Reegel: 35mm filmi kaameraga käest pildistamisel ei tohiks säriaja number olla väiksem objektiivi fookuskaugusest millimeetrites.

Transcription

1 Foto tehnoloogia 1. Säriaeg Säriaeg on aeg, mille vältel on katik avatud ja valgus pääseb valgustundlikkule pinnale. Säriaeg on kõige ilmsema effektiga parameeter. Lühemad säriajad külmutavad või püüavad kinni hetke. Samal ajal väheneb ka oht, et pilt jääb udune fotograafi käevärina tõttu. Aeglaste säriaegade kohta kehtib vastupidine - pildile võib jääda nii fotograafi käevärinast tekitatud liikumine, kui ka objekti liikumine. Säriaega mõõdetakse sekundites. Säriaegade loogiline rida: 1/8000 s 1/4000 s 1/2000 s 1/1000 s millisekund, tavalise fotovälgu välgatuse kestus, valgus liigub 300km vaakumis 1/500 s 1/250 s 1/125 s kärbse tiivalöök 1/60 s 1/30 s 1/15 s 1/8 s inimese silmapilgutus, inimese reaktsiooniaeg 1/4 s 1/2 s 1 s B (for bulb) hoiab katiku lahti niikaua kui päästik on lõpuni vajutatud. T hoiab katiku lahti kuni päästikule on uuesti vajutatud. 1/8000-1/1000s lühike ja ülilühike säriaeg (sport, liikumine) 1/30-1/500s normaalsed säriajad, käelt pildistamine 30-1/15s pikad säriajad, statiiviga (hämaras, liikumine, arhitektuur) 1-30s ülipikad säriajad, müra, optimaalne säritus ei liigu enam loogilise rea alusel (loodusnähtused, liikumine) Reegel: 35mm filmi kaameraga käest pildistamisel ei tohiks säriaja number olla väiksem objektiivi fookuskaugusest millimeetrites. Head ja vead: Pikk säriaeg: + võimaldab pildistada nõrgas valguses; + võimaldab kasutada väikest ava; - vaja head statiivi Keskmine säriaeg: +ei vaja üldiselt statiivi, igav n.ö. seebikasäriaeg Lühike säriaeg: +saab pildistada kiirelt liikuvaid objekte, nähtusi; - eeldab suurt ava; - eeldab suurt (filmi) tundlikkust Kõige tavalisem õues päikese käes pildisatmise säriaeg on 1/125 s. Liikumise jäädvustamisel sõltub liikumise suunast pildistamistelje suhtes. Risti kaamera eest läbi kihutavat autot teravalt tabada on oluliselt raskem kui diagonaalis meie poole liikuvat autot. 1

2 Liikumissuunast sõltuvalt säriaja valimine: liikumissuund auto jalgratas jalakäija 2. Ava Ava on auk või avaus, millest projitseeritakse kujutis valgustundlikule pinnale. Kuigi objektiivi läbides piiravad valguse hulka mitmed ääred ja servad, määrab objektiivi konkreetse ava diafragma. Diafragama on spetsiaalne seadeldis, mille abil reguleeritakse valguse hulka, mis jõuab valgustundlikule pinnale. Diafragma koosneb üksteise peale nihkuvatest õhukestest metall-lehtedest. Kui ajalooliselt kasutati ava suurust ainult sobiva valgushulga valgustundlikkule pinnale juhtimiseks, siis hiljem avastati, et sellega saab juhtida ka pildi sügavusteravust ehk ala, mis jääb näiliselt pildil terav. Diafragmat juhitakse kas vanematel kaameratel käsitsi ava-rõngast objektiivil või uuematel elektroonliselt tavaliselt teise pöördnupuga ehk numbrivalijaga, mis jääb pöidla alla. Mõlemil juhul ei avaldu pildiotsijast vaadates ava reguleerimine pildile mingit mõju, sest ava keeratakse kokku alles vahetult enne pildi tegemist. Enne saab ava sobivuses veenduda sügavusteravuse eelvaate nuppu all hoides. See liigutab ava sinna asendisse, kuhu see liigub alles vahetult enne katiku avanemist. Ava püsib kuni pildi tegemiseni lahti seepärast, et näeks paremini teravustada. Ava effekt pildistamisel avaldub sügavusteravuses. Sügavusteravus määrab ära piirkonna, mis jääb pildil näiliselt terav. Näiliselt seepärast, et optiliselt saavad kiired koonduda ainult ühes punktis objektiivi fookuses. Kõik, mis jääb objektiivi fokaaltasandist ette või taha, on tegelikult suuremal või vähemal määral ebaterav. Küll aga on inimese silm õnneks ebatäiuslik ja inmesele näivad kaks punkti, mis asuvad üksteisest u. 0,2-0,3 mm kaugusel, ühena. Seda effekti kirjeldatakse fotograafias hajuringiga. Kokkuleppeliselt peetakse siis kujutist teravaks, kui hajuringi suurus on 24x36 kaadrl 0,03-0,05 mm. Kui sellest negatiivist teha näiteks 10x suurendus 24x36 cm, siis võib hajuring maksimaalselt olla 0,3-0,5 mm. Arvuti monitoril kujutise tekitavate punktide vahe on tavaliselt 0,28 mm. 2

3 Mida väiksem on pildistamisel ava, seda kaugemad punktid fokaaltasandist jäävad näiliselt teravad. Maksimaalselt suure avaga on terav praktiliselt ainult fookuses asuv objekt, minimaalse avaga võivad teravad jääda objektid, mis asuvad pildistamisel üksteisest kilomeetrite kaugusel. Ava suurust kirjeldatakse fotograafias avaarvuga. Suuremale avale vastab väiksem avaarv. Väiksemale avale vastab suurem avaarv. Objektiivi suurimat ava nimetatakse maksimaalseks suhteliseks avaks e. maksimaalseks ava arvuks ja see leitakse objektiivi sisendava diameetri jagamisel objektiivi fookuskaugusega millimeetrites. Näiteks zoom-objektiiv, mille sisendava läbimõõt on 50mm, suhteline ava on 50mm korral f1 ja 100mm korral f2. Avaarvude loogiline jada. f/1 f/1.4 f/2 f/2.8 f/4 f/5.6 f/8 f/11 f/16 f/22 f/32 f/45 f/64 Iga järgmine ava arv suhtub valguse hulga poolest eelmisesse kahekordselt. Üks aste on kahekordne valgushulga suurenemine. 2 astet 4x; 3 astet 8x; 4 astet 16x jne. (Matemaatiliselt on iga järgnev ava arv üleelmise ava arvu kahekordne korrutis.1; 2; 4; 8; 16; 32 ja 1,4; 2,8; 5,6; 11; 22; 45) 3

4 Sunny16 reegel: Päiksepaistelisel päeval avaga f/16 saab optimaalse särituse säriajaga mis on võrdne ISO numbriga. N: ISO100, ava f/16, säriaeg 1/100. Mida väiksem on objektiivi ava, seda kitsam on mistahes kujutisepunkti moodustavate valguskiirte filmitasapinnale langemise nurk ja seetõttu joonistuvad erinevatel kaugustel asuvad detailid teravamalt, kui objektiivi lahtise ava korral. Seega, kui pildistamisel on vaja saavutada suurt sügavusteravust tuleb ava vähendada nii palju kui võimalik. Ning vastupidi, kui on vajalik väike sügavusteravus, siis tuleb pildistada võimalikult lahtise avaga. Head ja vead. Suur ava: + hämaras hea teravustada (AF lõpetab töö); +portreel ebaterav taust (ilus bokeh); +vajadusel soft pilt (ka fookus vähe ebaterav); - teravust võib ka vajadusel puudu jääda. Keskmine ava: + 5,6, 8, 11 teravaimad pildid. Teravaima joonistusega e. eraldusvõimega ava nim konkreetse objektiivi kriitiliseks avaks. Väike ava: + suurim sügavusteravus; - tippteravus on kehvem kui keskmiste avade juures (kuid oluliselt parem kui suure ava korral) Bokeh Tuleb jaapani keelsest sõnast boke ja tähendab udu/hägu ja kasutatakse kirjeldamaks foto esteetilisi omadusi, mis puudutab foto fookusest väljas asuvat piirkonda. Sügavusteravus ja ava. Sügavusteravus sõltub mitmest tegurist: fookuskaugus, objektiivi ehitusest ja avast. Mida lähemale objektile teravustada, seda väiksem DOF (depth of field), mida pikem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on DOF. Ja mida suurem on ava, seda väiksem on DOF. Sügavusteravuse mõõtmise võimalused: #1 Sügavusteravuse skaala objektiividel (ava arvud kahelpool objektiivi fookust). #2 Sügavusteravuse visuaalne hindamine sügavusteravuse eelvaate nuppu all hoides. Sügavusteravus on erinev kahelpool fokaaltasandit. Kuna valguskiired muutuvad kaugenedes paralleelsemaks, siis on fokaaltasapinnast kaugema asuvad objektid kauem teravad kui fokaaltasapinnast eespool asetsevad objektid. Sellepärast kehtib ka kuldne reegel, et võimalikult suurt sügavusteravust saavutamaks teravusta nii, et 1/3 teravast pildiosast jääks ettepoole ja 2/3 tahapoole. Hüperfokaalne kaugus on lähim kaugus, kus sügavusteravuse piirkond jõuab lõpmatusse. Teravustades hüperfokaalsele kaugusele saavutatakse maksimaalne sügavusteravus, mille korral on pildil terav alates poolest hüperfokaalsest kaugusest kuni lõpmatuseni. Fokusseerides kaugemale kui hüperfokaalne kaugus ei saavuta me suuremat sügavusteravust, küll aga aheneb terav piirkond eestpoolt. Sügavusteravus ja fookuskaugus. Pildistades objekti samalt kauguselt ja sama suhtelise avaga, kuid erinevate objektiividega võime tõdeda, et mida suurem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on ala, mis jäädvustub fotole teravana. Seega, mida suurem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on sügavusteravus. 4

5 3 Foto parameetrite omavaheline seos Kui kunstiline pool välja jätta ja rääkida ainult fototehnoloogia seisukohalt, siis fotole jäädvustuv kujutis sõltub kahest parameetrist: avast ja säriajast. Ava on auk või avaus, millest projitseeritakse kujutis valgustundlikule pinnale. Fotoaparaadil on mitmeid avausi, millest valgus läbi lastakse, näiteks varjuki äär, objektiivi äär, peegel või siis diafragma. Ajalooliselt ongi diafragama spetsiaalne seadeldis, mille abil reguleeritakse valguse hulka, mis jõuab valgustundlikule pinnale. Teine parameeter, millest pilt sõltub, on säriaeg. Säriaeg on aeg, mille vältel valgus pääseb valgustundlikule pinnale. Füüsiliselt avab ja sulgeb tee valgusele katik. Nende kahe parameetri esmaseks ülessandeks on tagada sobiva koguse valguse jõudmine valgustundlikule pinnale. Sobiva koguse ehk nn. optimaalse särituse määrab ära konkreetne valgustundlik materjal, mida parajasti kasutatakse. Ava ja säriaeg on omavahel üks-üheses seoses, s.t. kui suurendame ava ühe astme võrra, peame samasuguse särituse saavutamiseks säriaega lühendama ühe astme võrra. Ja vastupidi kui vähendame ava (avaarv suureneb) näiteks kahe astme võrra, peame vastavalt säriaega pikendama kahe astme võrra. Kuid omavahel ei ole seotud mitte ainult ava ja säriaeg, vaid ka tundlikkus. Kui meil on näiteks fikseeritud soovitud säriaeg ja tekib vajadus ava kahe astme võrra kokku keerta (ava väheneb e. avaarv suureneb), saame optimaalse särituse siiski saavutada tundlikkuse tõstmisega kahe astme võrra (näiteks iso 100 iso 400-ks). 5

6 kiire säriaeg aeglane säriaeg suur tundlikkus väike tundlikkus suur ava väike ava 4 Fotomaterjali valgustundlikkus Fotomaterjali tundlikkus on kujutise tekkimise kihi ehk emulsiooni omadus reageerida langevale valgusele. Negatiivfilm tumeneb seda enam, mida rohkem valgust talle langeb ning on seda läbipaistvam, mida väiksem on talle langev valgusvoog. Mistahes valgustundlikul materjalil on olemas minimaalne optiline tihedus, mis on ka kõige minimaalsema valgustuse korral alati suurem, kui 0. Sellise minimaalse optilise tihedusega punkti nimetatakse alglooristustiheduseks e. looristuspunktiks. Vastavalt ISO International Organization for Standardization standardile 5800:1987 määrab tundlikkuse arvutamisel kasutava valgustatuse väärtuse ära sellise punkti optiline tihedus, mille tihedus on materjali looristusest suurem 0,2 logaritmilise ühiku võrra. tihedus valguse hulk Sensitomeetriliste testide abil määratud tundlikkus arvutatakse välja vastava valemiga ning väljendatakse kokkuleppeliste arvudega. Enamkasutatavad on 6

7 tundlikkuste väärtused 50; 100; 200; 400; 800; 1600 ja siingi kehtib reegel - kaks korda suurem arvväärtus tähendab ka kaks korda suuremat tundlikkust. Filmi valgustundlikkusest rääkides kasutatakse tihti ka ingliskeelsest keeleruumist pärit väljendit film speed ehk filmi kiirus. See iseloomustabki hästi filmi tundlikkuse põhiolemust, ehk aega, mis kulub optimaalse särituse saavutamiseks. Samades valgustingimustes madala tundlikkusega e. madala ISO-ga filmile pildistades, peab säritama kaadrit kauem kui suure tundlikkusega e. suure ISO-ga filmile pildistades. Seega juhul kui kasutate kaks korda suurema tundlikkusega filmi võite täpselt samasuguses valgustingimuses pildistamisel kasutada kaks korda kiiremat säriaega või siis objektiivi valgusjõudu ühe avaastme võrra vähendada. Tundlikkus ja teralisus. Filmi tundlikkus on üldjoontes sõltuvuses teralisusega. Filmi tundlikkus sõltub valgustundlike osakeste hõbehalogenniidide kristallide suurusest. Mida suuremad kristallid, seda tundlikum fotomaterjal. Hõbehalogeniidid ei omanda pooltoone foto kujutis koosneb ilmunud ja ilmumata jäänud hõbehalogeniidide kristallidest. Kui kujutise piirjoon satub kristalli keskele, siis sõltuvalt kristalli tahtest võib ta kas ilmuda või mitte. Selliste kristallide kogumid võivad seega reaalse kujutise piirjooni nihutada, mille tulemusena muutuvad piirjooned ebatäpseteks ehk hägusteks. Seda effekti nimetatakse teralisuseks. Samal põhjusel on tundlikud filmid kontrastsemad kui vähemtundlikud filmid. s.t. üleminekutega pooltooneide alad on väiksemad. Teralisus sõltub ka säritusest alasäri piirkonnas on film teralisem kui ülesäritatud piirkonnas. Tundlikkus digikaamera valgustundlikul elemendil. Samuti on defineeritud ISO standardiga ka digitaalkaamerate valgustundlikkus. Standardi alusel mõõdetakse valgushulka, mis tagab teatud kvaliteedi sigaanli ja müra suhtes ühes pikslis. Seega peaks samade parameetrite juures sama objekti pildistades nii filmi- kui ka digikaameraga edasi antama sama heledusega kujutis. Siiski on ISO väärtus digikaameratel pigem hinnanguline suurus ja ei vasta täpselt tavalise filmi tundlikkuse astmetele. Erinevused tulenevad standardite erinevast tõlgendamisest, värvide erinevast defineerimisest, ümardamisest ja müügipoliitikast. Reaalselt ei muuda valgustundlik element oma tundlikkust, vaid ühte ja seda sama sensorist tulnud signaali võimendatakse vastavalt etteantud ISO näidule. Kuna nn. müra on peamiselt valgustundlikust elemendist tulenev konstantne suurus, siis valguse hulga vähenedes (säriaeg lüheneb või ava aheneb) kasvab müra osatähtsus signaalist ja signaali võimendades võimendub ka müra, mis tihti suurtel tundlikkustel ei vasta enam ISO standardile ettenähtud väärtustele. Siinkohal tuleb välja üks traditsionaalse filmimaterjali eeliseid tera suurus võrreldes müraga suurtel tundlikkustel. Head ja vead. Madal tundlikkus: + peenike tera, + suurem eraldusvõime, - nõuab head valgustust või välku 7

8 Keskmine tundlikkus: + mõõdukatel suurendustel 4-10x tera praktiliselt puudub; Suur tundlikkus: +nõuab vähe valgust seega loomulik tulemus; - üle 10-20x suurendustel hakkab tera häirima; - madal eraldusvõime Pushimine ja pullimine. Filmide pushimist nimetakse filmide üleilmutamiseks, mille tulemusena nende tundlikkus kasvab. Näiteks ilmutusaja pikendamine 1-4x tõstab tundlikkust 2-4 x. Pullimine on filmide alailmutamine nende tundlikkuse vähendamiseks. Selle tulemusena ISO väheneb ja toonid muutuvad külmemaks. Pushimist ja pullimist tehes on oluline teha seda terve filmi ulatuses ja sellest ka laboranti informeerida. Toimib mustvalge ja sliadimaterjali korral. Värvinegatiivid ilmutatakse kõik ISO 100 ISO 800 sama programmi ja samade kemikaalide alusel. Küll aga on mõistlik teha näiteks üks aste ülesäris pilte Fuji superia filmidega, et must oleks must mitte tumerohesininelilla. 5 Optimaalne säritamine Sobilik kogus valgust mõõdetakse kokkuleppeliselt nn. 18% hallkaardiga. 18% hall on trükimaailmast tulnud suurus, mis väidetavalt on neutraalne hall täpselt poolel teel musta ja valge vahepeal. Selline hall pind peegeldab 18% temale landgenud valgusest tagasi. Sellist pinda üritab kaamera mõõta. Kui pildistada näiteks pimedat ööd üritab kaamera seda säritada ühtlaselt halliks pinnaks, samuti pildistades pimestavalt valget lumevälja jällegi kaamera üritab seda jäädvustada ühtlaselt hallina. Probleemsed on ka vilkuvad valgusallikad. Näiteks päevavalguslambid ja monitorid, mida tasuks alati üle säritada näiteks pikema säriajaga. Filmid särita pigem üle (alasäris värvid halvad, eralsuvõime madal), digikaamera särita pigem alla (põleb läbi). 2-3 aastat vana film on 1 astme võrra oma tundlikkusest kaotanud. 6 Valgustugevuse mõõtmine, särimõõdikud. Põhiline häda on selles, et inimese silmal on suurem nägemisulatus, kui filmil fotograafiline ulatus. Kui valgus satub filmi emulsioonile, hakkavad seal toimuma keemilised protsessid. Mida rohkem valgust, seda kiiremini. Kui heledaima ja tumedaima valguse vahe ei ole väga suur on lootust, et pilt kujutis pildil jääb autentne. Kui aga suurem, siis mida kauem filmi säritada, seda rohkem hakkavad särituma ja kujutised tekkima ka hämaratest piirkondadest. Samal ajal on oht, et helenditest saab film liialt säritatud ja detailid hakkavad kaduma. Et saada filmile soovitud säritus, on vaja täpsemalt uurida valguse mõõtmise tehnoloogiat. 8

9 Valguse tugevuse mõõdikuid on põhimõtteliselt kahte liiki: ühed mõõdavad pildistatavale objektile langevat valgust ja teised objektilt peegelduvat valgust. Kõige sagedasemini kasutame valguse mõõtmiseks kaamera sisse ehitatud valguse mõõdikut see on objektilt peegelduva valguse mõõtmine. Tänapäevastel kaameratel on kasutusel TTL /Through the lens süsteem- TTL arvestab kõikide eritingimuste ja lisaseadmetega, mis võivad kaamera küljes olla, näiteks makropildistamisel, erinevad filtrid, läätsed, konvertrid.) Süsteemi infokogujateks on andurid, mis on jaotavad pildi tsoonideks. Saadud infot kombineeritakse vastavalt vajadusele 3-5 erineva valguse mõõtmise programmiga: center weighted (keskmestav), evaluative (hindav), (lokaalne), spot (teravustamispunktiga või keskmise punktiga). Hindav (Multi/Matrix/Evaluative) säri mõõtmist peetakse arenenuimaks ja samas ka parimaks mõõtmismeetodiks, mistõttu on see n.ö. default särimõõtmise tööriist. See arvestab säri mõõtmisel teravustamispunktis asuva objekti heledust, tausta, ning ees- ja tagaplaani valgustatust. Arvestab erineva rõhuga säri teravate ja ebateravate pildipunktide korral. Samuti objektide kaugusega objektiivist. Mida kallim kaamera, seda rohkemate pildipunktide infot kasutatakse. (Canon 21 tsooni, ) Selle info põhjal leiab aparaadi raal sobivaima särituse. Suhteliselt suurema panuse säri arvutamissse annavad heledad piirkonnad, kui samal ajal jäetakse arvestamata tumendid. Töötab ainult koos automaatteravustamisega koos. Kui teravustatakse käsitsi, loetakse teravustamispunktiks vaikimisi keskmist teravustamispunkti. Lokaalne säri mõõtmine toimub pildinäidiku keskosast (8,5-9,5% kogupinnast) Keskmestav säri mõõtmisel võrdleb kaamera raal kaadri keskosa ja kogu kaadri keskmist valgustatust. Punkt säri mõõtmine (spot 2,4%) mõõdab fookuses asuvast või keskmisest teravustamispunktist. Mitmepunktiline säri mõõtminine võrdleb kuni 8 pildiosa punkti. Keskmine säri mõõtmine annab erinevate punktide keskmise ilma teravustamispunkti eelistamata. Kuidas erinevaid programme kasutada? Lokaalne ja punkti säri mõõtmine annab fotograafile oluliselt suurema kontrolli kaamera tegutsemise üle kui automatiseeritud süsteemid. Neid on hea kasutada, kui meil on kaadris suhteliselt väike objekt, mida me tahame korrektselt säritada või mida me teame, et on keskmise halli sarnane. Kõige sagedasemini kasutatakse tagantvalgustatud objektide pildistamisel. Näiteks portree inimesest loojuva päikese taustal. Nägu jääb näha vaid näolt heleduspunkti mõõtmisel, vastasel korral jääb vaid siluett. Samuti vaja kasutada, kui käepärast on 18% hallkaart. Samuti loovate piltide korral. Särikonmpensatsioon. Kõikide eelnimetatud säri mõõtmiste korral saab kasutada särikompensatsiooni, mis võimaldab nihutada säritust mõõdetud tulemusest +- 2 (5) astet. Lumel pildistades peab üldiselt panema +1 astet ja hämaras nn. low-key pildi tegemisel on vajalik negatiivne kompensatsioon. Kõikidel kaamera sisse ehitatud mõõtmisseadeldistel on üks fundamentaalne viga nad mõõdavad objektilt peegeldunud valgust. Süsteem töötaks hästi, kui kõik kehad peegeldaksid võrdselt valgust. Reaalsuses on peegeldumise vahe väga suur. Selle vea kompenseerimiseks on säri mõõtmise aluseks võetud nn 18% hallkaart, see on objekt, mis näib keskmiselt hall. Kui kaamera suunata objektile, mis on 9

10 keskmisest kas heledam või tumedam, leiab kaamera särituse, mis on siis vastavalt ala- või ülesäri. (heledam objekt alasäri; tumedam objekt ülesäri). 7 Fokusseerimine Fokusseerimismeetodeid on erinevaid. 1. ei saa üldse teravustada. Pont and shoot tüüpi kaamerad, mille objektiiv on fokuseeritud hüperfokaalsele tasandile, mille korral on sügavusteravus maksimaalne ja kui objekt on piisavalt kaugel ongi kõik mis võimalik, terav. 2. käsitsi teravustamine. A)Kaugusskaala objektiivil, tuleb mõõta vahemaa objektist kaamerani. Tihti pole seda võimalik teha ja kaugust tuleb silmaga hinnata sellisel juhul parem võimaluse korral ava kokku lükata, et DOF teeks oma töö. B)ekraanil teravustamine silma abil. Hämaras raske, eriti pimeda objektiiviga. Vanasti oli kasutusel teravustamisskaala, kus vaateväli oli kas poolitatud või oli vaatevälja keskel ruudustikuga ringid. Kui objektid olid fookusest väljas, ei langenud objekti osad vaatevälja pooltel või sõõri sees ja väljas kokku. C)elektromehhaaniline: aparaat annab infot fookuse kohta, näiteks fookus eespool, tagapool või fookuses või lihtsalt moodne kaamera manual reziimis ütleb kas on fookuses või mitte kui teravustamine tuleb teha siiski käsitsi. 3. autofookus automaatne teravustamine. Enamus kaameraid kasutab teravustamiseks samu andureid, mis mõõdavad ka valgust. Fokuseerimiseks võib fotoaparaat kasutada nii ühte kui ka mitut sensorit. Nagu ka valguse mõõtmisel, nii on ka teravustamisel pildi väli jaotatud segmentideks (kuni 45 punkti), mille fookust on võimalik jälgida. Kaamera mitte ei ürita ainult teravustada objektile vaid lisaks kogub infot objekti liikumissuuna, kiiruse ja isegi kiirenduse kohta (spordis kasutatakse). Automaatseid teravustamise tööpõhimõtteid kaks: A)aktiivne ultrahelilained ja infrapuna kiired. Ultraheli korral lastakse lained välja ja nende objektilt tagasikiirgumise aja järgi arvutatakse objekti kaugus. Sellist süsteemi kasutati esimestes Polaroidkaamerates. Ka infrapuna kasutati vanades kaamerates, kus infrapuna kiirte põrkamise nurga ja suuna järgi arvutati objekti kaugus. B)passiivne meetod analüüsitakse objekti kujutist, mis tekib selle projitseerimisel läbi objektiivi kaamerasse. Valguskiir jaotatakse väikeste poolläbipaistvete peeglite abil kaheks, mille tulemusena saadakse kaks kujutist. Süsteem põhineb teadmisel, et terav pilt on kontrastsem kui ebaterav. Seega võrreldakse kahe pildi kontrastsust ja selle info põhjal arvutab aparaat, kas objekt on teravuspunkti ees või taga. See süsteem ei tööta ühtlaste ühevärviliste pindade korral või väikese kontrastiga objektide korral (kasutusel videokaamerates ja seebikates). Teise passiivse meetodi korral võrreldakse valguslainete intensiivsust ja nende levimise faase. Valgustundlik sensor saab kahe kõrvutiasetseva pixli info, mida suurem on nendevaheline kontrastsus, seda teravam pilt. (huvitav fakt: kaamera keskmine sensor on rist-sensor, äärmised võivad olla vertikaalsed, siis on kaameral lihtsam teravustada lipuvardale kui horisondile- hea teada kehvades valgustingimustes või parem kasuta keskmist sensorit). Uuuematel ja kallimatel prbl lahendatud hor ja vert sensoritega. Head ja vead. Passiivsed mõõtmismeetodid vajavad lisavalgust, aktiivsed saavad ka kottpimedas hakkama. Passiivsed ei tööta ühtlaste pindade ja madala kontrastiga objektide korral. Aktiivsed ei tööta läbi klaasi ja neil on kauguspiirang. Autofookus on kõige hullem asi, mis foto ajaloos välja on mõeldud. Mõjus laastavalt loovusele. (4. pseudoteravustamine. USM suurendatakse kontrastsete pikslite kontrasti veelgi.) 10

11 Kaameral saab määrata teravustamispunkti: keskel ääres nurgas, pilku jälgiv või automaatne (kõik ruudud punased). Automaatne teravustab lähimale punktile. Teravustamisreziimid. 1. tavaline one-shoot ühekorne teravustamine liikumatute objektide teravustamiseks. 2. pidev teravustamine kaamera teravustab pidevalt sobib kaootiliseltr liikuvate objektide pildistamiseks. 3. jälgiv teravustamine alguses tavaline taravustamine, kui objekt liigub, lülitub ümber pidevale teravustamisele. 8 Objektiivid Erinev fookuskaugus ei muuda perspektiivi. Kuni fotoaparaat ja objekt püsivad samas kohas, ei muuda erineva fookuskaugusega objektiiv perspektiivi. Tele ja lainurga keskosa suurendus ühesugused. Kuigi kvaliteedis suur vahe. Lainurgaga pildistades peame objektile küllalt lähedale minema, mistõttu näib ta taustast kaugel olevana. Samas moonutatud. Telega pildistatakse kaugemalt, seega jääb suhteline esiplaani ja tagaplaani omavaheline kaugus väiksemaks. Pildil surub taustale ligidale, sügavusteravus väiksem, taust udune, realistlik vähe moonutusi. 180* kalasilm esimesed projitseerisid vaateväljast ringi kaadri keskele (fookuskaugus 8-10 mm). 60-ndatel leiutas nikon kogu kaadri täitva kalasilma. (fookuskaugus 15-16mm). Antarktika reisi jaoks 6mm 220* kalasilm Nikonilt, ka praegu toodetakse tellimuse peale. 90* ülilainurk 20mm lainurk 37mm; normaal 50mm 45*; 80mm portree; tele; mm supertele normaalfookuskaugusega objektiiv obj fookuskaugus = kasutatava formaadi diagonaaliga. 24x36 d=43,3mm; digil 22x15 d=26,7mm (x1,6) 11

12 Eriotstarbelised objektiivid. Makro võimaldab lähedale teravustada. Makrofotograafia on fotograafia liik, kus objektist projitseeritakse filmile sama suur või suurem kujutis kui originaal. Sama suur 1:1; 1:4 4x suurem jne. Fookuskaugus võib olla mõned millimeetrid. Probleemid: sügavusteravus ja valgus ei pääse vahele. Rõngasvälk. Shift objektiiv tasapinnaline nihutamine arhitektuuris perspektiivi moonutuste vältimiseks 12

13 Tilt objektiiv objektiivi kallutamine optiliselt peateljelt. Fookuse reguleerimine ka lahtise avaga. Objektiivi pea asend muudetav kere suhtes. Lõõtskaamera hübriid. Võimalik ka pimikus paberit viltu säritades. Lensbaby kummist objektiivi saab painutada 9 Aberratsioonid. Kui me sügavusteravuse juures rääkisime et tänu väikesele avale näib inimesele mingist hetkest alates piisavalt lähedal asuvad punktid ühe punktina ja reaalsuses saab terav olla ainult fookuses asuv ruumipunkt, siis tänu erinevatele aberratsioonidele ehk läätsede optilistele vigadele võib olla, et teravat punkti ei olegi. (Näiliselt terav seepärast, et optiliselt saavad kiired koonduda ainult ühes punktis objektiivi fookuses. Kõik, mis jääb objektiivi fokaaltasandist ette või taha, on tegelikult suuremal või vähemal määral ebaterav. Küll aga on inimese silm õnneks ebatäiuslik ja inmesele näivad kaks punkti, mis asuvad üksteisest u. 0,2-0,3 mm kaugusel, ühena. Seda effekti kirjeldatakse fotograafias hajuringiga. Kokkuleppeliselt peetakse siis kujutist teravaks, kui hajuringi suurus on 24x36 kaadrl 0,03-0,05 mm. Kui sellest negatiivist teha näiteks 10x suurendus 24x36 cm, siis võibhajuring maksimaalselt olla 0,3-0,5 mm. Arvuti monitoril kujutise tekitavate punktide vahe on tavaliselt 0,28 mm.) Sfääriline aberratsioon. Punktvalgusallikast kiirguvad valguskiired läbivad läätse. Optilise peatelje lähedal asuvate paraksiaalsete ehk teljelähedaste kiirte ja marginaalsete ehk äärmiste kiirte poolt joonistatud kujutis ei lange läätse fookuses täpselt kokku. Seetõttu tekib punkti asemel hajumisring. Põhjuseks on läätse erinev kumerus läätse keskosas ja äärtes. Optilisel peateljel läbivad kiired läätse otse, äärtes aga murduvad. Seetõttu on äärmistel kiirtel pikem teekond ja kujutis ei teki ühele tasapinnale. Äärmistest punktidest murdunud kiired koonduvad enne kui keskmistest punktidest tulnud kiired moodustavad kujutise läätsele lähemal. Mida laiemal alal kiired läätsele satuvad, seda suurem on hajuring = mida suurem on lääts Kasutatades koondava ja hajutava läätse sobivat kombinatsiooni, võib teljel asuva eseme sfäärilist aberratsiooni kõrvaldada. Kooma. On sfäärilise aberratsiooni erijuht, mis tekib kui valgusallikas ei asu optilisel peateljel. Seetõttu ei teki ümmargune hajumisring vaid koma või komeedi kujuline hajumisring. Kiired, mis asuvad optilisele peateljele lähemal tekitavad tugevama kujutise, millest tekib täpp ning peateljest kaugemal asuvad e. marginaalsed kiired tekitavad ebasümeetrilise saba punktile taha. 13

14 Läätsel, mille sfääriline aberratsioon on väike, on väike ka kooma. Astigmatism. Aberratsioon, mis tekib optilisest peateljest kaugel asuvatest kujutistest. Põhimõtteliselt kooma effekti sabade koosmõju. Erinevate teekonna pikkustega marginaalsed kiired joonistavad kujutise erinevatele kaugustele. Effekt on vaadeldav ruumiliselt ühes ruumipunktis tekib punktist ühtepidi hajukriips, teises ruumipunktis teistpidi hajukriips. Erinevad objektide kujutised näevad tänu astigmatismile välja sellised: Astigmatismi ei ole võimalik elimineerida, kasutades vaid ühte sfäärilist läätse. Kujutise pinna kõverdumine. Vaatleme nüüd tasapinnalist valgusallikat. Tasapinnalisest esemest saame tasapinnalise kujutise vaid optilisele teljele lähedal asuvate kiirtega. Kaugemal asuvate kiirte jaoks näib lääts paksem ja läätse optiline tugevus suurem fookuskaugus on lühem ja seetõttu on pind, millele kujutis tekib kõverdunud. 14

15 Vanadel kaameratel üriati seda vähendada kõvera filmitasandiga. Pinhole kaamerates asetatakse tänu sellele valgustundlik materjal kumeralt. Distorsioon. Distorsioon tekib seetõttu, et läätse erinevad tsoonid omavad erinevaid fookusekaugusi. Järelikult on suurendus sõltuv sellest, millisel kaugusel y 1 on ese optilisest teljest. Sõltuvalt sellest, kas suurendus kasvab (nt koondav lääts) või kahaneb (hajutav lääts) y 1 kasvades, on meil tegemist padjakujulise või tünnikujulise distorsiooniga PS: Filter-Distort-Lens Correction Kromaatiline aberratsioon. Kui optilisele süsteemile langev valgus ei ole monokromaatiline, tekivad täiendavad kujutise moonutused. (Fookusekaugus sõltub murdumisnäitajast, viimane on aga funktsioon lainepikkusest.) Järelikult on fookusekaugus erinevate lainepikkuste jaoks erinev. Optilise diapasooni nähtavas piirkonnas on läätsed reeglina valmistatud materjalist, mille murdumisnäitaja lainepikkuse kasvades väheneb. Seetõttu on punase valguse fookusekaugus suurem kui sinisel valgusel 15

16 Kombineerides erineva murdumisnäitajaga koondavat ja hajutavat läätse võib valmistada akromaate st läätsi, kus kahe (dikromaat) või kolme (trikromaat) erineva lainepikkuse jaoks on fookusekaugused samad. Nikkor f4,5-5,6 Nikkor 28 f4 Nikkor 80 f2,8 Sfäärilise aberratsiooni vältimiseks kasutatakse asfäärilisi läätsi, millel äärtes ei koondu kiired rohkem. Saab teha kas plastmassist, plastmassi ja klaasi kokku liites või klaasist lihvides. Headel objektiividel muudetava kumerusega asfääriline lääts. kasutatakse liitläätsi, spetsiaalset klaasi, sümeetrilist optikaskeemi akromaatilised ja apokromaatilised läätsed. Akromaatiline lääts toob ühele tasapinnale punase ja sinise valguse fookused, apokromaatiline punase rohelise ja sinise fookused. APO vääristuskiht. Vanasti MC multicoating. Canon SuperSpectra Nikon SIC (super integrated coating); Nikon N nano crystal coat (1/miljondik mm paks) spetsiaalsed klaasiliigid Nikon ED klaas (Extra-low Dispersion) ujuvad läätsed 1 mitu läätsegruppi liiguvad autonoomselt teravustamisel pildistabilisaator Nikon VR, Canon IS 1/15 = 1/125 16

17 DO lääts Canon 26% shorter and 36% lighter EF70-300mm f/ DO IS USM 9 cm pikk 10 Katikud ja sünkroonaeg Katikute liigitus: 1. ajalooliselt objektiivikate 2. giljotiinkatik 3. lehvikkatik labasid võib olla 1 4. lihtne konstruktsioon. Tavaliselt üks kindel säriaeg. Väike mahub nii objektiivi kui kaamera sisse. Kasut tihti ühekordsetes kaamerates, seebikates, holgades. Ebatäpne. Kiireim säriaeg 1/125. Keskkatiku eriliik. 4. keskkatik. Tavaliselt objektiivi sees. Diafragma seadme sarnane. Kaameral peab olema veel teine katik, mis laseb objektiive vahetada. Vaikne, lihtne ehitus, kiireim säriaeg 1/500. hea sügavusteravus. Läbi objektiivi ei saa kadreerida ja teravustada. V.a. hasselblad. 5. pilukatik e. fokaaltasandi katik. (ribade horisontaalne liikumine 36 mm või vertikaalne liikumine 24mm) kiired säriajad, keeruline ehitus, täpne. Otse filmi ees saab vahetada objektiive, teravustada, mõõta säri, kadreerida läbi objektiivi.moonutused, kui ribade liikumissuunaga ühtivat objekti pildistada. 6. elektrooniline katik. Mobiilides, odavates seebidigides. (Nokia N seerial Carl- Zeissi objektiiv ja päris keskkatik.) Algusaegade probleemiks liiga kiire välk. 1/5000 sek, nüüd 1/1000 sek. See seab piirid kiirematele säriaegadele, sest pilukatikul hakkab enne teine riba sulguma kui esimene on täielikult ava eest ära nihkunud. Tulemuseks on tume riba särituses. Tulenevalt katiku ehitusest nimetatakse kiireimat säriaega, mil mõlemad ribad on ava eest ära sünkroonajaks. Zeniit 1/30; tavaline 1/125; head 1/ Keskkatikutega seda probleemi pole toimib nagu diafragama seade. Labad liiguvad keskelt alates ringikujuliselt väljapoole. Esimese ja teise kardina sünkroonaeg. Välk kas vahetult peale esimese riba ära nihkumist või vahetult enne teise kardina ettenihkumist. Esimene auto liigub justkui tagurpidi - tuletriibud jäävad auto taha. Saab muuta kaamera seadistusest. Hi-speed sünkroonaeg. 1/3 nõrgem. Ei peata liikumist ei saa teha kiire säriajaga pilte. Küll aga laseb kiire säriajaga välku teha 17

18 11 Välguga pildistamine Esimesed välgatused tehti välgu pulbriga. Segati metalliline kütus ja oksüdeerija näiteks alumiinium või magneesium ja mingi kloriid. Süüdati tikuga. Hiljem pandi see pulber klaaasi sisse ja süüdati elektriga. Sai vaid ühe korra kasutada ja oli tükk aega kuum hiljem. Sellegipoolest parem kui väike plahavatus ruumis koos paugu ja suitsuga. Kasutusel kuni 60-ndateni. Kolme ja viie pirniga mudelid Tänapäevane elektrooniline välk on välja mõeldud hoopis muude valdkondade teadlaste poolt. Juba 19 saj lõpus kui fotograafid alles magneesiumit põletasid, tekitasid füüsikud erinevaid elektril põhinevaid sädemeid, mille sähvatus võis kesta 1/ sekundit. Sellise valgusallika abil suudeti peatada aeg ja pildistada lendavaid püssikuule, langevat veetilka ja putuka tiivalööki. Tehnoloogiast huvitusid ka füsioloogid ja peagi ilmusid fotod kiili tiivalöökidest. (Iirlane Lucien Bull) (Eadweard Muybridge) Tänapäevase välgu tehnoloogia ei põhine siiski mitte niivõrd sädemel kui saksa füüsiku Faraday teoorial, mille kohaselt hakkavad hõrendatud gaasid elektriväljas helendama. Nii sündiski Geissleri toru Stroborama 56kg; kg Fotograafide maailma tõi moodsa välgu Harold Eugene Edgerton ( ) ameerika teadlane, kes 1932 alustas oma kiire säritustega piltide tegemise katsetusi. Ta pildistas tavalisi asju ja tegevusi ning saavutas nende piltidega tuntuse nii teadlaste kui fotograafide ringkonnas. Tema nimel on hulgaliselt välgu 18

19 patente ja ta üritas neid tulutult müüa fotoaparaatide tootjatele. Seejärel tegi ta ise tuttavatele fotograafidele välke ning 40-ndaks aastaks oli välk jõudnud laialdaselt spordifotograafiasse. uuringuid. pildistas 1957 piimatilga krooni. 40-ndatel pandi torusse väärisgaasid krypton ja xenon, mis tekitas päevavalgusele sarnase valgustemperatuuri. (Ühe) välguga on raske tasakaalustaud valgust saavutada. Seda enam, et välgu kestus on väga lühike ja läbi vaateava pilti tehes ei näe me välku, sest peegel on kinni. Ainult välguvalgust kasuta siis kui saad kogu vajaliku valguspildi välguga tekitada. Vastasel korral välk olgu täiendav valgusallikas, mis valgustab välja olulised punktid, tapab varjud, tekitab helke, kindlustab õige valgustemperatuuri. Täiendav ei tähenda aga seda, et välk ei võiks olla peamine valgusallikas. Välgu abil saab värvide erksust tõsta, pildi detaile paremini välja joonistada, kontrasti tõsta, fikseerida liikuvad asjad teravatena. Punasilmsus. Välk peegeldab silma põhjast punasena tagasi. Eelvälk pigistab pupillid kokku ei toimi kui pildistatav ei vaata kaamerasse. Kõrvalvälgu valgus ei peegelda otse tagasi. Pliiats ja arvuti abiks. Desaturate. Peegeldamine, hajutamine, mõlemad vähendavad välgu jõudu teekonnas ja peegeldumishulgas. Teekond võib olla kordades pikem. Tume või krobeline lagi ei peegelda. Välgu tugevust kompenseerima ei pea, sest kaamera teeb eelvälgu ja kompenseerib ise. Vaatenurk välk reguleerib ise. Lainurgaga ei piisa alati.telega võib välgu otse peale saata kui taust lähedal pole. Välgu leviala. Juhtarv. JA-ks nim võttekauguse ja ava arvu korrutist. JA antakse ISO 100 filmile. Mõjuulatus = JA/ava arvuga. Peegeldades võib mõjuulatus väheneda kordades. Pimedas pildistamisel suur ava, suur tundlikkus. Mida rohkem originaalvalgust kasutada seda parem. Välgu tugevust saab mõjutada 4 eri viisil: 1. ava suurus. Kahjuks muudab ka loomuliku valguse hulka 2. objekti kaugus välgust. Põhiliselt stuudioteema aga saab ka valida välgule sobiva fookuskaugusega objektiivi. Mõjutab ka välgu valguse liiki terav vs soft 3. välgule saab ette panna hajuteid, filtreid 4. saab reguleerida välgu kestuse pikkust. 1/64 jõuga välgu säriaeg (kestus) on 1/ sekundit Kuidas mõõta välgu tugevust, sest välku näeb alles siis kui pildi säritamine on alanud. Esimene automaatne välgu säri mõõtmise süsteem oli TTL (through the lens) süsteem mõõdab läbi objektiivi õige välgu säri pildistamise kestel ja katkestab välgu kui optimaalne hall saavuatatud. Järgmine on A-TTL (advanced) teeb eelvälgu või kasutab kas lisavalgust või infarapuna sarnast valgust teravustamise ajal ja mõõdab säri. Halb sest vilgutab valgust, sensor välgu küljes 19

20 valed andmed. Järgmine E-TTL (evaluative). Teeb eelvälgu enne katiku avanemist. Mõõdab sama sensoriga kui päris säri mõõdetakse. Sõltuvalt reziimist ja teravustamispunktist. Probleem välgu peale reageerivad stuudiovälgud tulistavad eelvälgu peale.. Nikon läbi aegade 1 välk ttl. Digidega tuli esmalt halb d-ttl ja nüüd I-ttl. Arvestavad ka kaugust v.a. valgust põrgatades, makro ja saatjat kasutades. Pildistamine kaamera lisavälguga. Välgu säri mõõtmise süsteem on täiesti autonoomne kaamera säri mõõtmisdest lahusolev süsteem. Välgu säri mõõtmisel on täpselt samad probleemid, mis tavalise valgusega säri mõõtmisel. Ideaalsel juhul tuleks mõõta langevat valgust aga kuna see väljaspool stuudiot tavaliselt võimalik pole, peame kompenseerima peegeldunud valguse näitu vastavalt olukorrale. Päevasel ajal (kui valgust üle 10EV) lülituvad suured välgud automaatselt täitevälgu reziimi. See tähendab, et säritus mõõdetakse loomuliku valguse järgi ning välk ainult valgustab varjud välja. Normaaltingimustes võib päeval pildistades keerata välgu 2-3 astet maha. Mida targem on välk, seda vähem tuleb üldjuhul kompenseerida. Kui pildistada kedagi varjus ja taust on heledas päikesevalguses s.t. välk peab päikesega võistlema, peab kompensatsioon olema tõenäoliselt 0. Pildistamisprogrammiks M või TV, kus pildistada võiks kiireima sünkroonajaga. Vastuvalgust pildistades peab välk olema tugevam. Täitevälgu reziimis ei ole kompensatsiooni reguleerimine väga kriitiline aste ei ole tõenäoliselt pildist eristatav. Pildistades hämaras (toas, õhtul õues) on mõistlik kasutada võimalikult tundlikku ISO, võimalikult lahtise avaga (rohkem loomulikku valgust jääb pildile) ja võimalikult lähedalt (lähemalt on objektiivi eraldusvõime hämaras parem), võimalikult laia nurgaga objektiiviga (säri võib olla aeglasem, ava zoomikatel suurem). Kui nüüd kasutada välku peamise valgusallikana, kompensatsioon 0; +1. Pildistamisprogrammiks teravate piltide tegemisel AV kuni loomulikku valgust on piisavalt kiireks säriks ning juba liiga hämaras üle minna TV või M-le. Rohkem maalilisemate piltide tegemiseks AV programm. Säri tuleks mõõta helenditest, muidu teeb kaamera ööst päeva. Prozektorite valges otsi säri mõõtmiseks mõni valgustatud punkt ja pildista M-s. Et vältida kaamera värinast tulevat udusust oleks hea, kui peamine objekt asuks suhteliselt hämaramas ja saaks jäädvustatud pemiselt välguga. Särituse kompenseerimise kaks võimalust: 1. üldine särikompensatsioon kaamera kerelt: Canon mõjub ainult loomulikule valgusele; Nikon mõjub nii loomulikule valgusele kui välgule 2. välgu särituse kompensatsioon: mõjutab ainult välgu säritust. Saab teha nii välgult kui ka kaamera kerelt. Võib-olla mugavam, et ei pea pilku pildiotsijast eemale võtma. Välgu säri kompenseerimine töötab ainult automaatse välgu säri mõõtmise korral. Manuaalse välgu säri mõõtmise korral nupud ei mõju. 20

21 Üliselt kehtib reegel: Kui pildistav kaader on hele, siis tuleks välgu kompensatsiooni lisada; kui kaader on tume, tuleb kompensatsiooni maha keerata. Kasutatdes automaatset välgu särituse mõõtjat üritab välk teha igast kaadrist keskmiselt halli. Näiteks valgete riietega inimene heledal taustal või tumedate riietega inimene tumedal taustal. Bounce e. välgu valguse peegeldamine. Hajutab välgu tugevust, sirgjoonelisust. Effekt on selles, et valgusallika mõõtmed pildistatava suhtes muutuvad kui välgu esiklaas on 3x5 cm, siis sein võib juba olla 3x5 meetrit. Valguse laest peegeldamisel kaotab inimeste tagant varjud, samas võib tekitada silma ja nina alla varjud. Väike peegeldi ei tee välku pehmemaks, ainult nõrgemaks! Topsikud välgu otsas teevad küll välku pehmemaks, s.t. hajutavad valgust, kuid objektini jõuab siiski tugevaim valgus otse välgust ja pildil jääb välk näha. Praktilist väärtust omab vaid lainurgaga pildistades, et välku laiemale alale jaotada. 45 ja 60 * nurga alla välgu pea keeramine ei ole väga mõtekas. Peegeldamiseks vali lähim/sobivaim pind. 12 Filmid ja pildid Mustavlged. Mustvalge film loob teatud lisa abstraktsiooni, mis julgustab analüüsima ja loovalt mõtlema. Samas on oht, et pilt jääb tühi ja idee jääb edasi andmata. Üle ja alasäris (low key /high key) mustvalge pilt on kergemini aksepteeritav ja mõjub kunstliselt värviline, olles realistlik mõjub üle/alasäri pigem eksimusena kui taotluslikuna. Mustvalget pilti saab: - traditsioonilised mv negatiivfilmid Kodak T-Max, AgfaPan APX, Ilford Delta, Fuji Neopan - kromogeensed mv filmid, mille ehitus põhineb tavalisel värvitehnoloogial. Saab ilmutada tavalise C-41 värvinegatiivi protsessiga. N: Ilford XP2; Kodak T400 ja Portra 400BW. Negatiivi skanneerides võib jääda parem tulemus kui traditsioonilise filmi puhul, sest skannerid on sellist filmi skanneerima ehitatud. Lisaks töötab infrapunaga tolmueemaldi süsteem võimaldab säästa palju aega. - tavalised värvifilmid. Pildi saab mustvalgeks nii pimikus suurendiga kui arvutis - digiga mv reziim. Pigem mitte. Mv filmile pildistades iseäralik teralisus, digil pigem keera arvutis. Seepia. Mustvalge pildi alaliik. Pilt moodustub pruuni värvi varjunditena. Fotograafia algusaegadel tekkinud mv foto eriliik, kus paberfoto tegemisel lisati seepia e. tindikala värvainest valmistatud pigmenti ning töödeldi fotot nii, et fotopaberis asenduks kõik metalliline hõbe hõbedasulfiidiga, mis on vastupidavam ja säilib paremini. Suurem tonaalsuste gradatsioon (e. pruuntoonide hulk) kui mv. Tänapäeval saavutatakse digitaalse filtriga. Cyanotype. Pilt moodustub sinise tooni varjunditest. Raua ja vase oksiidid asendatakse metallilise hõbedaga. Anna Atkins bioloog. Maailma esimene naisfotograaf ilmutas taimeraamatu, mille illustratsioonideks olid ainult cyanotyped taimedest. Suhteliselt lihtne meetod valgustundliku fotopaberi 21

22 tootmiseks. Leidis laialdast kasutamist arhitektide hulgas, paljundati arhitektuurilisi jooniseid. Blueprint. Pildistades mv filmile. Ei pea arvestama valgusallikate erinevaid tonaalsusi. MV filmid on kontrastsemad ja seega vähemandestavad. Säritus +- 1 aste ok. (+2) * Madala tundlikkusega ja väikese teraga filmid ISO kuni 50 sobib suurteks detailirohketeks suurendusteks, aeglane objekt, sisearhitektuur, interjöör, natüürmordid, reprod. Ei sobi õues pildistamiseks v.a. väga valges. * Keskmise tundlikkusega filmid. ISO 100. suurem tolerants üle- ja alasäri suhtes. Suurepärane detail, eraldusvõime, suurendused. Tööks stuudios ja suure valgusega õues. Väike tera. *Kiired filmid e suure tundlikkusega filmid. ISO saab kasutada suure hulga erinevate valgustingimuste korral. Sobib kui valgust on vähe või valgustingimused on ettearvamatud. Üldiselt suurem tera, heaks erandiks Ilford XP2 *Ülikiired filmid. ISO üle 800 (1600, 3200) ülitundlikud võimaldavad hämaras pildistada. Puuduseks tera. Foto paberile soovitavalt - mv paberile. Tonaalsuserinevused. Lambda/gamma print samuti mv paberile. MV tindiprinterid. Värvifilm loob realistlikuma kujutise, kui piisavat abstraktsiooni ei looda kadreeringu ja sügavusteravusega. Traditsiooniliselt on värvifilm või värvilised pildid nn. perekonnapiltide meedium. Kuni 70ndateni peeti ainult mustvalget filmi proffessionaalsete fotograafide meediumiks. Muutuse tõi William Eggleston (20nda saj mõjukam värvifotograaf. s 1939) kui ta 1976 avas oma kuulsa värvifotosde näituse NY moodsa kunsti muuseumis. Värvifilme kahte liiki: slaid ja negatiiv. Normaalkasutuses negatiiv odavam, lihtsam pildistada, scannimine odav digilaboris aga väga suuri scanne ei saa teha. Värviedastus suhteliselt pöörane üleloomulikult erksad värvid. Kuna värvinegatiiv on olnud 40 aastat suurima turuosaga, siis on selle arendamisele suunatud kõige rohkem vahendeid ja seetõttu on negatiivid väga heaks areneneud. Põhiliseks eeliseks on suurim värvitoonide edastamine maksimaalselt suure valguskontrasti juures. ISOd Kõik värvifilmid ilmutatakse samas keemias samade parameetritega sõltumata tundlikkusest. Tundlikkele filmidele lisatud vaid suure tundlikkusega emulssioonikihid. Slaidifilmi ilmutades tehakse läbi negatiiv ja positiivprotsess ja tulemuseks on positiivkujutisega film. Säritus peab olema täpne, kasutatakse särikahvlit +- 0,5 astet kulub 3 korda rohkem filmi. Ei talu valguskontrasti peab kasutama täitevälku või valgust. Tulemus on kontrastne.. Pildistades värvifilmile. Negatiiv 1 +2 (+4); slaid +-0,5. Slaidi ilmutusprotsess E6. slaid läbi C-41 protsessi crossimine. Tähistus T-tungsten; D-daylight. Negatiivfilmid: Fuji X-tra ; NPH400, Pro 800Z, Reala 100. Slaidifilmid: Fuji Sensia Fuji le. Filmid mida peaks vältima: ISO 200 ei ole kvaliteedilt parem kui 400, samas tuimem. Kui vaja teha suuri suurendusi siis juba parem iso 100; kõik filmitootjad peale Kodaki ja Fuji. Kodakil ainult proffessional seeriad. 800 ainult Fuji. 22

23 Infrapuna filmid. Filmid on tundlikud lisaks nähtavale valgusele ka pikemale lainepikkusega valgusele nn. infrapuna valgusele. Osaliselt on nad tundlikud ka ultraviolett-kiirgusele. Põhiliselt kasutatakse teaduses ja restaureerimisprotsessides vanade maalide uurimisel. Kasuatatakse ka kunstilistel eesmärkkidel. Kodak High Speed Infrared, Konica 750, Ilford SFX. On olemas nii mv kui ka värvifilmid. Ilmutusprotsess E4 13 Valgustemperatuur. Filtrid ja vaherõngad Nähtavat valgust kirjeldatakse sageli tema valgustemperatuuri alusel. On teada fakt, et kuumenedes hakkavad kehad helendama. Alguses muutub kergelt punaseks ja siis hakkab kuumuse kasvades järjest heledamalt hõõguma kuni valgeni välja. Tavalise hõõglambi valgustemperatuur saadakse tema värvust võrreldes kujuteldava absoluutse musta keha kuumutamisel tekkinud värvusega. Lambi värvustemperatuur on musta kuumutatud keha temperatuur kelvinites sellise temperatuuri juures, kus musta keha värvus langeb kokku lambi värvusega. Paljud valgusallikad ei evi endast kiirgust sarnaselt absoluutselt musta keha ja hõõglambiga. Näiteks päevavalguslampide ja muude gaaslahendusel põhinevate lampide heledus leitakse nn. korreleeritud valgustemperatuuri meetodil, kus võrreldakse musta keha värvust lambi inimesele tajutava värviga. Üks helendav keha, millel ei ole midagi pistmist musta keha kuumutamisega on päikesevalgus. Kui päike liigub hommikust õhtusse üle taeva, omandab päike erinevaid värvusi alates punasest kuni kollaseni. See on tingitud valguslainete paindumisest ja hajumisest atmosfääris. Seepärast mida laugema nurga all päike maapinnale langeb, seda punakam on valgus (madalam on valgustemperatuur). Valgustemperatuuri teooria kohaselt on siis sinine kuumem värvus ja punane jahedam. See on vastupidi väljakujunenud värvisümboolikale. Viimaste algupäraks on tõenäoliselt fakt, et jää ja vesi peegeldavad päevavalgust siniselt; külmunud liha on sinakas; kuumaks aetud metall on punane ja tuli on punane K: tikutuli 1850K : küünlavalgus 2800 K: tungsten lamp (tavaline hõõglamp sõltumata tema võimsusest) 3400 K: stuudio halogeenlambid 4200 K: kuuvalgus 5000 K: Daylight standartne valgustugevus USAs, mida kasutatakse fotograafias, trükis, värvitööstuses K: päikesevalgus keskmiselt, välklamp 5770 K: keskpäevane päike 6420 K: ksenoon kaarlahenduse lamp 6500 K: Daylight Euroopa standard 9000 K: sinine taevas (võib olla kuni 25000K) 9300 K: TV ekraan 23

24 K: pikselöök K päevavalguslambid Fotograafias on valgustemperatuur oluline kuna foto jääb igas valguses erinev. Pildistamishetkel ei märka seda aga inimene, sest aju reguleerib kujutise tonaalsuse õigeks. (Valge paber tundub valgena nii küünalavalguses kui päikese käes). Seepärast tehakse spetsiaalseid filme Tungsten, Daylight. Digikaameratel spetsiaalne funktsioon valgetasakaal (white balance). Automaatne, päevavalgus, vari, pilvine, hõõglamp, päevavalguslamp, välk, kasutajamäärang, värvustemperatuuri määrang. Automaat võib mööda panna kui pildil domineerib üks toon. Samuti võib vahel auto wb pildi liialt argipäevaseks muuta päikeseloojang ilma punaka päikeseta. Auto reguleerib heledaima punkti pildil valgeks ja kõik ülejäänud värvid selle alusel. Käsitsi saab kaamerale õpetada valge kaardiga õige valge. RAW-is pildifail katab kõik wb variandid ja lisaks +- 2 astet säritust. Fotograafias kasutusel ka teine mõõtühik värvustemperatuuri määramiseks: Mired. 1M= /1K. 5000K=200 Mired 14 Filtrid 1. Selged e. aknaklaasi filtrid ja UV-filtrid. Kaitseeffekt. Saab puhastada muretumalt ei vigasta obje esiklaasi vääristust, ei lase mustust sisse, takistab UV-kiirte säritumist, kui kukub läheb ainult filter katki, kui on kiire ei pea korki ette panema. 2. Korrektsioonfiltrid. Värvustemperatuuri reguleerimiseks. Subtraktsioonfiltrid - värvide lahutamiseks, võib välja filtreerida ühe värvitooni. Selektiivfiltrid liidab värvidele filtri tooni. 3. Valguseffektifiltrid. Mustvalges kol-ornz-punane (effekt suureneb) suurendab kontrasti, pilved eristuvad taevast paremini. Neutral Density hallfiltrid. Kiilfiltrid taevas tahab topelt. Polarisatsioonfiltrid kõrvaldab peegeldused. Läbi klaasi pildistamiseks, tumendab ka taevast. 4. Trikkfiltrid. Kahekordne säritus poolkaader, star, multiprisma, lukuauk, diffusioonfiltrid soft focus, udused ääred 5. Prozektori ja välgufiltrid 6. MV multigrade fotopaberi kontrastsuse muutmise filtrid. Magentam kontrastsem, kollasem vähem kontrastsem. 7. Pimiku laborivalgustuse filtrid. tavaline mv paber tundlik vaid sinistele kiirtele, värvipaberi korral tume tume roheline Filtri ehituslik liigitus: 1. vindiga ümargused 49mm, 52mm, 55 mm, 58 mm, 62 mm, 67 mm, 72 mm, 77 mm, 82 mm 2. ruudukujulised filtrid 100x100mm, cokin "A" (amateur) size is 67 mm wide, "P" (professional) size is 84 mm wide, and "X Pro" is 130 mm wide. 24