TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND ERAÕIGUSE INSTITUUT. Magnus Braun. Kindlustusvõtja lepingueelne teavitamiskohustus ja kindlustusriski suurendamine

Transcription

1 TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND ERAÕIGUSE INSTITUUT Magnus Braun Kindlustusvõtja lepingueelne teavitamiskohustus ja kindlustusriski suurendamine Magistritöö Juhendaja dr (iur) J. Lahe 2010

2 Sisukord SISUKORD...2 SISSEJUHATUS KINDLUSTUSRISK KINDLUSTUSVÕTJA LEPINGUEELNE TEAVITAMISKOHUSTUS LEPINGUEELSE TEAVITAMISKOHUSTUSE OLEMUS LEPINGUEELSE TEAVITAMISKOHUSTUSE RIKKUMISE TAGAJÄRJED KINDLUSTUSRISKI VÕIMALIKKUSE SUURENDAMINE KINDLUSTUSVÕTJA KOHUSTUS TEAVITADA KINDLUSTUSANDJAT RISKI SUURENEMISEST JA SELLE KOHUSTUSE RIKKUMISE TAGAJÄRJED KINDLUSTUSVÕTJA KOHUSTUS MITTE SUURENDADA KINDLUSTUSRISKI JA SELLE RIKKUMISE TAGAJÄRJED...45 KOKKUVÕTE...56 APPLICANTS PRE-CONTRACTUAL DUTY OF DISCLOSURE AND THE AGGRAVATION OF RISK: RESUMÉ...65 Kasutatud kirjandus...70 Kasutatud õigusaktid...71 Kasutatud kohtupraktika...71 Kasutatud tüüptingimused...72 Muud viidatud allikad

3 Sissejuhatus Kindlustusvõtjal on kindlustuslepingut sõlmides kaks peamist soovi. Neist esimene on saavutada meelerahu läbi teadmise, et kindlustuslepinguga hõlmatud negatiivse sündmuse saabumise riisiko ei ole enam tema enda kanda. Teiseks loodab kindlustusvõtja, et negatiivse sündmusega kaasneva vara vähenemise kompenseerib kindlustusvõtja. Andes inimesele valida kas ta soovib sajaprotsendilise tõenäosusega ilma jääda tuhandest kroonist või eelistaks ta kümneprotsendilise tõenäosusega kaotada kümme tuhat krooni, võib võrdlemisi suure kindlusega väita, et enamus inimesi otsustaks kindla variandi kasuks ning eelistaks kaotada tuhat krooni. See on paljuski ka põhjuseks, miks inimesed üldse kindlustuslepinguid sõlmivad. Pigem eelistatakse väikest ning prognoositavat, kui suurt ja ootamatut kahju. Iseäranis meeldiv ei ole aga sattuda olukorda, kus kindlustusleping on sõlmitud ja seeläbi saavutatud ka soovitud meelerahu ning suudetud enda parima teadmise kohaselt elimineerida igasuguse suure kahju tekkimise ohu, teatab kindlustuslepingu teine pool kindlustusandja et lõpetab ühepoolselt lepingu, jätab endale juba tasutud kindlustusmakse. Olukorda võiks muidugi teravamaks muuta ka kindlustusjuhtumi toimumine hetkel, mil endise kindlustusandjaga on leping juba lõppenud ning uut ei ole veel õnnestunud sõlmida. Kahtlemata puudutab kindlustusandja ühepoolne lepingu lõpetamine ning täitmiskohustusest, kas osaliselt või täielikult vabanemine kindlustusvõtjat äärmiselt teravalt. Seda iseäranis juhul, kus sellised sündmused toimuvad ootamatult ning näiliselt ilma mistahes põhjendusteta. Vaieldamatult tekitab kujunenud situatsioon kindlustusvõtjas väga palju küsimusi ning seda ka õigustatult. Käesoleva töö autor on pidanud vajalikuks vastata käesoleva magistritöö raames vähemalt osadele nendest tekkida võivatest küsimustest ning seda eelkõige kindlustusvõtja lepingueelse teavitamiskohustuse ja kindlustusriski võimalikkuse suurendamisega seonduvalt. Töö kirjutamisel on peamine rõhuasetus Euroopa Liidu kindlustusõiguse tulevikuväljavaadetel, kuid tähelepanuta ei jää ka Eesti õigusteadlaste teoreetilised seisukohad ning Eesti kindlustuspraktika, millele on antud hinnang läbi 3

4 kindlustusandjate tüüptingimuste analüüsimise. Magistritöö peamiseks eesmärgiks on selgitada välja, kas Euroopa Liidu tasandil käibivaid õigusteoreetilisi seisukohti ning kindlustusvõtja huvisid kaitsevaid peamiseid postulaate on järgitud ka Eesti kindlustusõiguses ning kas, kindlustusvõtja lepingueelse teavitamiskohustuse ja riskisuurenduse kohta võlaõigusseaduses 1 (edaspidi: VÕS) sätestatu on õiglane mõlema lepingupoole suhtes või on seadusandja eelistanud üht teisele. Autori teemavaliku tingis eelkõige asjaolu, et varasemalt ei ole lepingueelse teavitamiskohustusega ega ka riskisuurendusega seonduvaid õigusteoreetilise seisukohti ei bakalaureuse- ega ka magistritöö tasemel uuritud ega analüüsitud. Samas on viimasel ajal üha enam võimalik meedia vahendusel näha-kuulda rohketest kindlustusvaidlustest. Neist enim tähelepanu pälvinud on kindlasti Mustika Keskuse vaidlus Ergo Kindlustuse AS-ga 2, kus peamiseks vaidlusobjektiks on just nimelt see, kuivõrd põhjalikult oli kindlustusvõtja täitnud oma teavitamiskohustust ning kohustust mitte suurendada kindlustusriski, tagades töökorras sprinklerite ning mehitatud valve olemasolu kindlustusobjektil. Kuivõrd vastavasisulised vaidlused pälvivad järjest enam avalikku tähelepanu on äärmiselt oluline, et vaidlused lahendataks õigesti ning õiglaselt. Autor ei soovi siinkohal mingil juhul jätta muljet, et käesolev töö seda teha aitaks kuid leiab, et peab siiski möönma, et üks tõhusamaid viise ühe riigi õiguse arendamiseks on õppida teiste poolt tehtud vigadest. Asjakohast regulatsiooni täpsustades ning sellest ebavajalikke elemente taandades on võimalik saavutada ka menetlusökonoomilisi eesmärke, mis on kahtlemata iga vaidleva poole huvides, kuivõrd aitavad vähendada menetluskulusid, vabastada menetluse nappi ressurssi ning eelkõige hoida kokku vaidlemisele kuluvat aega, saavutades seeläbi kiirem lõpptulemus. Kuivõrd kindlustusvaidluse poolteks on vältimatult ka kindlustusandjad, pidas autor mõistlikuks läbi nende poolt igapäevaselt kasutatavate tüüptingimuste uurida ka neid põhimõtteid, mille järgi tegutsevad kindlustusandjad ning sellega seonduvalt ka seda, kuivõrd on nende tegutsemispõhimõtted kooskõlas seadusega. Magistritöös on eelloetletud teemade käsitlemisel pööratud suurt tähelepanu käesoleval Euroopa Komisjoni poolt Common Frame of Reference raames 1 Võlaõigusseadus. 29. september RT I 2001, 81, 487; RT I 2010, 7,

5 väljatöötatud Euroopa Liidu Kindlustuslepinguõiguse Printsiibid 3. Milliste arengutee algas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt enda initsiatiivil kirjutatud arvamusega teemal Euroopa kindlustusleping 15. detsembrist Arvamus analüüsis olemasoleva poliitilise raamistiku tingimusi ning osutas üksikute kaasuste varal vajadusele tegutseda sellega edasi EL tasandil, viidates seejuures ka võimalikele kohaldatavatele meetmetele. EMSK poolt avaldatud kohaselt on olemasolev kindlustuse acquis küll paranenud, kuid ei ole siiski saavutanud riikide siseturgudega võrreldavat jõudlust. Iseäranis piiratud on kindlustusandjate poolt piiriüleselt pakutavad teenused. Kindlustusandjate kõhkluse põhjusteks piiriüleste poliiside müümisel peetakse praeguse eraõiguse kehtivat režiimi, mille tulemusel lahendatakse kindlustusvaidlused liikmesriigis, milles on kindlustusvõtja elukoht ning ka kindlustuslepingule kohaldatavaks õiguseks on kindlustusvõtja elukohariigi õigus. 4. Liikmesriikide kindlustuspraktika on näidanud, et kindlustuslepinguõiguse vabatahtlikud sätted, iseäranis need, mis reguleerivad teatud kindlustusharusid, on piiratud tähtsusega. Suures ulatuses kohaldub nende asemel nö kindlustuslepingutele kehtiv de facto õigus, kindlustusandjate üldtingimuste mitte-kohustuslikud sätted ei oma siseturgu takistavat mõju. Neile vastanduvad kohustuslikud kindlustuslepingu õiguse sätted häirivad aga kindlustusandjate poolt pakutavaid tooteid ning selle tulemusena häirivad siseturu toimimist. Seega peaks Euroopas kindlustuslepinguõiguse harmoniseerimisel ning ühtlustamisel keskenduma peaasjalikult kohustuslikele sätetele. 5 Kuna reeglina kohaldub piiriülestele kindlustuslepingutele kindlustusvõtja elukohariigi õigus, siis PEICLi rakendamine kergendaks nende kindlustusvõtjate olukorda, kes on pidevalt sunnitud liikmesriikide piires elukohta vahetama. Ühtlasi on PEICL ühe positiivse tagajärjena toodud välja ka piiriüleste kindlustuslepingute sõlmimise efektiivsuse kasvu. 6 Lisaks on avaldatud lootust, et PEICL aitab 3 Principles of European Contract Law 4 M. A. Clarke & H. Heiss. Towards a European insurance contract law? Recent developments in Brussels. Journal of Business Law (J.B.L). September, lk M. A. Clarke & H. Heiss. Op.cit. lk J. Basedow. Insurance law as part of an optional European Contract act. ERA-Forum, June 2003, Vol 4, No 2, pp 57 and 64. 5

6 kindlustusteenuste osutamisega seonduvalt kaasa teenuste osutamise vabaduse, kui EL-i ühe põhivabaduse arengule. 7 Senist hoidumist piiriüleste teenuste pakkumisest põhjendatakse kindlustusandjate puhul sellega, et kindlustustooted on välja töötatud kooskõlas kohaliku seadusandlusega. 8 Kriitikud leiavad samas, et vabadus õiguse valikul tarbijale suunatud kindlustusteenuste turul ei ole mitte eeltingimus vaid saab pigem takistuseks teenuste osutamise vabaduse efektiivsele rakendamisele, sest tarbijad ei ostaks poliise, millele kohaldub välisriigi õigus. Seega ei saa eesmärgiks seatud vaba valikut kohaldatava õiguse valikul pidada piisavaks õigustuseks harmoniseerimaks kindlustuslepinguõigust. 9 Vaatamata asjaolule, et PEICL hetkel veel praktikas kasutusel ei ole on selles sätestatud seisukohtade ning põhimõtete käsitlemine oluline esmalt seetõttu, et PEICLi on välja töötanud tunnustatud kindlustusõiguse spetsialistid analüüsides erinevates Euroopa riikides sätestatut ning valinud sealt parima võimaliku lahenduse arvestamaks mõlema lepingupoole õigustatud huve. Ühtlasi ei oleks PEICList, kui Euroopa ühtsest kindlustuslepinguõiguse raamistikust õige mööda vaadata ka seetõttu, et lõppude lõpuks on Eesti siiski Euroopa Liidu liikmesriik ning toimuvatele arengutele ei ole mõttekas selga pöörata. Pigem tuleks ikkagi jaatada uue ja huvitavaga tutvumist ning mõelda ka ehk Eesti regulatsiooni täiustamisele. Arvestades magistritöö mahupiire pidas autor vajalikuks keskenduda just nimelt kindlustusandja lepingueelse teavitamise kohustuse ning selle kohustuse rikkumisest tulenevatele tagajärgedele. Teiseks peamiseks teemaks, mida käsitletakse töö kolmandas peatükis, on kindlustusriski võimalikkuse suurendamine, millega seonduvalt on eristatavad kaks kindlustusvõtja peamist kohustust: teatada kindlustusriski võimalikkuse suurendamisest kindlustusandjast ning hoiduda kindlustusriski suurendamisest. Kuivõrd mõlema eeltoodud peateemaga seondub lahutamatult ka kindlustusriski mõiste, millisega seonduvalt on Eesti 7 J. Basedow. The optional application of the Principles of European Insurance Law. ERA-Forum, September 2008, Vol 9, No 0, p H. Heiss. The Common Frame of Reference (CFR) of European Insurance Contract Law. ERA- Forum, September 008, Vol9, No 0, p J. Basedow. The case for a European insurance contract code. J.B.L. November lk

7 õiguskirjanduses avaldatud vastakaid seisukohti, pidas autor mõistlikuks juhatada peateemad sisse põgusa käsitlusega sellest, mida kindlustusriskina mõista. Arvestades asjaolu, et teemakäsitlus toimub suures osas PEICList lähtuvalt, on autor pidanud vajalikuks kasutada magistritöö koostamisel uuemaid kirjanduslikke allikaid. Kahetsusväärselt ei ole Eestis senini pikemalt kirjutatud ei kindlustusvõtja lepingueelsest teavitamiskohustusest ega ka riski võimalikkuse suurendamisest, mistõttu on autor pidanud töös piirduma peamiselt kahe peaaegu identse allikaga, millisteks on J. Lahe poolt kirjutatud kindlustusõiguse õpik ning Võlaõigusseaduse II kommenteeritud väljaanne, milles sisalduvad kindlustussätete kommentaarid on samuti kirjutatud J. Lahe poolt. Teemakäsitluse uudsusest tulenevalt ning arvestades asjaolu, et PEICL kohta ei ole mõnes võtmes veel jõutud ammendavalt kirjutada, oli autoril mõnetisi raskusi ka võõrkeelsete allikate leidmisega. Allikate vähesus kõnealuste teemadega seoses tingis ka selle, et autor ei pidanud võimalikuks piiritleda tööd üksnes vabatahtliku kahjukindlustusega või vastutuskindlustusega ning otsustas seetõttu üldisema ning laialdasema teemakäsitluse kasuks. Autor analüüsib käesolevas magistritöös lisaks VÕS-le läbivalt kindlustusandjate üldtingimusi, piirdudes viie suurimat turuosakaalu eviva kindlustusandja tüüptingimuste (üldtingimuste) analüüsiga. Valiku aluseks on Seesam Rahvusvaheline Kindlustus AS-i vahearuanne III kvartalist 2009.a., millises kajastuvad andmed reastavad kindlustusandjad nende poolt kogutud kindlustusmaksete hulga järgi (seisuga a.) 10 Käsitlemisele tulevad järgnevate kindlustusandjate tüüptingimused (sulgudes turuosa kogutud kindlustusmaksete hulga järgi protsentides): AS If Eesti Kindlustus (27,8%), ERGO Kindlustuse AS (19,1%), AS Hansa Varakindlustus (16,1%), Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS (12,4%) ning Salva Kindlustuse AS (7,4%). Magistritöös püstitatud eesmärgini jõudmiseks on autor peaasjalikult kasutanud analüüsivat-võrdlevat meetodit. Autor märgib siinkohal, et kahetsusväärselt ei ole ka käesolevas töös käsitletud teemade kohta iseäranis rohket Riigikohtu praktikat. Eeltoodule vaatamata on lisaks viidatud Riigikohtu lahenditele ning eelmainitud 10 Seesam Rahvusvaheline Kindlustus AS-i vahearuanne III kvartalist 2009.a. Lk 2. Arvutivõrgus kättesaadav: a. 7

8 kindlustusandjate tüüptingimuste analüüsile võrreldud Eestis kehtivat õigust ning selles sätestatud põhimõtteid ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kehtiva õigusega. Olulises ulatuses on käsitletud peateemadega seotud PEICL artikleid ning selgitatud nende peamisi eesmärke ning põhimõtteid, millistest lähtuti PEICLi koostamisel. Töös on läbivalt toodud näiteid Saksamaal, Belgias, Hispaanias, Soomes, Ühendkuningriigis, Kreekas ning Šveitsis kehtivast kindlustusõiguse regulatsioonist. Võõrkeelsetest allikates osutus asendamatuks PEICLi värskelt ilmunud kommenteeritud väljaanne, mis on vaieldamatult autoriteetseim ning kõikehõlmavaim seniilmunud allikas PEICLiga seonduvalt. Enamjaolt kasutas autor ingliskeelset õiguskirjandust, mille hulgast sooviksin esile tõsta järgmised autorid M. Clarke ning H. Cousy, kes on muuhulgas ka PEICL väljatöötanud komitee liikmeteks, mistõttu osutusid nende kommentaarid ning seisukohad käesoleva töö kirjutamisel äärmiselt abistavaks. 8

9 1. Kindlustusrisk VÕS 423 lg 2 kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Erialakirjanduses on Olavi-Jüri Luik ning Karl Haavasalu leidnud, et VÕS 423 sisaldab vastuolu, mis muudab sättest arusaamise raskeks. Paragrahvi esimeses lõikes on määratletud kindlustusjuhtumi mõiste ning seejärel teises lõikes defineeritud kindlustusrisk. Samas on aga kindlustuslepingu sõlmimisele iseloomulik, et enne lepingu sõlmimist määravad pooled kindlaks kindlustusriski. 11 Kindlustuslepingu esemeks ongi kindlustusrisk, mis võib seisneda kas kindlustusvõtja majandusliku olukorra halvenemises (enda kindlustamine kahju tekkimise ohu vastu kahjukindlustuses), kindlustusvõtja vastu esitatavates nõuetes (vastutuskindlustuse korral) või muus kindlustusvõtja jaoks negatiivses tagajärjes (nt kindlustusvõtja haigestumine või surm). 12 Kindlustusriski realiseerumine on alati ebaselge. Võib juhtuda, et kindlustusrisk ei realiseeru kunagi: näiteks ei lähe tulekahjuohu vastu kindlustatud hoone, kogu kindlustuslepingu kehtimise ajal põlema. Samas on mõeldav, ka selline kindlustusrisk, mille realiseerumise fakt on küll kindel, kuid saabumise aeg teadmata: näiteks kindlustusvõtja surm elukindlustuse puhul. 13 Kindlustusjuhtum tähendab kindlustusriski realiseerumist. Seega on kindlustusjuhtumi näol tegemist olukorraga, kui realiseerub kindlustusrisk, mille saabumine kas ei olnud üldse kindel või mille saabumine oli küll kindel, aga selle saabumise ajahetk teadmata. Kuivõrd kindlustusjuhtumi puhul on tegemist realiseerunud kindlustusriskiga oleks VÕS 423 paremini mõistetav, kui paragrahvi lõiked paikneksid vastupidises järjekorras, s.t esmalt oleks defineeritud kindlustusriski mõiste. Kehtivast sõnastusest võib järeldada, et kindlustusjuhtum ja kindlustusrisk on täiesti eraldiseisvad mõisted Luik, O-J., Haavasalu, K. Kindlustusriski mõiste sisustamine ja kasutamine kindlustuslepingute tüüptingimustes. Juridica, 2008, nr III, lk Ibid, lk 164. Edasiviidatud: E. Deutsch. Versicherungsvertragsrecht. Karlsruhe: Verlag Versicherungswirtschaft GmbH. 2005, lk 6, äärenr Ibid, lk Ibid, lk

10 Kindlustusriski mõiste võib erinevate kindlustusega seotud isikute jaoks tähendada vägagi erinevaid asju. Kindlustusstatistikute jaoks on kindlustusriski puhul tegemist teatud ebasoodsa sündmuse toimumise tõenäosusega teatud kindla ajaperioodi vältel või teatud sündmuse tagajärjel. Seejuures on sündmus ebasoodne, kui see tekitab kahju. 15 Kindlustusandjate jaoks on kindlustusrisk eelkõige võimalus saada kindlustatud laadi kahju. Kahju all mõeldakse siinkohal sõna otseses mõttes ilmajäämist (nt röövimine) ning varalist kahju ehk sündmuste (nt tormi) mõju kindlustusvõtjate varalisele seisundile. Kindlustusandjate jaoks on lisaks kahju tekkimise võimalikkusele oluline ka see, millal kahju tõenäoliselt tekib ning kui suures ulatuses kahju eeldatavalt tekib. 16 Kindlustusvõtja seisukohalt hõlmab riski kontseptsioon endas kaht komponenti kahju ning määramatust. 17 Kindlustuslepingu sõlmimisel väheneb kahju komponent, kindlustusmakse suuruseni ning ei ole seetõttu enam ebatõenäoline ega määramatu. Ebamugavuse element lüheneb ajani, mis kulub kindlustuskaitse otsimisele ning hüvitise saamisele kuluvale ajale, kui kindlustusrisk peaks realiseeruma. Määramatuse komponent ning ebakindlus kindlustusriski realiseerumise suhtes aga objektiivselt ei vähene. Subjektiivses mõttes on aga selle komponendi mõju vähenemine paljudele inimestele tuntav. Nimelt tundub paljudele, et kindlustuskaitse töötab justkui talismanina, mis ohtu eemale peletab. Objektiivses mõttes väheneb määramatus seonduvalt kahju suurusega (tulenevalt kindlustusmakse fikseeritud suurusest). Riski realiseerumine (ning seeläbi ka määramatuse komponent) võib objektiivselt väheneda juhul, kui kindlustusandjad annavad kindlustusvõtjaile nõu kuidas riski realiseerumist vältida ning kindlustusvõtjad ka neid suuniseid järgivad. 18 Seega ostavad inimesed kindlustust eelkõige endi meelerahu huvides, eelistades ebakindlale kahju suurusele selle fikseeritust kindlustusmakse suurusega. Meelerahu lisab veel teadmine, et juhul kui kahju tekib hüvitab selle kindlustusandja. Lisaks eeltoodud kindlustusriski käsitlusele leidub sellega seonduvalt veel mitmeid õigusteoreetilisi seisukohti. Venemaa õigusteadlane V. Sahov on asunud seisukohale, 15 Clarke, M.A. Policies and perceptions of insurance law in the twenty-first century. Oxford University Press, lk Ibid, lk Ibid, lk 2. Edasiviidatud: P.M. Wiedermann, Taboo, Sin, Risk: Changes in the social perception of Hazard, Bayerischer 18 Ibid, lk 2. 10

11 et kindlustusrisk on sündmus, millele on iseloomulik teatav tõenäosuse ning juhuslikkuse aste ning mida seetõttu ei tohi käsitleda kui juriidilist fakti. Juriidiliseks faktiks saab pidada kindlustusjuhtumit, mis saabub kindlustusriski realiseerumisel. Täiendavalt selgitab V. Sahov, et kui risk on võimalik negatiivne kõrvalekalle, siis kahju on tegelik negatiivne kõrvalekalle. Risk realiseerub kahju kaudu, omandades nii reaalsed, konkreetselt mõõdetavad piirjooned. 19 Autor on seisukohal, et üldjoontes on V. Sahov õigel seisukohal, kuid ei saa nõustuda, et kindlustusrisk on teatud tõenäosuse ning juhuslikkuse astmega sündmus. Autor leiab, et riski ennast ei saa siiski pidada sündmuseks vaid eelkõige teatava sündmuse toimumise ohuks. Riski käsitlemine sündmusena on vastuolus ka V. Sahovi enda seisukohaga, et seda ei tohi käsitleda kui juriidilist fakti. Juriidiline fakt on mingisugune eluline asjaolu millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Sündmusega kui millegi elulisega, kaasnevad vaidlematult õiguslikud tagajärjed ning riski endaga siiski õiguslikke tagajärgi ei kaasne. Ka O.-J. Luik ning K. Haavasalu on leidnud kindlustusriski ei ole võimalik käsitleda sündmusena ning juhtinud tähelepanu, et Eesti õiguskirjanduses on selle vastu mitmel korral eksitud. Esiteks nähtub kindlustusõiguse õpikust, et kindlustusrisk, kui oht, mille vastu kindlustatakse võib seisneda näiteks vara hävimises tormi, tulekahju, varguse, liiklusõnnetuse jms tõttu 20 ning ka VÕS osa kommentaarides on asutud analoogsele seisukohale 21. Kuivõrd VÕS 432 lg-st 2 nähtub üheselt, et kindlustusrisk on oht, peaks kindlustusriskina käsitlema vastavalt tulekahjuohtu, vandalismiohtu jne. Konkreetse sündmuse puhul (nt vara hävimine tormi tõttu) on tegemist kindlustusjuhtumiga, mis avaldub läbi kindlustusriski realiseerumise. 22 B. I. Serebrjakovski, kes on samuti kindlustusõigust uuriv Venemaa õigusteadlane, leiab, et riski mõiste võib olla kasutusel eri tähendustes. Riski võib vaadelda kui sündmust, mille tekkimisest sõltub kindlustusandja põhikohustuse kindlustushüvitise väljamaksmine täitmine. Kindlustusrisk on realiseerumata 19 Luik, O-J., Haavasalu, K. Op.cit. lk 165. Edasiviidatud: В. В. Шaхов. Страхование. Москва 2001, lk J. Lahe. Kindlustusõigus. Juura, 2007, lk Võlaõigusseadus II osa ( ). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Lk 475, p 3.2. Siin ja edaspidi kommentaari autor: J. Lahe. Edaspidi viidatud kui: VÕS II kommentaarid. 22 Luik, O-J., Haavasalu, K. Op.cit. lk

12 sündmus, mis vastab võimalikkuse (tõenäosuse) ja teadmatuse (juhuslikkuse) nõuetele, on vajalik nende tingimuste kindlaksmääramiseks, millest hakkab sõltuma kindlustusandja kohustuste täitmine. Selles mõttes vastandub kindlustusriski mõiste kindlustusjuhtumi omale, sest viimane on aluseks kindlustusandja kohustusele teha väljamakse kindlustusvõtjale või soodustatud isikule. 23 M. Kingisepp väidab, et risk on tavaliselt seostatud mingi kahjuliku, ebameeldiva või ohtliku nähtuse avaldumise võimalusega. Ta toob välja, et ohu realiseerumise selgitamiseks on võimalik kasutada valemit: risk = tõenäosus x kahju.* M. Kingisepp väidab, et risk on tavaliselt seostatud mingi kahjuliku, ebameeldiva või ohtliku nähtuse avaldumise võimalusega. Ta toob välja, et ohu realiseerumise selgitamiseks on võimalik kasutada valemit: risk = tõenäosus x kahju. 24 Seonduvalt kindlustusandja täitmiskohustuse kohta käibivate teooriatega on võimalik eristada traditsioonilist rahalise täitmise teooriat (Geldleistungstheorie), mille kohaselt lubab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel teatud rahasumma. Selle teooria järgi on kindlustusandja täitmiskohustus võrdsustatud raha maksmisega. Teisest aspektist käsitleb kindlustusandja täitmiskohustust riski ülevõtmise teooria (Gefahrtragungstheorie), mis mõistab kindlustusandja täitmiskohustusena kindlustusvõtjal lasuva riski ülevõtmist kindlustusandja poolt. Seejuures on oluline veel see, et teooria kohaselt ei teki täitmiskohustus, mitte kindlustusjuhtumi toimumisega, vaid vahetult pärast kindlustuslepingu ülevõtmist ning kindlustushüvitise väljamaksmine on kindlustusandja poolt pärast kindlustusjuhtumi toimumist on üksnes kindlustusriski realiseerumise tagajärg. 25 Riski ülevõtmisteooria vankumatu loogika väljendub just nimelt selles, et kuivõrd kindlustusjuhtum on realiseerunud kindlustusrisk, ei oleks kindlustusandjal võimalik oma täitmiskohustust ehk riski ülevõtmist isegi hüpoteetiliselt täita pärast seda, kui kindlustusjuhtum on juba toimunud. Vaatamata kahes teoorias sisalduvatele eriarvamustele kindlustusandja täitmiskohustuse olemusega seonduvalt tuleks 23 Ibid, lk 165. Edasiviidatud: В. Белых, И. Кривошеев. Страховое право. Москва 2001, lk Ibid, lk 165. Edasiviidatud: M. Kingisepp. Kahjuhüvitis postmodernses deliktiõiguses. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk H. Baumann, H. Honsell. Berliner Kommentar zum Versicherungsvertragsgesetz: Kommentar zum deutschen und österreichischen VVG. Berlin, 1999, 1, Rn

13 kindlustusandja täitmiskohustuse määratlemisel autori arvates siiski eelistada riski ülevõtmise teooriat. Kadi Aavik on oma magistritöös asunud seisukohale, et kumbki eelmainitud teooriatest ei ole praktikasse sajaprotsendiliselt ülekantavad, kuivõrd pooled võivad täitmiskohustuses kokku leppida täitmiskohustuses ka muul viisil kui raha maksmise kaudu 26. Sellega ei käesoleva töö autor siiski nõustuda. Esmalt juba seetõttu, et praktikas lepivad kindlustuslepingu pooled kindlustusandja täitmiskohustusena kokku kindlustushüvitise maksmise või asja asendamise, millisel juhul käsitatakse kindlustushüvitist mitterahalisena 27, mis aga ei evi suurt tähtsust kuivõrd suuremas plaanis täidab kindlustusandja oma kohustuse siiski rahaliselt eseme asendamise korral peab kindlustusandja selle tegema siiski mingisuguse varalise soorituse, misjärel toimub negatiivne muutus kindlustusandja varalises seisus. Autori arvates ei oma rahalise soorituse teooria seisukohalt tähtsust asjaolu kellele kindlustusandja rahalise soorituse tegema peab. Vastasel korral ei oleks rahalise soorituse teooria kohaldatav juba siis, kui kindlustuslepingus on soodustatud isikuna märgitud kindlustusvõtjast erinev isik. Neil põhjustel on teooria ka praktikasse vabalt ülekantav. Ka riski kandmise teooria on praktikasse vabalt ning sajaprotsendiliselt ülekantav. Seda juba seetõttu, et sellest teooriast erinevalt ei ole kindlustuslepingu pooltel võimalik kokku leppida. Kindlustusleping, milles pooled lepivad kokku, et kindlustusvõtja riski üle ei võta on mõeldamatu. Autori arvates tuleks riski ülevõtmise teooriat isegi eelistada rahalise täitmise teooriale, sest kindlustusandja kohustus võtta risk üle ning vastutada riski realiseerumise mistahes tagajärgede eest on kindlustusandja peamine kohustus ning vastab kindlustusvõtja huvile, milleks kindlustuslepingu sõlmimisel on eelkõige soov riski mitte kanda. Kuivõrd riski realiseerumine on lepingu sõlmimisel veel pigem ebaselge, ei saa kindlustusvõtja peamiseks huviks pidada kindlustushüvitise saamist. Seonduvalt K. Aaviku magistritööga, peab käesoleva töö autor vajalikuks väikese kõrvalepõike tegemist kindlustusandja täitmiskohustusega seonduvalt ning juhtimaks tähelepanu autori mõningatele täiendavatele asjaoludele. Nimelt on K. Aavik oma 26 K. Aavik. Kindlustusandja täitmiskohustuse piirangud vabatahtlikus kahjukindlustuses. Magistritöö. Juhendaja: Villu Kõve. Tartu, Vt nt IF P & C Insurance AS kindlustuse üldtingimused ÜU punkt 12 13

14 magistritöös pidanud märkimisväärseks, et mõned kindlustusandjad (nt Hansa 28 ja Seesam 29 ) üldtingimustega pannud endale kohustuse lõpetada kahjutoimingud kuu aja jooksul pärast vajalike andmete ja dokumentide saamist. Ergo võtab endale kohustuse lõpetada kahjukäsitlustoimingud võimalikult kiiresti ning annab lubaduse täita koguni 10 päeva jooksul alates vajalike tõendite ja dokumentide saamisest Samas on autor oma seisukoha avaldamisel jätnud tähelepanuta üldtingimuste punktid, mis võimaldavad kindlustusandjatel lükata oma kahjukäsitlustoimingute tähtaeg edasi ühe kuu möödumiseni ajast, mil kindlustusjuhtumiga seoses algatatud tsiviil-, kriminaal- või väärteomenetlus, mille käigus võivad selguda asjaolud, mis on kindlustusandjate täitmiskohustuse kindlaksmääramiseks olulised, on lõpetatud, peatatud või on teada saadud jõustunud kohtuotsusest 32. Sellist täitmiskohustuse edasilükkamist on ebamõistlikuks pidanud näiteks Tallinna Ringkonnakohus leides et: Kostja kasutas hagejaga lepingu sõlmimisel tüüptingimusi, st vaidlusalune kindlustusleping oli eelnevalt läbirääkimata tingimustel sõlmitud leping ja kõik tema tingimused ei olnud individuaalselt kokku lepitud. Võlaõigusseaduse (VÕS) 39 lg-st 1 lähtudes tuleb tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske. Kostja on Üldtingimuste p-s 6.7 kehtestanud endale võimaluse kindlustushüvise väljamaksmise edasilükkamise algatatud haldus-, tsiviil-, kriminaalmenetluse või ametkondliku juurdluse korral. Selline õigus ühepoolselt kohustuse täitmise edasilükkamiseks on ebamõistlik. Õige on hageja seisukoht, et Üldtingimuste p 6.7 on tühine. Tegemist on üldsõnaliselt kehtestatud sättega, mis annab kindlustusandjale sisuliselt piiramatu võimaluse kohustuse täitmise edasilükkamiseks. Nimetatud säte annab tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga. Hüvitise maksmise edasilükkamine on tühine, kuna p-s 6.7 sätestatu kahjustab ebamõistlikult tarbijat. Kostja ei ole toiminud oma õiguste 28 Swedbank Varakindlustus AS-i kindlustuslepingu üldtingimused. Punkt Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaselts. Üldised lepingutingimused 1/2008. punkt Ergo Kindlustuse AS. Kindlustuslepingute üldtingimused KT punkt 20.1 ja K. Aavik. Op.cit. lk 9 32 Vastavad punktid üldtingimustes: 1) Swedbank üldtingimustes ; 2) Seesami üldtingimustes punkt ; 3) Ergo üldtingimustes punkt

15 teostamisel ja kohustuste täitmisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 138 lg 1 kohaselt heas usus. Arvestades kindlustussuhte sisu ja poolte kohustusi ning seda, et kindlustuslepingu poolte suhe põhineb usaldusel, siis ei ole kooskõlas kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks muuhulgas vandalism, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski. Kostja keeldumine hüvitisotsuse tegemiseks ei ole vabandatav. Ei saa mõistlikuks pidada kostja poolt hagejale hüvitise mittemaksmist kuni kriminaalmenetluses süüdlase väljaselgitamiseni. Esitatud ei ole tõendeid millest nähtuks, et hageja oleks kahtlustatav, mis takistaks hüvitisotsuse tegemist. Hageja pöördus ise politsei poole avaldusega kriminaalmenetluse algatamiseks. Seega on hageja käitunud vastavuses mõistliku inimese käitumisega ja ebamõistlik oleks karistada teda selle eest. Kriminaalmenetlus on kestnud juba üle kahe aasta ning süüdlase leidmiseks kuluvat aega ei ole võimalik ette määrata, samuti ei ole välistatud võimalus, et süüdlast ei suudetagi tuvastada. Kindlustushüvitise otsuse tegemisest ja kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumine määratlemata aastateks läheb vastuollu kindlustuse eesmärgiga. 33 Seega võib esmapilgul küll ekslikult jääda mulje, et kindlustusandjad lubavad oma tüüptingimustes kindlustusvõtjale võimalikult kiiret hüvitist kuid lähemal vaatlusel selgub, et kindlustushüvitise väljamaksmist piiratakse seadusevastaste tüüptingimustega, viidates käimasolevale kriminaal- või väärteomenetlusele. Selline kindlustusandjate isekas käitumine on tingitud eelkõige soovist, mitte maksta välja kindlustushüvitist enne, kui algatatud kriminaalmenetluses selgub kahju põhjustaja, kellelt kindlustusandjal on võimalik väljamakstud hüvitis regressi korras tagasi nõuda. Loomulikult on see otseses vastuolus kindlustusandja huviga saada kahjujuhtumi toimumisel võimalikult kiiresti kindlustushüvitis, et tavapärase eluga edasi minna ning kindlustusjuhtumi tõttu hävinud vara taastada või asendada. Tulles aga tagasi kindlustusriski juurde võib kokkuvõtteks öelda, et vaatamata VÕS 423 mõneti ebaloogilisele ülesehitusele ning erialakirjanduses avaldatud mõneti ekslikele käsitlustele kindlustusriski olemusest, tuleks kindlustusriskina siiski käsitada mingit tõenäolist ning teatava abstraktsusastmega kahjujuhtumi toimumise 33 Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr

16 ohtu. Kindlustusriski võimalikult täpne kindlaksmääramine kindlustuslepingus on oluline nii kindlustusvõtjale kui kindlustusandjale. Kindlustusvõtjal on võimalikult konkreetselt ja arusaadavalt piiritletud kindlustusriski puhul lihtsam mõista, milliste ohtude realiseerumise korral on tal õigus kindlustusandjalt nõuda kindlustusepingu täitmist. Kindlustusandjat aga aitab võimalikult konkreetselt ning arusaadavalt sõnastatud kindlustusrisk arvutada täpselt välja maksmisele kuuluva kindlustusmakse Luik, O-J., Haavasalu, K. Op.cit. lk

17 2. Kindlustusvõtja lepingueelne teavitamiskohustus 2.1 Lepingueelse teavitamiskohustuse olemus Kindlustusvõtja lepingueelse teavitamiskohustus ning selle kohustuse rikkumised on pea alati keskseks vaidluspunktiks kohtuasjades, millistes vaieldakse kindlustusandja täitmiskohustuse üle. Tihti on jäänud üle vaid imestada, kuidas puudujäägid või väärarusaamad nimetatud kohustuse täitmisel on vabastanud kindlustusandjad hüvitise maksmise kohustusest täielikult. See on ka põhjuseks, miks on vana ning kindlustusvõtjate suhtes äärmiselt range seadusandlus kaotanud või vähemalt kaotamas oma endist kuju ning on tasahilju asendunud kindlustusvõtjatele leebema regulatsiooniga. Seevastu paneb uus kord täpsemalt sätestatud kohustusi just kindlustusandjatele, kui kindlustuslepingu eelduslikult tugevamale poolele. 35 Selleks, et mõista uue regulatsiooni vajadust on esmalt vajalik vähemalt mõnel määral tunda ka vana mõttemalli. Kindlustusvõtja lepingueelse teavitamiskohustuse traditsioonilise režiimi esimeseks iseloomuomaduseks oli see, et see pani kindlustusvõtjale kohustuse teavitada kindlustusvõtjat riskiasjaoludest ning tunnustest vastavalt oma parimale teadmisele. Hiljem on sellist spontaanse teavitamise süsteemi peetud kindlustusvõtjal lasuvaks ebamõistlikuks koormaks. Seda seetõttu, et kindlustusvõtja on riskiasjaolude hindamises peaasjalikult alati võhiklik. Hiljuti on paljudes õigussüsteemides vana reegel asendatud uuega - nimelt süsteemiga küsimuste nimekirjast ehk küsimustikust. 36 Põhimõte, et kindlustuslepingule kohaldub ülima hea usu põhimõte (s.o uberrima fides), mille kohaselt tuleb kogu ühele lepingupoolele teada olev lepingulise suhte 35 H. Cousy. The Principles of European Insurance Contract Law: Duty of Disclosure and the Aggravation of Risk. ERA-Forum, September 2008, Vol 9, No 0, p H. Cousy. Op.cit, p

18 seisukohalt oluline informatsioon teatavaks teha ka teisele ka teisele lepingupoolele 37 on vähemasti seonduvalt lepingueelse teavitamiskohustusega tasahilju oma tähtsust kaotamas. Vanas režiimis, selle kõige rangemas tähenduses, peeti lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumist viivat puudujäägini poolte nõustumuses lepingu sõlmimiseks ( vice de consentment ) ning seega ka lepingu enda kehtivuses. Ühtlasi selgitab see viide, miks otsiti küündimatusele kirjeldada täielikult ning õigesti kindlustatavat riski, sanktsiooni lepingu kehtetuse juurest. Ka selles küsimuses on hiljutine seadusandlus selle seisukoha hüljanud ning asendanud kehtetu lepingu - lähenemise teise ning märksa ökonoomsemaga - sellisega, mis põhineb reaalse riski ning kindlustusmakse omavahelisel tasakaalul. Välja arvatud juhul, kui tegemist on pettusega, ei tingi teavitamiskohustuse rikkumine lepingulise suhte kehtetust vaid võimalusel eelistatakse pigem lepingu kehtimist ning kindlustuskaitse olemasolu. Loomulikult kaasneb lepingu jätkumisega ka kindlustusmakse suuruse kohandamine tegelikele riskiasjaoludele vastavaks aastal Basedow ja Fock i poolt avaldatud võrdlevas uurimuses mitmete Euroopa riikide kindlustuslepinguõiguse kohta 39 oli autoritel võimalik näha, et spontaanne teavitamiskohustus prevaleerib mitme liikmesriigi - sealhulgas Belgia, Itaalia, Luksemburgi, Ühendkuningriigi, Iirimaa ning isegi Saksamaa õiguses (viimasel juhul on regulatsiooni karmust kindlustusvõtjate suhtes oluliselt leevendanud asjakohane kohtupraktika). Alates sellest ajast on enamik EL liikmesriike teinud pöörde paremuse poole. Märkimisväärne osa selles on ka EMÜ poolt aastal tehtud ettepanekul direktiivi 40 vastuvõtmiseks, millises tõsteti teavitamiskohustuse rikkumistega tegelemiseks senise lepingu kehtetuse käsituse asemel nii kindlustushüvitise proportsionaalse vähendamise kui lepingu kehtimise käsitused. Sellele järgnevalt hüljati (või vähemasti pehmendati) mitmes õigussüsteemis nn spontaanse teavitamise regulatsioon ning olulise teabe määratlemise kohustus kandus kindlustusandjale C.H.S. Fifoot, M.P. Furmston, A.W.B. Simpson. Cheshire, Fifoot and Furmston s Law of Contract. Oxford, Oxford University Press, 2007, p H. Cousy. Op.cit, p Basedow, J., Fock, T.: Europäisches Versicherungsvertragsrecht, I kd, Mohr Siebeck, Nõukogu ettepanek võtta vastu direktiiv. Hilisemalt ettepanek võtta vastu direktiiv (OJ C 355; ). Ettepanek võeti hiljem ametlikult tagasi (OJ C 228; , lk. 14). 41 H. Cousy. Op.cit, p

19 Ka Saksamaa a. jõustunud VVG -s 19 on otsustatud piirata kindlustusandja teavitamiskohustust asjaoludega, milliste kohta kindlustusandja on kirjalikult teavet nõudnud ning loobutud nõudest teatada kindlustusandjale omaalgatuslikult ka muudest riski suurust mõjutada võivatest asjaoludest. 42 Sarnaselt piiravad ka Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Poola, Hispaania ja Šveitsi kindlustusseadused kindlustusvõtja teavitamiskohustust kindlustusandja küsimustiku ulatusega. 43 Prantsusmaal ei ole kindlustusvõtja kohustatud avaldama mistahes teavet, mis ei ole vajalik esitatud küsimustele kindlustusandja vastamiseks. 44 Samaväärselt ühene reegel leidub ka Soome kindlustuslepinguseaduse -s 22 45, Kreeka kindlustuslepingu seaduse artikli 3 esimeses lõike punktis (b) 46, Poola tsiviilkoodeksi artikli 815 lõikes 1 47, Hispaania kindlustuslepingu seaduse -s ning Šveitsi kindlustuslepingu seaduse 4 lg-s Samas sätestab Šveitsi kindlustuslepingu seaduse eelnõu 15 lg 1 lisaks ka kindlustusvõtja poolt esitatavatele küsimustele selguse ja täpsuse nõude 50. Eestis peab kindlustusvõtja VÕS 440 lg 1 kohaselt lepingu sõlmimisel teatama kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel (olulised asjaolud). Seejuures eeldatakse, et oluline on asjaolu, mille 42 K. Noussia. Reflections of the new German Insurance Contracts Law. Journal of Business Law (J.B.L) 2009, 3, Principles of European Insurance Contract Law (PEICL). Prepared by the Project Group: Restatement of European Insurance Contract Law, established by: Fritz Reichert-Facilides; Chairman: H.Heiss. Edited by the Drafting Committee: J. Basedow, J. Birds, M. Clarke, H. Cousy, H. Heiss in cooperation with L. D. Loacker. sellier. european law publishers GmbH, Munich 2009, lk 81. Edaspidi viidatud kui: PEICL kommentaarid. 44 PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Jéróme Kullman (ed.), Lamy Assurances (2009 edition Kluwer, Paris 2008) para PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Finnish ICA s. 22 [Vakuutussopimuslaki (543/1994); as amended] 46 PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Greek Law No. 2496/1997 on Insurance Contract Law, Official Government Gazette, A 87/ PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Act of 23 April 1964 Civil Code, Official Gazette 1964 no.16 item 93, as amended. 48 PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Juan Bataller Grau, Nuria Latorre Chiner and Jésus Olavarria Iglesia, Derecho de los seguros privados, (Marcial Pons, Ediciones Jur idicas y Sociales, Madrid 2007, p 194. Täiendavalt vt: Susanne Schlenker, Spanien in Jürgen Basedow and Till Fock (eds.) Europäisches Versicherungsvertragsrecht (Mohr Siebeck, Tübingen 2002) lk PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Obergericht des Kantons Zürich, , SVA XIII No. 16 and Alfred Maurer, Schwizerisches Privatversicherungsrecht (3 rd edn Stämpfli, Bern 1995) lk PEICL kommentaarid. Lk 81. Edasiviidatud: Bundesgesetz über den Versicherungsvertrag (VVG), Entwurf vom 21. Januar 2009 and the Explanatory Report on the Draft Swiss ICA, at art. 15 para

20 kohta kindlustusandja on otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet nõudnud. 51 Teavitamiskohustuse reguleerimiseks on tinglikult kaks teed: a) kindlustusandja esitab kindlustusvõtjale küsimustiku ja kindlustusvõtja vastab kõigile küsimustele; b) kindlustusandja peab kindlustusvõtjale teatama kõigest olulisest. VÕS-s on valitud pigem kesktee: ühelt poolt peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale omal algatusel kõigist talle teadaolevatest lepingu sõlmimise aspektist olulistest asjaoludest, teiselt poolt tuleb igal juhul teatada sellest, mille kohta on kindlustusandja eraldi teavet nõudnud. 52 Eestis eeldatakse, et asjaolu, millise kohta kindlustusandja ei ole eraldi teavet nõudnud, ei ole ka oluline. 53 Autoris tekitab VÕS kommentaarides esitatu mõnetist segadust. Juhul, kui jaatada, et asjaolu, millise kohta ei ole kindlustusandja eraldi teavet nõudnud ei ole oluline, ei ole autori hinnangul võimalik samaaegselt asuda seisukohale, et VÕS-s on valitud kesktee ning lisaks peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale ka omaalgatuslikult kõigest olulisest. Tekib küsimus, millest tuleneb nende asjaolude olulisus, mida kindlustusvõtja omaalgatuslikult kindlustusandjale teavitama peab ning mis saab kindlustusandjast ning tema poolt sõlmitud kindlustuslepingust juhul, kui ta vastab tõeselt ning ammendavalt kõigile küsimustikus esitatud küsimustele, kuid ei kalla kindlustusandjat üle kõigi talle teadaolevate lepingu sõlmimise aspektist tähtsust omavate asjaoludega? Vastuse sellele küsimusele loodab autor anda järgmises alapeatükis. PEICL artikli 2:101 lg 1 kohaselt lasub kindlustusvõtjal lepingu sõlmimisel kohustus teavitada kindlustusvõtjat asjaoludest, millistest ta on teadlik või peaks olema teadlik ning milliste kohta on kindlustusandja esitanud talle selgeid ning täpseid küsimusi. 54 Sellise regulatsiooni eesmärgiks on anda kindlustusandjale õigus nõuda informatsiooni riskiasjaolude kohta ning vastavalt sellele otsustada kindlustuslepingu 51 Võlaõigusseadus. 29. september RT I 2001, 81, 487; RT I 2010, 7, J. Lahe. Kindlustusõigus. Tallinn, 2007, lk Võlaõigusseadus II osa ( ). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Lk 475, p 3.2. Siina ja edaspidi kommentaari autor: J. Lahe. Edaspidi viidatud: VÕS II kommentaarid. 54 PEICL kommentaarid. Op.cit, lk

21 sõlmimine või sellest keeldumine. 55 Artiklis 2:101 sätestatud küsimuste meetodi valikut põhistab eelkõige asjaolu, et tavapäraselt on kindlustusvõtjatel oluliselt raskem hinnata, milline informatsioon evib kindlustusriski hindamise seisukohalt olulist tähtsust. Selgete ning täpsete küsimuste esitamise kohustuse panemine kindlustusvõtjale vähendab kõrgema tõenäosusega kaasneda võivaid ebavajalikke tehingukulusid ning välistab hilisemad sellesisulised vaidlused kindlustusandja ning kindlustusvõtja vahel. Seepärast on tänapäeva kindlustuspraktikas juurdunud pigem küsimuste esitamise meetod, kui nn omaalgatuse-reegel, mis oli veel hiljuti kehtivaks õiguseks enamikes Euroopa riikides. 56 Kindlustusandja poolt esitatavate küsimuste selguse ning täpsuse nõue on PEICLis sätestatud eesmärgiga vältida selliste olukordade kujunemist, milles kindlustusandja esitab kindlustusvõtjale niivõrd laialivalguvaid ning üldisi küsimusi, et sisuliselt oleks siiski tegemist nn spontaanse teavitamisega. Kehtivat sõnastust järgides on kindlustusandjal võimatu lükata riski tegelik hindamine edasi hetkeni, mil toimub kindlustusjuhtum. 57 PEICL artikkel 2:101 on eeldab, et kindlustusvõtjatel on teatud tüüpi teadmine. Lisaks eeldatakse, et kindlustusandja poolt lepingu sõlmimisele eelnevalt tehtud avaldused on ausad ning tõesed. Kindlustusvõtja ei tohi jätta avaldamata asjaolu, millisel võib olla teatav negatiivne mõju tema kindlustuslepingule (nt kindlustuspreemia suurusele), kuid millise olemasolu on võimalik kindlaks teha mõistlike pingutustega. Nii eeldatakse, et kindlustusvõtjad kontrollivad kindlustusavalduses nõutavat informatsiooni asjakohastest dokumentidest, millised on nende valduses. Kindlustusvõtjalt eeldatakse mõistlikku pingutust tõeste väidete esitamiseks. Samas oleks liig oodata eksperdi arvamust juhul, kui kindlustusandja soovib riski asjaolude hindamiseks professionaalset arvamust, siis peab ta seda kindlustusvõtjalt selgesõnaliselt nõudma või selle ise korraldama 58. PEICL ei tee muuhulgas vahet ebatäielikul teabel ( väljajätt ) ja ebatõesel teabel ( vääresitus ), 55 PEICL kommentaarid. Op.cit, lk PEICL kommentaarid. Op.cit, lk H. Cousy. Op.cit, p PEICL. Op.cit, lk

22 kuivõrd see on mõningatel juhtudel otstarbetult keeruline ning selline vahetegemine ei ole end senini praktilisest aspektist õigustanud 59. Kindlustusvõtja poolt esitatavad küsimused peavad olema selged ja täpsed. Juhul, kui need seda ei ole, ei kaasne kindlustusvõtjale ka küsimustele vastamata jätmisest tulenevalt mistahes negatiivseid tagajärgi. Küsimustele vastates peab kindlustusvõtja teatama kõikidest asjaoludest, millistest ta teab või peaks teadma (kasutades täpset sõnastust: millistest ta on teadlik või peaks olema teadlik ). 60 Siinkohal tõusetub koheselt ka tagasihoidlik küsimus sellest, millist teadmise taset kindlustusvõtjalt siiski oodatakse. Sellele küsimusele pakuvad PEICL loojad ka üsna lihtsat vastust. Kuigi PEICL ise ei tee vahet tarbijast kindlustusvõtja ja majandus-kutsetegevuses tegutseva kindlustusvõtja vahel, ootab PEICL töögrupp kõnealust sätet kohaldavalt kohtult, et eristataks kindlustusvõtjate erilisust selles võtmes, et osadelt kindlustusvõtjatelt oodatakse riskiasjaolude kohta paremaid teadmisi, kui teistelt. Näiteks arstilt, kes soovib elukindlustust või tuletõrjujalt, kes soovib kindlustada oma kodu. 61 Tähelepanuta ei saa jätta ka PEICL art 2:101 lg 2, mille kohaselt lõikes 1 toodud asjaolude all mõeldakse ka asjaolusid, mida kindlustatud isik teab või peab teadma. Seega juhul, kui kindlustusvõtja soovib kindlustuskaitset kellelegi teisele, ei oma tema enda teadmiste tase enam märkimisväärset tähtsust ning on oluline, et kindlustusvõtja kontrolliks ning avaldaks ka asjaolud, mida teab kindlustatud isik. Heaks näiteks on sõidukikindlustus, kus kindlustusvõtja ei pea avaldama üksnes enda liiklusrikkumisi vaid ka teiste poliisi kaitse alla jäävate isikute rikkumisi. 62 Lisaks peab märkima, et kindlustusvõtjal lasub kohustus teavitada kindlustusandjat riskiasjaolude muutumisest juhul, kui need muutuvad kindlustusavalduse esitamise ning kindlustuslepingu sõlmimise vahelisel ajal. 63 Eestis on seadusandja VÕS 440 lg-s 2 siiski pidanud vajalikuks jätta kindlustusvõtjale ka õiguse mitte teavitada kindlustusandjat asjaoludest, mis on 59 H. Cousy. Op.cit, p H. Cousy. Op.cit, lk H. Cousy. Op.cit. lk PEICL kommentaarid. lk H. Cousy. Op.cit. lk

23 viimasele juba teada või mille suhtes võib mõistlikult eeldada, et see on kindlustusandjale teada. 64 Näiteks, kui kindlustusvõtja soovib kindlustada oma sõiduautot ja kui on teada, et sellist marki autosid varastatakse kõige sagedamini, siis selline informatsioon on kindlustusandjale teada (või peaks olema teada). Kui kindlustusvõtja eksib oma eeldamise suhtes, siis tuleb VÕS 441 sätestatud tagajärgede rakendamiseks objektiivselt hinnata, kas kindlustusvõtja käitus mõistliku inimesena või mitte. 65 Vaatamata seadusandja poolt jäetud võimalusele on kindlustusandjad otsustanud sellise võimaluse oma tüüptingimustes siiski välistada, mistõttu nähtub Swedbank Varakindlustuse AS kindlustuslepingu üldtingimuste punktist (edaspidi: Swedbank üldtingimused), Salva Kindlustuse AS kindlustuse üldtingimuste punktist (edaspidi: Salva üldtingimused), ERGO Kindlustuse AS kindlustuslepingute üldtingimuste punktist (edaspidi: ERGO üldtingimused), IF P&C Insurance AS kindlustuse üldtingimuste punktist (edaspidi IF üldtingimused) ning ka Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi Üldised lepingutingimused 1/2008 punktist , et kindlustusvõtja on kohustatud andma kindlustusandja küsimustele tõesed ja täielikud vastused, sealhulgas ka juhul, kui kindlustusvõtja arvates võis vastav asjaolu olla kindlustusandjale juba teada. Tulenevalt lepinguvabadusest ning asjaolust, et VÕS 440 ei kuulu VÕS 427 lg 1 kaitse alla, ei ole selline tüüptingimus siiski tühine, ning seadusandja poolt kindlustusvõtjale jäetud võimalus mitte teatada kindlustusandjale asjaolust, mis on viimasele juba teada, praktikas pahatihti (et mitte öelda mitte kunagi) rakendamist ei leia. 64 J. Lahe. Op.cit, lk VÕS II kommentaarid. Lk 476, p 3.2. Kommentaari autor: J. Lahe. 66 Swedbank Varakindlustus kindlustuslepingute üldtingimused 3 (kehtivad alates ). Kättesaadavad: Salva Kindlustuse AS-i kindlustuse üldtingimused (kehtivad alates ). Kättesaadavad: dtingimused%20k%c3%bc-03.pdf ERGO Kindlustuse AS kindlustuslepingute üldtingimused KT (kehtivad alates ) Kättesaadavad: sed.pdf IF P & C Insurance AS kindlustuse üldtingimused ÜU Kättesaadavad: Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaselts Üldised lepingutingimused 1/2008 (kehtivad alates Kättesaadavad:

24 Siinkirjutaja arvamuse kohaselt on VÕS 440 lg 2 regulatsiooni olemasolu ebavajalik ning otstarbetu ja seda mitte üksnes viie suurimat turuosa eviva kindlustusandja tüüptingimustest tulenevalt. Juhul, kui eeldatakse, et kindlustusandja nõuab teavet üksnes oluliste asjaolude kohta ning teavitamiskohustuse rikkumise tagajärjed saabuvad üksnes juhul, kui kindlustusvõtja on oma teavitamiskohustust oluliselt rikkunud, puudub vajadus pakkuda kindlustusvõtjale täiendavat kaitset sätestades teda vastutusest vabastava asjaoluna ka üldteada asjaolu (või asjaolu, mis on kindlustusandjale kindlustusvõtja eelduse kohaselt teada) mitteavaldamise kindlustuslepingu sõlmimisele eelnevalt. Kehtiv sõnastus tingib kindlustuslepingu poolte vahel pigem tarbetuid vaidlusi teemal, kas kindlustusandja oleks pidanud talle avaldamata asjaolu teadma või mitte. Samuti võib vaidluse objektiks osutuda ka asjaolu, kas kindlustusvõtja käitus mõistliku isikuna või mitte. Selliste küsimuste lahendamine kindlustusvaidluses ei ole ökonoomne ega põhjendatud ning raiskab tarbetult menetluslikku ressurssi. Kuivõrd Euroopa liigub, või vähemalt on liikumas suunas, kus kindlustusvõtjal lasub kohustus teavitada kindlustusandjat üksnes asjaoludest, millistest ta on teadlik või peaks olema teadlik ning milliste kohta on kindlustusandja esitanud talle selgeid ning täpseid küsimusi, puudub mõistlik põhjendus kindlustusandja teavitamiskohustuse täiendavaks piiritlemiseks. Esmapilgul võib küll tunduda, et selline regulatsioon on kindlustusvõtja huvides ning tema kaitseks, kuid teisalt puudub selle järgi vajadus, kuivõrd see lisab vaidluse niigi keerulisse võrrandisse üksnes tarbetuid muutujaid, suurendades selliselt tahestahtmata vaidlemisele kuluvat ressurssi (sh menetluskulusid, milleks kindlustusvõtjal, kui kindlustuslepingu nõrgemal poolel pahatihti vahendeid ei jagu). VÕS 440 lg 2 äramõtlemisel oleks kindlustusvõtja teavitamiskohustuse ulatus üheselt selge kindlustusandjat peab teavitama üksnes asjaoludest, mille kohta talt on riski hindamise küsimustikus selgete ning täpsete küsimustega teavet nõutud. 24