Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1 36. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2014

Transcription

1 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2014

2

3 Ilmub alates aastast 9. aastakäik/vol ;9(Lisa1):1 6 Lisa1 ISSN O (trükis) ISSN (võrguväljaanne) Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2014 SISUKORD TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi kava... 2 TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi ettekannete teesid... 7 Suulised ettekanded...8 Doktorantide sessioon...8 Arstide, arst-residentide, teadurite ja üliõpilaste sessioon Stendiettekanded Konverentsi programmitoimkond: TÜ arstiteaduskonna teadusprodekaan professor Külli Kingo ja doktorant Kristi Huik Esikaane foto teostus: TÜ infotehnoloogia osakonna multimeedia talitus, Lähtefotode autorid Andres Tennus (Biomeedikum) ja Jaak Nilson (TÜ Kliinikumi hoone) EESTI ARSTIDE LIIDU AJAKIRI ESTONIAN MEDICAL JOURNAL Ilmub alates aastast TOIMETUS (EDITORIAL TEAM) Ülla Linnamägi, peatoimetaja (Editor in Chief), MD, PhD Väino Sinisalu, meditsiinitoimetaja (Scientific Editor), MD, PhD Pilvi Ilves, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhD Ruth Kalda,teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhD Tanel Laisaar, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhD Heidi-Ingrid Maaroos, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhD Margus Punab, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhD Anneli Uusküla, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhD Urve Pirso, keeletoimetaja (Language Editor) Ester Jaigma, keeletoimetaja (Language Editor) Karmen Stimmer, abitoimetaja (Assistant Editor) Keily Ehasalu, sekretär (Secretary) Eve Kaju, müügijuht (Sales Manager) TOIMETUSKOLLEEGIUM (EDITORIAL BOARD) Toomas Asser, MD, PhD, Tartu Jaan Eha, MD, PhD, Tartu Andres Kork, MD, PhD, Tallinn Margus Lember, MD, PhD, Tartu Rein Lepnurm, PhD, Saskatoon, Kanada Ilo-Elmar Leppik, MD, PhD, Minneapolis, USA Irja Lutsar, MD, PhD, Tartu Helmi L. Lütsep, MD, PhD, Portland, USA Tiit Mathiesen, MD, PhD, Stockholm, Rootsi Amos Pasternack, MD, PhD, Tampere, Soome Ants Peetsalu, MD, PhD, Tartu Peeter Ross, MD, PhD, Tallinn Urmas Siigur, MD, PhD, Tartu Raivo Uibo, MD, PhD, Tartu Eero Vasar, MD, PhD, Tartu Vallo Volke, MD, PhD, Tartu Robert A. Weber, MD, PhD, Temple, USA VÄLJAANDJA (PUBLISHER) OÜ Celsius Healthcare Siim Nahkur, vastutav väljaandja (Responsible Publisher), siim@celsius.ee Ravimireklaam (Celsius) eve@celsius.ee, telefon Tavareklaamijad (Nordicom) reklaam@nordicom.ee, telefon: Väljaandja aadress: Olevimägi 16, 1012 Tallinn Indekseerimine (abstracting and indexing): Emcare (Elsevier) Embase Tellimusi on võimalik vormistada toimetuses või internetis Toimetuse aadress: Pepleri 2, Tartu Kontakt: eestiarst@eestiarst.ee; telefon Autorijuhtnöörid: Guidelines for authors: Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 1

4 AJAKAVA Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi kava 9. OKTOOBER 2014 Biomeedikumi auditoorium 1006 (Ravila 19) 9.00 Avamine 9.10 Akadeemiline loeng Peptilise haavandi verejooksu kirurgiline ravi minevikus ja tänapäeval. Professor Ants Peetsalu TÜ kirurgiakliinik SUULISED ETTEKANDED DOKTORANTIDE SESSIOON Sessiooni juhatajad: dotsent Pille Taba ja doktorant Mart Roosimaa Metaboolse sündroomi levimus valproaati tarvitavatel epilepsiaga patsientidel Eestis Aleksei Rakitin 1,2, Triin Eglit, Sulev Kõks 4, Margus Lember, Sulev Haldre 2 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi närvikliinik, TÜ Kliinikumi sisekliinik, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut 10.0 Metaboolne sündroom normkaalulistel varase artriidiga haigetel Raili Müller 1,2, Triin Eglit 2, Mart Kull 2, Annika Aart 1,2, Kaja Põlluste 2, Margus Lember 2, Riina Kallikorm 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikumi sisekliinik Angiogeneesi inhibiitorite ühe sihtmärgi VEGFR2 ekspressioon sõltub kasvaja mikrokeskkonnast Madis Joonsalu 1,2, Mikk Saretok 2, Aidi Adamson 2, Jelizaveta Lukjanova 2, Tõnis Metsaots 2, Tõnu Jõgi, Marju Kase 4, Ave Minajeva 5, Markus Vardja, Toomas Asser 6,7, Jana Jaal 2, 1 doktorant, 2 TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik, TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 4 Ida-Tallinna Keskhaigla, 5 TÜ patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituut, 6 TÜ närvikliinik, 7 TÜ Kliinikumi närvikliinik Substantia nigra hüperehhogeensuse diagnostiline täpsus Parkinsoni tõve diagnoosimisel Eesti inimestel Toomas Toomsoo 1,4, Daniela Berg 2, Inga Liepelt-Scarfone 2, Riina Kerner, Liis Kadastik-Eerme 4, Toomas Asser 4, Pille Taba 4 1 Ida-Tallinna Keskhaigla, 2 Tübingeni Ülikool, Statistikaamet, 4 TÜ närvikliinik Läkaköha levimus püsiva köhaga patsientide hulgas Piia Jõgi 1,2, Marje Oona, Karolin Toompere 4, Tereza Maskina 5, Iiris Koort 6, Anneli Rätsep, Irja Lutsar 1 1 TÜ mikrobioloogia instituut, 2 TÜ Kliinikumi lastekliinik, TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 4 TÜ tervishoiu instituut, 5 FIE Tereza Maskina, 6 Merekivi Perearstid OÜ 11.0 Euroopa neonatoloogiaosakondades kasutatavate ravimivormide vastsündinutele sobilikkuse hindamine kardiovaskulaarsüsteemi ravimite näitel Inge Mesek 1,2, Georgi Nellis 2,, Jana Lass 2,4, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ Kliinikumi lastekliinik, 4 TÜ Kliinikumi apteek Penitsilliin G farmakokineetika vastsündinutel esimesel elunädalal Helgi Padari 1,2, Tuuli Metsvaht, Eva Germovsek 7, Charlotte I. Barker 7, Mari-Liis Ilmoja 6, Karin Kipper 5, Koit Herodes 5, Joseph Standing 7, Kersti Oselin 4, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ Kliinikumi anetsesioloogia ja intensiivravi kliinik, 4 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5 TÜ keemia instituut, 6 Tallinna Lastehaigla, 7 Londoni Ülikooli Kolledž, Lapse Tervise Instituut 2 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

5 AJAKAVA ÜLIÕPILASTE, ARST-RESIDENTIDE, ARSTIDE, TEADURITE JT SESSIOON Sessiooni juhatajad: professor Pärt Peterson ja üliõpilane Helen Raikerus 1.00 Peaaju morfomeetria hereditaarse spastilise parapleegia patsientidel Julius Juurmaa 1, Tiiu Tomberg 2, Mark Braschinsky 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ radioloogiakliinik, TÜ närvikliinik 1.10 Kasvuhormoonravi saanud laste kliiniline kirjeldus ja ravi efektiivsus Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku viimase 12 aasta kogemus Maarja Soomann 1,2, Aleksandr Peet 2,, Vallo Tillmann 2, 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ lastekliinik, TÜ Kliinikumi lastekliinik 1.20 Titiini geeni ekspressioon neuraalsetes rakuliinides Karolina Noor 1,2, Aavo-Valdur Mikelsaar 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut 1.0 Mitokondrivälise kaltsiumi mõju mitokondriaalse hingamise regulatsioonile oksüdatiivsetes ja glükolüütilistes skeletilihastes Joosep Seppet 1,2, Mart Roosimaa 2, Juuso Jääskeläinen 2, Kalju Paju 2, Frank Norbert Gellerich 2, 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, Magdeburgi Leibnizi Neurobioloogia Instituut 1.40 Mälumislihaste elektromüograafiline aktiivsus alalõualiigese liikumisel reumatoidartriidiga patsientidel: seos piirangutega igapäevastes toimingutes ja radioloogiliste leidudega Nele Pihla 1, Jaan Ereline 1, Dagmar Loorits 2, Ülle Voog-Oras, Mati Pääsuke 1 1 TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, 2 TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, TÜ stomatoloogia kliinik 1.50 Diskussioon Neerutransplantatsioonijärgse koekahjustuse hindamine uudsete mitteinvasiivsete uriini biomarkerite abil Maksim Sokirjanski 1,2, Katrin Reimand, Jevgeni Rušai, Mai Rosenberg 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ sisekliinik, TÜ Kliinikumi ühendlabor Parkinsoni tõbi ja nahk geeniekspressiooni uuring Lille Kurvits 1,2, Kristjan Martin Kasterpalu 1,2, Pille Taba 2, Anu Planken, Ene Reimann 4, Sulev Kõks 4 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ närvikliinik, Vähiuuringute TAK, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut Urogenitaalse klamüdioosi diagnostika ja ravi peremeditsiinis Suurbritannias, Prantsusmaal, Rootsis ning Eestis Anna Tisler-Sala 1,2, Anneli Uusküla 2, Ellie Ricketts, Claire Rugman, Ruth Kalda 4, Hans Fredlund 5, Johan Hedlund 5, Pia Touboul 6, Brigitte Dunais 6, Cliodna McNulty 1 rahvatervishoiu üliõpilane 2 TÜ tervishoiu instituut, Gloucestershire Kuninglik Haigla, Suurbritannia, 4 TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 5 Örebro Ülikooli Haigla, Rootsi, 6 Nizza Ülikooli Haigla, Prantsusmaa 14.0 Bariaatrilise operatsiooni järgse perioodi hindamine ja patsientidel esinevate neuroloogiliste komplikatsioonide analüüs Martin Keba 1,2, Ülle Krikmann 2, Sulev Haldre 2, Toomas Sillakivi, Kaido Stroom 1,2, Jaanus Suumann 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ närvikliinik, TÜ kirurgiakliinik Zonuliini tase vereseerumis ja immunoregulatsioon peensoole limaskestas tsöliaakia korral Tamara Vorobjova 1, Helerin Raikerus 1,2, Oivi Uibo,4, Kaire Heilman,5, Raivo Uibo 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 artsiteaduse üliõpilane, TÜ lastekliinik, 4 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 5 Tallinna Lastehaigla Diskussioon Female endometrium biopsy immediate single-cell analysis Kaarel Krjutškov 1,2, Merli Saare, Külli Samuel 1, Dmitri Lubenets 4, Sten Linnarsson 5, Shintaro Katayama 2, Juha Kere 2, Andres Salumets 1, 1 Competence Centre on Reproductive Medicine and Biology, Tartu, Estonia, 2 Department of Biosciences and Nutrition, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden, Department of Obstetrics and Gynaecology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 4 Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 5 Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden dimensionaalse kompuutertomograafia alusel planeeritav kopsuvähi radiokemoteraapia on ohutum Ardi Sažko 1, Tõnu Jõgi 1, Markus Vardja 1, Jana Jaal 1,2 1 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ hematoloogiaonkoloogia kliinik Nosokomiaalse gripi haigusjuhtude analüüs ja tervishoiutöötajate gripivastane vaktsineerimine Tartu Ülikooli Kliinikumis gripihooajal 201/2014 Anne Kallaste 1, Karmen Stimmer 2, Vivika Adamson, Piret Mitt, Tiina Teder 4, Raili Randoja 5, Matti Maimets 1 1 TÜ Kliinikumi sisekliinik, 2 arstiteaduse üliõpilane, TÜ Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, 4 TÜ Kliinikumi keskkonnateenistus, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabor Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

6 AJAKAVA STENDIETTEKANDED Biomeedikumi 1. korruse paremas tiivas. Autoritel palutakse kohal olla kell Stendi mõõdud on 115 cm (kõrgus) ja 95 cm (laius). Stendiettekannete paigaldus õhtul või kell DOKTORANDID P1. Solid dosage forms from nanosuspensions by flexographic printing Mirja Palo 1,2,, Ruzica Kolakovic, Timo Laaksonen 4, Anni Määttänen, Natalja Genina, Jouko Peltonen, Niklas Sandler 1 PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia Åbo Akademi University, 4 University of Helsinki, Finland P2. Kontrastaine manustamise mõju arterite jäikusele, tsentraalsele hemodünaamikale ja põletiku- ning ägeda neerukahjustuse biomarkeritele Kaido Paapstel 1,2, Mihkel Zilmer 1, Jaan Eha, Jaak Kals 1,2,4 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ endoteelikeskus, TÜ kardioloogia kliinik, 4 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik P. Development of electrospun suberin and chloramphenicol loaded nanofibrous systems Liisi Rammo 1,2, Sveinung G. Ingebrigtsen, Ivo Laidmäe 2, Urve Paaver 2, Kalle Kirsimäe 4, Peep Veski 2, Ann Mari Holsæter, Natasa Skalko-Basnet, Jyrki Heinämäki 2, Karin Kogermann 2 1 PhD student, 2 Department of Pharmacy University of Tartu, Estonia, UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, 4 Department of Geology, University of Tartu, Estonia P4. Alkoholi tarvitamise iseärasused kroonilise neeruhaigusega haigetel Jana Uhlinova 1,4, Anna-Liisa Pechter 2,4, Tanel Kordemets,4, Mai Rosenberg 4 1 doktorant, 2 rahvatervishoiu üliõpilane, arstiteaduse üliõpilane, 4 TÜ Kliinikumi sisekliinik P5. Preparation of liposomes and lipomes-in-nanofiber systems and their solid state analysis Sveinung G. Ingebrigtsen 1,2, Ivo Laidmäe, Andres Lust, Ann Mari Holsæter 2, Natasa Skalko-Basnet 2, Lauri Toom 4, Urve Paaver, Peep Veski, Jyrki Heinämäki, Karin Kogermann 1 PhD student, 2 UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Technology, University of Tartu, Estonia P6. Ööpäevane rütm mõjutab veres tsirkuleerivate mikrorna-de tasemeid Kadri Rekker 1,2,, Merli Saare 2,,4, Anne Mari Roost, Deniss Sõritsa,5,6, Katrin Kepp, Helle Karro 2,5, Andres Salumets 2,,4, Maire Peters 2, 1 doktorant, 2 TÜ naistekliinik, Reproduktiivmeditsiini TAK, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 6 Elite kliinik P7. The mechanical and dissolution properties of tablets obtained by a novel aerodynamic dry granulation method Anna Penkina 1,2, Tuomo Saarinen, Osmo Antikainen, Andres Lust 2, Peep Veski 2, Karin Kogermann 2, Jouko Yliruusi, Jyrki Heinämäki 2 1 PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, Department of Pharmaceutical Chemistry and Technology, University of Helsinki, Finland P8. DNA koopiaarvu muutused enneaegse munasarjade puudulikkusega naistel Olga Tšuiko 1,2,,4, Olga Žilina 2,5, Margit Nõukas 2,6, Kadri Haller-Kikkatalo 4,7, Andres Salumets,4,7, Ants Kurg 2 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 Reproduktiivmeditsiini TAK, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabori geneetikakeskus, 6 TÜ Eesti geenivaramu, 7 TÜ naistekliinik P9. Trofoblasti rakkude diferentseerimine inimese embrüonaalse tüvirakuliini H9 rakkudest induktor BMP4 ja inhibiitorite FGF2/aktiviini toimel Mariann Koel 1,2,, Andres Salumets,4 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, Reproduktiivmeditsiini TAK, 4 TÜ naistekliinik P10. Streptozotsiinist indutseeritud eksperimentaalse diabeedi toime aju amüloidoosile Alzheimeri tõve 5XFADloommudelis Katrin Sonn 1,2, Aleksander Žarkovski 2 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut P11. Virulentsus- ja resistentsusgeenide varieeruvus lasteintensiivravi osakondades levivate Staphylococcus epidermidis te hulgas Hiie Soeorg 1,2, Kristi Huik 2, Ülle Parm 2, Mari-Liis Ilmoja 2,, Tuuli Metsvaht 2,4, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, Tallinna Lastehaigla, 4 TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik 4 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

7 AJAKAVA P12. Erinevatest allikatest (patsiendid, terved vabatahtlikud, loomad) pärinevate P. aeruginosa tüvede geneetiline mitmekesisus ja selle seos antibiootikumtundlikkusega Kaidi Telling 1,2, Veljo Kisand, Siiri Kõljalg 2, Piret Kalmus 4, Matti Maimets 5, Irja Lutsar 2, Tanel Tenson 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ tehnoloogiainstituut, 4 Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 5 TÜ Kliinikumi nakkushaiguste osakond P1. Koduse harjutusprogrammi mõju reielihaste aktivatsioonile istest püstitõusul gonartroosiga patsientidel enne põlveliigese täielikku endoproteesimist Monika Rätsepsoo 1,2, Piret Pihlapson 2, Jelena Sokk 2, Jaan Ereline 2, Mati Pääsuke 2, Helena Gapeyeva 2, Tiit Haviko 1 doktorant, 2 TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, TÜ traumatoloogia ja ortopeedia õppetool P14. Narkootikumide süstimine mõjutab T-rakkude jaotust ja CCR5 ekspressiooni HIV-positiivsetel ja HIV-negatiivsetel süstivatel narkomaanidel Eveli Kallas 1,2, Radko Avi 2, Kristi Huik 2, Silver Türk 2, Merit Pauskar 2, Ene-Ly Jõgeda 2, Marina Šunina, Don Des Jarlais 4, Anneli Uusküla 5, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 New Yorgi Beth Iisraeli Meditsiinikeskus, 5 TÜ tervishoiu instituut ÜLIÕPILASED P15. Endoplasmaatilise retiikulumi stressiga kaasnevad kreatiinkinaasse energiaülekandesüsteemi muutused skeletilihastes Marian Tarrend 2,4, Juuso Jääskeläinen 1,, Mart Roosimaa,5, Lumme Kadaja 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 geenitehnoloogia üliõpilane, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 doktorant P16. Erinevate oklusioonikapede efektiivsuse võrdlus alalõualiigese patoloogiate puhul Arko Lepik 1,2, Krislin Tukia 1,2, Jaan Ereline, Dagmar Piikov 2, Mati Pääsuke, Ülle Voog-Oras 2 1 hambaarstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ stomatoloogia kliinik, TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut P17. Energeetilise metabolismi muutused wolframiindefitsiitsete hiirte lihastes Anti Karask 1, Margus Eimre 2, Marilin Ivask 2, Sulev Kõks 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut P18. Ülekaalulisus ja selle seosed toitumisharjumuste ja kehalise aktiivsusega 25aastastel Eesti täiskasvanutel Liisa Veerla 1,2, Inga Villa 2, Heti Pisarev 2 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ tervishoiu instituut P19. An update on the separation, acetylation and functional characterization of low density lipoprotein of human plasma Henery Kroon 1 *, Raili Ermel 1,2 *, Rajeev K. Jain 2 *, Arno Ruusalepp 1, Josefin Skogsberg, Johan Bjorkegren 2, 1 Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared first authorship P20. An updated in vitro THP-1 cells progression/regression assay model for the study of genes involved in atherosclerosis Laura Lipping 1 *, Henrik Vospert 1 *, Raili Ermel 1,2 *, Rajeev K. Jain 2 *, Arno Ruusalepp 1, Josefin Skogsberg, Johan Bjorkegren 2, 1 Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared first authorship P21. Kehaline aktiivsus kroonilistel neeruhaigetel on tunduvalt väiksem võrreldes samaealiste tervete täiskasvanutega Anna-Liisa Pechter 1,2, Jana Uhlinova 2, Mai Rosenberg 2 1 kehakultuuri üliõpilane, 2 TÜ sisekliinik P22. Parasiidi- ja seenevastaste ravimite annustamisskeemide tõenduspõhisus lastel Katrin Sõnajalg 1,2, Liina Tamm 1,2, Irja Lutsar 2, Jana Lass 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ Kliinikumi apteek Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 5

8 AJAKAVA ÕPPEJÕUD, TEADURID, ARSTID, ARST-RESIDENDID P2. Transepithelial glucose transport in ostriches gastrointestinal tract Piret Hussar 1, Aleksandra Rotmistrova 2, Ilmārs Dūrītis, Martin Kärner 2, Tõnu Järveots 4, Arnis Mugurevičs 1 UT Department of Anatomy, 2 UT Faculty of Science and Technology, Latvian University of Agriculture, Faculty of Veterinary Medicine, 4 Estonian University of Life Sciences, Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences P24. Hambasäsi (pulbi) ja hambaümbrise (peridondi) tüvirakud Aavo-Valdur Mikelsaar 1, Aleksandra Vorobjova 2,, Mare Saag 2, Ruth Mikelsaar 1, Erkki Juronen 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ stomatoloogia osakond, hambaarstiteaduse üliõpilane P25. Arterite jäikuse metaboloomiline profiil alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel Maksim Zagura 1,2,, Jaak Kals 1,4, Kaido Paapstel 1,2, Kalle Kilk 1, Martin Serg 2, Priit Kampus 2, Jaan Eha 2, Ursel Soomets 1, Mihkel Zilmer 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ kardioloogiakliinik, TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, 4 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik P26. Aktiivravil viibinud täiskasvanud patsientide arusaamad õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust patsiendi tervisele Jane Talvik 1,2, Kaja Solom, Ere Uibu 1 1 TÜ õendusteaduse osakond, 2 Valga Haigla, MTÜ Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskus P27. Kas botulismitoksiin tüüp A hüpersalivatsiooni ravis on ohtlik suuõõnetervisele? Janne Tiigimäe-Saar 1, Pille Taba 2,, Tiia Tamme 1,4 1 TÜ Kliinikumi stomatoloogia kliinik, 2 TÜ närvikliinik, TÜ Kliinikumi närvikliinik, 4 TÜ stomatoloogia kliinik P28. Antioksüdantsete peptiidide UPF1 ja UPF17 mõju transkriptsioonifaktor Nrf2 rakusisesele paiknemisele ja antioksüdantvastus elemendi aktiveerimisele Teele Paltsar TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut P29. Kehalise aktiivsuse olulisus: Balti nefroloogide arvamusküsitlus Ülle Pechter, Mai Rosenberg TÜ sisekliinik P0. Kõrgenenud IL-7, GM-CSF ja IL-1β tase esmasdiagnoositud 1. tüüpi diabeeti põdevate laste ja noorukite veres Kristi Alnek 1, Kalle Kisand 1, Kaire Heilman 2,, Aleksandr Peet 2, Karin Varik 4, Ülle Einberg, Raivo Uibo 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ Kliinikumi lastehaigla, Tallinna Lastehaigla, 4 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik P1. Rinnavähi sõeluuring Eestis: efektiivsus ja kulud Triin Võrno, Heti Pisarev, Raul-Allan Kiivet TÜ tervishoiu instituut P2. Müeloomtõve ravimite kulutõhusus Agnes Männik 1, Katrin Lutsar 1, Ain Kaare 2, Raul-Allan Kiivet 1 1 TÜ tervishoiu instituut, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogiaonkoloogia kliinik P. Sõidukijuhi ärrituvuse, impulsiivsuse ja aju serotoniinisüsteemi markerite roll riskide võtmisel liikluses Diva Eensoo 1, Marika Paaver 2, Jaanus Harro 1 TÜ tervsihoiu instituut, 2 TÜ psühhiaatriakliinik, TÜ psühholoogia instituut P4. Ravimite kasutamise suundumused Eestis 20 aasta jooksul Eesti ravimistatistika Katrin Kurvits 1, Ott Laius 1,2, Ly Rootslane 1, Alar Irs 1,,4 1 Ravimiamet, 2 TÜ traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, TÜ kliinilise farmakoloogia õppetool, 4 TÜ kardioloogiakliinik P5. B7 ja CD28 perekonna geenide ekspressiooni erinevused laste, noorukite ja täiskasvanute 1. tüüpi diabeedi korral Katrin Pruul 1, Kalle Kisand 1, Kristi Alnek 1, Kaja Metsküla 1, Koit Reimand 1, Kaire Heilman 2,,5, Aleksandr Peet 2,5, Karin Varik 4,6, Margot Peetsalu 4, Ülle Einberg, Vallo Tillmann 2,5, Raivo Uibo 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ lastekliinik, Tallinna Lastehaigla, 4 TÜ kirurgiakliinik, 5 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 6 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik 6 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

9 TEESID Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi ettekannete teesid Akadeemiline loeng Peptilise haavandi verejooksu kirurgilise ravi minevik ja tänapäev Ants Peetsalu TÜ kirurgiakliinik Peptilise haavandi verejooksu kirurgilise ravi vajadus ja meetodid on oluliselt muutunud alates ajast, kui T. Billroth juurutas maoresektsiooni aastal. Minevikus, kui kirurgiline sekkumine oli ainuke tõhus meetod kroonilise peptilise haavandi ravis, juurutati haavandi verejooksu kui eluohtliku tüsistuse korral mitmeid operatsioonimeetodeid. Verejooksu püüti peatada veritseva haavandi suturatsiooni, ekstsisiooni või eksklusiooni teel. Seda kombineeriti maohapet vähendava kirurgilise raviga, s.t maoresektsiooni või hiljem kasutusele võetud vagotoomiaga. Fiiberoptilise endoskoopia kasutuselevõtuga verejooksu diagnostikaks ja raviks 1970ndatel vähenes oluliselt kirurgilise ravi vajadus, sajandi lõpukümnendil TÜ kirurgiakliiniku näitel 40%-lt 6%-ni. Tänapäeval on kirurgilise sekkumise vajadus peptilise haavandi verejooksu korral väike, seda on põhiliselt vaja ebaõnnestunud endoskoopilise ravi juhtudel. Patsientide somaatiline seisund on sageli halvem kui varem ja kirurgilise ravi aspektist on tihti tegemist just gigantsest haavandist lähtunud verejooksudega. Seetõttu on peptilise haavandi verejooksu korral kirurgilise ravi meetodi valikul vajalik individualiseeritud käsitlus. Arvestama peab patsiendi seisundit, haavandi lokalisatsiooni ja suurust, opereeriva kirurgi kogemust erakorralise kirurgilise sekkumise olukorras ning tänapäeva efektiivse konservatiivse ravi võimalusi. Kirurgilise meetodi valikul on kõige olulisem verejooksu peatamine soovitatavalt kas haavandi ekstsisiooni või eksklusiooniga seedetraktist. Vajaduse korral peab neid võtteid kombineerima maohapet vähendavate meetoditega. Selline käsitlus annab TÜ kirurgiakliiniku andmetel häid lähi- ja kaugtulemusi. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 7

10 SUULISED ETTEKANDED DOKTORANTIDE SESSIOON O1. Metaboolse sündroomi levimus valproaati tarvitavatel epilepsiaga patsientidel Eestis Aleksei Rakitin 1,2, Triin Eglit, Sulev Kõks 4, Margus Lember, Sulev Haldre 2 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi närvikliinik, TÜ Kliinikumi sisekliinik, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut TAUST. Valproehape (VPA) on laia toimespektriga antikonvulsant, mida kasutatakse ka bipolaarsete häirete raviks ning migreeni profülaktikaks. VPA sagedasemaks kõrvaltoimeks on kehakaalu suurenemine, mis esineb umbes pooltel ravi alustanud patsientidel. VPA-ravi on seotud seerumi paastuinsuliini suurenenud kontsentratsiooni, seerumi lipiidide ebasoodsa profiiliga. Praegu ei ole uuringuid, mis hindaksid metaboolse sündroomi (MS) esinemissagedust VPAd tarvitavatel patsientidel populatsiooni tasemel. EESMÄRGID. Hinnata MSi levimust VPAd tarvitavatel epilepsiaga patsientidel ja võrrelda seda Eesti üldpopulatsiooni andmetega. MATERJAL JA MEETODID. Kasutades Eesti Haigekassa retseptide andmebaasi, on uuringusse haaratud 118 (6 meest, 55 naist) täiskasvanud epilepsiapatsienti, kes on tarvitanud VPAd monoteraapiana epilepsia näidustusel vähemalt kuu jooksul. Kontrollrühmaks (need inimesed, kes ei tarvita VPAd) on olnud Tartu Ülikooli sisekliiniku Lõuna-Eesti MSi levimuse uuringus osalejad (n = 49). TULEMUSED. Soo ja vanuse järgi kaalutud MSi levimus VPAd tarvitavatel patsientidel on 25,8% (95% uv 18,4% 4,8%). Võrdluseks, MSi levimus Eesti populatsioonis on 27,9% (95% uv 24,0% 2,1%). Logistilise regressiooni mudelis MSi risk VPAd tarvitavatel patsientidel ei ole suurenenud (OR = 1,00; 95% uv 0,59 1,68; p = 0,99). Kehamassiindeks (KMI) ei erine VPAd tarvitavatel patsientidel ja üldpopulatsioonis (p = 0,0). Hommikuse paastuinsuliini seerumitase VPAd tarvitavatel patsientidel oli kõrgem võrreldes üldpopulatsiooniga (p < 0,0001). See erinevus on püsinud, kui on võrreldud ainult normaalkaaluga uuritavaid mõlemast kohordist. HDLi (p = 0,58) ja TG (p = 0,7) tase seerumis ei erinenud VPAd tarvitavatel patsientidel ja kontrollisikutel. ROC-kõverate analüüs näitas, et KMI prognoosis MSi esinemist täpsemini kui homeostaasi insuliiniresistentsuse mudel (HOMA) VPAd tarvitavatel patsientidel. JÄRELDUSED. VPAd tarvitavatel täiskasvanutel on seerumi paastuinsuliini kontsentratsioon suurem, sõltumata KMI-st. Suurenenud kehakaalu ja MSi esinemise risk VPAd tarvitavatel täiskasvanud epilepsiapatsientidel ei ole üldpopulatsioonist suurem. O2. Metaboolne sündroom normkaalulistel varase artriidiga haigetel Raili Müller 1,2, Triin Eglit 2, Mart Kull 2, Annika Aart 1,2, Kaja Põlluste 2, Margus Lember 2, Riina Kallikorm 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikumi sisekliinik TAUST. Metaboolne sündroom (MetS) on kardiovaskulaarsete (KV) riskitegurite kogum, koosnedes vähemalt kolmest tegurist: abdominaalne rasvumine, hüpertensioon, hüperglükeemia, kõrge triglütseriidide ja madal HDLi tase. Kaua kestnud reumatoidartriidiga (RA) haigetel on teada suurem MetS-i levimus ja KV-haigestumus. Kuigi RA ravi on paranenud, ei ole RA patsientide KV-suremus vähenenud. EESMÄRK. Võrrelda MetS-i levimust varase RAga haigetel ja üldrahvastikus. MEETODID. MetS-i diagnoosimiseks kasutati NCEP-ATP III kriteeriume. Hinnati MetS-i levimust 2 inimesel: 8 varase RAga patsiendil ja 249 rahvastikuuuringust pärineva kontrollrühma isikul. Levimust hinnati rühmas, lähtudes KMI-st: normis (KMI 24,9 kg/m 2 ), ülekaalulised (KMI 25 29,9), rasvunud (KMI 0). Kasutasime -ruut-testi kategoriaalsete tunnuste korral, Manni-Whitney U-testi keskmiste võrdluseks rühmades (SPSS vers. 22). TULEMUSED. Keskmine vanus oli mõlemas rühmas 50 a, 72% uuritavatest olid naised. RA-patsientidel oli keskmiselt 5 turses ja 10 valusat liigest, keskmine sümptomite kestus oli 20 päeva. MetS-i levimus RA-haigete rühmas oli 9,8% vs. 2,5% üldrahvastikus (p = NS). MetS-i levimus normkaaluliste hulgas oli oluliselt suurem varase RA korral 15,2%, kontrollrühmas 1,2% (p < 0,01), ülekaaluliste ega rasvunute hulgas olulist erinevust rühmade vahel ei olnud. MetS-i komponentidest on normkaalulistel haigetel oluliselt enam hüpertensiooni (48,5% vs. 28,4%; p = 0,04). Muudes KV riskitegurites olulist erinevust ei leitud. JÄRELDUSED. Normkaalulistel RA-haigetel esineb oluliselt enam hüpertensiooni ja MetS-i üldiselt kui üldrahvastikus juba varases haigusjärgus. MetS-i suurema esinemissageduse ja suurema KV-riski põhjuseks võib olla RA-le omane keha kompositsiooni muutus stabiilse KMI juures. 8 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

11 SUULISED ETTEKANDED O. Angiogeneesi inhibiitorite ühe sihtmärgi VEGFR2 ekspressioon sõltub kasvaja mikrokeskkonnast Madis Joonsalu 1,2, Mikk Saretok 2, Aidi Adamson 2, Jelizaveta Lukjanova 2, Tõnis Metsaots 2, Tõnu Jõgi, Marju Kase 4, Ave Minajeva 5, Markus Vardja, Toomas Asser 6,7, Jana Jaal 2, 1 doktorant, 2 TÜ hematoloogiaonkoloogia kliinik, TÜ Kliinikumi hematoloogiaonkoloogia kliinik, 4 Ida-Tallinna Keskhaigla, 5 TÜ patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituut, 6 TÜ närvikliinik, 7 TÜ Kliinikumi närvikliinik TAUST. Multiformne glioblastoom (MGB) on kõige agressiivsem aju pahaloomuline kasvaja, mille senised ravitulemused on äärmiselt viletsad. Histoloogiliselt iseloomustab MGBd rohke ning mitmekesine veresoonte võrgustik. Vaatamata sellele, et MGBd peetakse üheks kõige angiogeensemaks kasvajaks, ei ole ka angiogeneesi inhibiitorite kasutamisel siiani märkimisväärset edu saavutatud. EESMÄRGID. Hinnata ühe peamise angiogeneesi inhibiitorite sihtmärgi vaskulaarse endoteliaalse kasvufaktori retseptor 2 (VEGFR2) ekspressiooni kasvajakoes ning selle sõltuvust MGB mikrokeskkonnast (eelkõige põletikust). MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse kaasati MGBhaiged (n = 42). Operatsioonil saadud kasvajakoes määrati põletikulist reaktsiooni visuaalselt (skoor 0 ), arvestades tüüpiliste põletikutunnuste (turse, põletikurakkude infiltratsioon) ulatust. Samuti hinnati põletikumarkeri ICAM-1 ekspressiooni (optilist tihedust) pärast immuunhistokeemilist värvingut, kasutades kvantitatiivset piksli analüüsi tarkvara. Lisaks määrati kasvajakoes VEGFR2-positiivsete ( VEGFR2+) veresoonte arv (vaatevälja kohta) ning endoteelirakkude VEGFR2 ekspressiooni tugevus (skoor 0 ). Parameetrite iseloomustamiseks kasutati 10 mikroskoobi vaatevälja keskmist väärtust. VEGFR2 ekspressiooni seost põletikuga hinnati Pearsoni korrelatsioonitesti testi alusel. TULEMUSED. Markereid hindas kaks sõltumatut uurijat, kelle tulemuste vahel esines hea korrelatsioon (r = 0,8; p < 0,01). Individuaalsete kasvajate põletiku ulatus varieerus, olles kogu rühmas 1,9 ± 0,7 (keskmine ± standardhälve). ICAM-1 ekspressiooni optiline tihedus oli 57,0 ± 27,1 ühikut. VEGFR2+ veresoonte arv vaatevälja kohta ning endoteeli VEGFR2 ekspressiooni tase olid vastavalt 6,2 ± 2,4 ja 1,2 ± 0,8. Märkimisväärne korrelatsioon leiti endoteliaalse VEGFR2 ekspressiooni ja põletikuulatuse vahel (p < 0,01). Samuti esines märkimisväärne seos endoteliaalse VEGFR2 ekspressiooni ja kasvajakoe ICAM-1 optilise tiheduse vahel (p = 0,0). JÄRELDUSED. Angiogeneesi inhibiitorite ühe olulise sihtmärgi VEGFR2 ekspressioon sõltub kasvajakoe põletiku ulatusest. VEGFR2 ekspressiooni sõltuvus tuumori mikrokeskkonnast võib olla üheks angiogeneesi inhibiitorite ebaefektiivsuse põhjuseks. Töö on tehtud grandi IUT2-4 raames. O4. Substantia nigra hüperehhogeensuse diagnostiline täpsus Parkinsoni tõve diagnoosimisel Eesti inimestel Toomas Toomsoo 1,4, Daniela Berg 2, Inga Liepelt- Scarfone 2, Riina Kerner, Liis Kadastik-Eerme 4, Toomas Asser 4, Pille Taba 4 1 Ida-Tallinna Keskhaigla, 2 Tübingeni Ülikool, Statistikaamet, 4 TÜ närvikliinik TAUST. Substantia nigra hüperehhogeensust (SN+) peetakse üheks võimalikuks biomarkeriks Parkinsoni tõve ( PT) diagnoosimisel. Seni teadolevalt on SN+ leitav ligikaudu 90%-l PT-patsientidest EESMÄRK. Uuring oli Eestis esmakordne, uuriti SN+ diagnostilist väärtust Eesti PT-haigetel. MATERJAL JA MEETODID. Uuriti 00 PT-patsienti ja 200 kontrollrühma isikut, kellel viidi läbi transkraniaalne ultraheliuuring, kasutades rahvusvaheliselt aktsepteeritavat ravijuhendit. Uuriti SN+ esinemist kahepoolselt ning hinnati ühe ja kolme mõõtmise tulemusi. Mitmekordse mõõtmise tulemusest arvutati SN+ mediaan ja aritmeetiline keskmine. ROC analüüsi abil leiti SN+ parim sensitiivsus ja spetsiifilisus, positiivne ja negatiivne ennustav väärtus. Kontrollrühma uuritavatel leiti lisaks SN+ 75 ja 90 protsentiili korral. TULEMUSED. 500 uuritavast eemaldati uuringust 66 (1,2%) halva temporaalluu nähtavuse tõttu, mis ei võimaldanud uuringutulemust hinnata. SN+ leiti 88,6%-l PT-patsientidest ja 9,1%-l kontrollrühma isikutest. Lõplikku analüüsi jäi 266 PT-patsienti ja 168 kontrollrühma isikut. Keskmine PT kestus oli 6,1 ± 5,2 aastat. Parima sensitiivsuse (90,2%) ja spetsiifilisusega (85,1%) SN+ oli 0,21 cm 2 ühel mõõtmisel. Kolmel mõõtmisel paremal ja vasakul poolel saadi parim sensitiivsus (91,7%) ja spetsiifilisus (86,%), kasutades aritmeetilist keskmist 0,22 cm 2. Mediaanväärtuse kasutamisel saadi SN+ näiduks samuti 0,22 cm 2 sensitiivsusega 91,7% ja spetsiifilisusega 87,5%. Kui vaadeldi terveid kontrollrühma isikuid 75 protsentiili juures, saadi parimaks spetsiifilisuse ja sensitiivsusega SN+ määraks 0,18 cm 2 ja 90 protsentiili juures 0,22 cm 2. JÄRELDUSED. Uuringu tulemusel leiti, et Eesti Parkinsoni tõvega haigetel esines seos SN+ ja PT esinemise vahel. Sarnane oli tulemus ka võrreldes teiste ultraheliaparaatidega mujal maailmas tehtud uuringutega. Eestis saadud tulemust saab oluliseks pidada ka seetõttu, et uuriti kokku ligikaudu 10% kogu rahvastiku PT-haigetest. Parima sensitiivsuse ja spetsiifilisusega SN+ oli 0,21 cm 2, mis võiks olla oluliseks näitajaks PT diagnoosimisel, ja 0,22 cm 2 PT diferentsiaaldiagnostilistel eesmärkidel. Kliinilises praktikas piisab ühekordsest mõõtmisest, diagnostilise piirväärtusega SN+ 0,21 cm 2. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 9

12 SUULISED ETTEKANDED O5. Läkaköha levimus püsiva köhaga patsientide hulgas Piia Jõgi 1,2, Marje Oona, Karolin Toompere 4, Tereza Maskina 5, Iiris Koort 6, Anneli Rätsep, Irja Lutsar 1 1 TÜ mikrobioloogia instituut, 2 TÜ Kliinikumi lastekliinik, TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 4 TÜ tervishoiu instituut, 5 FIE Tereza Maskina, 6 Merekivi Perearstid OÜ TAUST. Eestis on läkaköhavaktsiiniga hõlmatus laste hulgas hea. Vaatamata sellele registreeriti aastal läkaköha 97 juhtu inimese kohta, mis oli suurim haigestumus Euroopas. Läkaköha sümptomid kõrge vaktsineerimistasemega populatsioonides ei ole teada. EESMÄRGID. Selgitada välja läkaköha ja paraläkaköha levimus ning sümptomid üle 7 päeva köhinud patsientide hulgas. MATERJAL JA MEETODID. Ajavahemikul uuriti prospektiivselt üle 7 päeva köhinud teadmata etioloogiaga köhaga patsiente 21 perearstikeskuses ja 2 lastehaiglas. Läkaköha diagnoositi patsientidel, kellel B. pertussis isoleeriti söötmel ja/või tuvastati DNA PCR-meetodil ja/või läkaköha toksiini (PT) IgG oli > 100 IU/ml või PT-IgG IU/ml ja PT-IgA 12 IU/ml. Paraläkaköha diagnoosisime patsientidel, kellel B. parapertussis e isoleerisime söötmel ja/või tuvastasime DNA PCR-meetodil. TULEMUSED. Uuringusse haaratud 99 patsiendist 20-l (5,0%) kinnitati läkaköha ja 5-l (1,%) paraläkaköha diagnoos. Läkaköhaga ja paraläkaköhaga patsiendid olid nooremad kui muu/teadmata etioloogiaga köhaga (MTEK) patsiendid mediaanvanus vastavalt 19,8 (SD 16,7); 7,7 (SD 14,6) ja 6,5 (SD 21,9) aastat. 6 [0,0% (95% uv 12,0 54,)] läkaköhaga patsienti ( vaktsineerimiseks liiga noored) ja 60 [16,0% (95% uv 12,5 20,2)] MTEK-patsienti olid läkaköha vastu vaktsineerimata. Kõik paraläkaköhaga patsiendid olid vaktsineeritud. Keskmine (mediaan) köha kestus uuringusse haaramisel oli läkaköhaga patsientidel 27 (SD 22,0), paraläkaköhaga patsientidel 21 (SD,0) ja MTEK-patsientidel 17 (SD 20,8) päeva. Nii läkaköhaga, paraläkaköhaga kui ka MTEK-patsientidel esines paroksüsme, köha ilma paroksüsmideta, inspiratoorseid repriise, köhahoojärgset oksendamist kui ka palavikku (> 7, C). Apnoesid esines läkaköhaga ja MTEK-patsientidel. Köhahoojärgset oksendamist esines läkaköhaga patsientidel oluliselt rohkem kui MTEK-patsientidel (65,0% (95% uv 40,8 84,6) vs. 21,7% (95% uv 17,6 26,2); p = 0,0001). JÄRELDUSED. Vaatamata suurele hõlmatusele vaktsineerimisega on läkaköha üks võimalikest püsiva köha põhjustest Eestis. Sümptomite järgi pole võimalik läkaköha ja paraläkaköha teistest köha põhjustest eristada, vaja on kasutada adekvaatseid laboratoorseid teste. O6. Euroopa neonatoloogiaosakondades kasutatavate ravimivormide vastsündinutele sobilikkuse hindamine kardiovaskulaarsüsteemi ravimite näitel Inge Mesek 1,2, Georgi Nellis 2,, Jana Lass 2,4, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ Kliinikumi lastekliinik, 4 TÜ Kliinikumi apteek TAUST. Tööstuslikult täiskasvanutele toodetud ravimivormid ei sobi alati vastsündinutele kasutamiseks, sest need ei võimalda täpset annustamist või sisaldavad potentsiaalselt ohtlikke abiaineid. Sobivate ravimivormide puudumisel valmistatud ekstemporaalsetel ravimite biosaadavuse ja farmakokineetiliste parameetrite kohta puudub aga teave. EESMÄRGID. Vaadelda Euroopas vastsündinutel kasutatavate ekstemporaalsete ja tööstuslike kardiovaskulaarsete ravimite osakaalu ning hinnata sobilikkust vastsündinutele. MATERJAL JA MEETODID. Uuringus kasutati aastal koostatud ESNEE (European Study of Neonatal Excipient Exposure) andmebaasi, mis sisaldab 21 Euroopa riigis vastsündinutel kasutatud ravimeid. Ravimivormide sobilikkust hinnati aspektist: valmistamistehnoloogia (tööstuslik või ekstemporaalne), täpne annustatavus vastsündinule ning 8 potentsiaalselt ohtliku abiaine parabeenid, polüsorbaat 80, propüleenglükool, bensoaadid, naatriumsahhariin, sorbitool, etanool, bensalkooniumkloriid sisaldus. TULEMUSED. Kardiovaskulaarsüsteemi ravimitest (n = 10) olid 59 enteraalsed, 66 parenteraalsed, 4 paikse toimega. Ravimitest 20% (n = 26) oli valmistatud ekstemporaalselt. Tööstuslikest preparaatidest (n = 104) sisaldas 22% (n = 2) potentsiaalselt ohtlikke abiaineid, enim oli neid suukaudsetes vedelates ravimivormides (n = 1/17, 76%), sagedamini esinesid parabeenid (n = 8), propüleenglükool (n = 7) ning etanool (n = 6). Vastsündinutele annustamiseks olid sobimatud 18% (n = 19) ravimitest, neist 95% (n = 18) olid tabletid. Tööstuslikest enteraalsetest preparaatidest (n = 6) sobis vastsündinutele annustamise ja abiainete poolest 6% (n = 2) ning parenteraalsetest 86% (n = 55), kuid neist 58% (n = 2) alles pärast lisalahjendamist. Kõigist preparaatidest olid nii tööstuslikult valmistatud, abiainete poolest ohutud ning täpset annustamist võimaldavad 45% (n = 58), millest enamus (n = 55) olid parenteraalsed ravimid, mis olid ka osakondades sagedamini kasutatavad. JÄRELDUSED. Euroopas hospitaliseeritud vastsündinutele annustatake sageli ebasobivaid preparaate. Tahkete enteraalsete ravimivormide puhul on probleemiks ebatäpne annustatavus, suukaudsetel lahuste puhul potentsiaalselt ohtlike abiainete sisaldus ja parenteraalsete ravimivormide puhul on sageli vaja teha ravimi annustamisvigade ohtu suurendavaid lisalahjendusi. 10 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

13 SUULISED ETTEKANDED O7. Penitsilliin G farmakokineetika vastsündinutel esimesel elunädalal Helgi Padari 1,2, Tuuli Metsvaht, Eva Germovsek 7, Charlotte I. Barker 7, Mari-Liis Ilmoja 6, Karin Kipper 5, Koit Herodes 5, Joseph Standing 7, Kersti Oselin 4, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ Kliinikumi anetsesioloogia ja intensiivravi kliinik, 4 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5 TÜ keemia instituut, 6 Tallinna Lastehaigla, 7 Londoni Ülikooli Kolledži lapse tervise instituut TAUST. Penitsilliin G kuulub vastsündinute varase sepsise raviskeemi ja on vastsündinute intensiivravi osakondades laialt kasutusel. On teada, et ravimite farmakokineetika (FK) vastsündinutel sõltub gestatsioonivanusest (GV) ja postnataalsest vanusest (PNV). EESMÄRK. Erineva GVga vastsündinute penitsilliin G FK kirjeldamine tasakaaluseisundis (steady state). MEETODID. Penitsilliin G populatsiooni FK (popfk) uuringusse kaasati vastsündinud kolmes rühmas: GV 28 nädalat (1. rühm; a); 2 5 (2. rühm) ja 5 nädalat (. rühm) ( a). Penitsilliin G manustati annuses 15 0 mg/kg 1 minutilise süstena 12tunniste intervallidega. Ravimi kontsentratsiooni määramiseks valiti. 10. doos. Vereproovid võeti vahetult enne uuringu ravimi manustamist ja seejärel 5 6 proovi kindlatel ajahetkedel pärast ravimi manustamist. Penitsilliini kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutati kõrgsurve-vedelikkromatograafiat koos ultraviolettdetektoriga või ultrakõrgsurve-vedelikkromatograafiat koos mass-spektromeeterdetektoriga. FK analüüsiks kasutati WinNonlini ja popfk analüüsiks NONMEM7. (ICON plc) tarkvara. TULEMUSED. Kokku uuriti 2 vastsündinut (GV nädalat, PNA 5 päeva). Mittekambrilisel analüüsil olid penitsilliin G FK näitajad (keskmine ± SD) 1., 2. ja. rühmas vastavalt järgmised: poolväärtusaeg (h) 4,6 ± 1,7,,5 ± 0,8, 4,5 ± 2,0; jaotusruumala (l/kg) 0,56 ± 0,22, 0,54 ± 0,1, 0,46 ± 0,11; penitsilliini kliirens (l/h/kg) 0,11 ± 0,06, 0,11 ± 0,02, 0,09 ± 0,06; kontsentratsioonikõveraalune pindala (h*mg/l) doosiga 15 mg/kg 12 tj 160, ± 8,6, 147,9 ± 25,1, 217,8 ± 118,6 ja doosiga 0 mg/kg 12 tj 8,8 ± 101,, 225,1 ± 10,0, 8,8 ± 204,4. PopFK analüüsis kirjeldas kahekambriline mudel andmeid kõige adekvaatsemalt. Allomeetrilise mõõte ning neerufunktsiooni küpsemise funktsiooni lisamine parandasid mudeli täpsust. Lõplikud parameetrid (keskmine, RSE (%)) olid järgmised: penitsilliini kliirens 1, (7,9%) l / h / 70 kg, tsentraalse kambri maht 16,7 (19,7%) l / 70 kg, kambritevaheline kliirens 10,7 (17,2%) l / h / 70 kg ja perifeerse kambri maht 25,0 (11,1%) l / 70 kg. Isikutevaheline varieeruvus oli penitsilliini kliirensil 19,7% ning tsentraalse ja perifeerse kambri mahul vastavalt 44,5% ja 49,7%. JÄRELDUSED. Esimesel elunädalal oli penitsilliin G kliirens sarnane kogu uuritud GV vahemikus ja seega soovitatud sarnane doseermisskeem sobib vastsündinutele sõltumata nende GVst. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 11

14 SUULISED ETTEKANDED ARSTIDE, ARST-RESIDENTIDE, TEADURITE JA ÜLIÕPILASTE SESSIOON O8. Peaaju morfomeetria hereditaarse spastilise parapleegia patsientidel Julius Juurmaa 1, Tiiu Tomberg 2, Mark Braschinsky 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ radioloogiakliinik, TÜ närvikliinik TAUST. Hereditaarne spastiline parapleegia (HSP) on pärilike haiguste rühm, mis kliiniliselt jaotatakse puhtaks ja kompleksseks vormiks. Puhta HSP korral esinevad jalgade spastilisus ja motoorne defitsiit, epikriitilise tundlikkuse vähenemine ning kontrolli alanemine põietegevuse üle; kompleksse HSP puhul esineb vähemalt üks täiendav neuroloogiline või mitteneuroloogiline sümptom. Eestis on HSP levimus 4,4 juhtu inimese kohta. HSP sümptomite aluseks on kortikospinaaltrakti ja tagaväädi teede aksonite degeneratsioon, mis on kõige enam väljendunud nende juhteteede distaalsetes osades. Kui HSP aluseks olevad molekulaarsed mehhanismid on nüüdseks küllalt hästi kirjeldatud, siis muutusi peaaju struktuuris ja funktsioonis on uuritud vähe. EESMÄRK. Kirjeldada ajukoore sensorimotoorsete alade paksuse ja koorealuste struktuuride mahu erinevusi SPG4 geeni mutatsioonist põhjustatud HSP-patsientide ning tervete uuritavate vahel. MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 9 paremakäelist patsienti, kellel oli diagnoositud SPG4 geeni mutatsioonist tingitud puhas HSP, ning 14 paremakäelist tervet uuritavat. Patsientide käte ja jalgade lihasjõudlus dokumenteeriti MRC-skaalal ning spastilisus MAS-skaalal. Kõigil uuritavatel teostati pea ja kaela T1-kaalutud MRT-uuring 1,5 T väljatugevusega tomograafil. Peaaju koore rekonstruktsioon ja koorealuste struktuuride segmentatsioon viidi läbi Tartu Ülikooli teadusarvutuste keskuses FreeSurfer tarkvarapaketi varal ning tulemuste statistiline analüüs leidis aset statistikapaketis R. TULEMUSED. HSP patsientidel esines oluline ajukoore õhenemine Brodmanni piirkonnas 2 (p < 0,05 mõlemas ajupoolkeras) ning corpus callosum i mahu vähenemine (p < 0,05 kõigis selle osades). Ajukoore sensorimotoorsete alade suurem õhenemine ning väiksem thalamus e ja putamen i maht oli patsientidel seotud enam väljendunud spastilisuse ja motoorse defitsiidiga. JÄRELDUSED. Tulemustest nähtub nii ajukoore sensorimotoorsete alade kui ka koorealuste struktuuride muutuste olemasolu HSP puhta vormi korral, mis on kooskõlas samadel patsientidel teostatud funktsionaalse uuringu leiuga ning näitab ainult kliinilistel sümptomitel tugineva klassifikatsiooni tinglikkust. O9. Kasvuhormoonravi saanud laste kliiniline kirjeldus ja ravi efektiivsus Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku viimase 12 aasta kogemus Maarja Soomann 1,2, Aleksandr Peet 2,, Vallo Tillmann 2, 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ lastekliinik, TÜ Kliinikumi lastekliinik TAUST. Kasvuhormoonravi sagedaimad näidustused lastel on kasvuhormooni puudulikkus (KHP), Turneri sündroom (TS) ja Praderi-Willi sündroom (PWS). KHP esineb poistel kaks korda sagedamini kui tüdrukutel. Kasvuhormoonravi põhieesmärk on lõpliku kehapikkuse suurendamine. EESMÄRGID. Kirjeldada aastatel TÜ Kliinikumi lastekliinikus kasvuhormoonravi saanud patsiente ning uurida ravi efektiivust. MATERJAL JA MEETODID. Analüüsiti kõigi nimetatud ajaperioodil ravi saanud laste haiguslugusid. Kehapikkuste võrdlemiseks teisendati need Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud laste kasvustandardeid kasutades standarditud skoorideks (SDS). Ravi efektiivsust hinnati kui kehapikkuse SDSi juurdekasvu ravi jooksul. TULEMUSED. Nimetatud perioodi jooksul sai ravi kokku 65 patsienti. Näidustuseks olid KHP (n = 7, neist 27 poissi), TS (n = 18), PWS (n = 7, kõik tüdrukud), üsasisene kasvupeetus (1 tüdruk), krooniline neerupuudulikkus (1 poiss) ja idiopaatiline lühike kasv (1 tüdruk). Mediaanvanus ravi alustamisel oli KHP-rühmas 9, (2,4 15,) a, TSi-rühmas 10,5 (7,0 14,7) a ja PWSirühmas 8,1 (1,5 11,2). Ravi lõpetanud laste (n = 2) kehapikkuse SDSi mediaanjuurdekasv oli KHP-rühmas +2,1 (1,0,5) SDSi, TSi-rühmas +1,6 (0,4 2,0) SDSi ning PWSi rühmas +1, (0,2 2,1) SDSi. JÄRELDUSED. Ligi kolmekordne poiste ülekaal KHPrühmas viitab selle aladiagnostikale tüdrukutel, poiste puudumine PWSi-rühmas aga selle aladiagnostikale poistel. Nii KHP, TSi kui ka PWSi puhul oli vanus ravi alustamisel ja ravi efektiivsus sarnane kirjanduses tooduga. Õigeaegse diagnoosi ja ravi alustamise eelduseks on laste kasvu regulaarne jälgimine kasvugraafikul, mida tuleks teha veelgi järjekindlamalt. 12 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

15 SUULISED ETTEKANDED O10. Titiini geeni ekspressioon neuraalsetes rakuliinides Karolina Noor 1,2, Aavo-Valdur Mikelsaar 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut TAUST. Titiin on suurim tuntud valk. Inimesel kodeerib teda geen TNT, mis paikneb 2. kromosoomis ja sisaldab 6 eksonit, mis võimaldab kodeerida kuni aminohapet sisaldavat valku. Titiin on lihasrakkudes väga oluline kontraktsiooni regulaator. Mutatsioonid TNT geenis põhjustavad mitmesuguseid geneetilisi lihasdüstroofia ja müopaatia vorme. Titiini funktsioonidest mittelihasrakkudes on minimaalselt teada: tema osalemist on näidatud stresskiududes, kromosoomides, rakutuumas ja tsentrioolides. Titiini uurimiseks oleme loonud titiini A-regiooni spetsiifilise monokloonse antikeha (MAb Tit1 5H1.1) ja näidanud, et peale vöötlihaste sarkomeeride A-vöötide reageerib see antikeha titiiniga ka nii mittelihasrakkude tsütoplasma, rakutuumade kui ka tsentrioolidega. Titiini geeni ekspressioonist närvisüsteemi rakkudes on vähe teada. EESMÄRK. Uurida titiini A-regiooni vastase monokloonse antikeha MAb Tit1 5H1.1 abil TNT geeni ekspresseerumist inimese glioblastoomi eri rakuliinides ja loote neuraalsetes tüvirakkudes. MATERJAL JA MEETODID. Inimese kolm glioblastoomi rakuliini (TiVi, LiEr ja UtJa) ning hbrsc00 loote neuraalsete tüvirakkude liin. Rakud kasvatati Neurobasal A söötmes ja suunati diferentseeruma söötmele retinoidhappe ja camp lisamisega. Titiini ekspressioon identifitseeriti antikehaga MAb Tit1 5H1.1 ja visualiseeriti fluorokroomiga märgistatud sekundaarse antikeha abil. Titiini ekspressiooni analüüsiks erinevat tüüpi närvirakkudes kasutati kaksikvärvimist, et titiini ja -III-tubuliini värvimise kaudu teha kindlaks neuronid, GFAP kaudu identifitseerida astrotsüüdid ja MBP kaudu oligodendrotsüüdid. TULEMUSED. Leidsime, et titiin ekspresseerub kõigis uuritud rakuliinides põhiliselt granulaarses vormis. Diferentseerumise käigus titiini ekspressioon muutub ja on rakutüüpidest sõltuvalt erinev. Eriliselt huvitavaks tulemuseks oli leid, et titiin on selgelt ekspresseeruv paljudes rakkude jätkete lõppplaatides ja sünapsides. JÄRELDUSED. Tehtud uuringute alusel võib järeldada, et titiin on üheks oluliseks struktuurseks komponendiks närvikoe rakkudes ja nende vastasmõjudes. Titiini funktsiooni mõistmine närvikoes vajab edasist täpsustavat uurimist. O11. Mitokondrivälise kaltsiumi mõju mitokondriaalse hingamise regulatsioonile oksüdatiivsetes ja glükolüütilistes skeletilihastes Joosep Seppet 1,2, Mart Roosimaa 2, Juuso Jääskeläinen 2, Kalju Paju 2, Frank Norbert Gellerich 2, 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, Magdeburgi Leibnizi Neurobioloogia Instituut TAUST. Mitokondrite funktsiooni regulatsioon erinevates kudedes tagab nende organellide optimaalse talitluse. Gellerich jt on näidanud, et mitokondriväline kaltsium aktiveerib ajukoes juba nanomolaarses kontsentratsioonis oksüdatiivset fosforüülimist, suurendades aspartaat-malaat- ja -glütserofosfaatsüstikute ( -GFS) kaudu glutamaadi ja glütserool--fosfaadi (GP) kasutamist mitokondrites, aktiveerimata seejuures oluliselt mitokondrisiseseid hingamisahela ensüüme. Uurides kaltsiumi toimet sellesse mehhanismi lihaskoes, on hõlpsam mõista koe iseärasusi ja muutusi nii patoloogiate korral kui ka eluea jooksul. EESMÄRK. Et selgitada aspartaat-malaat- ja -GFSsüstikute regulatsiooni skeletilihastes, võrreldi oksüdatiivse (m. soleus, SOL) ja glükolüütilise lihase (m. rectus femoris, RF) mitokondreid. MATERJAL JA MEETODID. Uurimuses kasutati Wistari roti (n = 1) lihastest isoleeritud mitokondreid, mida pesti kaltsiumit siduva lahusega, et hinnata mitokondrivälise kaltsiumi efekti ka väiksemate kontsentratsioonide korral. Isoleeritud mitokondreid analüüsiti respiromeetriliselt Oroboros-2K oksügraafiga, kasutades kaltsiumit, hingamisahela substraate ja spetsiifilisi inhibiitoreid. Süstikutes osalevate valkude mrna tasemed määrati reaalaja-pcr-meetodil. TULEMUSED. Glutamaadi ja ADP poolt aktiveeritud mitokondriaalse hingamise tasemed olid SOLi ja RFi mitokondrites vastavalt 45 ja 180 nmol O 2 /(min-/mg valk) (p < 0,001). Kaltsium suurendas ADP stimuleeritud hingamise taset SOLi mitokondrites,7 ning RFi mitokondrites 1,5 korda (p < 0,001). Reaalaja-PCR-i tulemused näitasid glükolüütilises lihases 2,2 korda kõrgemat malaadi-aspartaadi vahetaja mrna taset kui oksüdatiivses lihases. Ainult RFist isoleeritud mitokondrid hingasid GP-ga ja kaltsium lisamine suurendas afiinsust GP suhtes (KmGP,2 mmol-lt 1,1 mmol-ni). Selline mõju puudus SOLi puhul. Ka mrna tasemete alusel oli RFis mitokondriaalset ja tsütosoolset GP dehüdrogenaasi vastavalt 9 ja 62 korda rohkem. JÄRELDUSED. Sarnaselt ajukoega on skeletilihaste mitokondrites malaat-aspartaatsüstik reguleeritud mitokondrivälise kaltsium poolt. See süstik on enam tundlik kaltsiumi suhtes oksüdatiivses lihases. Seevastu -GFS-süstik on aktiivne ja kaltsiumi poolt aktiveeritav ainult glükolüütilise lihase mitokondrites. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 1

16 SUULISED ETTEKANDED O12. Mälumislihaste elektromüograafiline aktiivsus alalõualiigese liikumisel reumatoidartriidiga patsientidel: seos piirangutega igapäevastes toimingutes ja radioloogiliste leidudega Nele Pihla 1, Jaan Ereline 1, Dagmar Loorits 2, Ülle Voog-Oras, Mati Pääsuke 1 1 TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, 2 TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, TÜ stomatoloogia kliinik TAUST. Reumatoidartriit (RA) on ebaselge etioloogiaga autoimmuunne haigus. RA haarab enamasti labakäe ja -jala väikseid liigeseid, samuti põlve-, randme-, küünar-, õla- ja lülisamba liigeseid. Alalõualiigeste ja mälumislihaste haaratuse puhul esineb valu, funktsioonihäireid, helifenomene. EESMÄRK. Võrrelda alalõualiigese liikumisel tekkivat mälumislihaste elektromüograafilist (EMG) aktiivsust RA-patsientidel ja kontrollrühmal ning selgitada patsientidel EMG aktiivsuse seosed radioloogiliste leidude ja piirangutega igapäevastes toimingutes. MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 11 RA diagnoosiga patsienti ( meest, 8 naist, keskmine vanus 46 a) ja 12 tervet isikut (naised, keskmine vanus 51 a). Uuriti alalõualiigeste ja mälumislihaste kliinilisi näitajaid (liikuvusulatus, palpatoorne hellus, liigese helid), mõõdeti m. temporalis e ja m. masseter i EMG aktiivsust puhkeolekus, suu avamisel ja sulgemisel, maksimaalsel ning submaksimaalsel kokkusurumisel. Kasutati igapäevaste toimingute (ADL) küsimustikku ning radioloogilisi muutusi hinnati ortopantomogrammil. TULEMUSED. Alalõualiigeste liikuvusulatuses ei leitud olulisi erinevusi RA-patsientidel ning tervetel. Suu avamise ja sulgemise liigutusel oli mälumislihaste EMG aktiivsus RA-patsientidel suurem (p < 0,05) kui tervetel, kusjuures maksimaalsel hammaste kokkusurumisel oli mälumislihaste EMG aktiivsus tervetel suurem (p < 0,05). Mälumislihaste EMG keskmise sageduse vähenemine hammaste submaksimaalsel kokkusurumisel 1 min jooksul uuritud rühmadel oluliselt ei erinenud. RA-patsientidel korreleerus mälumislihaste EMG aktiivsus maksimaalsel hammaste kokkusurumisel negatiivselt ADLi skooriga. ADLi skoor ja mälumislihaste palpatoorne hellus korreleerusid patsientidel negatiivselt mälumislihaste EMG aktiivsusega. Alalõualiigese kondüüli lamendumine patsientidel korreleerus negatiivselt mälumislihaste EMG aktiivsusega maksimaalsel hammaste kokkusurumisel. JÄRELDUSED. RA-patsientidel täheldati motoorsete üksuste suuremat aktiivsust mälumislihastes suu avamisel ja sulgemisel võrreldes tervetega. Mälumislihaste EMG aktiivsus alalõualiigese liikumisel korreleerus RA-patsientidel nii radioloogiliste muutuste kui ka piirangutega igapäevastes tegevustes. O1. Neerutransplantatsioonijärgse koekahjustuse hindamine uudsete mitteinvasiivsete uriini biomarkerite abil Maksim Sokirjanski 1,2, Katrin Reimand, Jevgeni Rušai, Mai Rosenberg 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ sisekliinik, TÜ Kliinikumi ühendlabor TAUST. Neeru transplantatsiooni järel tekkinud isheemia-reperfusiooni kahjustuse ulatust ja paranemise dünaamikat on võimalik hinnata mitteinvasiivsete meetoditega, kasutades uudseid uriini biomarkereid (NGAL, IL-18, KIM-1, Klotho jt). NGAL (neutrophil gelatinase-associated lipocalin) on üks tuntumatest ägeda neerukahjustuse (ÄNK) biomarkeritest. NGALi tase võimaldab hinnata transplantaadi funktsiooni, kuid prognostiline väärtus ei ole veel selge. EESMÄRK. Leida neerusiirdamise postoperatiivses perioodis seoseid neerufunktsiooni, põletikunäitajate ja uriini biomarkerite taseme vahel ning hinnata nende prognostilist väärtust. MATERJAL JA MEETODID. Uurisime järjestikuseid neerusiirdamisele tulnud patsiente, kes andsid teadliku nõusoleku osalemiseks. Uriini kogusime pärast transplantatsiooni 4 järjestikusel ajahetkel (1.,., 7. ja 14. päeval) ning säilitasime materjali edasisteks uuringuteks ( 20 C). Kliiniliste ja laboratoorsete uuringute andmed kogusime patsientide haiguslugudest. NGALi analüüsimiseks kasutasime kemiluminestsents-immuunmeetodit. Andmete analüüsimisel kasutasime kirjeldava statistika meetodeid, NGALi seost kliiniliste parameetritega hindasime logistilise regressioonanalüüsi abil. TULEMUSED. Uuringurühma kuulus 11 patsienti (8 meest ja 4 naist vanuses 52,9 ± 4,8 a). Uuritavatest 2-l kulges vahetu postoperatiivne periood tüsistustega ja neerufunktsiooni taastumine hilines ning see kajastus ka NGALi taseme püsimises suurtes väärtustes. Kõikidel teistel patsientidel NGALi kontsentratsioon vähenes 14 päeva jooksul usutavalt (1. päeva keskmine 156,8 ± 55,4 ng/ml ja 14. päeva 44,7 ± 1,6 ng/ml, p < 0,05) sarnaselt seerumi kreatiniini (1. päeva keskmine 217,0 ± 54,4 μmol/l ja 14. päeva 9,7 ± 9,8 μmol/l, p < 0,05) ja C-reaktiivse valgu vähenemisega (1. päeva keskmine 14,7 ±,9 mg/l ja 14. päeva 2,2 ± 1,2 mg/l, p < 0,05). Statistiliselt usutav korrelatiivne seos esines keskmise NGALi taseme ja seerumi kreatiniini vahel (r = 0,94). Uuritavate 6. kuu transplantaadi funktsioon oli korras. JÄRELDUSED. NGALi tase neerusiirikuga haigetel oli korrelatsioonis neerufunktsiooniga, mis kinnitas mitteinvasiivse meetodi usaldusväärsust neerusiiriku isheemia-perfusiooni kahjustuse hindamisel. Uuring jätkub teiste ÄNK biomarkerite uurimisega ning nende prognostilise tähtsuse hindamisega. 14 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

17 SUULISED ETTEKANDED O14. Parkinsoni tõbi ja nahk geeniekspressiooni uuring Lille Kurvits 1,2, Kristjan Martin Kasterpalu 1,2, Pille Taba 2, Anu Planken, Ene Reimann 4, Sulev Kõks 4 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ närvikliinik, Vähiuuringute TAK, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut TAUST. Parkinsoni tõbi (PT) on krooniline neurodegeneratiivne haigus, mille käsitluses on aina olulisemad haiguse süsteemsust peegeldavad mittemotoorsed sümptomid (MMS). Viimaste hulka kuuluvad ka nahanähud, nagu seborröa, hüperhidroos ja haavade aeglane paranemine. PT-haigetel on suurenenud ka melanoomi ja nahavähkide esinemisrisk. EESMÄRGID. Leida PT-haigete naha transkriptoomist nahanähtudele, vähiriskile ja PT patogeneesile viitavaid tõendeid. Tuvastada uusi kandidaate diagnostilisteks ja/ või prognostilisteks markeriteks. Kaardistada muutusi PT-haigete naha transkriptoomis süsteemse haiguse väljendusena. Rõhutada MMSi, aga eriti nahanähtude kliinilist tähendust PT-haige käsitluses. MATERJAL JA MEETODID. 12-lt PTga ja 12-lt soo ja vanuse poolest sobitatud kontrollrühma patsiendilt võeti naha puurbioptaat, millest eraldati RNA. Saadud RNA sekveneeriti ja teostati võrdlev analüüs. TULEMUSED. PT-haigete naha transkriptoomis tuvastasime tõusu 87 ja languse 197 geeni ekspressioonitasemes. 20 muutunud ekspressioonitasemega geeni kuuluvad ühiselt reguleeritavasse epidermaalse diferentseerumise kompleksi, muutunud oli ka kahe selle kompleksi transkriptsioonifaktori ekspressioon. Epidermisele spetsiifiliste geenide vähenenud ekspressioon PT-patsientide nahas viitab häiretele keratinotsüütide diferentseerumises, sarvestumises ja irdumises. Kollageenide ja maatriksi metalloproteaaside ekspressioonimustri muutus osutab naha aluskoe moodustumise ja remodelleerumise intensiivistumisele, aga ka koedefektide paranemise häirele. Mitmed geenid, mis takistavad kasvajate teket või hilisemat invasiooni, olid alla reguleeritud. JÄRELDUSED. PT progresseerudes halveneb patsientide liikuvus ja traumasid esineb rohkem, mistõttu nahakahjustused on lihtsad tekkima. Lisaks on käesolevas töös kirjeldatud muutuste tõttu haavade paranemine aeglustunud, mistõttu tuleb PT-haigetel nahahooldusele erilist rõhku asetada. Nahavähi epidemioloogilise seose tõttu PTga, aga ka käesolevas töös toodud tuumori supressorgeenide allareguleerituse tõttu tasub PT-haigeid naha pahaloomuliste muutuste suhtes skriinida. O15. Urogenitaalse klamüdioosi diagnostika ja ravi peremeditsiinis Suurbritannias, Prantsusmaal, Rootsis ning Eestis Anna Tisler-Sala 1,2, Anneli Uusküla 2, Ellie Ricketts, Claire Rugman, Ruth Kalda 4, Hans Fredlund 5, Johan Hedlund 5, Pia Touboul 6, Brigitte Dunais 6, Cliodna McNulty 1 rahvatervishoid, 2 TÜ tervishoiu instituut, Gloucestershire Kuninglik Haigla, Suurbritannia, 4 TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 5 Örebro Ülikooli Haigla, Rootsi, 6 Nizza Ülikooli Haigla, Prantsusmaa TAUST. Urogenitaalne klamüdioos on kõige sagedamini esinev sugulisel teel leviv haigus Eestis. Klamüdioos kulgeb tihti sümptomiteta. 75% klamüdioosijuhtudest diagnoositakse noortel vanuses kuni 24 aastat. Ravimata juhtudel võib urogenitaalne klamüüdioos põhjustada tõsiseid tüsistusi ja kaugtagajärgi. Klamüdioosi raviks ja tüsistuste vältimiseks on võimalik rakendada sõeluuringut. EESMÄRK. Kirjeldada ja võrrelda perearstidepoolset klamüüdioosinakkuste testimist neljas hästi arenenud tervishoiusüsteemidega ja klamüdioosinakkuste suure esinemissagedusega Euroopa riigis. Eesmärgiks seati võrrelda kontrastseid riike: riigid, kus perearstid testivad rutiinselt (Inglismaa ja Rootsi), ning riigid, kus perearstid üldjuhul ei testi patsiente klamüdioosi suhtes (Prantsusmaa, Eesti). MATERJAL JA MEETODID. Rakendati esmaseid ja teiseseid andmekogumise meetodikaid. Töörühm töötas välja struktureeritud küsitluse, mis võimaldas süsteemselt analüüsida klamüdioosi kontrolli meetmeid ja ravi korraldust riigis, perearsti praktikat ja ettevalmistust suguhaiguste raviks ja testimiseks. Sekundaarne analüüs põhines uuritavates riikides klamüdioosi ravi ja käsitluse kohta avaldatud teaduspublikatsioonide kokkuvõtetel ja raportite ülevaadetel. TULEMUSED. Tulemusena leiti, et uuringus osalenud riikides 1) ei olnud olulisi erinevusi klamüdioosi haigestumises; 2) on peamiseks klamüdioosi testimise viisiks nukleiinhapete amplifikatsioonil põhinevad testid; ) arvestatav osa (60%) noortest vanuses külastab korra aastas oma perearsti; 4) kulude hüvitamine tervishoiusüsteemi või samaväärse institutsiooni poolt klamüüdioosi testimisel on sarnased. Riikides, kus perearstid tavaliselt testivad klamüdioosi suhtes (Suurbritannia, Rootsi), on olemas riiklik STLI kontrolli strateegia, on välja töötatud spetsiaalselt perearstidele suunatud STLI-de ravijuhendid ning STLI ravi ja käsitlus oli arvestatavas mahus kaasatud perearstide residentuuri programmi. JÄRELDUSED. Meie uuringus selgusid olulised klamüdioosi ravi ja käsitlusega seotud strukturaalsed erinevused uuringus osalenud riikides. Uuringud klamüdioosi sõeltestimise põhjendamiseks (sh peremeditsiini kontekstis) ja programmi teostatavus (sh kulutõhusus) vajavad täiendavat uurimist ning peaksid väljendama riigi vajadusi tüsistuste ennetamisel. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 15

18 SUULISED ETTEKANDED O16. Bariaatrilise operatsiooni järgse perioodi hindamine ja patsientidel esinevate neuroloogiliste komplikatsioonide analüüs Martin Keba 1,2, Ülle Krikmann 2, Sulev Haldre 2, Toomas Sillakivi, Kaido Stroom 1,2, Jaanus Suumann 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ närvikliinik, TÜ kirurgiakliinik O17. Zonuliini tase vereseerumis ja immunoregulatsioon peensoole limaskestas tsöliaakia korral Tamara Vorobjova 1, Helerin Raikerus 1,2, Oivi Uibo,4, Kaire Heilman,5, Raivo Uibo 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 artsiteaduse üliõpilane, TÜ lastekliinik, 4 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 5 Tallinna Lastehaigla TAUST. TÜ Kliinikumis läbiviidav uuring bariaatrilise operatsiooni järgse perioodi hindamine ja patsientidel esinevate neuroloogiliste komplikatsioonide analüüs toimub kirurgiakliiniku ja närvikliiniku koostöös. Uurimistöö keskendub bariaatrilisel operatsioonil osalenute tervisliku seisundi hindamisele eesmärgiga laiendada teadmisi muutuste kohta, mis on toimunud operatsioonijärgsel perioodil 1 2 aastat hiljem. EESMÄRK. Hinnata operatsioonil osalenute üldist tervislikku olukorda, hinnata süvendatult närvisüsteemiga seotud sümptomite esinemise sagedust, ravimite kasutamist ja mõju patsiendi elukvaliteedile. Bariaatrilise kirurgiaga võivad esineda paljud erinevad neuroloogilised komplikatsioonid (krooniline ja subakuutne perifeerne neuropaatia, neuropaatilised valud jalgades ning paresteesiad, mida on seostatud eelkõige oksendamisega). Ainete imendumisest tingitud häired on seotud enim raua, fosfaadi, magneesiumi, kaltsiumi, B 1 - ja B 12 -vitamiini, foolhappe ja rasvlahustuvate vitamiinide puudusega organismis, enamik nendest häiretest on profülaktilise asendusraviga välditav. MATERJAL JA MEETODID. Uuring koosneb kahest küsimustikust. Esimene neist, SF-6, sisaldab küsimusi üldise tervisliku seisundi, enesetunde ja tervisega seotud elukvaliteedi kohta. Teine küsimustik on kaheosaline, esimene kirjeldab söömisharjumusi ja närvisüsteemiga kaasnevaid häireid. Ankeedi teine osa iseloomustab tervise olukorda, ravimite ja toidulisandite kasutamist. Neuroloogiliste kaebustega patsientidega võetakse ühendust ja kutsutakse tervisliku seisundi täpsemaks hindamiseks konsultatsioonile. TULEMUSED. Tulemused on veel esialgsed, sest osa ankeete ei ole veel tagasi saadetud. Sellegipoolest on olemas esmased üldistatud tulemused. 1 inimesest, kellel oli enne operatsiooni diabeet, 26-l postoperatiivselt see taandus (8,9%). Sarnaselt eelnevaga on hüpertoonia taandumus 50%, astma taandumus 66,6%, liigesehaiguse taandumus 44,4%, uneapnoe taandumus 7,8%. Vastanutest on 16,4%-l esinenud pärast operatsiooni käe või jala halvatuse nähte. JÄRELDUSED. Saadud andmete kohaselt on märgata seoseid kaalu languse ja eespool mainitud haiguste taandumisel. Lisaks on olemas ka põhjapanev eeldus neuroloogiliste häirete tekkeks vitamiinide ja mineraalainete defitsiidi tõttu. TAUST. Peensoole limaskesta läbilaskvuse suurenemisel on oluline roll nii tsöliaakia (CD) kui ka 1. tüüpi diabeedi (T1D) patogeneesis. Siin on oluline tähendus zonuliinil (ZO, pre-haptoglobiin 2), mis on rakkude tiheliiduse regulaator. ZO hulka peensooles võivad mõjutada mitmesugused mikroorganismid, millel on ka otsene mõju peensoole limaskestas toimuvatele dendriitrakkudest (DC) vahendatud immunoregulatoorsetele protsessidele. EESMÄRGID. Määrata ZO tase CD ja kaasuva T1D haigete vereseerumites ning kontrollrühma lastel; iseloomustada seoseid ZO ja peensoole limaskestas leitavate enteroviiruste (EV), DC ja regulatoorsete T-rakkude (Treg) vahel. MATERJAL JA MEETODID. Uuriti 70 last (4 tüdrukut, mediaanvanus 10,7 a), kellele oli tehtud peensoole biopsia. CD diagnoositi 18 haigel ja CD koos T1D-ga 1 haigel (Marsh IIIa IIIc hattude atroofia). Kontrollrühma moodustasid peensoole normaalse limaskestaga funktsionaalsete seedetraktihäiretega 9 last. ZO tase määrati konkurentse ELISA (Hölzel Diagnostika) abil. EV olemasolu esinemist, IDO+ DC ning Treg (FOXP+) rakkude hulka määrasime peensoole limaskesta parafiinlõikudel immunohistokeemiliselt vastavate antikehade abil. TULEMUSED. ZO tase oli seerumis olulisemalt kõrgem CD-haigetel (eriti Marsh IIIc kahjustuse korral), võrreldes peensoole normaalse limaskestaga lastel (p = 0,02). ZO hulk korreleerus EV leiuga peensoole limaskestas CD-haigetel (p = 0,000) ja eriti CDga kaasneva T1D korral (p = 0,0004). CD-haigetel korreleerus ZO tase seerumis IDO+ DC tihedusega (p = 0,01), mis omakorda oli seotud EV+ rakkude hulgaga peensoole limaskestas (p = 0,004). Kuigi Treg-hulk peensoole limaskestas oli oluliselt suurem CD ja CDga kaasneva T1D korral, võrreldes peensoole normaalse limaskestaga isikutega (p = 0,0002 ja p = 0,002), olulist seost ZO tasemega vereseerumis neil ei leitud. JÄRELDUSED. CD-haigetel, eriti peensoole limaskesta sügava atroofiaga, on ZO tase seerumis olulisemalt kõrgem kui kontrollisikutel ning see omakorda korreleerub EV+ rakkude tihedusega peensoole limaskestas, eriti kaasneva T1D korral. See viitab võimalikule seosele ZO taseme tõusu ja EV leiu vahel. IDO+ DC rakkude hulga suurenemine CD-haigetel näitab immunoregulatoorsete protsesside aktivatsiooni, mis võib olla tingitud peensoole limaskesta läbilaskvuse suurenemisest. 16 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

19 SUULISED ETTEKANDED O18. Female endometrium biopsy immediate single-cell analysis Kaarel Krjutškov 1,2, Merli Saare, Külli Samuel 1, Dmitri Lubenets 4, Sten Linnarsson 5, Shintaro Katayama 2, Juha Kere 2, Andres Salumets 1, 1 Competence Centre on Reproductive Medicine and Biology, Tartu, Estonia, 2 Department of Biosciences and Nutrition, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden, Department of Obstetrics and Gynaecology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 4 Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 5 Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden The recent progress in single-cell analysis has unlocked clinical interest in female health and infertility research involving endometrial pathologies, implantation failure and etiology of endometriosis. Although female endometrium has been extensively studied, the most essential players - individual cells - have gained little attention. The objective of our study was to take a deeper view on endometrial functioning at individual cellular level by providing gene expression based phenotyping and by defining functionally active major cell populations. This goal will be achieved by using clinical endometrial biopsies and combining the most advanced techniques of cell and molecular biology, e.g. scrutinized biopsy handling from collection to treatment, multiple-color FACS analysis with single-cell sorting option, and highly multiplex singlecell transcriptome analysis by RNA-sequencing. Voluntary healthy fertile women donate endometrial biopsies during the proliferative and mid-secretory, e.g. receptive phase, of the natural menstrual cycle. The samples are cryopreserved and the thawed tissues are enzymatically disaggregated with cell suspensions containing the epithelial, stromal, and the rest repertoire of living cells. During sample treatment, minimum manipulation times at +4 C are used to retain the natural gene expression profile. Cells are labelled by a combination of surface marker antibodies for single-cell FACS sorting directly into 48-well plate lysis buffer and are converted to 48-plex RNA-seq Illumina libraries using the Single-cell Tagged Reverse Transcription (STRT) protocol. After cell sorting and cdna synthesis, a qpcr-based QC assay is used to evaluate each single well/cell s sorting accuracy and cdna yield before pooling and further library preparation. FACSAriaI singlecell sorting accuracy is %. This multidisciplinary study has faced us to different challenges like (i) proper biopsy cryopreservation and treatment procedure to prepare stable single-cell solution in minimum time, (ii) single-cell QC after FACS and cdna synthesis, and (iii) STRT adaptation for differentiated low mrna cells analysis. The mentioned improvements will enable us to study endometrium single-cells directly from biopsy and bring single-cell genomics closer to clinical needs. O19. 4-dimensionaalse kompuutertomograafia alusel planeeritav kopsuvähi radiokemoteraapia on ohutum Ardi Sažko 1, Tõnu Jõgi 1, Markus Vardja 1, Jana Jaal 1,2 1 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik TAUST. Lokaalselt ja mediastiinumi lümfisõlmedesse levinud (III staadium) kopsuvähi standardseks raviks on radiokemoteraapia ehk samaaegne lokaalne kiiritusravi ning süsteemne keemiaravi. Kiiritusravi planeerimisel on oluliseks probleemiks tuumori hingamisest põhjustatud liikumine. Kiiritusravi planeerimise aluseks oleval -dimensionaalsel kompuutertomograafial (D-KT) kuvatakse tuumor suvalisel ajahetkel vabahingamise jooksul. Tuumori mahule lisatakse seejärel üldistatud, empiiriline ning populatsioonipõhine hingamisliikumise varu. 4-dimensionaalne, aeglane KT (4D-KT) võimaldab kajastada hingamisest tingitud anatoomilisi muutusi, lisades tavapärasele D patsiendikirjeldusele ka ajalise dimensiooni. Seetõttu on 4D-KT-põhisel kiiritusravi planeerimisel võimalik tuumori liikumise kompenseerimiseks lisada tuumori mahule individuaalne ning geomeetriliselt täpne varu. EESMÄRK. Võrrelda dosimeetriliselt igapäevases praktikas kasutatava D-KT ning uue 4D-KT alusel koostatud kopsuvähi kiiritusravi plaane. MATERJAL JA MEETODID. Ajavahemikul kaasati uuringusse 10 järjestikust radio- ja onkoteraapia osakonna haiget, kellele planeeriti lokaalselt ja regionaalselt levinud kopsuvähi tõttu samaaegset kiiritus- ja keemiaravi. Kõigile 10 patsiendile koostati 2 kiiritusravi plaani: selle ajani standardiks olnud D-KTning 4D-KT-põhine. Plaanide valmimise järel võrreldi eelkõige planeerimissihtmahtude suurust ning doose ohustatud elunditele. TULEMUSED. Kiiritusravi planeerimissihtmaht oli D-KT kasutamisel 77,6 ± 24,7 (keskmine ± standardhälve) cm ning 4D-KT kasutamisel 588,7 ± 186,5 cm. 4D-KT rakendamisega vähenes kiiritatav maht keskmiselt 2,9% (p < 0,01). Samuti vähenesid doosid 4D-KT kasutamisel kasvajat ümbritsevatele ohustatud elunditele: kopsude keskmine doos vähenes 12,8% (p < 0,01), südame keskmine doos 1,7% (p < 0,01) ning söögitoru keskmine doos 1,% (p < 0,01). Seljaajukanali maksimaalse doosi muutus jäi keskmiselt 2,5% juurde (p = 0,41). JÄRELDUSED. 4D-KT alusel planeeritav kopsuvähi radiokemoteraapia on täpsem ja ohutum. 4D-KT kasutamisega on võimalik oluliselt vähendada kiiritatava piirkonna mahtu ning vähendada ümbritsevate elundite kiirguskoormust, põhjustades seeläbi vähem ravist tingitud kõrvaltoimeid. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 17

20 SUULISED ETTEKANDED O20. Nosokomiaalse gripi haigusjuhtude analüüs ja tervishoiutöötajate gripivastane vaktsineerimine Tartu Ülikooli Kliinikumis gripihooajal 201/2014 Anne Kallaste 1, Karmen Stimmer 2, Vivika Adamson, Piret Mitt, Tiina Teder 4, Raili Randoja 5, Matti Maimets 1 1 TÜ Kliinikumi sisekliinik, 2 arstiteaduse üliõpilane, TÜ Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, 4 TÜ Kliinikumi keskkonnateenistus, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabor TAUST. Nosokomiaalne gripp on ravi kvaliteedi probleem pikeneb haiglaravi kestus ja suureneb suremus. Eelkõige on ohustatud üle 65- ning alla 5aastased, rasedad, krooniliste haigustega ja immuunpuudulikud patsiendid. Oluliseks teguriks nosokomiaalse gripi levikus on tervishoiutöötajate (THT) haigestumine, mistõttu soovitab WHO vaktsineerida kõiki THTsid igal aastal gripi vastu. Alates aastast on TÜ Kliinikumi THT-l võimalik ennast gripi vastu vaktsineerida tööandja kulul. EESMÄRK. Analüüsida nosokomiaalse gripi haigusjuhte ajavahemikul ning TÜ Kliinikumi kliinikute ning radioloogia- ja operatsiooniteenistuse töötajate gripivastast vaktsineeritust hooajal 201/2014. MEETODID. Uuringusse kaasati kõik TÜ Kliinikumi ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas laboratoorselt kinnitatud gripi haigusjuhud, mille korral patsiendil sümptomid tekkisid > 48 tundi pärast hospitaliseerimist. Töötajate gripivastase vaktsineerituse andmed saadi infektsioonikontrolli teenistuse andmebaasist. TULEMUSED. Kõikidest TÜ Kliinikumis diagnoositud gripijuhtudest (n = 170) moodustasid nosokomiaalsed juhud 61% (n = 104). Mehi oli 56 (54%), keskmine vanus 69 (19 95) aastat. 9%-l patsientidest esines üks või mitu kaasuvat haigust, millest peamised olid südame- ja veresoonkonnahaigus (7%), krooniline neeru- (24%) või kopsuhaigus (16%) ning diabeet (18%). Gripp diagnoositi keskmiselt 1. (4. 52.) haiglaravi päeval 8 kliinikus ja 16 osakonnas. Enim haigestuti reumatoloogia- ja sisehaiguste (15 patsienti), õendushoolduse (14), üldkirurgia (1) ja kardioloogia (11) osakonnas. III astme intensiivravi vajas 6 (6%) patsienti. Viirusvastast ravi rakendati 91%-l juhtudest. Keskmine haiglaravi pikkus oli 26 päeva (5 122 päeva). Haiglas suri 1 (1%) patsienti. Teadaolevalt polnud ükski haigestunutest gripi vastu vaktsineeritud. TÜ Kliinikumis vaktsineeris ennast gripi vastu kokku 68 töötajat (%): 49% arstidest, 1% õdedest ja 25% muudest THTdest. JÄRELDUSED. Rohkem kui pooled gripiga ravil viibinud patsientidest olid haigestunud nosokomiaalselt sellesse infektsiooni. Haigestumine oli suurem osakondades, kus isolatsioonivõimalused olid piiratud. Vaktsineeritud THTde arv on väike, mistõttu on vajalik suurendada teadlikkust vaktsineerimise vajalikkusest, et vähendada nosokomiaalse gripi haigestumust. 18 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

21 STENDIETTEKANDED DOKTORANDID P1. Solid dosage forms from nanosuspensions by flexographic printing Mirja Palo 1,2,, Ruzica Kolakovic, Timo Laaksonen 4, Anni Määttänen, Natalja Genina, Jouko Peltonen, Niklas Sandler 1 PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia Åbo Akademi University, 4 University of Helsinki, Finland BACKGROUND. Production of nanosuspensions is a common method to enhance the solubility and dissolution rate of poorly water-soluble active pharmaceutical ingredients (APIs). Well-known methods, such as freeze-drying and spray-drying, have been used to convert nanosuspensions into stable solid dosage forms. However, there is still a need for more cost-effective and feasible methods for preserving the nano-size range of particles during re-dispersion of solid dosage forms to proovide a desired dissolution rate. AIM. The main goal of this study was to investigate the use of flexographic printing as a deposition technique of nanosuspensions. MATERIALS AND METHODS. Aqueous nanosuspensions with indomethacin (IND) and itraconazole (ITR) were made by ball-milling. The nanosuspensions were printed on different substrates polyethylene terephthalate film, Easybake rice sheet and Blue Dragon rice paper. A laboratory scale printability tester (IGT Global Standard Tester 2, IGT Testing system, the Netherlands) was used to prepare formulations with a size of 0.5 cm2. The printed formulations were characterized by X-ray diffractometry (XRD) and scanning electron microscopy (SEM). Content analysis and dissolution studies for IND and ITR were performed with a UV-Vis spectrophotometer and high performance liquid chromatography, respectively. RESULTS. Nanosuspensions with IND and ITR were produced by wet ball-milling. At least partially crystalline APIs were identified in printed formulations by XRD. Nanosuspensions were evenly distributed on the substrates after printing. The SEM images of flexographically fabricated samples did not reveal any agglomeration of the nanosuspensions. The dissolution rate of the APIs from nanosuspensions and the printed samples increased compared to the dissolution rate from the raw drug substance. CONCLUSIONS. Printed solid dosage forms prepared from nanosuspensions were successfully produced by flexographic printing. The formulations contained printed solid particles without any observed agglomeration. In addition, the dissolution rate of the drug from the printed formulations increased compared to that of the pure APIs. The results indicate that the present approach can be considered as a promising fabrication method for nanoparticulate systems. P2. Kontrastaine manustamise mõju arterite jäikusele, tsentraalsele hemodünaamikale ja põletiku- ning ägeda neerukahjustuse biomarkeritele Kaido Paapstel 1,2, Mihkel Zilmer 1, Jaan Eha, Jaak Kals 1,2,4 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ endoteelikeskus, TÜ kardioloogia kliinik, 4 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik TAUST. Kontrastainest indutseeritud neerukahjustus (KIN) on haiglatekkese neerupuudulikkuse laialt levinud põhjus. Kuigi KINi tüsistused on valdavalt kardiovaskulaarsed, teatakse vähe kontrastaine manustamise mõjust arterite funktsionaalsetele parameetritele. EESMÄRK. Hinnata kontrastaine manustamise järel tekkivaid muutusi arterite jäikuses, tsentraalses hemodünaamikas ning põletiku- ja neerukahjustuse biomarkerite tasemes. METOODIKA. Valimisse kuulus 6 sümptomaatilise perifeersete arterite haiguse (PAD) ja normaalse neerufunktsiooniga (GFR 60 ml/min/1.7²) patsienti, kes olid suunatud alajäsemete digitaalsele subtraktsioonangiograafiale, kus manustati arterisisesi iso-osmolaarset joodi sisaldavat kontrastainet. Hinnati uuritavate arterite jäikust ja tsentraalset hemodünaamikat (seadmega SphygmoCor Px, 7,0, AtCor Medical, Austraalia) ning koguti seerumi- ja uriiniproovid (haiglasse saabumisel ning 2 t, 8 t ja 24 t pärast angiograafiat). Kõik biomarkerid määrati ELISA-meetodil. Statistiliselt oluliste muutuste leidmiseks kasutati ühefaktorilist dispersioonanalüüsi ja paaris t-testi. TULEMUSED. Kontrastaine manustamise järel esines uuritavatel oluline augmentatsioonirõhu langus (p = 0,01) ja pulsirõhu võimendumise tõus (p = 0,02), kuid ei muutunud augmentatsiooniindeksi ja aordi pulsilaine kiiruse väärtused. Võrreldes baastasemega esines oluline tõus neutrophil gelatinase associated lipocalin i (p < 0,0001), uriini kidney injury molecule-1 ( p = 0,02), beeta-2 mikroglobuliini (p = 0,0), väga tundliku C-reaktiivse valgu (p = 0,001), müeloperoksüdaasi (p = 0,01) ja interleukiin-6 (p = 0,001) tasemes. JÄRELDUSED. Meile teadaolevalt on see esimene kliiniline uuring, kus hinnati kontrastaine kompleksset mõju arterite jäikusele, tsentraalsele hemodünaamikale ning põletiku- ja neerukahjustuse biomarkeritele. Kontrastaine manustamine normaalse neerufunktsiooniga PAD-haigetele võib põhjustada ägeda põletikureaktsiooni, mõõduka neerukahjustuse ja muutuseid tsentraalses hemodünaamikas. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 19

22 STENDIETTEKANDED P. Development of electrospun suberin and chloramphenicol loaded nanofibrous systems Liisi Rammo 1,2, Sveinung G. Ingebrigtsen, Ivo Laidmäe 2, Urve Paaver 2, Kalle Kirsimäe 4, Peep Veski 2, Ann Mari Holsæter, Natasa Skalko-Basnet, Jyrki Heinämäki 2, Karin Kogermann 2 1 PhD student, 2 Department of Pharmacy University of Tartu, Estonia, UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, 4 Department of Geology, University of Tartu, Estonia BACKGROUND. Recently, nonwoven nanofibrous systems have gained increased attention as drug delivery systems. One promising application is to use nanofibers as multifunctional wound dressings. Suberin (SUB) is a natural polymer extracted from the outer birch bark. It is a surface wax-like material consisting of a polyalipathic domain in association with a polyaromatic domain. Suberin can be hydrolyzed by base treatment and fractioned to suberin fatty acids (SUB FA). AIMS. To prepare and characterize novel nanofibers containing SUB FA and polyvinylpyrrolidone (PVP) as carrier polymers. Chloramphenicol (CAM) was used as a model antibiotic in nanofibrous systems. MATERIALS AND METHODS. PVP 90 was obtained from BASF, Germany, and CAM from Sigma-Aldrich. SUB FA (Batch Pilot 1/ ) was obtained from VTT, Technical Research Centre of Finland, Finland. SUB FA:PVP nanofibers at the weight ratio 1:4 and theoretical content of CAM 2.1% were prepared. Polymeric solutions were prepared using ethanol (96%) and applied to electrospinning (ES) under controlled conditions. The nanofibers were characterized using SEM and XRPD. The CAM content in nanofibers was determined by HPLC. RESULTS. ES produced nanofibrous mats with a uniform structure and white color in appearance. Average fiber diameter ranged from 00 to 500 nm. The absence of processing defects in nanofibers suggested proper solvent and process parameter selection. SUB FA and CAM powders were crystalline according to XRPD. The incorporation of SUB FA and CAM into nanofibers resulted in an amorphous system. The average content of CAM in PVP+CAM and SUB FA:PVP+CAM nanofibers was 1.9 and 1.8%, respectively. CONCLUSIONS. SUB FA and PVP mixtures with CAM can be successfully electrospun to produce homogeneous nanofibrous mats. CAM exists in the amorphous form in nanofibers. The ES process slightly reduces CAM content in nanofibers compared to theoretical drug content. ACKNOWLEDGEMENTS. The targeted financing project no SF s09, ETF grant project no 7980, the European Social Fund s Doctoral Studies and the Internationalization Programme DoRa. P4. Alkoholi tarvitamise iseärasused kroonilise neeruhaigusega haigetel Jana Uhlinova 1,4, Anna-Liisa Pechter 2,4, Tanel Kordemets,4, Mai Rosenberg 4 1 doktorant, 2 rahvatervishoiu üliõpilane, arstiteaduse üliõpilane, 4 TÜ Kliinikumi sisekliinik TAUST. Igal aastal sureb maailmas alkoholi liigtarvitamise tõttu, miljonit inimest. Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka Euroopas. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul põhjustab alkohol raskeid tervisehäireid, kui aastas tarvitatakse ühe inimese kohta üle 6 liitri absoluutalkoholi. Eestis oli see näitaja aastal 10,6 liitrit. On teada, et alkoholi liigtarvitamine võib põhjustada üle kahesaja haiguse ning halvendada krooniliste haiguste (sh ka kroonilise neeruhaiguse, KNH) kulgu ja prognoosi. EESMÄRK. Hinnata KNH riskirühma kuuluvate ja KNH patsientide alkoholi tarvitamise iseärasusi AUDIT (The Alcohol Use Disorders Identification Test) küsimustiku alusel. MATERJAL JA MEETODID. AUDIT on WHO väljatöötatud küsimustik (10 küsimust) alkoholi liigtarvitamise kohta ja keskendub alkoholi liigtarvitamise ning sõltuvuse esimeste märkide tuvastamisele. Test näitab alkoholitarvitamise riskitaset (väikse riskiga, tervist ohustav, tervist kahjustav tarvitamine ning võimalik alkoholisõltuvus). AUDIT küsimustiku täitis 57 KNH-patsienti. Uuritavate seas oli mehi 25, naisi 2. Keskmine vanus oli 57,7 a (noorim 0 a, vanim 87 a). Kõrgharidus oli 50%-l osalejatest. AUDITi tulemused olid retrospektiivselt hinnatud, lähtudes testi juhistest. TULEMUSED. AUDITi tulemuste alusel kuulusid enamus (52) uuritavatest väiksesse riskirühma ning 5 patsienti tervist ohustava alkoholi tarvitamise rühma (4 meest ja 1 naine). Tervist ohustava alkoholi tarvitamise rühma patsientide keskmine vanus oli 5,4 a (noorim a, vanim 58 a). Kolmel patsiendil oli kõrg- ja kahel keskharidus. Selle alarühma seas oli kahel patsiendil 5G, ühel 4G KNH. JÄRELDUSED. Tulemused näitasid, et KNH seas oli ohustava alkoholi tarvitamisega inimeste osakaal väike (8,7%). Tervist kahjustava ja võimaliku alkoholisõltuvusega patsiente ei esinenud. AUDIT võimaldab hinnata alkoholi tarvitamise iseärasusi ja korduval testimisel (2 a pärast) hinnata mõju KNH kulule. 20 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

23 STENDIETTEKANDED P5. Preparation of liposomes and lipomes-innanofiber systems and their solid state analysis Sveinung G. Ingebrigtsen 1,2, Ivo Laidmäe, Andres Lust, Ann Mari Holsæter 2, Natasa Skalko-Basnet 2, Lauri Toom 4, Urve Paaver, Peep Veski, Jyrki Heinämäki, Karin Kogermann 1 PhD student, 2 UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Technology, University of Tartu, Estonia BACKGROUND. High biocompatibility and the possibility to incorporate both hydrophilic and lipophilic drugs makes liposomes suitable as vehicles for drug delivery. Unfortunately, liposome dispersion alone is not suitable for topical administration since it demands increased adhesion and retention time on the site of delivery. A delivery system that combines the properties of liposomes with nanofibers may be a promising approach to overcome these challenges. AIMS. To investigate the solid state properties of liposomes and liposomes-in-nanofiber systems prepared by film hydration and electrospinning methods, respectively. MATERIAL AND METHODS. Empty soybean phosphatidylcholine (PC) liposomes and drug-loaded liposomes with chloramphenicol (CAM) were prepared by the film hydration method. Nanofibers consisting of liposomes and poly(ethylene oxide) (PEO) were prepared by electrospinning. Liposome size was measured by photon correlation spectroscopy. Entrapment efficiency was determined by ultracentrifugation and HPLC analysis. Solid state analysis of liposomes and liposomes-in-nanofiber systems was performed using Raman, FT-IR, NMR spectroscopy and DSC. Morphology of the samples was investigated by SEM. RESULTS. Mean particle size of empty liposomes and CAM-loaded liposomes was 41.1 ± 48.9 nm and 92.2 ± 69.7 nm, respectively. Entrapment efficiency was 24. ± 0.% of total CAM concentration. DSC and spectroscopic analyses of liposomes and liposomes-innanofiber systems could not detect the presence of PC or CAM, only PEO was detected in the nanofiber samples. However, NMR spectroscopy was able to detect both PC and CAM in the liposome samples. CONCLUSIONS. Solid state characterization of both liposome and the liposome-in-nanofiber system is limited by the detection limit of the relevant equipment and relatively low drug concentration. NMR spectroscopy enabled to investigate the drug-polymer interactions and entrapment efficiency of liposomes. ACKNOWLEDGEMENTS. This study is part of EEA / Norwegian grant program project no 6-2.2/126/201- EEA/Nor-Mob, targeted financing project no SF s09 and ETF grant project no 7980, and is also supported by the European Social Fund s Doctoral Studies and the Internationalization Programme DoRa. P6. Ööpäevane rütm mõjutab veres tsirkuleerivate mikrorna-de tasemeid Kadri Rekker 1,2,, Merli Saare 2,,4, Anne Mari Roost, Deniss Sõritsa,5,6, Katrin Kepp, Helle Karro 2,5, Andres Salumets 2,,4, Maire Peters 2, 1 doktorant, 2 TÜ naistekliinik, Reproduktiivmeditsiini TAK, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 6 Elite kliinik TAUST. Veres tsirkuleerivad mikrorna-d (mirna) on sobivad biomarkeri kandidaadid erinevate haiguste mitteinvasiivseks diagnostikaks. Varieeruvusi normaalsest mirna ekspressioonimustrist on täheldatud nii mitmete patoloogiate, sealhulgas günekoloogiliste haiguste ja pahaloomuliste kasvajate, kui ka normaalsete füsioloogiliste muutuste korral. Eelnevad uuringud on näidanud ka teiste tegurite (vereproovide säilitamise tingimused, hemolüüs jm) toimet mirna-de tasemele, mis võivad mõjutada haigusseoseliste mirna-de tuvastamist ning viia kallutatud uuringutulemusteni. Seni on väga vähe andmeid selle kohta, kuidas ööpäevane rütm võib mõjutada tsirkuleerivate mirna-de taset vereplasmas. EESMÄRK. Selgitada välja, kas eelnevalt uuritud ja endometrioosi esinemisega seotud mir-200 perekonna mirna-de (mir-200a, mir-200b ja mir-141) tasemed vereplasmas sõltuvad ööpäevasest rütmist. MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse kaasati 92 naist, kes olid endometrioosi kahtlusega suunatud TÜ naistekliinikusse või Elite kliinikusse laparoskoopilisele operatsioonile. Uuritavate vereproovid koguti operatsiooni eel kas hommikusel või pärastlõunasel/õhtusel ajal. Lisaks kaasati uuringusse kaheksa tervet naist, kellelt võeti vereproovid õhtul (n = 8) ning sellele järgneval hommikul (n = 8). Vereplasmast eraldati totaalne RNA mirneasy Mini kit iga (Qiagen, Saksamaa). Uuritud mir-200 perekonna mirna-de (mir-200a, mir-200b ja mir-141) tasemed vereplasmas detekteeriti reaalaja PCRiga, kasutades TaqMan mirna assay sid. TULEMUSED. Uuringu tulemustest selgus, et kõigi uuritud mir-200 perekonna mirna-de tasemed olid hommikustes ja õhtustes proovides statistiliselt oluliselt erinevad nii patsientidel kui ka tervetel isikutel (kõik p-väärtused < 0,05), olles umbes 2 korda kõrgema tasemega õhtul. JÄRELDUSED. Uuringu tulemused näitavad, et ööpäevasel rütmil on mõju mir-200 perekonna mirna-de tasemetele plasmas, mistõttu nende mirna-de kasutamisel diagnostiliste biomarkeritena tuleb arvesse võtta lisaks haigusele ka vereproovi võtmise aega. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 21

24 STENDIETTEKANDED P7. The mechanical and dissolution properties of tablets obtained by a novel aerodynamic dry granulation method Anna Penkina 1,2, Tuomo Saarinen, Osmo Antikainen, Andres Lust 2, Peep Veski 2, Karin Kogermann 2, Jouko Yliruusi, Jyrki Heinämäki 2 1 PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, Department of Pharmaceutical Chemistry and Technology, University of Helsinki, Finland BACKGROUND. Dry granulation is a widely used technique in the pharmaceutical industry for agglomerating water and heat sensitive drugs and for improving the flowability and compressibility of powder mixtures. Using new compressible excipients and a combination of rational-based materials, the performance of dry granulation and tablet compression could be improved. AIM. The aim of the present study was to investigate the effects of a novel aerodynamic dry granulation system (AGS) on the mechanical and drug release properties of tablets containing different releasecontrolling agents. MATERIAL AND METHODS. Theophylline anhydrous (BASF Corp., USA) was used as a model drug. Two grades of hypromellose, HPMC (Methocel K100M and K4M, Colorcon Ltd., U.K.) and softwood lignin (Indulin AT) were used as the release-controlling agents. Lactose monohydrate (Pharmatose 80M, DFE Pharma, Germany) was used as the filler up to 89% (w/w). Magnesium stearate (Ph.Eur.) was used as the lubricant for tablet compression. The powder mixtures were dry granulated using a novel AGS technique. Dry granulation by a conventional compaction (slugging) was used as the reference method. Tablets (n = ) were compressed in an instrumented Korsch EK-0 eccentric tableting machine (Erweka Apparatebau, Germany) equipped with 7-mm flat-faced punches. In-vitro dissolution of the tablets was investigated using the USP basket method (0.1 N HCl). RESULTS. Granules with more uniform size and shape distribution were obtained with the AGS compared with slugging. The dry granulation method and the release-controlling agent (HPMC, lignin) did not affect the mechanical strength of the tablets. The dissolution of the tablets obtained via AGS dry granulation was faster compared to the tablets obtained via compaction (slugging) dry granulation. CONCLUSIONS. A novel aerodynamic granulation system (AGS) produces dry granules applicable in the tableting process. The dissolution behaviour of tablets is dependent on both the dry granulation method and the release controlling agent used. P8. DNA koopiaarvu muutused enneaegse munasarjade puudulikkusega naistel Olga Tšuiko 1,2,,4, Olga Žilina 2,5, Margit Nõukas 2,6, Kadri Haller-Kikkatalo 4,7, Andres Salumets,4,7, Ants Kurg 2 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 Reproduktiivmeditsiini TAK, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabori geneetikakeskus, 6 TÜ Eesti geenivaramu, 7 TÜ naistekliinik TAUST. Enneaegset munasarjade puudulikkust (premature ovarian insufficiency, POI) defineeritakse kui rohkem kui 6 kuud kestvat amenorröad alla 40aastastel naistel koos seerumi folliikuleid stimuleeriva hormooni taseme tõusuga menopausi tasemele. POI põhjuseks peetakse enamasti X-kromosoomi aberratsioone, kuid üha enam leitakse seoseid ka autosoomidega. EESMÄRK. Tuvastada kromosomaalse mikrokiibianalüüsi abil haigusseoselisi koopiaarvu variatsioone CNVsid (copy number variations) POI-patsientidel. MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 78 POIpatsienti, kes valiti fenotüübi järgi välja ca Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu doonori hulgast. Patisentide DNAd analüüsiti Illumina HumanOmniExpress i või HumanCoreExome BeadChip i tehnoloogia abil. Kogu genoomi genotüpiseerimiskiipide abil leitud olulisemad aberratsioonid kinnitati sõltumatu qpcr-meetodiga. TULEMUSED. Kokku leiti umbes 400 CNVd nii X-kromosoomil kui ka autosoomidel. Suurem osa tuvastatud CNVdest kattub Database of Genomic Variants i (DGV) andmebaasis olevate polümorfsete regioonidega, kuid umbes 60 meie leitud regioonidest paiknevad varem kirjeldatud või uutes POI-ga seostatud piirkondades, hõlmates olulisi kandidaatgeene. Tuvastatud aberratsioonide hulka kuuluvad näiteks varem kirjeldatud 12kb 10q26. deletsioon, kus asub meiootiline regulaator SYCE1, ja 1.6Mb Xp22. duplikatsioon, kus asub POI kandidaatgeen STS, ning uued 1q4 ja 2q.1 mikrodeletsioonid, mis haaravad geene, mis on seotud viljatusega hiirtel (FMN2 ja SGOL2, vastavalt). Lisaks tuvastati mitmeid heterosügootsuse kaotanud alasid (loss of heterozygosity, LOH), milles paiknevate geenide homosügootsed mutatsioonid võivad esile tuua retsessiivse fenotüübi ja olla geeneetiliselt heterogeensete haiguste põhjuseks. JÄRELDUSED. Uuringu tulemused kinnitavad, et lisaks X-kromosoomi aberratsioonidele on olemas seos ka autosoomidega, ning annavad aluse edaspidisteks uuringuteks, et aru saada vastavate geenide rollist haiguse patogeneesis. Tulemuste põhjal võib järeldada, et tänu suuremale lahutusvõimele ning diagnostilisele efektiivsusele on DNA mikrokiibid parem tööriist kromosomaalsete aberratsioonide leidmiseks POI- patsiendil, võrreldes traditsiooniliste tsütogeneetiliste meetodiga. 22 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

25 STENDIETTEKANDED P9. Trofoblasti rakkude diferentseerimine inimese embrüonaalse tüvirakuliini H9 rakkudest induktor BMP4 ja inhibiitorite FGF2/aktiviini toimel Mariann Koel 1,2,, Andres Salumets,4 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, Reproduktiivmeditsiini TAK, 4 TÜ naistekliinik TAUST. Esimesed kaks rakupopulatsiooni, mis inimese arengus eristuvad, on embrüoblast ja trofektoderm ehk trofoblast. Embrüo pesastumisele järgneb trofektodermi rakkude diferentseerumine esmalt tsüto- ning edasi süntsüütio- ja ekstravilloosseteks trofoblastideks. Info trofektodermi rakkude diferentseerumises osalevate molekulaarsete radade kohta on aga siiani puudulik, sest raseduse väga varastel etappidel toimuvaid sündmusi on nii eetilistel kui ka tehnilistel põhjustel keeruline uurida. Nüüdseks on mitmed töörühmad kasutanud BMP4 ja/või FGF2- ja/või aktiviini inhibiitorit trofoblasti rakkude diferentseerimiseks embrüonaalsetest tüvirakkudest (hesc). Samas puuduvad põhjalikult uuringud FGF2 ja aktiviini inhibiitorite mõju kohta trofoblasti rakkude diferentseerumise molekulaarsele tasemele. EESMÄRK. Võtta kasutusele süsteem trofoblastide diferentseerumiseks inimese embrüonaalsetest tüvirakkudest. MATERJAL JA MEETODID. Iseloomustati hesc rakkude diferentseerumist pärast mõjutamist BMP4ga kombinatsioonides FGF2 ja aktiviini inhibiitoritega. Embrüonaalsete tüvirakkude rakuliini H9 rakkude diferentseerimiseks kasutati A) BMP4, B) BMP4 + FGF2 inhibiitorit, C) BMP4 + aktiviini inhibiitorit, D) BMP4 + FGF2 ja aktiviini inhibiitorit. Üle päeva kahe nädala jooksul rakud lüüsiti ja RNA eraldati. TULEMUSED. Immunofluorestsentsmikroskoopia abil tuvastati, et üle 90% A ja B tingimustes mõjutatud rakkudest ning ~ 20% C ja D tingimustes mõjutatud rakkudest olid trofoblasti rakutüüpide markervalgu tsütokeratiin 7 suhtes positiivsed. Tingimustes A ja B mõjutatud rakud sekreteerisid trofoblasti rakkudele omast hormooni, inimese koorioni gonadotropiini (hcg). Proovikatsena tuvastati trofoblasti rakutüüpidele iseloomulike geenide (nt CDX2, HLA-G, PP1, CGB) ekspressioon tingimuse D korral. Kõigi tingimuste ja ajapunktide kohta sekveneeriti rakkude transkriptoom eesmärgiga võrrelda erinevaid töötlusi trofoblasti rakkude diferentseerimiseks hesc rakkudest ja leida nende hulgast optimaalne. JÄRELDUSED. Geeniekspressiooni profiili, hcg sekretsiooni ning valgulise markeri olemasolu põhjal võib väita, et diferentseerimise teel saadud rakud vastavad erinevat tüüpi trofoblasti rakkudele, mida saab edaspidistes töödes kasutada trofoblasti varajaste rakkude mudelsüsteemina. P10. Streptotsiinist indutseeritud eksperimentaalse diabeedi toime aju amüloidoosile Alzheimeri tõve 5XFADloommudelis Katrin Sonn 1,2, Aleksander Žarkovski 2 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut TAUST. Alzheimeri tõbi (AD) on progresseeruv neurodegeneratiivne haigus ning dementsuse juhtiv põhjus maailmas. AD neuropatoloogiaks on rakuvälised beetaamüloidist (A ) koosnevad seniilsed naastud, rakuvälised neurofibrillaarsed tängud, krooniline mikrogliaalne põletik ning sünapside ja närvirakkude häving. AD riskiteguriks on nii esimest kui teist tüüpi diabeet. Näidatud on diabeedipuhust insuliini ja IGF-1 signaaliradade düsfunktsiooni, mis häirib rakkude energeetilist metabolismi. Samuti on demonstreeritud, et insuliini defitsiit soodustab APP amüloidogeenset lõikamist ja A kiiremat ladestumist ajju. C57/B6 x SJL taustal loodud 5XFAD transgeenseid hiiri iseloomustab massiivne A -naastude ja aktiveerunud mikrogliia kogunemine ajus, sealjuures on käitumuslikud muutused tagasihoidlikud. EESMÄRK. Iseloomustada 6 kuu vanuste 5XFADhiirte aju kongofiilseid amüloidiladestusi eksperimentaalse esimest tüüpi diabeedi foonil. MATERJAL JA MEETODID. Streptozotsiini (streptozocin, STZ) 90 mg/kg või füsioloogilist lahust süstiti 5XFAD ja kontrollhiirtele i.p. üks kord päevas kahel järjestikusel päeval. Hiirte kehamassi ja veresuhkrut mõõdeti STZkatse jooksul regulaarselt. Kuue kuu vanused hiired anesteseeriti surmavalt ja võeti ajukude histoloogiliseks analüüsiks. Keskmiselt 6 ajulõiku looma kohta värviti Kongo punasega fibrillaarse amüloidi visualiseerimiseks. Mikrofotod uuritavatest piirkondadest tehti Olympuse stereomikroskoobiga ja analüüsiti ImageJ partiklianalüüsi protokolli alusel. TULEMUSED. Hüperglükeemia ( 15 mmol/l) kujunes nii 5XFAD- kui ka kontrollhiirtel STZi manustamise järel 1 2 nädala jooksul. Nii STZi saanud kui ka mittesaanud 5XFAD-hiirtel oli 6. elukuuks ajus väljakujunenud oluline amüloidoos. Hipokampuse kongofiilse pindala osakaal (%) oli STZi mittesaanud hiirtel suurenemistendentsiga, selles rühmas oli ka hipokampuse kongofiilsete A -naastude hulk statistiliselt suurem kui STZi saanud 5XFAD-hiirtel. Keskmine kongofiilse A -naastu diameeter hipokampuses ei olnud STZi saanud ja mittesaanud 5XFAD-hiirtel oluliselt erinev. JÄRELDUSED. Näitasime 5XFAD-hiirte mälu halvenemist STZi manustamise järel. Meie hüpoteesiks on, et diabeet suurendab selles loommudelis lahustuva (mittekongofiilse), kognitsiooni häiriva A -fraktsiooni osakaalu, s.t kognitsioonihäire ei korreleeru A -naastude hulgaga. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 2

26 STENDIETTEKANDED P11. Virulentsus- ja resistentsusgeenide varieeruvus lasteintensiivravi osakondades levivate Staphylococcus epidermidis te hulgas Hiie Soeorg 1,2, Kristi Huik 2, Ülle Parm 2, Mari-Liis Ilmoja 2,, Tuuli Metsvaht 2,4, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, Tallinna Lastehaigla, 4 TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik TAUST. Staphylococcus epidermidis e levikut ja võimet nosokomiaalseid infektsioone tekitada soodustavad geneetilised ümberpaiknemised ja horisontaalne geenide ülekanne. Sagedasim invasiivsete infektsioonide põhjustaja ST (sequence type) 2 arvatakse olevat varieeruvam kui teised tüved. EESMÄRK. Kirjeldada geneetiliste elementide varieeruvust lasteintensiivravi osakondadesse hospitaliseeritud vastsündinute seedetraktist isoleeritud S. epidermidis te hulgas. MATERJAL JA MEETODID. S. epidermidis isoleeriti aasta augustist kuni aasta novembrini Tallinna Lastehaigla (IRO-A) ja TÜ Kliinikumi lasteintensiivravi osakonda (IRO-B) 72 esimese elutunni jooksul hospitaliseeritud vastsündinute rektaalkaapest. Verest isoleeritud S. epidermidis oli olemas ainult IRO-A-st hospitaliseeritutel. S. epidermidis tüpiseeriti MLVA (multilocus variable number of tandem repeats analysis) abil. Juhuslikult valitud isolaadid sagedasemate MLVA-tüüpide seas tüpiseeriti lisaks MLST (multilocus sequence typing) abil. Biofilmi kodeeriva ica-operon i, genoomsetes ümberkorraldustes osaleva IS256, kolonisatsiooni soodustava mobiilse elemendi ACME geenide (arca, opp-a) ja rekombinaase kodeerivate geenide ccr olemasolu määrati PCRi abil. Geneetilise mitmekesisuse hindamiseks arvutati Simpsoni indeks (SI). TULEMUSED. Kokku isoleeriti 107 vastsündinult (54 IRO-A-s, 5 IRO-B-s) 140 S. epidermidis e tüve (62 IRO-A-st, 78 IRO-B-st). Esines 42 erinevat MLVA-tüüpi (22 IRO-A-s, 28 IRO-B-s). Neli levinumat MLVA-tüüpi moodustasid 60% kõikidest isolaatidest ja MLST järgi olid need ST5, ST2, ST59, ST81. MLVA-tüüpide mitmekesisus IRO-A-s ja IRO-B-s oli sarnane (SI vastavalt 0,88 ja 0,90). IRO-B-s oli levinuima klooni ST5 erineva geneetiliste elementide profiiliga variantide mitmekesisus väiksem (SI 0,2; 95% usaldusvahemik (uv) 0,00 0,48) võrreldes ST2 (SI 0,96; 95% uv 0,91 1,0), ST81 (SI 0,85; 95% uv 0,75 0,94) ja ST59 (SI 0,86; 95% uv 0,64 1,00). IRO-A-s oli variantide mitmekesisus ühtlaselt väike. Hilise sepsise episoodidest IRO-A-s oli neli põhjustanud S. epidermidis e ST2 ja ühe ST5. JÄRELDUSED. Geneetiliste elementide varieeruvus võib soodustada invasiivsete infektsioonide teket, kuid takistada ülekandumist, tõenäoliselt tekitades kloone, millel on vähenenud võime levida. P12. Erinevatest allikatest (patsiendid, terved vabatahtlikud, loomad) pärinevate P. aeruginosa tüvede geneetiline mitmekesisus ja selle seos antibiootikumtundlikkusega Kaidi Telling 1,2, Veljo Kisand, Siiri Kõljalg 2, Piret Kalmus 4, Matti Maimets 5, Irja Lutsar 2, Tanel Tenson 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ tehnoloogiainstituut, 4 Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 5 TÜ Kliinikumi nakkushaiguste osakond TAUST. P. aeruginosa on oportunistlik, peamiselt nosokomiaalseid multiresistentseid infektsioone põhjustav patogeen, mis võib koloniseerida/infitseerida nii loomi kui ka inimesi. P. aeruginosa levikut erinevate liikide vahel ning selle seoseid antibiootikumresistentsuse (ABR) tekkega on uuritud vähe. EESMÄRK. Kirjeldada erinevate liikide vahel ringlevate P. aeruginosa tüvede geneetilist mitmekesisust ja ABRi mustreid. MATERJAL JA MEETODID aastal koguti 48 P. aeruginosa tüve: 4 tüve infektsiooniga patsientidelt, 4 tüve 287 tervelt vabatahtlikult ja 10 tüve haigetelt koduloomadelt. Isoleeritud tüved sekveneerisime ning analüüsisime Multilocus Sequence Typing uga (MLST). ABRi määrasime automatiseeritud mikrodilutsiooniga (Vitek II, Biomerieux SA) 42 P. aeruginosa tüve suhtes. Isolaadid defineerisime leitud antibiootikumresistentsuse järgi multiresistentseteks (MDR, resistentsus ja enama antibiootikumirühma suhtes), karbapeneemresistentseteks (KR) ja tundlikeks. TULEMUSED. ABRi analüüsi tulemusena selgus, et 21 tüve (50%) kuulusid tundlikke rühma, 1 olid KRid ja 8 tüve olid MDRid. Haiglatüvedest olid 10 tundlikud, 10 KRid ja 8 MDRid. Kõik tervetelt vabatahtlikelt isoleeritud P. aeruginosa tüved olid tundlikud. Loomadelt leitud isolaatidest olid KRid, multiresistentsust ei esinenud. MLST-analüüs näitas, et isoleeritud tüved kuuluvad 0 sekventsi (ST). Kõige levinum ST oli 108 (10 isolaati), seda leidsime vaid ühe haigla kahte intensiivravi osakonda hospitaliseeritud patsientidelt ning see viitab võimalikule haiglasisesele levikule. Teiste klastrite maksimaalne isolaatide arv oli. Vaid ühe isolaadiga klastreid oli 21. Suurele geneetilisele mitmekesisusele viitas ka Simpsoni indeks 0,951 (95% uv 0,909 0,99). Suguluse võrgustik näitas väga vähest geneetilist seost eri allikatest pärinevate tüvede vahel. Loomadel ja inimestel esines vaid üks ühine sekvents (ST19). Sekventside ja ABR mustrite vahelist seost ei esinenud. JÄRELDUSED. Leidsime eri allikatest pärinevate P. aeruginosa tüvede seas geneetilise variaabluse kõrge taseme, mis näitab kiire leviku puudumist uuritud keskkondade vahel. Sekventside ja ABRi mustrite vahelise seose puudumine võib viidata resistentsuse kiirele arengule, näiteks resistentsusgeenide horisontaalsele ülekandele. 24 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

27 STENDIETTEKANDED P1. Koduse harjutusprogrammi mõju reielihaste aktivatsioonile istest püstitõusul gonartroosiga patsientidel enne põlveliigese täielikku endoproteesimist Monika Rätsepsoo 1,2, Piret Pihlapson 2, Jelena Sokk 2, Jaan Ereline 2, Mati Pääsuke 2, Helena Gapeyeva 2, Tiit Haviko 1 doktorant, 2 TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, TÜ traumatoloogia ja ortopeedia õppetool TAUST. Gonartroos on üks levinumaid liigesehaigusi, mida esineb naistel rohkem ja mis piirab igapäevategevuste sooritamist, näiteks istest püstitõusmist. EESMÄRK.Aanalüüsida 2-kuulise koduse harjutusprogrammi (KHP) mõju viiekordse istest püstitõusu testi (five time sit to stand (FTSTS)) ajal mõõdetud reielihaste elektromüograafilistele (EMG) näitajatele ja funktsionaalsele mobiilsusele gonartroosiga patsientidel, kellele raviks oli määratud põlveliigese täielik endoproteesimine (TKA). MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales enne ning pärast 2-kuulise KHP sooritamist 17 gonartroosiga (aste III IV) naist (keskmine vanus 62,2 a). Mõõdeti FTSTS-testi sooritusaeg ja jala sirutajalihaste maksimaalne isomeetriline jõud ning arvutati suhteline jõumoment. FTSTS-testi püstitõusu- ja istumisfaasides mõõdeti integreeritud EMG (iemg) esimesel ja viiendal istest püstitõusul järgmistel lihastel: rectus femoris (RF), vastus lateralis (VL), vastus medialis (VM), biceps femoris (BF), semitendinosus (ST). TULEMUSED. Pärast 2-kuulist KHPd FTSTS-testi sooritusaeg lühenes (p < 0,05). Samuti leiti iemg näitajates oluline vähenemine (81,4%, p < 0,05) ST-lihase aktiivsuses viiendal püstitõusul. Enne KHPd oli viiendal püstitõusul haaratud jala VM-lihase iemg aktiivsus oluliselt väiksem (p < 0,05) võrreldes mittehaaratud jalaga, pärast KHP sooritamist olulist jäsemetevahelist asümmeetriat ei leitud. Haaratud jala sirutajalihaste suhteline jõumoment suurenes oluliselt (p < 0,05) pärast KHPd ning oli enne KHPd oluliselt väiksem (p < 0,01) mittehaaratud jala tulemusest, kuid pärast KHPd olulist jalgadevahelist asümmeetriat ei täheldatud. Põlve sirutajalihaste iemg näitajate ja jala sirutajalihaste suhtelise jõumomendi vahel leiti keskmine negatiivne korrelatsioon (p < 0,05) nii enne kui ka pärast KHPd. JÄRELDUSED. 2kuulise KHP sooritamine vähendab istest püstitõusul (FTSTS-testi viiendal püstitõusul) hamstring-lihaste koaktivatsiooni ning bilateraalset sünergistlihaste aktivatsiooni asümmeetriat. Esinevad seosed ka KHP ja jala sirutajalihaste jõu suurenemise ning jäsemetevahelise asümmeetria vähenemise vahel. Tänuavaldus. Uurimistöö teostati Eesti Haridusja Teadusministeeriumi projekti SF018000s07, Eesti Teadusfondi 799 ning Euroopa Liidu FP raames. P14. Narkootikumide süstimine mõjutab T-rakkude jaotust ja CCR5 ekspressiooni HIV-positiivsetel ja HIV-negatiivsetel süstivatel narkomaanidel Eveli Kallas 1,2, Radko Avi 2, Kristi Huik 2, Silver Türk 2, Merit Pauskar 2, Ene-Ly Jõgeda 2, Marina Šunina, Don Des Jarlais 4, Anneli Uusküla 5, Irja Lutsar 2 1 doktorant, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 New Yorgi Beth Iisraeli Meditsiinikeskus, 5 TÜ tervishoiu instituut TAUST. CCR5 ekspressiooni CD4+ rakkudel on seostatud vastuvõtlikkusega HIV-infektsioonile, aga enamik uuringuid on läbi viidud seksuaalsel või perinataalsel teel nakatunud uuritavatega. EESMÄRK. Hinnata seoseid HIV-infektsiooni ja parenteraalse ekspositsiooni, CD4+ ja CD8+ T-rakkude CCR5 ekspressiooni ning immuunaktivatsiooni vahel Eesti süstivatel narkomaanidel (SN) ja tervetel vabatahtlikel (TV). MATERJAL JA MEETODID. Kokku värvati 41 HIVpositiivset ja 47 viirusele eksponeeritud HIV-negatiivset SNi (EN) ja 47 soo/vanuse alusel kohandatud TVd. Uuritavatest 82% olid mehed ning keskmine vanus oli 0 aastat. T-rakkude analüüs tehti mitmevärvivoolutsütomeetriaga, kasutades anti-cd, CD4, CD8, CD45RA, CD45RO, HLA-DR ja CCR5 antikehi. Väärtused on esitatud keskmise protsendina vanempopulatsioonist või mediaanse fluorestsentsi intensiivsusega (MFI). Statistiline analüüs tehti, kasutades Wilcoxsoni testi. TULEMUSED. HIV-positiivsetel SNidel oli vähem CD4+ T-rakke ja rohkem immuunaktivatsiooni (HLA-DR+) CD4+ rakkudel kui ENidel ja TVdel (vt tabel 1). ENidel oli võrreldes TVdega rohkem immuunaktiveeritud CD4+ ja CD8+ rakke. Samas CCR5+ rakkude hulk ENidel, HIV-positiivsetel ja TVdel ei erinenud. CCR5 MFI väärtused CD4+CCR5+ ja CD8+RA+RO+CCR5+ rakkudel olid suuremad TVdel kui ENidel ja HIV-positiivsetel SNidel. Tabel 1. Lümfotsüütide alampopulatsioonid (protsenti vanempopulatsioonist) ja CCR5 MFI-d kolmes uuringurühmas EN HIV+ TV EN vs. HIV+ EN vs. TV CD4+ 57, 24,0 55,2 p < 0,001 0,580 CD4+ HLA-DR+ 7,1 14,7 6,0 p < 0,001 0,1560 CD4+ CD45RO+ HLA-DR+ 11,6 2,4 9,2 p < 0,001 0,0180 CD8+ HLA-DR+ 15, 24,7 10, p < 0,001 0,0020 CD8+ CD45RO+ HLA-DR+ 24,9 5,1 17,9 p < 0,001 0,000 CD8+ CD45RA+ HLA-DR+ 9,9 12,0 6,8 0,07 0,0050 CD4+ CCR5+ 1,2 0,9 1,5 0,098 0,9221 CD8+ CCR5+ 5,7 5,5 5,7 0,641 0,5519 CCR5 MFI CD4+CCR ,429 0,010 CCR5 MFI CD8+RA+RO+CCR ,861 0,0190 JÄRELDUSED. Süstitavad narkootikumid mõjutavad immuunprofiili, sõltumata HIV-infektsiooni olemasolust. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 25

28 STENDIETTEKANDED ÜLIÕPILASED P15. Endoplasmaatilise retiikulumi stressiga kaasnevad kreatiinkinaasse energiaülekandesüsteemi muutused skeletilihastes Marian Tarrend 2,4, Juuso Jääskeläinen 1,, Mart Roosimaa,5, Lumme Kadaja 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 geenitehnoloogia üliõpilane, TÜ bioja siirdemeditsiini instituut, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 doktorant TAUST. Vaatamata sellele, et skeletilihased vastutavad suuresti glükoosi kasutamise eest ja on seega tihedalt seotud haiguslike seisunditega (nt diabeet ja ülekaalulisus), ei leidu lihasrakkude kohta endoplasmaatilise retiikulumi (ER) stressiga seoses kuigi palju teavet. ERi stressi on aga seostatud vanaemisega kaasneva sarkopeeniaga [Deldicque, 201]. Lihased sisaldavad ulatuslikku ER võrgustikku, mida nimetatakse sarkoplasmaatiliseks retiikulumiks (SR). Kuna kontraktsioonil toimub SRi luumenist reguleeritud kaltsiumi vabanemine, mistõttu seal peab säilima optimaalne Ca2+ kontsentratsioon, siis kaasnevad SRi talitluse häiretega kontraktsioonikahjustused. SRi kaltsiumipumbaga (Ca2+-ATPaas, SERCA) kolokaliseerub lihastüüpi kreatiinkinaas (CKM), et kindlustada Ca2+-ioonide pumpamiseks vajaliku energiaallika adenosiintrifosfaadi (ATP) regenereerimist fosfokreatiinist [Rossi jt, 1990; Wallimann jt, 1992]. ATP on vajalik ka teiste ERi protsesside (disulfiidsildade moodustumine valkude kokkupakkimisel, valkude glükosüleerimine jt) toimumiseks [Vishnu jt, 2010]. Seetõttu on CKMi ekspressioon ja lokaliseerumine SRi kompartmentis sealse Ca2+-ATPaasiga funktsionaalse seose tagamiseks väga oluline. EESMÄRK. Hinnata CKMi ekspressiooni volframiinipuudulikkusega kaasneva ERi stressi ja vananemisega kaasneva sarkopeenia tingimustes. MATERJAL JA MEETODID. Uuriti transgeensete volframiinipuudulikkusega (Wfs1) hiirte ja vanade inimeste (70 80aastased) sarkopeenilisi nelipealihaseid. Kontrollrühmade lihasproovid pärinesid vastavalt Wfs1 hiirte muutmata genoomiga pesakonnakaaslastelt või noortelt inimestelt (20 0aastased). Geenide ekspressioonitasemed määrati reaalaja-pcr-meetodil. TULEMUSED. Wfs1-hiirte lihastes oli Ckm geeni ekspressioonitase kontrollrühmast üle kahe korra madalam (p < 0,05). Mitokondriaalset kreatiinkinaasi kodeeriva Ckmt2 tase oluliselt ei erinenud (p > 0,05). Sarkopeeniaga kaasnes nii CKM geeni kui ka CKMT2 geeni alaekspressioon. JÄRELDUSED. Tulemused näitavad, et ERi/SRi stressiga kaasneva Ckm/CKM geeni alaekspressiooni tõttu väheneb SRi kreatiinkinaasi võime fosforüülida SRi Ca 2+-ATPaasi produtseeritud adenosiindifosfaati (ADP), mistõttu võib tekkida lokaalne ATP-defitsiit ning seetõttu kahjustuda energiat tarbivad SRi-seoselised protsessid. P16. Erinevate oklusioonikapede efektiivsuse võrdlus alalõualiigese patoloogiate puhul Arko Lepik 1,2, Krislin Tukia 1,2, Jaan Ereline, Dagmar Piikov 2, Mati Pääsuke, Ülle Voog-Oras 2 1 hambaarstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ stomatoloogia kliinik, TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut TAUST. Valu mälumislihastes ja alalõualiigestes mõjutab oluliselt patsientide igapäevase eluga toimetulekut. Enam levinud konservatiivse ravi meetodiks on oklusioonikapede kasutamine. EESMÄRK. Selgitada välja prefabritseeritud meditsiinilise kape ja prefabritseeritud spordikape efektiivsus mälumislihaste müalgia diagnoosiga patsientidel. MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 20 patsienti (18 naist, 2 meest) vanuses aastat, kellel esines mälumislihaste valulikkus. Teostati alalõualiigeste ja mälumislihaste kliiniline hindamine ning täideti igapäevaste toimingute (ADL) küsimustik. Patsientidele selgitati kapede kasutamist. Kümme patsienti kasutas prefabritseeritud spordikapet (PSK) ja ülejäänud kasutasid prefabritseeritud meditsiinilist kapet (PMK). Kapede kasutamise aeg oli keskmiselt 28 päeva. TULEMUSED. Igapäevase elutegevuse piiranguid esines erineval määral kõikidel patsientidel. Suu maksimaalne avamine uuringu alguses ja lõpus oluliselt ei erinenud (54 mm ja 52 mm). Uuringu alguses ja lõpus esines pressoorse valu hindamisel oluline seos parema ja vasaku m. masseter i vahel (p < 0,001; p < 0,001). Uuringu alguses esines parema ja vasaku külgliigutuste vahel oluline seos (p < 0,001). Uuringu lõpus esines seos suu maksimaalse avamise ja külgliigutuste vahel paremale (p = 0,012) ja vasakule (p = 0,014). Uuringu lõpus olid ADL-skaala näidud vähenenud nii PSK kui ka PMK kape kasutajatel. JÄRELDUSED. Uuringust järeldub, et prefabritseeritud spordikapede toime efektiivsus võrreldes prefabritseeritud meditsiiniliste kapedega on lühiajalisel kasutusel sarnane. Uurimuse tulemuste põhjal võib järeldada, et spordikape on võimlik alternatiivne abivahend müalgia leevendamiseks lühiajalise kasutamise korral. 26 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

29 STENDIETTEKANDED P17. Energeetilise metabolismi muutused wolframiindefitsiitsete hiirte lihastes Anti Karask 1, Margus Eimre 2, Marilin Ivask 2, Sulev Kõks 2 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut TAUST. Wolframi sündroom on haruldane retsessiivne haigus, mida iseloomustavad varajases lapseeas algav suhkurtõbi, progresseeruv nägemisnärvi atroofia, magediabeet ja kurtus. Wolframi sündroomi põhjustavad mutatsioonid wolframiini kodeeriva Wfs1 (Wolfram syndrome 1) geeni mõlemas alleelis. Sündroomi uuringud on vajalikud, et mõista selle kulgu ja arendada välja uusi ravivõtteid. Wfs1-defitsiitsed hiired on selle haiguse ja seda põhjustavate mehhanismide mudeliks, praktiliselt aga puuduvad andmed energeetilise metabolismi muutuste kohta nende hiirte lihastes. EESMÄRK. Hinnata Wfs1-defitsiitsete hiirte lihasrakkudes oksüdatiivse fosforüülimise osakaalu ATP produktsioonis ja glükolüütilises süsteemis ning energiaülekandes osalevate ensüümide aktiivsust võrreldes kontrollhiirtega. MATERJAL JA MEETODID. Töös kasutati Wfs1 -/- geenmutatsiooniga ja kontrollrühma hiirte oksüdatiivseid (südamelihas, m. soleus) ning glükolüütilisi (m. quadriceps) lihaseid. Lihaspreparaadid homogeniseeriti ja määrati tsitraatsüntaasi (TS), heksokinaasi (HK), püruvaatkinaasi (PK), ATPaasi, adenülaatkinaasi (AK) ning kreatiinkinaasi (CK) aktiivsus spektrofotomeetrilisel meetodil. TULEMUSED. Võrreldes kontrolliga ei muutunud TS aktiivsus wolramiindefitsiitsete hiirte oksüdatiivsetes lihastes, m. quadriceps is osutus aga TS aktiivsus Wfs-defitsiitsetel hiirtel 2% suuremaks (p = 0,04). Wfs-defitsiitsete hiirte m. quadriceps is oli suurem ka HK aktiivsus (40%, p < 0,01), PK aktiivsusel aga langustendents ning ATPaasi, AK ja CK aktiivsusel võrreldes kontrollhiirtega statistiliselt oluline vähenemine (vastavalt 9%, p = 0,04; 48%, p = 0,02 ja 4%, p < 0,01). Samuti oli m. soleus es PK, ATPaasi, AK, CK keskmised aktiivsused Wfs-defitsiitsetel hiirtel madalamad, kuid need erinevused polnud statistiliselt olulised. Südamelihases oli ATPaasne aktiivsus Wfs-defitsiitsetel hiirtel 68% (p = 0,04) suurem, teisi erinevusi polnud. JÄRELDUSED. Wfs1-defitsiitsete hiirte m. quadriceps is on oksüdatiivse fosforüülimise osakaal ATP produktsioonis ja HK aktiivsus suurenenud, energia ülekandes ning tarbimises osalevate ensüümide aktiivsus aga vähenenud. Südamelihases on erinevalt skeletilihastest Wfs1-defitsiitsetel hiirtel ATPaasne aktiivsus suurenenud, olles põhjustatud endoplasmaatilise retiikulumi stressist. P18. Ülekaalulisus ja selle seosed toitumisharjumuste ja kehalise aktiivsusega 25aastastel Eesti täiskasvanutel Liisa Veerla 1,2, Inga Villa 2, Heti Pisarev 2 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ tervishoiu instituut TAUST. Ülekaal on seotud mitmete terviseriskidega, nagu metaboolsed kõrvalekalded, südame-veresoonkonnahaigused, diabeet. Vähene kehaline aktiivsus ja ebatervislikud toitumisharjumused on kaks põhilist tegurit, mis ülekaalulisust soodustavad. EESMÄRK. Uurida ülekaalulisust ning selle seost toitumisharjumuste ja kehalise aktiivsusega 25aastaste Eesti noorte täiskasvanute seas. MATERJAL JA MEETODID. Töö on osa ELIKTUst, mille valim moodustati 1998/99. a korraldatud Euroopa noorte südameuuringu kriteeriumitest lähtudes 9- ja 15aastaste noorte hulgas. Vaatluse alla võeti 25aastased isikud vanemast kohordist, kelle andmed koguti ELIKTU III etapi raames a. Ülekaaluliseks peeti naisi, kelle KMI > 24,99 ja vööümbermõõt 80 cm, ning mehi, kelle KMI > 24,99 ja vööümbermõõt 94 cm. Kirjeldavas analüüsis kasutati sagedustabeleid, rühmadevahelist erinevust analüüsiti Fisheri testi ja Wilcoxoni astaksummatestiga. Mitmest lineaarset regressioonanalüüsi kasutati keskmise KMI muutuse ning mitmest logistilist regressioonanalüüsi ülekaalulisuse šansisuhte hindamiseks eri toit- ja toiduainete tarbimisel. TULEMUSED. Uuritavaid oli kokku 491, neist mehi 218. Ülekaalulisi oli valimis 18%. Meeste seas oli ülekaalulisi 21%, naiste seas 15%. Ülekaalulised naised sõid normaalkaalulistest vähem kala, puuvilju ja marju ning tarbisid sagedamini karastusjooke. Ülekaalulisuse šanss oli väiksem nendel naistel, kes tarbisid rohkem puuvilju ja marju. Meeste puhul oli keskmise KMI suurenemine seotud positiivselt lihatoodete ja valkude tarbimisega ning negatiivselt toidurasvade tarbimisega. Ülekaalulised naised raporteerisid enda kehalist aktiivsust suuremaks kui normaalkaalulised. Normaalkaalulistel naistel oli kõrgem haridustase kui ülekaalulistel naistel. JÄRELDUSED. Üle- ja normaalkaaluliste noorte seas esines nii toitumises kui ka kehalises aktiivsuses mõningaid erinevusi. Kuna tegemist on läbilõikelise uuringuga, ei saa tulemuste põhjal hinnata põhjusetagajärje seost. Ei saa öelda, kas ülekaalulistel noortel oli kehakaal suurem teatud toiduainete tarbimise tõttu või olid nad juba teadlikult oma toitumis- ja liikumisharjumusi muutnud ülekaalulisuse tõttu. Lisaks võis esineda teatud toiduainete alaraporteerimist ning kehalise aktiivsuse üleraporteerimist. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 27

30 STENDIETTEKANDED P19. An update on the separation, acetylation and functional characterization of low density lipoprotein of human plasma Henery Kroon 1 *, Raili Ermel 1,2 *, Rajeev K. Jain 2 *, Arno Ruusalepp 1, Josefin Skogsberg, Johan Bjorkegren 2, 1 Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared first authorship BACKGROUND. Low-density lipoprotein (LDL) is one of the five major groups of lipoproteins and is broadly associated with cardiovascular disease and specifically with atherosclerosis. LDL can transport their content into artery walls, attract macrophages, and thus drive atherosclerosis and induce gene expression pattern changes. Separation of LDL from plasma and its acetylation are important, because it is necessary to investigate the effect of modified LDL on THP-1 macrophages/ foam cell model. The ideal method for LDL separation combining simplicity, purity and high-yield does not exist. The protocols published until now are not well defined and confuse the researcher. Here we present an improved straightforward method of LDL isolation, acetylation and its characterization. MATERIAL. Patients agreed to participate in the STARNET study by donating a blood sample. We started our study by following previously published protocols and subsequently we come up with our protocol. RESULTS AND CONCLUSIONS. We have successfully separated and acetylated an appreciable amount of LDL by our improved and updated method. Thus we can conclude that our method is efficient and well defined, which can be adopted by researchers around the world. P20. An updated in vitro THP-1 cells progression/regression assay model for the study of genes involved in atherosclerosis Laura Lipping 1 *, Henrik Vospert 1 *, Raili Ermel 1,2 *, Rajeev K. Jain 2 *, Arno Ruusalepp 1, Josefin Skogsberg, Johan Bjorkegren 2, 1 Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared first authorship BACKGROUND. In atherosclerosis, low density lipoprotein (LDL) accumulates in the sub-endothelial space of arteries and induces endothelial cell to produce proinflammatory proteins to attract circulating monocytes which transmigrate to endothelial cells, differentiate into macrophages, engulf surrounding modified LDL and become lipid loaded foam cells also known as fatty streaks and is the first sign of atherogenesis. Foam cells express proteins which induce vasoconstriction and platelet aggregation thereby leading to stroke and myocardial infarction. Identification of the gene network for the study of functions of genes related to foam cell formation needed establishment of an in-vitro model for foam cell formation. Our group updated an in-vitro THP-1 cell model of atherosclerosis known as a progression and regression assay model of atherosclerosis. In this report, we present an improved version of both models, which can be used to analyse specific gene function involved in the process of atherosclerosis. MATERIAL AND METHODS. We incubated THP-1 monocyte cells with PMA to induce macrophage-like cells for three days and then we knocked down specific gene expression at mrna level using sirna by lipofectamine 2000 mediated transfection for two days and added AcLDL for foam cell formation for another two days. Finally, after seven days we lysed cells for RNA isolation, lipid extraction, proteiin, total and free cholesterol assay etc. SUMMARY. We have successfully analysed the genes related to CVD using our in-vitro progression and regression assay model of atherosclerosis. Acknowledgements. We acknowledge ethics approvals 154/7 and 188/M-12 for this study. The study was supported by ETIS grant GARPA885 and Centre of Translational Genomics (CTG) grant SP1GVARENG. We express our sincere gratitude to Anamika Jain, Tiia Tooming and Katyayani Sukhavasi for their excellent technical assistance and we acknowledge Heli Jarve, and Henery Kroon for their help during this study. 28 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

31 STENDIETTEKANDED P21. Kehaline aktiivsus kroonilistel neeruhaigetel on tunduvalt väiksem võrreldes samaealiste tervete täiskasvanutega Anna-Liisa Pechter 1,2, Jana Uhlinova 2, Mai Rosenberg 2 1 kehakultuuri üliõpilane, 2 TÜ sisekliinik EESMÄRK. Hinnata täiskasvanud kroonilise neeruhaigusega (KNH) patsientide (vanuses a) kehalist aktiivsust ning võrrelda tulemusi tervete (kontrollrühm) täiskasvanute kehalise aktiivsusega. METOODIKA. Kehalise aktiivsuse hindamiseks küsitleti pärast informeeritud nõusoleku võtmist järjestikust KNH-haiget, kes pöördusid nefroloogi vastuvõtule. KNH-patsientide hulgas oli 20 naist ja 1 meest ning kõigil oli neerufunktsioon halvenenud (egfr, glomerulaarfiltratsioon alla 60 ml/min). Kontrollrühma moodustasid 8 tervet täiskasvanut (5 naist, meest), kellel oli normaalne või vähesel määral halvenenud neerufunktsioon (egfr üle 60 ml/min). Kehalise aktiivsuse hindamiseks kasutati IPAQ (International Physical Activity Questionnaire) lühiversiooni. Lisaks koguti andmeid vanuse ja soo kohta ning määrati KMI (kehamassiindeks) ja võrreldi KNH- ja kontrollrühma tulemusi. TULEMUSED. Küsitletud KNH-patsientide keskmine vanus oli 59,6 a ning kontrollrühma keskmine vanus 56,5 a. KNH keskmine egfr oli 22,5 ml/min ning kontrollrühmal 80,6 ml/min. KNHga uuritavate keskmine KMI oli 0, ning kontrollrühmas 28,8. IPAQ küsimustiku põhjal leidsime KNH-patsientide hulgas vähest kehalist aktiivsusust 54,5%-l vastanutest (MET alla 000 min nädalas) ning suurt kehalist aktiivsust 45,5% vastanutest (MET üle 000 min nädalas). Kontrollrühma hulgas oli vähene kehaline aktiivsus 7,5%-l ja suur kehaline aktiivsus 62,5%-l vastanutest. KNH patsientide tugeva MET keskmine tulemus oli 946 ning kontrollrühma tugeva MET keskmine tulemus 1101, KNH patsientide mõõduka MET keskmine tulemus 1818,2 ning kontrollgrupi mõõduka MET keskmine tulemus 1800 ja KNH madala MET keskmine tulemus 1492,2 ning kontrollrühma madala MET keskmine tulemus 1771,9 min nädalas. JÄRELDUSED. Seega näitas meie uuring, et KNHd põdevate patsientide KMI oli suurem ja kehaline aktiivsus tunduvalt väiksem võrreldes samaealiste tervete täiskasvanutega. P22. Parasiidi- ja seenevastaste ravimite annustamisskeemide tõenduspõhisus lastel Katrin Sõnajalg 1,2, Liina Tamm 1,2, Irja Lutsar 2, Jana Lass 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ mikrobioloogia instituut, TÜ Kliinikumi apteek TAUST. Lastel kasutatakse tänapäeval tihti ravimeid, mille farmakokineetilised (FK) uuringud on tehtud vaid täiskasvanutel. Seega puudub ravimi infolehtedes teave ravimite annuste ja ohutuse kohta, mistõttu kliinilises praktikas kasutatavad annused põhinevad sageli ekspertide soovitustel. EESMÄRGID. Tuvastada, missuguste seene- ja parasiidivastaste ravimite kohta on lastel FK-uuringuid läbi viidud, ning analüüsida nende uuringute kvaliteeti. MATERJAL JA MEETODID. Artiklite otsimiseks kasutasime andmebaasi PubMed ja järgmisi märksõnu: toimeaine ja pharmacokinetics VÕI pharmacokinetic VÕI pharmacodynamics VÕI pharmacodynamic VÕI pharmacology JA child VÕI infant VÕI infant, newborn VÕI infant VÕI child, preschool VÕI adolescent. Välistasime ülevaateartiklid ja artiklid, milles osalejate vanus ületas 18 eluaastat. Artiklitest otsisime andmeid osalejate vanuselise jaotuvuse, manustatud ravimi annuste, manustamisviiside ja kõrvaltoimete kohta. Samuti määratlesime uuringu tõenduse taseme ning tõime välja FK-parameetrid, terapeutilise jälgimise ja annustamise soovitused. TULEMUSED. Uuringusse kaasasime 7 ravimit (16 seenevastast süsteemseks kasutamiseks ja 21 parasiidivastast), mille kohta juhistes on antud annustamise soovitused. Neist FK-uuringuid (n = 155) oli 14 seene- ja 12 parasiidivastase ravimi kohta. Kõige enam uuringuid oli tehtud vorikonasooli (n = 21), mikafungiini (n = 12), artemeetri + lumefantriini (n = 16) ja meflokviiniga (n = 10; meflokviini + artemeetriga n = 6). Tõenduse taseme poolest esines kõige enam FK-uuringuid (n = 100). Süsteemsetest seenevastastest ravimitest tuvastasime vähem FK-uuringuid amfoteritsiin B, mikonasooli ja ketokonasooli kohta, tulemused puudusid nüstatiini ja tiabendasooli kohta. Parasiidivastastest ravimitest ei tuvastanud me ühtegi uuringut dietüülkarbamasiini, diloksaniidi, ivermektiini, tinidasooli, pürimetamiini, mebendasooli ja levamisooli kohta. JÄRELDUSED. Enamiku uute seenevastaste ravimite kohta on õigeid soovitusi võimaldavad uuringud olemas. Vastupidine on olukord parasiidivastaste ravimitega, kus uuringud kas puuduvad või pole FKd uuritud. Õigete annustamisskeemide koostamiseks tuleks edasised uuringud ennekõike teha ravimitega, mille kohta andmed puuduvad. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 29

32 STENDIETTEKANDED ÕPPEJÕUD, TEADURID, ARSTID JA ARST-RESIDENDID P2. Transepithelial glucose transport in ostriches gastrointestinal tract P24. Hambasäsi (pulbi) ja hambaümbrise (peridondi) tüvirakud Piret Hussar 1, Aleksandra Rotmistrova 2, Ilmārs Dūrītis, Martin Kärner 2, Tõnu Järveots 4, Arnis Mugurevičs 1 UT Department of Anatomy, 2 UT Faculty of Science and Technology, Latvian University of Agriculture, Faculty of Veterinary Medicine, 4 Estonian University of Life Sciences, Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences BACKROUND. Glucose transporters, integral membrane proteins, play a pivotal role in the transfer of glucose across the epithelial cell layers that separate distinct compartments in organism. Two families of glucose transporter have been identified: the facilitated-diffusion glucose transporter family (GLUT family), and the NA(+)-dependent glucose transporter one (SGLT family). AIM. As there is little information about the localization of glucose transporters in ostriches gastrointestinal tract the aim of the present study was to detect the facilitated-diffusion glucose transporter family members GLUT-1, GLUT-2 and GLUT-5 in different parts of ostriches gastrointestinal tract: superficial gland zone of proventriculus, duodenum and the terminal zone of ileum. MATERIAL AND METHODS. Material from three parts of gastrointestinal tract was collected from seven 0 days old male ostriches. Specimen were fixed with 10% formalin, embedded in paraffin, slices 7 μm thick were cut followed by immunohistochemical staining. Rabbit anti-glut-1, Rabbit anti-glut-2 and Rabbit anti-glut-5 served as primary antibodies. Immunohistochemical staining was carried out according to the manufacturers quidleines (IHC kit, Abcam, UK). RESULTS. Positive staining for GLUT-1 was detected in ostriches superficial gland zone of proventriculus and in epithelial cells of the terminal zone of ileum; epithelial cells of duodenum were weakly stained. Besides proventriculus, brush border membranes of small intestine were stained positively for GLUT-2. GLUT-5 was detected in the epithelial cells of proventriculus, in the apical border of enterocytes as well as in the Goblet cells in the small intstine. CONCLUSIONS. The present investigation provided information concerning to the localization of GLUT-1, GLUT-2 and GLUT-5 in ostriches gastrointestinal tract. Proper localization of glucose transporters is a prerequisite for the successful transepithelial transport of sugars. Aavo-Valdur Mikelsaar 1, Aleksandra Vorobjova 2,, Mare Saag 2, Ruth Mikelsaar 1, Erkki Juronen 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ stomatoloogia osakond, hambaarstiteaduse üliõpilane TAUST. Teiste tüvirakutüüpide seas on tähelepanu äratanud hamba pulbi ja periodondi tüvirakud. Pulp koos dentiiniga moodustub mesodermaalset päritolu dentaalpapillist ja periodont neuraalharjast pärit ektomesenhümaalsetest rakkudest. EESMÄRK. Eraldada pulbi ja periodondi koest tüvirakud ja uurida nende kasvu ja diferentseerumise omadusi. Tööhüpoteesiks oli idee, et oraalsed koed, olles tihedas kokkupuutes väliskeskkonnaga, kaitsevad ennast rakkude toodetavate ainetega, nagu mukoosas toodetavad mutsiinid, aga ka detoksikatsiooni ensüümid, nagu seda on glutatioon-s-transferaasid. MATERJAL JA MEETODID. Pulbi ja periodondi koematerjal saadi normaalselt tervelt täiskasvanud doonorilt eemaldatud. purihambast. Koed dissotsieeriti, rakud kasvatati ja säilitati rakupangas. Mutsiinide (MUC1, MUC, MUC4) ja glutatioon-s-transferaaside (GSTM1-1, GSTT1-1 ja GSTP1-1) ekspressiooni uuriti immunotsütokeemiliselt spetsiifiliste monokloonsete antikehadega ja rakkude võimet diferentseeruda antikehadega -III-tubuliini, GFAP, MBP ja vimentiini vastu. Rakke paljundati Neurobasal A söötmes 10%-lise FCSi lisamisega või diferentseeriti neuraalses suunas retinoidhappe ja camp abil 21 päeva ja seejärel fikseeriti. TULEMUSED. Mõlemast koest õnnestus (tüvi)rakud välja kasvatada, kusjuures periodondi rakud olid pulbirakkudest tugevama proliferatsioonivõimega. Niihästi mutsiinid kui ka GSTd ekspresseerusid mõlema koe (tüvi) rakkudes, kuid erineval määral. Tugevaimat ekspressiooni näitasid MUC1 ja MUC4 ning GSTP ja GSTT. Üldiselt oli nende ekspressioon vähem intensiivne pulbi rakkudes. Ka diferentseerumismarkerid ekspresseerusid erineval määral. Eriti silmatorkav erinevus oli periodondi rakkude tugev jätkete moodustumise ( neuralisatsioon ) võime pikemaaegsel diferentseerumisel. JÄRELDUSED. Uuring näitas, et pulbist ja periodondist on võimalik suhteliselt kergesti kätte saada (tüvi)rakud. Nende rakkude proliferatsiooni ja diferentseerumise omadused on erinevad ning see võib olla seletatav pulbi ja periodondi funktsionaalsete erinevustega, aga ka pulbi suhteliselt isoleeritud olekust täiskasvanu hambas. Mõlemast allikast pärit (tüvi)rakud võivad olla väga heaks mudeliks suuõõne kudesid mõjustavate kahjulike välistegurite toime uurimisel. 0 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

33 STENDIETTEKANDED P25. Arterite jäikuse metaboloomiline profiil alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel Maksim Zagura 1,2,, Jaak Kals 1,4, Kaido Paapstel 1,2, Kalle Kilk 1, Martin Serg 2, Priit Kampus 2, Jaan Eha 2, Ursel Soomets 1, Mihkel Zilmer 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ kardioloogiakliinik, TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, 4 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik TAUST. Suurenenud arteriaalne jäikus ennustab sõltumatult teistest riskiteguritest kardiovaskulaarset haigestumust ja suremust. Metaboloomika põhineb arvukate madalmolekulaarsete metaboliitide määramisel ja võimaldab saada lisateavet ateroskleroosi patogeneesi kohta. EESMÄRGID. Võrrelda metaboloomilist profiili ja funktsionaalseid ning biokeemilisi parameetreid alajäsemete ateroskleroosiga patsientidel ja tervetel indiviididel. Lisaks uurida metaboloomilise, funktsionaalse ja biokeemilise profiili vahelist seost mõlemas uuritavate rühmas. MATERJAL JA MEETODID. Uurisime 42 angiograafiliselt kinnitatud alajäsemete oblitereeriva ateroskleroosiga meespatsienti (keskmine vanus 66 ± 7 aastat) ja 46 kliiniliselt tervet meest (keskmine vanus 66 ± 8 aastat). Arterite jäikuse parameetreid, sh pulsilaine leviku kiirust aordis (apwv) mõõtsime aplanatsioonitonomeetria printsiibil, kasutades Sphygmocori tark- ja riistvara. Madalmolekulaarsed metaboliidid määrasime kõrglahutusega vedelikkromatograafia ja mass-spektromeetria abil. Seerumi oksüdeeritud LDL (oxldl) kontsentratsiooni analüüsisime ELISA-meetodil. TULEMUSED. apwv ja seerumi laktaadi, vaba karnitiini ja 11 aminohappe (sh türosiini) kontsentratsioonid olid suurenenud alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel. apwv oli seotud log-fenüülalaniini, logtürosiini ja log-seriiniga ateroskleroosiga patsientidel. Kontrollrühma uuritavatel oli apwv seotud log-püruvaadiga. Mitmeses regressioonimudelis oli apwv iseseisvalt seotud log-türosiini ja log-oxldl-iga ateroskleroosiga patsientidel (R2 = 0,61; p < 0,001) ning vanuse, logpüruvaadi ja log-oxldl-iga tervetel inimestel (R2 = 0,52; p < 0,001). JÄRELDUSED. Alajäsemete ateroskleroosiga patsientide ja tervete inimeste metaboloomilised profiilid on oluliselt erinevad. Pulsilaine kiirus on sõltumatult seotud seerumi türosiini ja oxldl-i kontsentratsiooniga ateroskleroosiga patsientidel ning püruvaadi ja oxldl-i kontsentratsiooniga tervetel inimestel. Vaskulaarse fenotüübiga seotud madalmolekulaarsete metaboliitide määramine võib aidata tuvastada uusi vaskulaarseid riskitegureid. P26. Aktiivravil viibinud täiskasvanud patsientide arusaamad õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust patsiendi tervisele Jane Talvik 1,2, Kaja Solom, Ere Uibu 1 1 TÜ õendusteaduse osakond, 2 Valga Haigla, MTÜ Lõuna- Eesti Erihooldusteenuste Keskus TAUST. Patsientide ja õdede arusaamu hoolivuse olemusest ning õe hoolivast suhtumisest on varem uuritud mitmes riigis ning teema on endiselt aktuaalne. On teada, et erinevates kultuurides on patsientidel õdede hoolivast suhtumisest oma kogemuslikud arusaamad, mis õdede arusaamadest erinevad. Ei ole teada, millised arusaamad ning ootused on Eesti patsientidel, kuidas patsiendid õe hoolivat suhtumist mõistavad ning kuidas õdede suhtumine patsientide arvates nende tervist mõjutab. EESMÄRK. Kirjeldada aktiivravil viibinud täiskasvanud patsientide arusaamu õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust nende tervisele. MATERJAL JA MEETOD. Uuritavateks olid täiskasvanud patsiendid (n = 14), kes olid viibinud aktiivravil Eesti eri haiglates ajavahemikul Uurimistöö andmestik koguti poolstruktureeritud intervjuudega ajavahemikul maist kuni septembrini 201. Andmeid analüüsiti sisuanalüüsi meetodiga. TULEMUSED. Andmeanalüüsi tulemusena moodustus üla- ja 10 alakategooriat, mis kirjeldasid patsientide arusaamu õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust nende tervisele: 1) õdede hooliva suhtumise olemus hõlmas õe empaatia väljendamist, õe olemise viisi, õe hoolivat tööstiili ja patsiendile lähedase inimese kohaloleku vajadusega arvestamist; 2) õdede hooliva suhtumise tunnused olid õe poolt patsiendi jaoks teostatud tegevused, õe teadmised patsiendi olukorrast ja sellest tulenev turvatunne ning patsiendi toetamine ja eneseusu säilitamine tervenemisse; ) õdede hooliva suhtumise mõju patsiendi tervisele hõlmas vaimset ja füüsilist heaolu ning tervenemist. JÄRELDUSED. Uurimistööst järeldub, et patsientide arvates peitub õdede hooliva suhtumise olemus õe empaatiavõimes, millegi tegemises patsiendi jaoks, õe teadmistes patsiendi olukorrast ning patsiendi igakülgsest toetamisest. Õdede hooliv suhtumine mõjutab patsientide vaimset ja füüsilist heaolu positiivses suunas ning aitab seeläbi kaasa nende tervenemisele. Uurimistöö kaudu saadud teave on väärtuslik nii õppivatele kui ka töötavatele õdedele, kuna patsientide arusaamadest teadlik olemine ja nendega arvestamine suurendab haiglaravil viibivate patsientide heaolu, kiirendab nende tervenemist ning seega aitab parandada õendusabi teenuse kvaliteeti. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 1

34 STENDIETTEKANDED P27. Kas botulismitoksiin tüüp A hüpersalivatsiooni ravis on ohtlik suuõõnetervisele? Janne Tiigimäe-Saar 1, Pille Taba 2,, Tiia Tamme 1,4 1 TÜ Kliinikumi stomatoloogia kliinik, 2 TÜ närvikliinik, TÜ Kliinikumi närvikliinik, 4 TÜ stomatoloogia kliinik TAUST. Botulismitoksiin tüüp A (BNT-A) süstimine süljenäärmetesse ultraheli kontrolli all on efektiivne meetod liigse süljeerituse ravis neuroloogiliste haigustega patsientidel. Samas pole teada täpsed toimivad doosid ja puuduvad uuringud süstimise mõjust suuõõne tervisele. Sülje koostis ja mikrofloora on olulised suuõõnetervise näitajad ning BNT-A süstimistega võime seada ohtu sülje isepuhastumisvõime. EESMÄRGID. Määrata väikseim BNT-A toimiv doos süstimiseks parotiid- ja submandibulaarnäärmetesse sialorröa ravis ning uurida ravimi mõju suuõõne tervisele. MATERJAL JA MEETODID. BNT-A süstiti süljenäärmetesse 20 siallorröaga patsiendile, kel esinesid erinevad neuroloogilised haigused: Parkinsoni tõbi, amüotroofiline lateraalskleroos ja teised neuroloogilised häired, kaasa arvatud insult ja sünnitrauma. Patsiente hinnati erinevate süljetestide ja küsitluse alusel enne süstimist ja ühe kuu möödudes: Saliva-Check BUFFER in Vitro test, Dentobuff LB Strip i test, Dentocult SM Strip i test. Sülje erituse hulka määrati subjektiivsete skaalade ja objektiivsete mõõtmistega (sülje koostis ja kariogeensete bakterite hulk). TULEMUSED. BNT-A süstimistega ravitud haigel esines süljeerituse oluline vähenemine 1 kuu kontrollvisiitidel. Sülje puhvervõime suurenes ning see näitab sülje kaitsevõime paranemist. Olulist ph muutust ei esinenud ning see näitab normaalse ph füsioloogia säilimist. Kariogeensete mikroobide (S. mutans, lactobacilli) kolooniate hulk statistiliselt oluliselt ei suurenenud. JÄRELDUSED. Uuringuprotokolli järgi süstitud BNT-A vähendab sialorröad, säilitades suuõõne endise keskkonna. Uuringutulemused kinnitavad BNT-A ravi efektiivsust süljevooluse vähendamisel, olles samal ajal turvaline ravimeetod kaariese ja igemehaiguste korral. P28. Antioksüdantsete peptiidide UPF1 ja UPF17 mõju transkriptsioonifaktor Nrf2 rakusisesele paiknemisele ja antioksüdantvastus elemendi aktiveerimisele Teele Paltsar TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut TAUST. Vabade radikaalide ülekülluse korral kujuneb organismis oksüdatiivne stress, mille elimineerimiseks aktiveerub raku antioksüdantsete elementide ja mehhanismide võrgustik. Antioksüdantvastuse kujunemise eest vastutab ARE ehk antioksüdantvastuselement, mille aktivatsiooni reguleerib transkriptsioonifaktor Nrf2. EESMÄRK. Uurida antioksüdantsete peptiidide UPF1 ja UPF17 mõju antioksüdantvastuse aktiveerumisele ning transkriptsioonifaktori Nrf2 jaotumisele HepG2 rakkude tuuma ja tüstoplasma vahel valgu ja mrna ekspressiooni tasemel. MATERJAL JA MEETODID. Töös kasutatud antioksüdantsed peptiidid olid varem disainitud ja sünteesitud. Uuring viidi läbi HepG rakkudel. Rakke inkubeeriti 0,5 mm peptiidi vesilahustega. Inkubeerimisaja pikkuseks valiti vahemik min. Inkubeerimisaja lõppedes määrati Nrf2 taseme muutus tuuma- ja tsütoplasmafraktsioonis ning Nrf2 mrna taseme muutus rakkudes. TULEMUSED. H 2 O 2 tõstab Nrf2 kontsentratsiooni HepG2 rakkudes. H 2 O 2 inkubeerimise järel kasvab tuumas ja tsütoplasmas Nrf2 hulk. Antioksüdantsed peptiidid mõjutavad rakke erinevalt. UPF1-ga inkubeerimine pikendab Nrf2 poolväärtusaega 0 minutini ning aeglustab samal ajal Nrf2 lagundamismehhanisme, mille tõttu transkriptsioonifaktori kontsentratsioon suureneb. mrna tase samal ajal rakus ei muutu. UPF17 aga seevastu vähendab rakkudes CuZnSOD ensümaatilist aktiivsust, mistõttu tsütoplasmas Nrf2 tase tõuseb. mrna taseme muutumatuna püsimine tagab Nrf2 kontsentratsiooni taastumise tuumas. JÄRELDUSED. Antioksüdantsed peptiidid mõjutavad Nrf2 kontsentratsiooni erinevalt. Lõpptulemuseks on aga Nrf2 taseme tõus rakus ning selle seondumine AREga ja suureneb rakusiseste antioksüdantide süntees. 2 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

35 STENDIETTEKANDED P29. Kehalise aktiivsuse olulisus: Balti nefroloogide arvamusküsitlus Ülle Pechter, Mai Rosenberg TÜ sisekliinik EESMÄRK. Uurida (1) Balti riikide nefroloogide kehalise aktiivsuse taset ja (2) arstide arvamust liikumisaktiivsuse olulisusest kroonilise neeruhaigusega (KNH) patsiendile. MATERJAL JA MEETODID. Kehalise aktiivsuse mõõtmiseks kasutati IPAQ (International Physical Activity Questionnaire) lühiversiooni, mille alusel arvutati vastaja kehaline aktiivsus. Lisaks uuriti vastanutelt, kui sageli arst nõustab KNH-patsienti kehalise aktiivsuse suhtes, ning paluti arstidel järjestada kõige olulisemad tervist mõjutavad tegurid (regulaarne liikumine, suitsetamisest loobumine, alkoholi liigtarbimisest loobumine ja tervislik toitumine). TULEMUSED. Kokku täitis küsimustiku 47 arsti. 77% olid Eesti, Läti ja Leedu nefroloogid ning nefroloogia residendid. Vastanud arstide enesehinnanguline kehalise aktiivsuse tase oli madal (alla 000 MET minuti nädalas) 11%-l vastanutest; mõõdukas ( MET minutit nädalas) 8%-l vastanutest ning kõrge (üle 000 MET minuti nädalas) 51%-l vastanutest. Statistilisi olulisi seoseid arstide kehalise aktiivsuse taseme ja vanuse, soo, töötamise riigi, kehamassiindeksi ega eriala vahel ei ilmnenud. Niisamuti ei olnud patsientide nõustamine kehalise aktiivsuse suhtes seotud arsti enda kehalise aktiivsuse taseme ega kehamassiindeksiga. 2% arstidest hindasid, et nad nõustavad oma KNH-patsiente liikumisaktiivsuse suhtes tihti ning 40% arstidest mõnikord. Ainult 2% arstidest nõustavad alati oma neeruhaigeid liikumisaktiivsuse suhtes. 55,% arstidest pidas väga oluliseks KNH-patsientide tervist mõjutavaks teguriks suitsetamisest loobumist; alkoholi liigtarbimisest hoidumist ja tervislikku toitumist pidas väga oluliseks 51,1% arstidest. Kehalist aktiivsust pidas väga oluliseks 8,% arstidest ning sama paljud arstid pidasid kehalist aktiivsust oluliseks. 59,6% küsitletutest pidas väga oluliseks, et regulaarset liikumisharjumust harrastaksid siiratud neeruga patsiendid. Dialüüsil olevate haigete kehalist aktiivsust pidas väga oluliseks 4,6% vastanutest; dialüüsil mitteolevate KNHd põdevate haigete liikumisaktiivsust pidas väga oluliseks 55,% arstidest. JÄRELDUSED. Uuringu tulemuste põhjal on arstid kehaliselt aktiivsed ning peavad kehalist aktiivsust oluliseks ka oma patsientidel. KNH-patsiente nõustatakse liikumise suhtes aga pigem harva. P0. Kõrgenenud IL-7, GM-CSF ja IL-1β tase esmasdiagnoositud 1. tüüpi diabeeti põdevate laste ja noorukite veres Kristi Alnek 1, Kalle Kisand 1, Kaire Heilman 2,, Aleksandr Peet 2, Karin Varik 4, Ülle Einberg, Raivo Uibo 1 1 TÜ bioja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ Kliinikumi lastehaigla, Tallinna Lastehaigla, 4 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik TAUST. 1. tüüpi diabeet (T1D) on üks olulisemaid lapseea kroonilisi haigusi, mille teke on seotud immuunsüsteemi talitluse häiretega. T1D tekkes on oluline geenide ja keskkonnategurite koostoime, mis viivad tolerantsi häirumise kaudu pankrease -rakkude autoimmuunse kahjustumiseni. T1D-le on iseloomulik mitmesuguste autoantikehade teke ja tsütokiinide taseme muutused. EESMÄRK. Kirjeldada tsütokiinide profiili erinevusi äsja diagnoositud T1D-ga lastel ja noorukitel võrreldes tervete isikutega. MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse oli kaasatud 6 esmasdiagnoositud T1D-ga haiget (mediaanvanus 10,5 aastat; vanusevahemik 2,9 21, aastat; 17 poissi/19 tüdrukut) ja 21 kontrollisikut (mediaanvanus 14,1; vanusevahemik 1,4 21,4 aastat; 9 poissi/12 tüdrukut). Vereplasmast määrati Luminex tehnoloogiaga 20 tsütokiini kontsentratsioon (GM-CSF, IFN-, IL-1, IL-2, IL-4, IL5, IL-6, IL-7, IL8, IL-10, IL-12p70, IL1, IL-17A, IL-17E, IL-17F, IL-21, IL-22, IL-2, IL-27 ja TNF- ), milleks kasutati Human Th17 Magnetic Bead Panel it ja High Sensitivity Human Cytokine kit i (Millipore, USA). TULEMUSED. T1D-haigetel oli võrreldes kontrollidega statistiliselt oluliselt suurem kasvufaktori GM-CSF (p = 0,0011) ja tsütokiini IL-7 (p = 0,0019) kontsentratsioon veres (Bonferroni korrektsioonijärgne p < 0,0022). T1D-haigetel esines tendents kõrgenenud IL-1, IL-2, IL-10, IL-17A, IL-17E, IL-17F, IL-21, IL-2 ja IL-27 tasemele (p = 0,05 0,0022). Kuna vanus mõjutas oluliselt kõikide tsütokiinide, v.a IL-17E taset, siis vanusega kohandades jäid võrreldes kontrollidega T1D-haigetel statistiliselt oluliselt kõrgemaks vaid IL-1 (OR 1,28; 95% uv 1,0 1,61), IL-7 (OR 1,21; 95% uv 1,01 1,45) ja GM-CSF (OR 1,06; 95% uv 1,01 1,11) tase. JÄRELDUSED. Uuringu tulemused näitavad T1D puhul tasakaalu muutust põletiku tsütokiinide, hematopoeetiliste kasvufaktorite ja Th17 aktivatsiooni suunda. Selgus, et tsütokiinide määramisel tuleb kindlasti arvestada uuritavate vanuse mõju. Edaspidi on oluline välja selgitada nende tsütokiinide taseme tõusu põhjuslikud seosed autoimmuunse pankrease kahjustusega T1D arengus. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

36 STENDIETTEKANDED P1. Rinnavähi sõeluuring Eestis: efektiivsus ja kulud Triin Võrno 1, Heti Pisarev 1, Raul-Allan Kiivet 1 1 TÜ tervishoiu instituut P2. Müeloomtõve ravimite kulutõhusus Agnes Männik 1, Katrin Lutsar 1, Ain Kaare 2, Raul-Allan Kiivet 1 1 TÜ tervishoiu instituut, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik TAUST. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis on alates aastast tegeletud tervisetehnoloogiate hindamisega (TTH). Alates aasta algusest on see toimunud tervishoiuteaduste võimekuse edendamise programmi TerVE raames, mille elluviijaks on SA Eesti Teadusagentuur. TTH eesmärgiks on süstemaatilisel, läbipaistaval, erapooletul ja üldistaval viisil võtta kokku teave tervisetehnoloogia kasutamisega seotud meditsiiniliste, sotsiaalsete, majanduslike ja eetiliste küsimuste kohta, et pakkuda teavet ohutu ja tõhusa tervishoiupoliitika väljatöötamiseks. Üheks koostatud raporti eesmärgiks oli hinnata Eestis korraldatava rinnavähi sõeluuringu efektiivsust ja kulutõhusust. EESMÄRK. Hinnata rinnavähi sõeluuringu efektiivsust ja kogukulusid Eestis aasta andmetel. MATERJAL JA MEETODID. Analüüsis sidusime Eesti vähiregistri andmed Eesti Haigekassa andmetega ning hindasime nende alusel Eesti sõeluuringu efektiivsust ja kulusid, sealhulgas jätkuuuringute kulu. TULEMUSED. Kokku läbis aastal sõeluuringu naist, neist 918 (1%) ei olnud selle aasta sihtrühmast. Kutsutud naisest osales vastaval aastal sõeluuringus ainult 2%. Sõeluuringus osalenutest kutsuti tagasi 964 naist (,%) ja lisauuringute abil välistati vähidiagnoos 807 naisel (8,7%). Kokku alustati ravi 157 naisel, neist 119 rinnavähi ja 8 naisel healoomulise kasvaja tõttu. Eesti vähiregistri andmetel diagnoositi Eestis aastal 2008 kokku 667 rinnavähijuhtu, seega 17,8% avastatud juhtudest pärinevad skriiningust. Sõeluuringu kogumaksumus aastal 2008 oli eurot, mis sisaldas esmaste mammograafiate kulu ( eurot), lisauuringute kulu ( eurot) ning sõeluuringule kutsumise ja sõeluuringu korralduskulusid ( eurot), see teeb ühe sõeluuringus osalenud naise kohta 40 eurot. JÄRELDUSED. Kõikidest aastal diagnoositud rinnavähijuhtudest ainult 17,8% registreeriti skriininguprogrammi raames. Ühte juhu diagnoosimiseks oli vaja skriinida 250 naist. Rinnavähi sõeluuringu kogumaksumus oli eurot ja keskmine kulu ühe avastatud vähijuhtu kohta eurot. Analüüsi tulemusena andsime soovitusi riikliku programmi edendamiseks. TAUST. Tervishoiu instituudis on alates aastast tegeletud tervisetehnoloogiate hindamisega (TTH). Alates aasta algusest on see toimunud tervishoiuteaduste võimekuse edendamise programmi TerVE raames. TTH eesmärk on süstemaatilisel, läbipaistval, erapooletul ja üldistaval viisil kokku võtta teave tervisetehnoloogia kasutamisega seotud meditsiiniliste, sotsiaalsete, majanduslike ja eetiliste küsimuste kohta, et pakkuda teavet ohutu ja tõhusa tervishoiupoliitika väljatöötamiseks. TTH üheks koostatud raportiks on müeloomiravimite kulutõhususe hindamine. EESMÄRK. Hinnata müeloomi eri raviskeemide kulutõhusust ja mõju ravikindlustuse eelarvele. MATERJAL JA MEETODID. Efektiivsuse hindamiseks koostati teaduskirjanduse ülevaade. Müeloomi ravi kulutuste leidmiseks kirjeldati ravipraktikat ning arvutati keemiaravi kulud. Uute skeemide kasutuselevõtuga tekkiva eelarve mõju kirjeldamiseks kasutati kehtivaid teenuse 17R raviskeemide hindasid. Kulutõhusus arvutati kirjanduse andmetele tuginedes progressioonivaba elulemuse (PFS) kohta. TULEMUSED. Autoloogsete tüvirakkude siirdamiseks (ASCT) sobivate patsientide jaoks on rahastatud VAD-skeem (PFS mediaan 25 0 kuud), mida võrreldi bortesomiibi ja talidomiidi skeemidega (TAD), kus PFS pikenes 26 8 kuuni. ASCTks mittesobivate patsientide jaoks on rahastatud talidomiidiskeem MPT (PFS mediaan 1 27,5 kuud) ja MP-skeem (PFS mediaan 9 18,5 kuud), mida võrreldi bortesomiibiskeemiga VMP (PFS mediaan 24 kuud). Bortesomiibiskeemid esmavalikus seondusid pikema PFSiga. Kulutõhusust hinnati täiendava kuluna ühe PFSeluaasta kohta. Kirjandusest leiti, et bortesomiibiskeemidega pikeneb PFSi mediaan 7, kuu võrra. Arvestati, et VMP-skeem ei pikenda võrdluses MPTga PFSi mediaani. Kõigile esmavalikuna bortesomiibi ning ASCT-patsientidele bortesomiibi manustamise korral arvutati PFSaastate võiduks 12,2 aastat ning täiendkulu tõhususe määr ühe PFS-aasta kohta oli vastavalt ja eurot. JÄRELDUSED. Uued raviskeemid on efektiivsemad PFSi pikenemise suhtes. Maksimaalse raviefekti saamiseks tuleks bortesomiibi kasutada esmavaliku ravimina ASCT-patsientidel. Tulemustest lähtudes muudeti teenuse 17R hinda ja rakendamise tingimusi: ASCT-patsientidel on bortesomiib esmavalik ja ASCTks mittesobivatel teine valik. 4 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

37 STENDIETTEKANDED P. Sõidukijuhi ärrituvuse, impulsiivsuse ja aju serotoniinisüsteemi markerite roll riskide võtmisel liikluses Diva Eensoo 1, Marika Paaver 2, Jaanus Harro 1 TÜ tervsihoiu instituut, 2 TÜ psühhiaatriakliinik, TÜ psühholoogia instituut EESMÄRK. Selgitada seoseid sõidukijuhi ärrituvuse ja impulsiivsuse näitajate, vereliistakute monoamiinide oksüdaasi (v-mao) aktiivsuse, serotoniini transportija-geeni polümorfismi (5-HTTLPR) ning riskeeriva liikluskäitumise vahel. MATERJAL JA MEETODID. Uuritavateks olid Eesti psühhobioloogilise liikluskäitumise uuringus osalenud 1889 autojuhti (keskmine vanus 2,1 (SD = 7,4) aastat). Uuritavad täitsid autokooli õpingute ajal adaptiivse ja maladaptiivse impulsiivsuse skaala (kiire otsustamisstiil, mõtlematus, pidurdamatus, elamustejanu) ning Barratti impulsiivsuse skaala (BIS-11). 768 uuritava bioproovist määrati radioensümaatiliselt v-mao aktiivsus ja genotüpiseeriti 5-HTTLPR. Juhiloa omandanud uuritavad täitsid aasta pärast sõidukijuhi ärrituvuse skaala (kuus alaskaalat). Politsei andmebaasist saadi andmed kolme aasta jooksul registreeritud kiirusepiirangute ületamiste ja alkoholijoobes juhtimiste kohta. TULEMUSED. Serotoniinisüsteemi markeritest vaid v-mao aktiivsus korreleerus positiivselt sõidukijuhi ärrituvuse koguskoori ning liiklusvoo aeglustajate ning ebaviisakuse alaskaalaga. Sõidukijuhi ärrituvuse ja impulsiivsuse näitajate vahel ilmnesid olulised korrelatsioonid. Logistilisest regressioonanalüüsist ilmnes, et kiiruse ületamine on ennustatav 5-HTTLPR La/La genotüübi (OR = 1,79 (1,11 2,87), peegeldab serotoniinisüsteemi kõrgemat aktiivsust) suuremate skooridega sellistes skaalades nagu paratamatud takistused teel (1,12 (1,05 1,18)), liiklusvoo aeglustajad (1,08 (1,0 1,1)), elamustejanu (1,11 (1,08 1,15)), kiire otsustamisstiil (1,08 (1,04 1,12)), BIS-11 (1,02 (1,01 1,04)) ning väiksemate skooridega liiklusrikkujate (0,92 (0,88 0,96)) skaalal. Šanss alkoholijoobes juhtimiseks oli suurem uuritavatel, kellel on madalam v-mao aktiivsus (0,85 (0,75 0,98), peegeldab madalamat serotoniinisüsteemi aktiivsust), suuremad skoorid mõtlematuses (1,10 (1,0 1,16)), pidurdamatuses (1,07 (1,01 1,42)) ja BIS-11-s (1,04 (1,01 1,07)) ning väiksemad skoorid liiklusrikkujate skaalal. JÄRELDUSED. Tulemused näitavad, et riskeeriv käitumine liikluses nagu kiiruse ületamine ja alkoholijoobes juhtimine on seotud aju serotoniinisüsteemi aktiivsusega, impulsiivsuse erinevate tahkudega ning sõidukijuhtide ärrituvuse näitajatega. P4. Ravimite kasutamise suundumused Eestis 20 aasta jooksul Eesti ravimistatistika Katrin Kurvits 1, Ott Laius 1,2, Ly Rootslane 1, Alar Irs 1,,4 1 Ravimiamet, 2 TÜ traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, TÜ kliinilise farmakoloogia õppetool, 4 TÜ kardioloogiakliinik TAUST. Ravimiamet on kogunud regulaarselt Eesti ravimikasutuse andmeid alates aastast. Selline üleriigiline statistika, mis võimaldab hinnata muutusi ajas ning teha rahvusvahelisi võrdlusi, on kättesaadav väga vähestes riikides väljaspool Põhjamaid. EESMÄRGID. Kirjeldada ravimitarbimise suundumusi Eestis viimase 20 aasta jooksul ja teha kindlaks valdkonnad, kus täpsem farmakoepidemioloogiline uurimistöö võimaldaks farmakoteraapia kvaliteeti potentsiaalselt parandada. MATERJAL JA MEETODID. Ravimite kasutamise andmed põhinevad ravimite hulgimüüjate aruannetel. Ravimikasutamise andmete arvutamisel on kasutatud WHO ATC/DPD klassifikatsiooni aasta versiooni. Uurimus kajastab ainult suuremate ravimirühmade kasutamist ning puuduvad kasutamise andmed ravimite kohta, millele väga erinevate manustamisskeemide tõttu ei ole defineeritud päevadoosi (DPD) määratud (näiteks kasvajavastased ravimid). TULEMUSED. Ravimite tarbimist sel perioodil iseloomustab suurenev kasutamine enamikus ravimirühmades. Lisaks on ravimirühmade kaupa muutusi toimeainete valikus. Uuritud ravimirühmade kogukasutus on uuringuperioodil suurenenud 5, korda. Kõige enam on suurenenud südant ja veresoonkonda mõjutavate ravimite kasutamine. Viimase 20 aastaga on nende ravimite kogukasutus Eestis kasvanud 7,5 korda (55 DPD/1000/ööpäev aastal 1994 ning 41 DPD/1000/ ööpäev aastal 201). Samas on mõnes ravimirühmas jäänud kasutus enam-vähem samale tasemele, näiteks süsteemselt manustatavate antibiootikumide ( J01) kasutamine oli aastal 12 DPD/1000/ööpäev, saavutas kõrgpunkti aastal (17 DPD/1000/ööpäev) ning on seejärel kahanenud 14 DPD/1000/ööpäev peale. JÄRELDUSED. Paljudes aspektides kajastavad ravimikasutuse muutused adekvaatselt haiguste epidemioloogiat Eestis ning tõenduspõhiseid suundumusi farmakoteraapias, näiteks südamesse ja veresoonkonda toimivate ravimite puhul. Teistes ravimirühmades tuleks täpsustada praeguse ravimivaliku põhjusi (nt MSPVRid) või leida teid alakasutuse lõpetamiseks (nt tugevad opioidid). Võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga on oluliselt muutunud nii Eestis kasutatud ravimite kogused kui ka ravimite valik. Toodud andmed peaksid olema aluseks farmakoepidemioloogilistele uurimustele, mis võimaldaks farmakoteraapia kvaliteeti parandavaid sekkumisi. Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6 5

38 STENDIETTEKANDED P5. B7 ja CD28 perekonna geenide ekspressiooni erinevused laste, noorukite ja täiskasvanute 1. tüüpi diabeedi korral Katrin Pruul 1, Kalle Kisand 1, Kristi Alnek 1, Kaja Metsküla 1, Koit Reimand 1, Kaire Heilman 2,,5, Aleksandr Peet 2,5, Karin Varik 4,6, Margot Peetsalu 4, Ülle Einberg, Vallo Tillmann 2,5, Raivo Uibo 1 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2 TÜ lastekliinik, Tallinna Lastehaigla, 4 TÜ kirurgiakliinik, 5 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 6 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik TAUST. Esimest tüüpi diabeet (T1D) on autoimmuunne haigus, mille põhjustab T-rakkude autoimmuunne reaktsioon insuliini sekreteerivate beetarakkude vastu. T-raku aktivatsioonis või selle pärssimises on lisaks MHC/antigeeni äratundmisele vajalik ka B7-CD28 perekonna kostimulatoorsete molekulide osalemine. Kirjandusandmetele tuginedes võib arvata, et laste ja täiskasvanute T1D tekkemehhanism on mõnevõrra erinev (Groop ja Pociot, 2014). EESMÄRK. Sellest lähtuvalt oli meie hüpoteesiks, et laste ja täiskasvanute haigestumisel on T-rakkude kostimulatsiooni rajal olevate geenide ekspressioon perifeerses veres erinevalt reguleeritud. MATERJAL JA MEETODID. Uuritavatest moodustati kaks rühma. I rühm koosnes lastest ja noorukitest (vanusevahemik 1,4 21,4 a), kellest 49-l oli äsja diagnoositud T1D (I-T1D), ning 1 olid kontrollisikud (I-kontroll). II rühm koosnes 48 täiskasvanust (vanusevahemik 22,0 78,4 a), kellest 18-l oli äsja diagnoositud T1D (II-T1D) ning 0 olid kontrollisikud (II-kontroll). Mõlemal rühmal määrati perifeerses veres järgmiste geenide ekspressioon: CD86, CD28, CD25, CD226, CD40, BTLA, GITR, PDCD1, FoxP, TGF-, ICOS, sctla4, flctla4 ja CD80. Lisaks määrati HLA, T1D-seoselised autoantikehad ning genotüpiseeriti CTLA4 (rs21806, rs21775, rs08724), CD 25 (rs706778) ja CD226 (rs7661). TULEMUSED. Kui I rühmas oli T1D statistiliselt oluliselt seotud CD80, CD226 (p = 0,0001 ja p = 0,0014 Manni-Whitney U-testis) ning ICOSi ekspressiooniga (vanusega kohandatud Glm p = 0,0004), siis II rühmas oli T1D statistiliselt oluliselt seotud CD86 ja TGF- -ga (p = 0,0004 ja p = 0,0002 Manni-Whitney U testis). Korrelatsiooni analüüsis oli I-T1D rühmas statistilisel oluline seos CD80 ning mõlema CTLA4 splaising-vormi vahel (Spearmani astakkorrelatsioon, rho = 0,56, p = 0,0002 sctla4 korral ja rho = 0,61, p < 0,0001 r flctla4 korral). Seejuures II-T1D-s oli statistiliselt oluline seos CD86 ja TGF- vahel (Spearmani astakkorrelatsioon, rho = 0,81, p < 0,0001). JÄRELDUSED. Kokkuvõtlikult võib öelda, et T1D puhul on lastel enam stimuleeritud T-rakkude aktivatsiooni pärssiv CD80-CTLA4 rada, täiskasvanutel aga T-rakke aktiveeriv CD86-CD28 rada. Seega on kostimulatoorsete molekulide aktivatsioon T1D-sse haigestumisel lastel ja täiskasvanutel erinev ning sellega arvestamine loob täiendavaid perspektiive T1D patogeneetiliseks raviks sõltuvalt haigete vanusest. 6 Eesti Arst 2014;9(Lisa 1):1 6

39

40