks) laienenud sõltuvalt kaldareljeefist kümnete kuni sadade meetrite võrra võrreldes keskaegse merekalda asukohaga Veebilahenduste loomiseks on autor kasutanud digiteeritud kaarte, mis on kättesaadavad Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivis DIGAR. Säilinud ajaloolised Tallinna linnaplaanid, mida on kasutatud ka käesolevas uurimistöös on leitavad Eesti Rahvusraamatukogu veebilehelt: Veebilahenduste loomise jaoks valiti neist kuus digitaliseeritud kaarti (vt lisa 5): Staden Revels. (1680) Geometrischer Plan der Gouvernements-Stadt Reval. (1856) Kirjastaja: Verlag von Franz Kluge. ISBN (jpg). Reval. (1905) Kirjastaja: Vermessungs-Abt.18. ISBN (jpg). 13

14 Pharuse-kaart Tallinna-linnast. (1910) Kirjastaja: Kluge & Ströhm. ISBN (jpg). Tallinna linna plaan. (1928) Kirjastaja: Üldise Ajakirjanduse Kontor. ISBN (jpg). Tallinna plaan (1930) Kirjastaja: Üldise Ajakirjanduse Kontor ISBN (jpg) 2.2. Kaartide georefereerimine ja redigeerimine Geoinfosüsteemis on geograafilise informatsiooni haldamiseks ja töötlemiseks vajalik andmeid georefereerida ehk kirjeldada andmete asukoht Maal. Kui andmetega seotud asukohakoordinaadid ei ole korrektsed, saadakse ka asukohaga seotud ruumiseoste analüüsimisel ebatäpne tulemus. (Suurna, Sisas 2010: 52) Georefereerimine on protsess, mis võimaldab ruumiandmed siduda teatud koordinaatsüsteemiga, et neid saaks vaadata, pärida ja analüüsida koos teiste ruumiandmetega. Protsessi käigus võib andmeid nihutada, pöörata, suurendada, vähendada, moonutada ja koolutada. (Ibid.) See protsess lisab täiendavat informatsiooni andmefaili ning määrab, kuidas geoinformaatika tarkvara peaks neid andmed käsitlema. Georefereerimine on vajalik ainult siis, kui geograafilised andmed ei ole eelnevalt juba integreeritud ühegi konverteeritava koordinaatsüsteemiga. (Trasberg 2013) Ajaloolistel linnaplaanidel ning ka hilisematel laiatarbekaubaks mõeldud plaanidel koordinaatvõrgustik üldjuhul puudub. Sisuliselt on georefereerimine geoinfosüsteemis hallatavate ruumiandmete ja nende reaalse asukoha vahel seoste loomise protsess. Põhiliseks nõudeks on sellejuures unikaalsus, millega fikseeritakse plaanil või kaardil teatud punktile vastavaks vaid üks kindel asukoht Maal. (Suurna, Sisas 2010: 52) Rasterformaadis andmete, sealhulgas skaneeritud ajaloolised kaardid kasutatakse sageli mingi kindla objekti asukoha fikseerimiseks koolutamist. Selle eelduseks on olemasolev konkreetne koordinaatsüsteem ja kindla asukohaga fikseeritud objektid (Suurna 2007). 14

15 Digitaliseeritud kaartide kasutamiseks geoinformaatikas tuleb kaartidele määrata kindel koordinaatsüsteem, milleks käesolevas töös valiti Eestis tunnustatud Estonia 1997 Estonia National Grid. Töö käigus georefereeriti kaardid, määrates kasutataval ajaloolisel kaardil kindlale valitud punktile kindel asukoht maal. Punktid valiti selle järgi, mida on kujutatud võimalikult paljudel ajaloolistel kaartidel ning mille puhul võib eeldada, et nende asukoht pole ajas muutunud nagu näiteks Kaasani kirik, Kaarli kirik, Paks Margareeta, Kiek in de Kök, Kadrioru tiik ja Pirita kloostri varemed. Nendele hoonetele määrati kindlad kohad Maal kasutades OpenStreetMapi, mis on vabavaraline ja igaühe poolt vabalt redigeeritav kaart. Georefereerimiseks välistati ristmikud, looduslikud veekogud ja rannajoon, sest nende asukoht on hilisemate ümberehitustööde ja loodusjõudude mõjul suure tõenäosusega muutunud. Nimetatud objektide fikseerimise järel ühildas kasutatud geoinformaatika tarkvara ArcGIS for Desktop pärast arvutamist ajaloolise linnaplaani tänapäevase koordinaatsüsteemiga. Pärast georefereerimist on kaarte võimalik kasutada edaspidistes veebikaartides ja -rakendustes. Serveri koormuse vähendamiseks ja muutmaks veebikaardil ja -rakendustes navigeerimise sujuvamaks ja kiiremaks, on georefereeritud kaardid kärbitud selliselt, et kaardil kuvataks vaid Härjapea jõe piirkond. Samuti on kaartide resolutsioonikvaliteeti veidi madaldatud ning neile on määratud kindlad suurendustasemed (kaart on nähtav ainult kahel või kolmel suurendusastmel). Seejärel olid kaardid valmis ArcGIS Online serverisse üles laadimiseks ning pärast mitme tunnist arvutusprotsessi oligi võimalik kaarte kasutama hakata Veebikaardi koostamine Veebikaardid koostati kaardikihtidena. Vanemad kaardid on lisatud pealmisteks kaardikihtideks, st. kui aktiveeritud on mitu kaardikihti, kuvab veebikaart kõige vanemat aktiviseeritud kaarti. Aluskaardiks ehk kõige alumiseks kaardikihiks on OpenStreetMap,. Veebikaardis kuvatakse vasakul menüüs Sisu (Contents) sakis kasutatud ajalooliste kaartide nimed. Konkreetsele kaardile linnukese ette märkimisel see kaart aktiveeritakse ning kuvatakse aluskaardi peale. Ajaloolisi kaarte kuvatakse vaid kindlatel suurendustasemetel, maksimaalseks suurendusetasemeks valiti, kus nähtavad olid kõik tänava nimed. Kuvatavate kaardikihtide vahetamiseks või inaktiveerimiseks, tuleb nende 15

16 ees linnukesi vastavalt aktiveerida või inaktiveerida. Eraldi kihina on illustreerimiseks lisatud mõned nii internetist leitud ajaloolised kui ka autori fotod 1. septembrist aastast. Veebikaardil navigeerimiseks on võimalik kasutada hiirt või nooleklahve (ja Home, End, PgUp ja PgDn klahve) klaviatuuril. Kaardi suurendamiseks ja vähendamiseks saab kasutada hiirerullikut või kaardi vasakul ülanurgas olevaid + ja nuppe vajutades. Koostatud veebikaart on kättesaadav lingilt (vt lisa 6) Veebirakenduste loomine Veebirakenduste loomisel valiti ArcGIS-i loodud rakenduste mallid Storytelling Swype ja Storytelling Compare, mis osutusid sobivaimateks lahendusteks ajalooliste kaartide võrdlemiseks tänapäevasega. Veebirakendused genereeriti alapeatükis 2.3 kirjeldatud veebikaardi süsteemis. Rakendusi luues tuli määrata esmalt seadistused, millised kaardid ja millisel viisil rakenduses kuvatakse. Neid veebirakenduste seadeid tavakasutajal võimalik muuta ei ole. Veebirakendustes navigeerimine on identne veebikaardi navigeerimisega. Storytelling Swype rakendustes on võimalik võrrelda kõrvuti ühte ajaloolist kaarti tänapäevase kaardiga. Ekraanile kuvatakse kaardid, milles vasakul pool on ajalooline kaart ning paremal OpenStreetMap kaart. Nende vahel asuv vertikaalne riba on kaartide ülemineku eraldajaks ehk sealt, kus vasakpoolne kaart katkeb, algab ka parempoolne kaart ning vastupidi. Vertikaalset riba on võimalik hiirega liigutada vasakule ja paremale. Et uurimistöö käigus valiti kuus kaarti, siis koostati ka kuus seda tüüpi rakendust (vt lisa 7): aasta kaart: aasta kaart: aasta kaart: aasta kaart: aasta kaart: aasta kaart: 16

17 Storytelling Compare rakendustes on võimalik võrrelda kõrvuti kolme ajaloolist kaarti. Ekraanile kuvatakse kolm kaarti. Erinevalt eelmist tüüpi rakendusest, kuvatakse siin kõikidel kaartidel sama asukoht sama mõõtkava juures. Soovi korral on võimalik kaartide sünkroonimine desaktiveerida eemaldades ülevalt ribalt hiirega vastavad märgistused. Et kokku on kuus kaarti ning rakendusse on võimalik lisada kolm kaarti, siis koostati kaks seda tüüpi rakendust, kuhu kõrvuti on lisatud järgmised kaardid (vt lisa 8): 1680., ja aasta kaardid: , ja aasta kaardid: Härjapea jõesängi muutused linnaplaanidel alates aastast Digiteeritud ajaloolistel plaanidel ja kaartidel olevat ruumiinformatsiooni on georefereerides võimalik piisava täpsusega kanda mõnele sobivale tänapäevasele või ajaloolisele kaardile ning nõnda leida või täpsustada kunagiste objektide võimalik asukoht tänastel kaartidel. Loodud veebikaart võimaldas täpsustada eeskätt just kõige varasemate ajaloolistel plaanidel olevate Härjapea jõega seotud rajatiste asukohta tänasel linnamaastikul. Allpool on esitatud mõned olulisemad tähelepanekud, mida pole varasemates ülevaadetes kirjeldatud või mille kohta on esitanud erinevad autorid vastuolulist informatsiooni aasta kaardil on selgelt näha sirge kanal, mis algas umbes kohast, kus Härjapea jõgi ületas praeguse Tallinn-Narva raudteetammi ja kulges sellega paralleelselt kuni praeguse Veerenni tänavani. Sealt pöördus teravalt põhja poole ja jätkas Veerenni tänava sihis teisele poole Liivalaia tänavat (vt joonis 2). Tõenäoliselt on tegemist kanaliga, mis varustas osa Tallinnat puhta veega ning mida kasutati ka Toompead ümbritseva vallikraavi veega täitmiseks. Varem on selle kohta esitatud vastuolulisi väiteid, näiteks et Veerenni kanal rajati otse Ülemiste järvest, mis aga tundub ebatõenäoline, arvestades kõrgeid liivaluiteid Ülemiste järve ja Veerenni tänava vahel (Nerman, Kaplinski 2012: 604). Samas on teised autorid maininud ka kanali ühendust Härjapea jõe ja Tiigiveskiga (Juske 2012: 163). Ühendus Tiigiveski ja Veerenni kanali vahel ei kajastu siiski ühelgi ajaloolisel plaanil ning tundub ka ebatõenäoline, sest sellise kanali võimalikus asukohas praeguse Herne tänava kohal tõuseb maapind Veerenni tänava suunas. 17

18 Joonis 2. Veerenni kanal (1680. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Senistes kirjeldustes on väidetud, et praeguse kaitsevägede peastaabi territooriumil hargnes jõgi mitmeks haruks. Jõe ülemjooksul on selliste hargnemiste teket looduslike protsessidega raske selgitada. Arvatavasti on siingi tegemist inimese poolt rajatud kanalite ja paistiikidega, millega kaunistati ja rikastati Rootsiaegse suvemõisa ümbrust. (vt joonis 3) Joonis 3. Rootsiaegse suvemõisa kanalid ja paistiigid (1680. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Samal kaardil on näha ka jõe pais praeguse Maakri tänava kohal. Seegi võis olla tollase Jaani Seegi veski pais, mida hilisematel kaartidel enam näha ei ole. (vt joonis 4) 18

19 Joonis 4. Jaani Seegi veski pais (1680. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu aasta kaart on ka viimane, kus on näha praeguse Viru väljaku ja Hobujaama tänava kohal kaks ovaalset keskaegset savikarjääri (ei ole Härjapea jõega seotud) (vt joonis 5) (Juske 2012: 20). Joonis 5. Keskaegsed savikarjäärid (1680. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Tallinna lahe kallas ulatus tollal Ahtri ja Tuukri tänavani ning Tallinna Ülikooli kohalt edasi kulges kallas umbes Narva maantee kohal. Härjapea jõe suue asus aasta kaardil praeguse Jõe ja Ahtri tänava ristmiku läheduses (vt joonis 6). 19

20 Joonis 6. Jõe suue (1680. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu aasta kaardil on selgelt eristatav pärast Tallinn-Narva raudtee tammi algav põhjakirde suunda kulgev kanal, mis varustas veega Kadrioru pargi kanaleid ja tiike (vt joonis 7). Seda kanalit on varem peetud ka Härjapea jõe haruks, kuid pigemini on tegemist Põhjasõja järel kaevatud kanaliga. Joonis 7. Kadrioru parki ja tiiki veega varustav kanal (1856. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Samal plaanil võib märgata Härjapea jõest lähtuvat kanalit praeguse Nordea maja kohal Liivalaia tänaval, mis suundus Püha Johannese veski suunas ja taasühines Härjapea jõega Maakri tänava keskel (vt joonis 8). Senises kirjanduses viiteid jõe hargnemisest selles 20

21 piirkonnas ei ole. Selles aeglasevoolulises jõe piirkonnas oleks kahe veski järjestikune paiknemine lühikese vahemaaga küsitav, samuti on kirjeldatud veskihoonete paiknemist Stockmanni kaubamaja piirkonnas, mis omakorda kinnitab võimalust, et selles piirkonnas võis Härjapea jõele olla rajatud teise veski tarvis paralleelne kanal. Siiski ei varasematel ega hilisematel kaartidel midagi sellele viitavat pole võimalik märgata. Joonis 8. Püha Johannese veski juurde rajatud kanal (1856. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Samal, aasta plaanil on näha, kuidas 1680.a kaardil asuvas jõesuus teeb jõgi pea täisnurkse pöörde itta ja uus jõesuue asub endisest hoopis mitusada meetrit eemal sadama taga umbes Uus-Sadama tänaval asuva praamijärjekorda ootava kaubaautode parkla kohal. Kirjeldatud jõelõik on märgitud nimega kanal (vt joonis 9). Arvatavasti suunati sadamaala ehitustööde käigus merelt võidetud aladel jõgi kanalisse, et selleks ajaks juba oluliselt saastunud jõevesi ei saastaks Admiraliteedi basseini linna heitvetega aasta linnaplaanil on jõesuuet pikendatud mere täitmise käigus veel mõnesaja meetri võrra Russalka poole. Joonis 9. Jõe suudmealale rajatud kanal (1856. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu 21

22 1928. aasta kaardilt on jõgi jälgitav kuni Liivalaia tänavani, sealt edasi on jõgi juba osaliselt kaetud ning plaanil tähistatud vaid ositi (vt joonis 10). Joonis 10. Jõgi osaliselt kaetud (1928. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu aasta plaanil on nähtav vaid jõe lähe (vt joonis 11) ja suue (vt joonis 12). Joonis 11. Jõe lähe (1930. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu 22

23 Joonis 12. Jõe suue (1930. aasta plaan) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu 2.6. Võimalused jõe taastamiseks Kultuurilooliselt on oluline jõgi ja jõe ääres paiknenud suuremad tööstusrajatised tähistada. Et tänapäeval on juhitud kogu reovesi kanalisatsiooni, võiks Härjapea jõge taasavamine olla sellest aspektist mõeldav, kuid probleemiks kujuneks tõenäoliselt jõe loomiseks vajaliku vee leidmine. Ülemiste järve looduslik valgala asub vägagi kitsal alal Pirita ja Keila jõe vahel, mida on hinnatud umbes 70 km 2 suuruseks. Vee puuduse leevendamiseks rajati juba 1922.a Vaskjala kanal, mis võimaldas juhtida Ülemiste järve Pirita jõe vett. Valgala on edaspidi laiendatud kanalite süsteemiga vee haardeks isegi Jägala (Raudoja ja Aavoja veehoidlate kaudu) ja Pärnu jõe vesikonnast (Purdi kanal), mida omakorda toetavad kaks suurt veehoidlat (Paunküla, Soodla) ja väiksem Vaskjala. Tehniliselt oleks võimalik suhteliselt hõlpsalt juhtida Ülemiste järve vesi ka Männiku liivakarjääridest, mis aga praegu pole päevakorral sest pärast mitmete vett rohkelt tarbinud tööstusettevõtete sulgemist on Tallinna vee vajadus märgatavalt vähenenud. Ometigi tarbib Tallinn täna tõenäoliselt rohkem vett, kui seda kunagi Ülemiste järvest läbi Härjapea jõe merre voolas ning järve looduslikust valgalast sisuliselt üleliigset vett järve praktiliselt ei jää. Teoreetiliselt võiks muidugi suurendada veehaaret Pirita ja Jägala jõest, kuid see tähendaks vee hulga vähenemist neis jõgedes, mille keskkonnamõjud eeldatavalt kogu projekti ei õigustaks. Hiljuti taastati Kadrioru pargi kanalite süsteem, mille vesi pärineb Ülemiste kaubanduskeskuse piirkonna parklatest kogutud sademetest. Igaüks, kes Kadrioru parki on pärast aastat sademetevaesemal ajal sattunud võib märgata, et kanalid on nii mitmeski kohas praktiliselt kuivad, mis kinnitab, et jõeveeks sobivat piisavalt puhast ja kasutamata vett Tallinna piirkonnas napib. 23

24 Lisaks on suur osa jõe kunagisest sängist eeskätt kesklinnas hoonete ja tihedalt erinevaid kommunikatsioone varjavate tänavate all, kus jõesängi avamine oleks väga komplitseeritud ja vaevalt et ka linna toimimist toetav. Sellele lisanduksid omandiprobleemid, sest praegused kinnisvaraomanikud peaksid osa oma maast või kinnisvarast loovutama jõele, mis võiks küll pakkuda emotsionaalset väärtust linlastele kuid lõppeks tõenäoliselt pikkade ja kulukate kohtuvaidlustega. Juhul, kui leiduks piisavalt puhast vett võiks jõe avamine olla mõeldav vaid üksikutes lõikudes, näiteks Siselinna kalmistu ja Kalevi staadioni ning Poolamäe ja Kalevi tenniseväljakute piirkonnas ning kunagises tiigiveski pargis, misjärel peaks aga vesi suunduma mõnda Tallinna sadevete kollektoritest põhjustades sellega täiendavat koormust linna veepuhastussüsteemile. Tallinna kesklinn laieneb jõudsalt ja uusi ehitisi rajatakse praegu muuhulgas ka Härjapea jõe senini säilinud sängile. Näiteks 2013.a. alanud elamuehituse tõttu täpselt jõesängi kohale jääb tulevikus jõeoru nähtav osa paraku lühemaks. Kuigi jõe taasavamine võiks rikastada Tallinna linnamaastiku on selle teostatavus vägagi küsitav. Küll aga tasuks kaaluda kuidas jõesängi asukohta paremini ja ilmekamalt tähistada olulisemates paikades, mis kindlasti rikastaks oluliselt Tallinna linnpilti ja annaks nii linlastele kui ka külalistele infot linna ajaloost. (Juske 2013: 32) 24

25 Kokkuvõte Uurimistöö Härjapea jõe säng Tallinna linnaplaanil ja jõe roll linna arengus eesmärgiks oli hinnata erinevates kirjandus- ja internetiallikates kirjeldatud Härjapea jõe sängi kulgu Tallinna linnaruumis, milleks loodi veebilahendused georefereeritud ajalooliste plaanide omavaheliseks ja kaasaegse kaardiga võrdlemiseks. Täiendavalt hinnati jõe taastamise ideede teostatavust. Senised publikatsioonid Härjapea jõe kulgemisest näivad olevat omaaegseid plaane ja dokumente kirjeldavad, neis puuduvad viited kaasaegsete geoinformaatiliste meetodite kasutamiseks. Ajalooliste kaartide georefereerimiseks määrati kõikidel kaartidel kindlad objektid, mille asukoht oleks kõikidel kaartidel üheselt määratud (näiteks kirikud, linnamüüri tornid). Informatsiooni võrdlemiseks koostati esmalt veebikaardid kuuest Rahvusraamatukogu digiarhiivis leiduvad ajaloolisest plaanist. Veebikaartide põhjal loodi kaks erinevat tüüpi veebirakendust, mille põhjal võrreldi jõe sängi kulgemist erinevatel plaanidel ja analüüsiti leitud erinevusi senini kirjeldatud publikatsioonidest. Ajalooliste plaanide veebilahendused võimaldasid täpsustada, eeskätt just kõige varasemate ajaloolistel plaanidel olevate Härjapea jõega seotud rajatiste asukohta tänasel linnamaastikul. Näiteks võimaldab 1680 aasta kaart järeldada, et Veerenni kanal ei alanud mitte Ülemiste järvest nagu vahel on väidetud, vaid see sai alguse hoopis Härjapea jõest. Sel ajal asus ka praeguse Maakri tänava kohal väike pais, mis võis olla seotud tollase Jaani Seegi veskiga. Sel ajal suubus Härjapea jõgi Tallinna lahte praeguse Jõe ja Ahtri tänava ristmiku läheduses. Hiljem mere taganedes ja sadamaala välja ehitades on aga jõe suue suunatud sadu meetreid ida poole nagu nähtub aasta plaanilt, kus seda jõe segmenti nimetatakse kanaliks. Võimalik, et nii püüti hoida puhtamana Tallinna sadama akvatooriumi, sest jõgi oli selleks ajaks tugevalt saastunud sinna lastud heitvete tõttu. 25

26 Härjapea jõe taastamist tuleks aga pidada ebareaalseks, sest kunagine jõesäng on säilinud vaid üksikutes kohtades eemal kesklinnast. Kesklinna piirkonnas Kalevi tenniseväljakutest alates on jõesäng täielikult ümber kujundatud ja hoonestatud ning selle taastamine oleks arvukaid kinnistuid ja kinnisvara oluliselt kahjustades võimatu. Samuti tekiks probleeme jõele puhta vee leidmisega, sest Ülemiste järve praegu kogunev vesi kasutatakse pea täielikult linna veevarustuseks. Küll aga väärib kaalumist mõte tähistada olulisemates kohtades jõesängi kunagine asukoht infotahvlitega või märgistusega tänavasillutises. 26

27 Kasutatud materjalid Eesti järved (1968) Tallinn: Valgus. ERR (2013) Ajavaod: Kaotatud jõgi ERR (2014) Ringvaade: Härjapea jõgi võib tulevikus osaliselt taas maapinnale tulla Fahle korterid/bürood kodulehekülg. Loetud: Juske, J. (2013) Kui avaks taas Härjapea jõe? Ajaleht Kultuuri KesKus, mai, lk Juske, J. (2012) Lood unustatud Tallinnast. Tallinn: Pegasus. Nerman, R., Kaplinksi K. (2012) Tallinna kommunaalmajandus Tallinn: AS Pakett Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel (2011) Tallinn: Grenader. Tallinna Linnavolikogu (2013) Eelnõu seisukoha esitamine. Loetud: Teiter, K. (2009) Härjapea lugu. Reisimaailm, nr (90) 2, lk Teiter, K. (2009) Ilma jõeta linn? Reisimaailm, nr (91) 3-4, lk Trasberg, T. (2013) Georeferencing Raster Data Using ArcGIS. Loetud:

28 Lisad Lisa 1. Härjapea jõe säng tänapäevasel linnaplaanil Härjapea jõe säng tänapäevasel linnaplaanil Allikas: Hannu (OpenStreetMapi kaaslooja)

29 Lisa 2. Linnavalitsuse esimene katse jõe sulgemiseks Jõe katmine laudkattega Jõe tänava piirkonnas 20. sajandi algul Allikas: ERR 2013 Jõe katmine laudkattega Jõe tänava piirkonnas 20. sajandi algul Allikas: ERR

30 Lisa 3. Jõe sulgemine kollektorisse Jõe juhtimine maa-alusesse kollektorisse Allikas: ERR

31 Lisa 4. Üleujutused Tuukri tänaval Üleujutus Tuukri tänaval 29. juulil 2004 Allikas: Eesti Päevaleht 2004 Üleujutus Tuukri tänaval 19. juulil 2009 Allikas: Eesti Päevaleht

32 Üleujutus Tuukri tänaval 30. juulil 2011 Allikas: Postimees

33 Lisa 5. Ajaloolised digitaliseeritud kaardid Staden Revels (1680) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Geometrischer Plan der Gouvernements-Stadt Reval (1856) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Reval (1905) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu 33

34 Pharuse-kaart Tallinna-linnast (1910) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Tallinna linna plaan (1928) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu Tallinna plaan (1930) Allikas: Eesti Rahvusraamatukogu 34

35 Lisa 6. Veebikaart Veebikaart Allikas: ArcGIS Online 35

36 Lisa 7. Storytelling Swype veebirakendus Staden Revels (1680) Allikas: ArcGIS Online Geometrischer Plan der Gouvernements-Stadt Reval (1856) Allikas: ArcGIS Online Reval (1905) Allikas: ArcGIS Online 36

37 Pharuse-kaart Tallinna-linnast (1910) Allikas: ArcGIS Online Tallinna linna plaan (1928) Allikas: ArcGIS Online Tallinna plaan (1930) Allikas: ArcGIS Online 37

38 Lisa 8. Storytelling Compare veebirakendus 1680., ja aasta kaardid Allikas: ArcGIS Online 1910., ja aasta kaardid Allikas: ArcGIS Online 38

39 Resümee Säilinud ajaloolised kaardid ja plaanid sisaldavad hindamatut infot kujutatud piirkondade ajaloost ja geograafiast, kuid nende kasutamine ja vahetu võrdlemine tänapäevaste kaartide ja plaanidega on komplitseeritud. Käesoleva töö käigus loodi Rahvusraamatukogus digiteeritud ajalooliste Tallinna linnaplaanide põhjal veebilahendused, mis võimaldaksid lihtsalt ja kiiresti ning võimalikult täpselt kanda ajaloolistel plaanidel oleva ruumiinfo mõnele kaasaegsele üldkasutatavale linnaplaanile. Nende lahenduste loomiseks kasutati georefereerimise meetodeid ja geoinformaatika tarkvara, veebilahenduste loomiseks määrati ja positsioneeriti kõikidel kaartidel ühed ja samad kindlad objektid. Kokku loodi kolm erinevat tüüpi igapäevaste brauserite abil kasutatavat veebipõhist kaardilahendust. Seejärel kasutati eelnevalt loodud lahendusi Härjapea kunagise jõe sängi kujutamiseks tänapäevasel kaardil. Nii õnnestus täpsustada ja püstitada uusi hüpoteese jõe kulgemisest mõnes lõigus või jõega seotud ehitiste paiknemisest võrreldes seni kirjeldatuga. Kuigi jõed omavad sageli linnade arengus olulist strateegilist rolli, ei leia selle töö autor, et idee Härjapea jõe taastamisest Tallinnas võiks tänasel päeval reaalne olla. Küll väärib kaalumist mõte tähistada olulisemates kohtades jõesängi kunagine asukoht infotahvlitega või märgistusega tänavasillutises. Käesolev töö kinnitas, et georefereerides digiteeritud ajaloolistel plaanidel ja kaartidel olevat ruumiinformatsiooni, on ajalooliste objektide kuvamine tänapäevasel või mõnel teisel ajaloolisel kaardil piisava täpsusega võimalik. See võimaldab leida või täpsustada kunagiste objektide asukohti tänastel kaartidel, isegi kui neist midagi nähtavat säilinud ei ole. 39

40 Abstract The Härjapea Riverbed on Tallinn City Map and the Importance of the River in the Temporal Development of the City Extant historical maps and schemes contain invaluable information about the geography and history of the areas presented on them. However, their use and direct comparison with present-day maps is complicated. In this research project novel web solutions that would enable quick and efficient mapping between historical and present-day city maps were generated. This mapping was based on the digitalised forms of the historic city maps available in Estonian National Library; georeferencing technique and geoinformatics software were utilised. A total of three different web solutions were generated, all of which could be used in conventional internet browsers. We utilised the generated web solutions to locate the historic position of the Härjapea Riverbed on modern day city maps. New hypothesis about the location of some sections of the river and about the location of some objects surrounding the river arose, additionally, current estimates about their positions were improved. Although rivers often play a crucial role in the development of cities, the author of this research project does not consider it to be a realist to restore the Härjapea River in Tallinn. However, it is definitely worth considering presenting information boards on places where the river has been flowing back at the times it was existing. The performed research confirmed that using georeferencing, mapping between digitally stored historical schemes and currently used maps is possible with sufficient precision. This enables us to improve our knowledge about historic objects on currently used maps, even if nothing of these objects has survived to this date. 40