E E S T I METEORIIDIKRAATRID

E E S T I METEORIIDIKRAATRID

Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut Turu Ülikooli geoloogiaosakond EESTI METEORIIDIKRAATRID Tallinn 2006

Eesti meteoriidikraatrid. MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn. ISBN-10: 9985-9675-6-9 Koostajad: Täname: Toimetaja: Reet Tiirmaa Väino Puura Alvar Soesoo Sten Suuroja Enn Pirrus Kalle Suuroja OÜ Eesti Geoloogiakeskus MTÜ GEOGuide Baltoscandia Kujundus: Andres Abe Joonised: Heikki Bauert Fotod: Heikki Bauert Esikaas: Tagakaas: Kaali peakraater Meteoriidiplahvatuste jäljed Fennoskandias ja Baltimaades MTÜ GEOGuide Baltoscandia, 2006 Raamatu väljaandmist kaasfinantseerisid: Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Vabariigi Siseministeerium ja TTÜ Geoloogia Instituut INTERREG IIIA Lõuna-Soome ja Eesti programmi raames.

EESTI METEORIIDIKRAATRID Eestis on leitud erakordselt palju meteoriidikraatreid. Siin on head geoloogilised eeldused teatud vanusega kraatrite säilimiseks. Kuid kindlasti on siinmail olnud väga suur huvi kraatrite otsingute ja uuringute vastu. Kaali järve kui oletusliku meteoriidikraatri uurimine algas juba 1920-ndate aastate alguses, esimesena Euroopas. Ehkki meteoriidikraatrid katavad kogu Kuu, Merkuuri ja asteroidide pinda ning on sagedased ka Marsil ja paljudel teistel tahketel taevakehadel, on nad suureks harulduseks Maal. Taevakehade langemisest põhjustatud plahvatused muudavad planeedi pinnamoodi ja pinnakihtide struktuuri, purustavad ja sulatavad kivimeid, tekitavad maavärinaid ja hiidlaineid veekogudes, jätavad maha moondemärke kivimitesse ning taevase aine jälgi kivimite ja setete koostisse, hävitavad ja kahjustavad elu ja elukeskkonda seal, kus seda on. Ookeanid ja mered varjutavad ning siin kulgevad geoloogilised ja bioloogilised protsessid hävitavad siia langenud meteoriite ja tekkinud kraatreid. Meteoriitide ja meteoriidikraatrite uuringud pakuvad jätkuvat huvi maailmaruumist lähtuvate ohtude mõistmiseks, nende võimaliku mõju ennustamiseks ja ennetamiseks. Muu maailmaga võrreldes ülisuur hulk leitud ja uuritud noori, jääajajärgseid väikekraatreid väljendab eestlaste kraatriuuringute edukust. Jätkuvad ka teadlaste diskussioonid ja ajuti isegi ägedad vaidlused kraatrite vanuse, langenud meteoriitide koostise ja keskkonnale avaldatud mõju üle. Meteoriidikraatrite uurimine jätkub ja tõotab uusi avastusi nii mujal maailmas kui ka Eestis. METEOROIDID ja METEORIIDID, KOSMILISED KATASTROOFID ja METEORIIDIKRAATRID Päikesesüsteemi planeetide varane ajalugu oli täis põrkumiskatastroofe. Kuid väiksemate taevakehade nagu asteroidide, komeetide, meteoroidide ja kosmilise tolmu langemine kuulub ka planeetide edasise, 4,5-miljardi-aastase ajaloo tavasündmuste hulka. Tõhusa atmosfäärita ja hüdrosfäärita ja geoloogiliselt ammu jäigastunud taevakehade nagu Kuu ja Merkuuri pinnamoes valdavad kausitaolised kraatrid ja laiad ümarad purustatud kivimite väljad - basseinid, kusjuures paljude iga ulatub 3-4 miljardi aastani. Marsil esineb nii meteoriidi- kui ka vulkaanikraatreid. Ka Maale kosmilise kiirusega langevate meteoriitide plahvatustest jäävad tugevad armid meteoriidikraatrid, aga suurte kehade puhul - purustatud kivimite basseinid. Kuid nähtavaid arme on Maal tunduvalt vähem kui naaberplaneetidel. Siin on vulkaanikraatreid palju rohkem kui meteoriidikraatreid. Ookeanide valitsemine ning Maale omased geoloogilised ja bioloogilised protsessid varjutavad ning ajapikku hävitavad ja moonutavad kraatrite struktuure. Vaid äsja tekkinud kraatrid on lihtsalt äratuntavad. Suur osa praegu EESTI METEORIIDIKRAATRID 3

vähem kui 200-st teadaolevast meteoriidikraatrist on varjatud vee või settekihtide alla, või siis sügavalt kulutatud. Selliste päritolu tõestamiseks kulub teinekord kümneid aastaid. Meteoriidid osutusid esimeseks uurimisteks kättesaadavaks maaväliseks aineks. XIX sajandil sündinud meteoriitika kui teadus meteoriitidest hakkas kasutama paljude teiste teadusalade petrograafia ja mineraloogia, keemia ja füüsika, astrofüüsika ja geokeemia jne. uurimisvõtteid. Teadusasutustesse ja loodusmuuseumidesse on kogutud suured kogud erinevaid kivi- ja raudmeteoriite. Uurides meteoriite saab tundma õppida tahke kosmilise aine ehitust ja koosseisu, selle tekketingimusi, aga samuti Päikesesüsteemi teket ja arengut. On leitud, et maakera ja kõigi kiviplaneetide süvakesta - vahevöö - koostis on peaaegu sama kui kivimeteoriitidel, ning oletatavasti on Maa ja teiste planeetide tuum sarnane raudmeteoriitide koostisega. Võrreldes planeetide pinna- ja süvakihtide koostist meteoriitidega saame uurida nii planeetide sisemuses kui pinnal kulgevaid kivimaine arenguid, olgu siis tegu magmaliste, porsumis- või settimisprotsessidega. Asteroid 951 Gaspra. Mõõtmed umbes 19x12x11 km. Pildistatud ca 5300 km kauguselt kosmoselaevalt Galileo (29. oktoober, 1991) Gravüür Leoniidide sajust 13. nov. 1833 Planeetide pinnamoe ja siseehituse, aga ka atmosfääri ja hüdrosfääri võrdlev uurimine toimub uue teadusharu planetoloogia piires. Planetoloogia ühendab klassikalise meteoriitika, teistel planeetidel sageli nähtavate meteoriitide plahvatusjälgede, Maal haruldaste, kuid ka siin üha uute avastuste toel areneva meteoriidikraatrite geoloogia ja geoloogia tervikuna - Maal üliintensiivsete, kuid ka teistel planeetidel avalduvate tek- 4

Eesti suurim kivimeteoriidipala on ligi 11 kg raskune Pilistvere-Aukamäe meteoriit, mis langes 08. augustil 1863 (G. Baranovi foto) tooniliste, magmaliste (sh ka vulkaaniliste) ja setteliste protsesside teooria ja uurimismeetodid. Kosmoselaevad on avanud uued võimalused kosmiliste kehade pinnamoe ja koostise uurimiseks. Kuigi haruldased ja ajaliselt ettearvamatud, kuuluvad meteoriidiplahvatused Maa geoloogilise arengu selliste põhiprotsesside hulka, mis on mõjutanud ja saavad ka tulevikus mõjutama Maa pinnamoe, keskkonnatingimuste ja elu arenguid. Asteroidide, komeetide ja boliidide liikumise jälgimisega lähikosmoses täidab nüüdisastronoomia taevast tulevate ohtude avastaja ja hoiataja rolli. Suurte meteoriitide plahvatustel tekivad suured kraatrid. Maal on leitud 100-300 km läbimõõduga struktuure, kus purustu sed kivimites ulatuvad kilomeetrite ja isegi esimeste kümnete kilomeetrite sügavuseni. Ülivõimsate plahvatustega kaasnevad ka keskkonnakatastroofid äkilised muutused atmosfääris ja/või hüdrosfääris, ja seda kogu planeedi ulatuses. Vähemalt osa Maa biosfääri arengu murdemomentidest on seotud ülisuurte meteoriidiplahvatustega. Hästi uuritud näide on 65 miljonit aastat tagasi praeguse Yucatani poolsaare ja Mehhiko lahe maapõue tekkinud Chicxulubi hiidkraatri tekke mõju. See plahvatus reostas atmosfääri sellisel määral, et põhjustas ülemaailmseid kliimamuutusi. Kaasnes katastroof, milles suur osa elusorganisme hukkus ning üle poole liikidest suri EESTI METEORIIDIKRAATRID 5

välja. Kivistisi uurivad paleontoloogid leidsid elustiku järsu muutuse taseme, millele paigutasid Kesk- ja Uusaegkonna piiri, juba XIX sajandi esimesel poolel. Avastus, et sellist muutust põhjustas Chicxulubi plahvatus, tehti alles XX sajandi lõpul. Planeetidevahelises ruumis tiirleb tohutu hulk meteoroide üliharuldasi sadade ja kümnete kilomeetrite, tavalisi paljude meetrite suurusi, väiksemaid ja massiliselt imepisikesi tahke aine osiseid. Atmosfääri tunginud meteoroidid on nähtavad meteoori dena ehk tähesajuna ja boliididena. Kosmilise kiirusega liikuvad meteoroidid põlevad atmosfääris: suuremad kaotavad pinnakihte, üliväikesed hävivad kogunisti. Eestiski on tehtud sellesuunalisi uurimisi. Tõravere observatooriumi astronoomid kogusid teateid haruldaste atmosfäärinähtuste kohta arhiivi Boliid, jälgisid meteoriitse tolmu hajumist kosmoses seoses helkivate ööpilvedega jne. nende koostise ja struktuuri uuring. Leitav materjal kogutakse teaduslikesse muuseumikogudesse. Eestisse langenud kosmosekehade registreerimise ajalugu algab 1821. aastast, mil Põhja-Tartumaa Kaiavere külla langes inimpeasuurune kivimeteoriit. Sellest ajast on fikseeritud lisaks veel seitse langemist, neist on leitud ja kollektsioonidesse kogutud viis. Tänu leidude sattumisele haritud Balti mõisnike või vaimulike kätte oli meteoriitide edasine teekond teaduskogusse väga õnnelik. Enamikku langemistest on küllaltki üksikasjalikult talletatud omaaegses kirjasõnas. Maapinnale jõudnud meteoroide tunneme meteoriitidena. Ainult väiksemad meteoorkehad võivad säilida tahkete paladena, suuremad kehad plahvatavad Maaga põrkudes ja hajuvad ümbriskivimites ja setetes, või kanduvad tolmu- ja gaasipilvedega kaugele. Maapinnal leitakse suhteliselt väikesi meteoriite, mis on sageli atmosfääri sattudes aeglustunud ja purunenud suuremate kehade killud. Muuseas, Eesti astronoom Ernst Öpik kuulus teadlaste hulka, kes tõestas arvutustega, et Maa pinnale kosmilise kiirusega langev taevakeha aurustub põrkel vabaneva energia toimel. Meteoriitika traditsiooniline ülesanne on Maale langenud meteoriitide otsing ja 6

EESTI METEORIIDIKRAATRID Meteoriidiplahvatuste jäljed Eestis: varjatud struktuurid maapõues (Kärdla) ja mere all (Neugrund), maastikus nähtavad kraatrigrupid (Kaali ja Ilumetsa) ning maastikus nähtavad üksikkraatrid (Tsõõrikmäe ja Simuna) Eesti pinnamoodi ja maapõue on uurinud tähelepanelikud vaatlejad. Tänu sellele on avastatud otseseid ja kaudseid, algselt lihtsalt ebatavalisi nähteid geoloogias ja pinnamoes, mille täpsem uurimine viis meteoriidikraatrite avastamiseni. Neid on avastatud väga erinevate tunnuste põhjal. Maapinnal nähtavad Kaali meteoriidikraatrid moodustusid Saaremaa dolomiitides ning Ilumetsa, Tsõõrikmäe ja Simuna väikesed löögikraatrid pehmetes pinnastes. Suuruselt on need valdavalt väikevormid alates 8,5 m (Simuna) kuni 110 m (Kaali peakraater) läbimõõduga. Kärdla kraater Hiiumaal (läbimõõt 4 km) tekkis Ordoviitsiumi ning Neugrundi ringstruktuur Osmussaare lähedal (läbimõõt kuni 9 km) omaaegse Kambriumi madalmere põhja. Praegu on need mõlemad nooremate settekivimikihtide alla maetud. Siiski, Neugrundi struktuuri katvad kihid on valliharjadelt kulutatud ning valliharjad ise avatud veealusteks vaatlusteks. Üleilmses nimekirjas kuuluvad Kärdla ja Neugrundi struktuur väiksemate ja keskmiste struktuuride hulka. Eesti meteoriidikraatrid on aastate jooksul põhjalikult andnud laialdast uurimisainet paljudele geoloogidele ja teadusõppe üliõpilastele. Uurimistulemused on kokku võetud arvukates publikatsioonides. EESTI METEORIIDIKRAATRID 7

KAALI KRAATRID Saaremaa Kaalijärvest algas meteoriidikraatrite avastamislugu Eestis ja Euroopas. Kaali meteoriidikraatrid on hästi ligipääsetavad ja vaadeldavad ning populaarne turismiobjekt. Tavaliselt külastajad vaatlevad ainult peakraatrit - suurimat ja mõjukamat pinnavormi, kuid vähem teatakse, et 1 km2 alal esineb veel kaheksa väikest kõrvalkraatrit. Kaali kraatriväli tekkis meteoriidisajust. Kaalijärve kui ebatavalise loodusnähtuse teadusliku mõtestamise algperioodil (1827. a. alates) esitati selle tekke kohta erinevaid arvamusi: - vulkaaniline plahvatuslehter või vee, auru, gaasi ja muda äkiline purskumine; - lubjakivilõhedest tingitud karstilangatus või soolakupli sissevarisemine; - muistne linnus, kus kaevu ülesandeid täitnud looduslikku järve ümbritses inimeste poolt kuhjatud vall; - ja lõpuks - meteoriidi langemisarm. Siinse huvitava pinnavormi meteoriitset päritolu pidas esimesena tõenäoliseks Julius Kalkun-Kaljuvee (1869-1940) 1922. aastal. Uurimistöid, sealhulgas puurimistöid kasutades, alustas geoloog Ivan Reinwald Meteoriidikraatrid Kaali kraatriväljal: peakraater ja kaasnevad väikekraatrid 1-8 8

Kraater 4 geoloogiline ehitus ja meteoriitse aine paigutus selles (R. Tiirmaa, 1994 järgi) (1878-1941) Eesti Valitsuselt saadud toetusel 1927. a. Meteoriidikraatreid pidas tõenäoliseks ka paikkonda 1936. a. külastanud mandrite triivi hüpoteesi looja Alfred Wegener (1880-1930). I. Reinwald tõestas Kaali kraatrite meteoriitse tekke 1937. aastal, leides väikekraatritest 2 ja 5 kolmkümmend meteoriitraua kildu. Kaali meteoriit esindab kõige levinumat raudmeteoriidi tüüpi jämedastruktuurilist oktaedriiti, milles on Fe 91,5 ja Ni 8,3%, lisandina veel koobaltit, germaaniumi ja iriidiumi. Meteoriidi lihvitud lõikepinnal on nähtav tüüpiline Widmanstätteni struktuur ja ta sisaldab raudmeteoriitidele omaseid mineraale nagu šreibersiiti, kamasiiti ja taeniiti. Kaali ümbrus kujutab endast merest uhutud moreentasandikku, kus savika põhimoreeni paksus on ligikaudu 1 meeter. Selle all lamavad Ülem-Siluri Paadla lademe paksukihilised dolomiidid. Aastail 1955-1978 teostatud uurimistöödega näitas Ago Aaloe (1927-1980), et dolomiitides kujunenud kraatrid on säilitanud oma ilmeka kuju aastatuhandete vältel. Kraatripõhju katab iseloomulik segu plahvatusel purustatud dolomiidi tükkidest, moreenist ja mullast. Uuringuandmed Kaali kraatrite tekkeaja kohta on siiani intrigeerivalt vastuolulised. On ainult selge, et kraatrid tekkisid peale mere taganemist Saaremaa antud piirkonnast: neis ei ole meresetteid. Väikekraatrite põhjasetetest leitud maismaatigude subfossiilid viitavad ümbruskonnale kui võsastunud merelähedasele piirkonnale. Kaali järve põhjasetetes leitud taimede õietolm pärined aegadest ligikaudu 3700 aastat tagasi. Radiosüsiniku meetod näitab kraatri põhjasetetest leitud puidusöe tükkide vanuseks vähemalt 4000 aastat. Oletatava EESTI METEORIIDIKRAATRID 9

silikaatse plahvatusmaterjali leiud ümbritsevate soode turbakihis lubavad oletada, et kraatrid on kuni 7500-7600 aastat vanad. Iriidiumiga rikastunud kiht lähedases turbasoos on tekkinud 800-400 a. enne Kristust, mida samuti peetakse Kaali plahvatuste võimalikuks vanuseks. Diskussioonid vanuse kohta jätkuvad tänapäevalgi. Kaali peakraater, mille põhjas asub Kaali järv, on põhiplaanilt peaaegu ümmargune, tema läbimõõt valliharjalt on 105-110 m. Kraatri sügavus valli harjalt kuni dolomiidist põhjani 6-meetrise järvesetete all on 22 m. Vall on 4-7 m kõrgune. Seda kutsutakse Järvemäeks. Valli kõrgus oli ehk juba algselt ebaühtlane, kuid seda on mõjutanud ka sajanditepikkune inimtegevus. Valliks paisatud paekivipangaste ja -plokkide välispind on murenenud ja omandanud konarliku ilme. Valli sisekülje väikeselt tehisterrassilt avaneb vaade järvikule. Olenevalt veehulgast on selle läbimõõt 30-60 m ja sügavus 1-6 m. Põuasel suvel ja kuival sügisel kuivab järvik peaaegu ära ja siis paljandub keskne kivihunnik, millele omaaegne Kaali mõisnik tahtis rajada lehtlaga väikesaart. Järvik toitub põhjaveest ja sademetest. Kaali peakraater on ilmekas plahvatuskraater. Meteoriit pihustus silmapilkselt ja hajus tõusvas kiviprügi-, tolmu- ja gaasisambas. Kaali kõrvalkraatrid: kaheksa enamasti kuiva kõrvalkraatri läbimõõt on 12-40 m ja nende sügavus kõigub 1-4 m vahel. Kraater 1 asub põllul ja on ümbritsetud ümara puudesaluga. Kraatri läbimõõt on 39 m ja sügavus 4 m. Vallile ja kraatrisse on kuhjatud põldudelt koristatud suuri rändkive. Kraatrid 2 ja 8 moodustavad keeruka kontuuriga kaksikvormi. Põhjapoolsema kraatri (2) läbimõõt on 27 m ja sügavus 2 m ning lõunapoolsema (8) mõõtmed on vastavalt 36 m ja 3,5 m. I. Reinwald leidis just selles kaksikkraatris 1937. aastal oma esimesed 28 meteoriidikildu kogumassiga 102,4 grammi. Kaevetöödega on kraatrite algne ilme tugevasti moonutatud. Kevadine veerikas Kaalijärv (R. Tiirmaa foto) 10

Kaali väikekraater 1 Kraater 3 on kõige paremini säilinud ja nähtav kõrvalkraater. Pervel kasvab sarapuupõõsaid. Kraatri läbimõõt on 33 m ja sügavus 3,5 m. Kevadel koguneb kraatri põhja vett. Kraater 4 on geoloogiliste kaevetöödega moonutatud. Algselt oli ta kausjas, ovaalse põhiplaaniga, läbimõõduga 14-20 m. Kraatripõhja rikutud aluspõhjakihtide pinnal avastas I. Reinwald lehtritaolise meteoriidi löögijälje, mis andis väärtuslikku teavet meteoriidi langemisparameetritest. Ka löögijälg on hilisemate kaevete toimel moondunud. Kõige rohkem meteoriidikilde leiti vahetult kraatri põhjalt, 3-4 m kaugusel meteoriidi löögijäljest. Kaevetöödega moonutatud Kaali väikekraater 4 EESTI METEORIIDIKRAATRID 11

Kraater 5 on kaevetööde tõttu samuti muudetud ja võssa kasvanud. Algselt oli kraater lameda kausi kujuline süvend läbimõõduga kuni 13 m. Kohati on säilinud ringvalli katkeid. Sellegi kraatri põhjas esineb meteoriidi löögijälg. Siit leitud, seni suurima Kaali meteoriidikillu mass roostekihist puhastamata kujul oli 38,4 g. Kraater 6 avastati Masa - Putla maantee ääres, peakraatrist 450 m loode pool, esimese kraatri läheduses. Kraatri läbimõõt on 26 m ja sügavus 0,6 m. Kraater on jäänud teetrassi äärde ja seetõttu moondunud. Kraatrist on leitud meteoriidikilde. Kraater 7 paikneb peakraatrist veidi lõuna pool ja kujutab endast korrapäratu rööp- Kaali meteoriidikillud (G. Baranovi foto) küliku kujulist lohku. Vanemad inimesed teadsid rääkida, et selles olnud mõisa virtsahoidla. Kraatrit on seejärel tublisti kaevatud ja sellestki on leitud meteoriidikilde. Meteoriidikilde leiti kaevetöödega väiksemate kraatrite põhjakihtidest. Peakraatri veealuseid põhjakihte ei ole saadud piisavalt detailselt uurida. Kõik Kaali kraatri välja kraatrid on liiga suured oletamaks teket plahvatuseta, st puhtalt löögi toimel. Väikekraatrite põhjast leitud meteoriidikillud võivad pärineda plahvatanud kehadest, aga ka atmosfääris pidurdunud väiksemate kildude langemisest. A. Aaloe oletas, et tegu on löögi-plahvatuskraatritega. Meteoriidikilde võiks leida veel mujaltki, kuid parimad tingimused nende säilimiseks on ikka olnud kraatrite põhjakihtides. Kaali meteoriidikillud on väikesed, tavaliselt läbimõõdus 1-5 mm ja massiga 0,5-2 g. Killud on konarliku pealispinna ja teravate murdeservadega. Kildude pind on aja jooksul oksüdeerunud ja kaetud roosteühenditest kattega. Kildude edasised otsingud on rangelt piiratud eeskirjadega, kuivõrd senised kaevetööd, aga ka majandustegevus on juba häirivalt palju kahjustanud mitmeid kraatreid. Edasiste kahjustuste vältimiseks on kehtestatud Kaali meteoriidikraatritele looduskaitserežiim. 1959. aastal loodi Kaali riiklik geoloogiline kaitseala. 1978. a. laiendati kaitseala 50 hektarini. Alates 1976. aastast on Kaali kraatritevälja uurinud ka arheoloogid. Vello Lõugase (1937-1998) kaevamised peakraatri idavalli välisnõlval kirdeosas ei leidnud oodatut: rauaaega kuuluvaid esemeid. Leiti hõbe asju, 12

mis oli sinna sattunud peitvara või ohvriannina. Tähelepanu köitsid ka kraatri lääneserva piiranud kiviaia jäänused, mis võis kaitsta siin paiknenud linnust ja Kaalijärve kui tähtsat kultusepaika. Võimalusi, kuidas Kaali katastroof on kajastunud inimkonna mälus, analüüsis kaasakiskuvalt Lennart Meri (1929-2006) oma raamatutes Hõbevalge (1976) ja Hõbevalgem (1983). Ta sõlmis nii varasemad andmed kui ka oma mõttearendused paeluvaks tervikuks. Viimastel aastatel on Kaali kraatriteväljal tehtud palju ehitus- ja korrastustöid. 2005. a. suvel avati Kaali külastuskeskus, kus on meteoriitika- ja kivimuuseum, konverentsisaal ja suveniiride müügipunkt. EESTI METEORIIDIKRAATRID 13

ILUMETSA KRAATRID Ilumetsa meteoriidikraatrite rühm asub Põlvamaal raudteejaamast umbes kilomeetri kaugusel kagus, kus kaunis männimetsas on vähemasti kaks meteoriidikraatrit: Põrguhaud ja Sügavhaud. Neid võib siin olla rohkemgi Kuradihaua, Tondihaua ja Inglihaua meteoriitne teke ei ole siiani otseselt tõestatud. Kraatrilaadseid lohke Ilumetsas märkas geoloog Artur Luha (1892-1953) geoloogilise kaardistamise käigus 1938. aastal, kes alustas ka nende teaduslikku uurimist. Ago Aaloe jätkas sõja tõttu katkenud uurimist 1956. aastal. Ehkki meteoriitset ainet leidmata, tõestas ta Kaali kogemustele ja geoloogilistele andmetele tuginedes nende lohkvormide meteoriitse päritolu. Suurima, Põrguhaua läbimõõt valli harjalt on 80 m, sügavus 12,5 m. Kraatri põhjas lasub kuni 2,5 m paksune turbakiht. Valli kõrgus ulatub 1-4,5 meetrini. Kujult samalaadse Sügavhaua läbimõõt on 50 m ja sügavus kuni 4,5 m. Vall on siin katkendlik, kõrgusega kuni 1,5 m. Need valliga ümbritsetud kraatrid on tunduvalt suuremad kui Kaali kõrvalkraatrid. Ilumetsa meteoriidikraatrid paiknevad pudedate Devoni liivakivide avamusalal. Meteoriidiplahvatus pihustas kogu pinnase moodustamata iseloomulikke kergitatud panku vallituumas. Siin ei saanud tekkida ka lõhesüsteeme, mida geofüüsikaliste meetoditega uurides võiks saada väärtuslikke kaudseid andmeid. 1970. aasta algul 14

Ilumetsa Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 80 m ja sügavus turbakihi põhjani 12.5 m. 0m Põrguhaua kraatri läbilõige turvas 20 40 Devoni liivakivi 60 0 20 40 60 80 m jääaja setted plahvatuse käigus ümberpaisatud jääaja moreensette ja Devoni liivakivi segu Ilumetsa Põrguhaua kraatri geoloogiline läbilõige (R. Tiirmaa, 2002 järgi) määrati Põrguhaua vanus radiosüsiniku ja palünoloogilise meetodi abil. Leiti, et orgaanilise päritoluga setted Põrguhauas hakkasid ladestuma ligikaudu 6000 aastat tagasi. 1995. aastal leiti Meenikunno raba setetest meteoriidiplahvatuse hajusainet mikroimpaktiite, mida esines 6600 aasta vanuses kihis. See näib kinnitavat varemmääratud kraatrite vanust. EESTI METEORIIDIKRAATRID 15

TSÕÕRIKMÄE KRAATER Tsõõrikmäe üksikkraater paikneb umbes 15 km Ilumetsa kraatrist ida pool, üsna Räpina alevi edelaserval ja see kujutab endast vaevumärgatava ringvalliga ümbritsetud ümarat lohku. A. Aaloe sai teateid selle kohta kohalikelt elanikelt. Kogu lohk on siin täitunud turbaga, valli sisejalamil on märke hiljutisest järvikust - vetikaterohke vaba vee rõngas. Ringvalli läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on lai, enamasti 5-10 m ja väljapoole aeglaselt madalduv. Kraatrit uuriti käsipuurimiste, kaevamiste ja geofüüsikaliste meetoditega. Kraatri põhjas leiti (ülalt alla) huumusekiht, liivakiht, pruuni põhimoreeni meenutavat setet ja veelgi sügavamal Devoni pudedatest liivakividest koosnev aluspõhi. Kraatrit täitva turbalasundi vanus on kuni 9500 aastat. Seega langes süvendi kujunemine ajalõiku, mil Lõuna-Eesti oli just-just vabanenud viimase jäätumise püsivast kattest. Tekkis kõhklusi, kas pole mitte tegemist jäämassist lahtirebitud jääpanga sulamisest tekkinud lohkvormi sölliga. Kuid kõik geoloogilised tunnused struktuuri kuju, ümberpaisatud masside arvutused, kivimmaterjali näitajad, deformatsioonid valli ehituses räägivad meteoriidikraatri kasuks. Tsõõrikmäe vanuse määrang sundis kõrvale jätma veel teisegi oletuse tema mõeldava 16

Tsõõrikmäe kraater on ligi 40 m läbimõõdus ja oli algselt 6-8 m sügav m 12 Tsõõrikmäe kraatri läbilõige vallipuiste 10 8 turvas 6 moreen põhjapuiste 4 2 Devoni liivakivi 0 20 40 60 80 100 120 m Tsõõrikmäe kraatri geoloogiline läbilõige (R. Tiirmaa, 2002 järgi) kuulumise Ilumetsa meteoriidi saju rühma, millest ta linnulennuliselt ju kuigi kaugel ei asu. Kuid suurema vanuse tõttu on Tsõõrikmäe omaette meteoriidikraater. Tsõõrikmäe kraater on vormilt sarnane Ilumetsa meteoriidikraatritega. Siiski, Tsõõrikmäe kraatrisüvendi looduslikku ilmet on muutnud kunagine linaleotamine. EESTI METEORIIDIKRAATRID 17

SIMUNA KRAATER 1. juunil 1937. a. olid Kirde-Eesti elanikud omapärase loodusnähtuse ereda boliidi lennu tunnistajaks. Haaravalt on selle kirja pannud A. Kipper (1907-1984), kes noore astronoomina selle boliidiga seonduvat uurima suunati. Ligemale viiskümmend aastat hiljem saabus teade koduloouurija Heino Rossilt, et Simunast veidi põhja pool, Orguse küla taguses metsas on väike kraater. Ala on rikas karstivormidest, mis tekitas kahtlusi, et nähtav lehter on karstiõõne langatus. Kohale saabunud karstispetsialist Ülo Heinsalu (1928-1994) kinnitas, et see pole karstilehter. 1986. a. tehtud kaevetööd kinnitasid, et tegemist on plahvatuse jäljega. Kindlaks tunnuseks oli valli alla mattunud huumusekiht ja osakeste paigutus sellele langenud materjalis. Lehtri läbimõõt on valliharjalt 8,5 m, sügavus 1,9 m. Vall süvendi ümber on vaevumärgatav ja madal, kuid selgelt ringikujuline ning pidev. Lehter tekkis kahekihilisse pinnasesse, mis koosnes 1,1 m pudedast liivast ja selle alusest kivirikkast savikast moreenist. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud mullakihi peal lebavad suuremad kivid ja veerised ning valli ülaosa moodustab peen liiv. Olmeprahi, põhiliselt vanametalli tõttu jäid tulemuseta meteoriitse aine otsingud miiniotsija abil. Simuna kraater võiks teadaolevalt olla üks vähestest meie inimpõlve jooksul moodustunud meteoriidikraatritest Maal. KÄRDLA KRAATER Hiiumaa pealinna kagupiiril asub hoopis võimsam tähearm, mis on peidetud sügavamale maapõue. Pinnamoes võime märgata tunnusmärke Kärdla kraatri põhijoontest vaid siis, kui me juba teame tema maa-alust ehitust. Selle avastamislugu algas kaevupuurimisega Palukülas 1968. aastal. Üllatuseks oli kristalsete aluskorrakivimite esinemine vaid paarikümne meetri sügavuses oodatava 240 m asemel. Üllatusele järgnesid asjakohased tegevused. Alustati Eesti noorima, usutavasti 1937. a. tekkinud Simuna meteoriidikraatri läbimõõt on 8.5 m ja sügavus 1.9 m 18

laialdasi geoloogilise kaardistamise ja maavarade otsingute geofüüsikalisi uuringuid ning puurimistöid. Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel teati Eestis suurtest meteoriidikraatritest üsna vähe. Algul oletati, et Paluküla ja Tubala vahelise Soovälja madaliku alal on tegemist tektooniliste kergete ja vagumustega. 1973. aastal selgus, et raskusjõu- ja magnetväljades joonistub välja kaunis anomaalia maa alla maetud kraatrikujulise struktuuri peegel dus. Mõned arvasid, et Kärdla kraater võis tekkida vulkaanilisel teel. 1980. aastal oli selge, et kraatri sügavuses levivates purustatud kivimites meteoriidikraatritele tüüpilistes bretšades esineb ainult meteoriidiplahvatustel tekkivaid moondeid mineraalides, eelkõige nn. planaarse deformatsiooni elemente kvartsiterades. Üle 30-aastase kaardistamistöö käigus on rajatud 160 puurauku. Saadud materjalide läbitöötamise tulemusi on kajastatud kümnetes käsikirjades ja trükistes. Hea säilivusega Kärdla struktuur Kärdla meteoriidikraatri asend Kirde- Hiiumaal, Kärdla linnast kagus (K. ja S. Suuroja järgi) on saanud maailmas üheks paremini puuritud ja uuritud meteoriidikraatri näiteks. Kärdla meteoriidikraater tekkis Ordoviitsiumi ajastul, ligi 455 miljonit aastat tagasi, tolleaegsesse madalmerre langenud hiidmeteoriidi plahvatusel. Veidi nurgelise, kuid siiski üsna korrapärase kujuga kraatri läbimõõt on ringvalli harjal ligi 4 km. Ringvall on maetud plahvatusjärgsete Ordoviitsiumi lubjakivide ja need omakorda õhukese Kvaternaarisetete kihi alla. Üle Paluküla-Lõpe kulgev vallitaoline 10-15 meetri kõrgune seljandik ja väiksemad aluspõhjakõviku kühmikud märgivad umbes 15-150 m sügavusel nende all kulgevat kraatri ringvalli. Põllumaaks kuivendatud soine tasandik Tubala ja Paluküla vahel asub kraatrisüviku kohal. Kraater joonistub selgesti välja kristalsete aluskorra kivimite reljeefis: kohati kuni 250 m kõrgune ja 1 km laiune lainja harjaga ringvall ümbritseb 3,5 kilomeetrise läbimõõduga ning 400-500 m sügavust lame- Kvartsiterad Kärdla kraatrisüviku impaktbretšas: selgesti on nähtavad kaks lamellide süsteemi, mis tekkinud löögimoondel. Suurendus ca 100 korda (foto S. Suuroja). EESTI METEORIIDIKRAATRID 19

Kraatri elemendid maapõues: maetud ringvall ja kraatrisüvik kajastuvad kristalse aluskorra pinnamoes. Praegu on need vormid peidus Kambriumi kuni Ülem-Ordoviitsiumi settekivimite all (3D kujutis: S. Suuroja) Kraatri elemendid maapõues: ringvall (A), keskne süvik (B) ning keskkõrgendik (C) viimase keskel kajastavad plahvatusel tekkinud merepõhja pinnavorme ca 455-450 milj. aastat tagasi. Praegu on need elemendid peidus plahvatusjärgsete Ülem-Ordoviitsiumi settekihtide all (3D kujutis: S. Suuroja) 20

Kärdla meteoriidikraatri läbilõige (K. ja S. Suuroja järgi) Kärdla meteoriidikraatri teke (K. Suuroja järgi) davõitu kraatrisüvikut. Puuraugu puurimisel 1984. aastal avastati meteoriidikraatritele omane keskkerge. Kärdla meteoriidikraatri uurimiseks puuriti aastatel 1989-1990 Eesti sügavaim puurauk Soovälja K-1, mille sügavus on 815,2 m. Kraatri süvakihtidest saadi isegi Kärdla nime kandnud mineraalvett. Kraatrit ümbritseb veel 12-15 km läbimõõduga omapärane ringmurrang, mille kulgu võib jälgida isegi kosmosefotodelt. EESTI METEORIIDIKRAATRID 21

NEUGRUNDI KRAATER Eesti suurima, ja senistest varjatuima Neugrundi mitmeringilise struktuuri avastamis- ja uurimisloos kajastub geoloogide eriline usk, huvi ja püüdlus kraatrite avastamise suunas. Juba eelmise sajandi algusaegadest olid Osmussaarelt jm geoloogidele teada iseäralikud gneissbretšad. Tõsi, need erilised kivimpangased olid teada ka kohalikele elanikele. Kärdla kraatripõhja bretšade uurimisel saadud kogemused aitasid kaasa mõistatuse lahendamisele. Lahendus leiti morfoloogiliselt kraatristruktuure meenutava merepõhja vormide uurimisega Soome lahe suudme lähedal asuval Neugrundil (Nygrund, Uusmadalik). Kraatrivalli gneissbretšad toodi välja allveetöödega. Jällegi leiti tõestuseks vajalikke moondelamelle kvartsiterades. Soome lahe suudmes Osmussaarest idas asuval Neugrundi madalal võeti ette laialdased geofüüsikalised ja allveegeoloogilised tööd. 1996. a. suvel Eesti-Rootsi ühisekspeditsiooni käigus uurimislaeval Strombus uuriti seda vormi ja selle ümbrust seismoakustilise sondeerimisega. Uue pilguga vaadati üle Osmussaarel ja Loode-Eestis rajatud puuraukude südamikud, rajati uusi. Selgus, et Neugrundi struktuur on Kärdla kraatrist tunduvalt vanem, umbes 535 miljoni aasta vanune. Struktuur on mitmeringine: keskse süviku ümber esineb vähemalt kolm aluskorrakivimitest rõngasvalli. See oli sadu miljoneid aastaid settekivimikihtide 22

Neugrund-bretša irdrahn Toomanina rannal Neugrund-bretša rahn Soomest pärit rändrahnude keskel Ristna neeme rannal EESTI METEORIIDIKRAATRID 23

Neugrundi madala läbilõige sonari profiilil (S. Suuroja järgi) Neugrundi keskplatoo läbilõige (S. Suuroja järgi) 24

Merepõhja reljeefi 3D-mudelid Neugrundi madala ümbruses (S. Suuroja järgi) EESTI METEORIIDIKRAATRID 25

Neugrundi struktuuri läbilõige (K. ja S. Suuroja järgi) alla maetud. Kuid jäävoolud purustasid kattekihid ja seejärel sai liustik vallide harjadelt lahti rebida ja laiali kanda gneissbretša pangaseid. Viimaseid on leitud Osmussaarelt, mujalt Loode-Eestist ja isegi Saaremaalt. Vallidest seesmine on kõrgeim ja terviklikum ning paremini kättesaadav allveevaatlusteks ja uuringuteks. Struktuuri kesksüviku põhjas on tõenäolisest säilinud bretšakihid ja võimalik et ka plahvatusmagmast tekkinud kivimid. Neid katab plahvatuse järgselt sinna settinud kork - jäänuk kraatrit täitvast ja katvast settekivimite lasundist. Neugrundi keskmadala moodustavad just need plahvatusjärgsed, Vara- ja Kesk-Ordoviitsiumi merest settinud lubjakivid. Kraatri vallirõngaste välisläbimõõt on 9 km, kuid kogu struktuuri läbimõõt on piiritletud koguni 21 km-se läbimõõduga ringmurranguga. Selle keskse madaliku (vee sügavus kõigub 2-20 m vahel) ja teda ümbritseva ringvalli vahele on jääaja erosiooni käigus moodustunud kuni 70 m sügavune ja 200-500 m laiune ringkanjon. Kanjon on vähemasti lõunaosas täidetud Kvaternaari setetega. Purustatud kristalse aluskorra kivimitest koosnevad kraatri ringvallid on liustiku poolt tugevasti kulutatud. Kõik see kinnitab jääaja-aegsete kulutusprotsesside erilist tähtsust Neugrundi struktuuri ülemise osa avamisel ning tänapäevase liigestatud reljeefi kujundamisel. 26

EESTI METEORIITIKAKOMISJON Eesti meteoriitide ja meteoriidikraatrite uurijaid ühendab Eesti Meteoriitikakomisjon. Meteoriite ja meteoriidikraatreid on uurinud Eesti ülikoolide, teadusinstituutide ja geoloogiateenistuse teadurid ning uurijad, aga samuti arvukalt amatööre. Meteoriitikakomisjon loodi 1954. a. Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi juurde, seda asus juhtima Karl Orviku (1903-1981). Seati eesmärgid jätkata juba ülemaailmselt tuntuks saanud Kaali meteoriidikraatrite ja 1938. aastal Ilumetsas avastatud problemaatiliste lohkvormide uurimist. Ka meteoriitide uurimiseks oli soodne võimalus tänu väärtuslikule meteoriitide kogule, mis oli ja on hoiul Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis ja praeguses Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis. Meteoriidikogule pandi alus juba 1803. aastal, kui osteti koos mineraalide erakoguga kolm pala 1749. aastal Jenissei kaldal leitud kuulsast Pallase Rauast. 19. sajandi algul talletati kogusse kõik Eestisse ja Lätimaale langenud meteoriidid ning alustati ka nende mineraalset ja keemilist uurimist. Hiljem kasvas kogu põhiliselt kingituste, ostude ja vahetuste teel. Tänaseks on meteoriidikollektsioonis esindatud 225 meteoriiti. Põlvamaal Ilumetsa meteoriidikraatrite väljal. Geofüüsikaliste meetodite abil tuvastati laialdane ja iseloomuliku kujuga purustusvöönd Kaali kraatrite ümber. A. Aaloe poolt avastati kaks uut kraatrit Kaalis ning võeti arvele problemaatiline Tsõõrikmäe lohkvorm Räpina lähedal. Algas ka koostöö NSVL Teaduste Akadeemia Meteoriitide Komitee ja Moskva Riikliku Ülikooli geofüüsika kateedri teadustöötajatega. Viidi läbi Eesti meteoriitide mineraalseid uurimisi koos Moskva, Kiievi ja Sverdlovski teaduskeskustega. Meie geoloogid osalesid endise NL Teaduste Akadeemia ekspeditsioonidel Sihhote-Alini ja Tuva meteoriitide langemiskohtadele, kust toodi kaasa hulgaliselt meteoriidipalasid meteoriidikogu täienduseks. Meteoriitikakomisjon on arendanud kontakte teadusasutustega nii Eestis kui välismaal, organiseerinud teaduskonverentse ning laiemale ringile meteoriitikapäevi ja -semi nare. Meteoriidikraatrite uuringute tulemusi kajastavad arvukad rahvusvahelise levikuga teadusartiklid ja ettekanded. Komisjoni liikmete hulka on kuulunud geolooge, astronoome, füüsikuid, botaanikuid, ajaloolasi, asjaarmastajaid. Eriti aktiivne oli komisjoni liikme geoloog Ago Aaloe tegevus. Alates 1955. aastast algasid tema juhtimisel uurimistööd Saaremaal Kaali ja EESTI METEORIIDIKRAATRID 27

POPULAARSET JA TEADUSLIKKU KIRJANDUST Aaloe A., Liiva A., Ilves E. 1963. Kaali meteoriidikraatrite vanusest. Eesti Loodus, 5, 262-265. Bauert, H., Männil, R. & Suuroja, K. 1987. The age of the Kärdla crater. Local structures in Belarus and Baltic Region. Thesis of the meteoritic conference. Vilnius (vene keeles). Kala, E,. Puura, V. & Suuroja, K. 1984. Main features of the Kärdla buried crater Eesti TA Toimetised. Geoloogia 33, 1 7 (vene keeles). Kipper A. 1937. 1937. aasta 1. juuni meteoriidist. Eesti Loodus, 4, 150-155. Lõugas V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas. Tallinn, 174 lk. Orviku, K. 1935. Gneiss-bretsiad rändrahnudena. Eesti Loodus, 4, 98 99. Pirrus E. & Tiirmaa R. 1984. Tsõõrikmägi ka meteoriidikraater? Eesti Loodus, 9, 566-571; 10, 638-642. Pirrus E. & Tiirmaa R. 1991. Kas Virumaa boliid jõudis Maale? Eesti Loodus, 4, 210-214. Plado, J., Pesonen, L.J., Elo, S., Puura, V., Suuroja, K. 1996. Geophysical research of the Kärdla impact structure, Hiiumaa Island, Estonia. Meteoritics & Planetary Science 31, 289 298. Puura, V., Huber, H., Kirs.J., Kärki,A., Suuroja, K., Kirsimäe, K., Kivisilla,J., Kleesment, A., Konsa, M., Preeden, U., Suuroja, S & Koeberl, C. 2004. Geology, petrography, shock petrography, and geochemisty of impactites and target rocks from the Kärdla crater, Estonia. Meteoritics & Planetary Science 39/3, 425 451. Puura,V. & Plado, J. 2005. Settings of meteorite impact structures in the Svecofennian Crustal Domain. Impact Tectonics. Springer-Verlag Berlin Heidelberg, 211 245. Puura,V. & Suuroja, K. 1984. Kärdla kraater maapõue varjunud uunikum. Eesti Loodus, 8, 553 565. Raukas A., Pirrus R., Rajamäe R. & Tiirma R. 1995. On the age of the meteorite craters at Kaali (Saaremaa Island, Estonia). Eesti TA Toimetised. Geoloogia, 4, 177-183. Reinwald I. 1937. Meteoorkraatrid Saaremaal. - Looduskaitse, 1. 118-131. Suuroja K. 1998. Neugrundi meteoriidikraater. Loodus, november, 16-20. Suuroja, K., Puura, V., Kirs, J., Niin, M. & Põldvere, A. 2002. Geological setting of the Kärdla area. Soovälja (K-1) drill core. Geological Survey of Estonia. 6 10. Suuroja, K. & Suuroja, S. 1999. Neugrund structure - a submarine meteorite crater at the entrance to the Gulf of Finland. Estonia Maritima 4, 161 189. 28

Suuroja K., Suuroja S.& Puurmann T. 1997. Neugrundi struktuur kui impaktkraater. Eesti Geoloogia Seltsi Bülletään, 2/96, 32-41. Tiirmaa R. 1984. Taevakivid klaasi taga ja laegastes. Eesti Loodus, 8, 490-495. Tiirmaa R. 1994. Kaali meteoriit. Tallinn. Eesti TA Geoloogia Instituut. 125 lk. Tiirmaa R. 2002. Meteoriidid ja meteoriidikraatrid. Tallinn.TTÜ Geoloogia Instituut. 108 lk. Tiirmaa R. 2005. Tähearmid Kaalis. Tallinn. TTÜ Geoloogia Instituut. 24 lk. Veski S., Heinsalu A., Kirsimäe K., Poska A. & Saarse L. 2005. Ecological catastrophe in connection with the impact of the Kaali meteorite about 800-400 B.C. on Saaremaa Island, Estonia. Meteoritics and Planetary Science 36, 1367-1375. SÕNASELETUSI Aluskord Asteroid Boliid Bretša Dolokivi Kivimeteoriidid Komeet Meteoriit ka kristalne aluskord, vanadest, kurrutatud tard- ja moondekivimeist koosnev maakoore osa, millel lasuvad pealiskorra settekivimid Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel tiirlevad, tavaliselt väiksema kui 1000 km diameetriga väikeplaneedid. suur meteoorkeha, mis oma heleduselt ületab Veenuse nurgeliset mineraali- või kivimitükkidest koosev kivim. peamiselt mineraalist dolomiit (Ca/MgCO3) koosnev kivim aeroliidid, sarnanevad oma koostiselt maise päritoluga tardkivimitega. Nad koosnevad peamiselt silikaatsetest mineraalidest oliviinist ja pürokseenist. Kõige levinum meteoriiditüüp (ligikaudu 93% langemistest), aga tänu sarnasusele Maal levinud kivimitele on neid väga raske avastada piklikul orbiidil ümber Päikese liikuv Päikesesüsteemi väikekeha, nn. pikajuukseline täht. Komeedi tuum on tahke, 0,5-50 km läbimõõduga peamiselt jääst ja süsihappelumest koosnev keha. Päikesele lähenedes hakkab tuum aurustuma ning lenduvad ühendid moodustavad päikesetuule ja Päikese radiatsiooni tõttu komeedi tuumast eemalesuunatud saba planeetidevahelisest ruumist Maale langenud tahke keha. Meteoriitide algmaterjal pärineb Päikesesüsteemis ringlevatest asteroididest või komeetidest. Peaaegu kõigi meteoriitide aine vanus on 4,5-4,8 miljardit aastat, mis on sarnane Maa geoloogilisele vanusele. Kolm põhilist meteoriitide tüüpi on: kivimeteoriidid, kivi-raudmeteoriidid, raudmeteoriidid. Hiidmeteoriidid massiga üle 100 tonni ja kiirusega üle 3-4 km/s tekitavad põrkel oma suure kineetilise energia tõttu plahvatuskraatri EESTI METEORIIDIKRAATRID 29

Radiosüsiniku meetod süsiniku radioktiivselt isotoobil, 14C, põhinev vanuse määramise meetod. Meetodil on võimalik määrata vanuseid, mis jäävad alla 50 tuhande aasta Raudmeteoriidid Rändkivi Segameteoriidid ehk sideriidid, koosnevad peaaegu täielikult raua ja nikli segust, sisaldades lisandina mitmeid mineraale. Lisanditeks on karbiidid, nitriidid, fosfiidid, sulfiidid, oksiidid, fosfaadid ja silikaadid. Raudmeteoriite määratakse ka nende struktuuride järgi jääliustiku või mandrijää poolt ümberpaigutatud kivirahn kivi-raud-meteoriidid, mis sisaldavad ligikaudu võrdsetes osades nikkel-rauda ja silikaatsete mineraalide oliviini, pürokseeni ning plagioklassi suletisi Widmanstätteni struktuur meteoriidi poleeritud pinna söövitamisel happega võib esile tuua omapärase ribalise struktuuripildi, mida nimetatakse Widmanstätteni struktuuriks. Widmanstätteni struktuur sai nime selle avastaja Alois von Widmanstätteni järgi. Selline struktuur esineb enamusel raudmeteoriitidest. Struktuur saab moodustuda tahkes kehas diffusiooni teel 700 C madalamal temperatuuril aeglase jahtumise käigus, näiteks suure taevakeha sisemuses 30

EESTI METEORIIDIKRAATRID 31

Geoloogiline ajaskaala IUGS ICS Geological Time Scale 2004 (www.stratigraphy.org), mugandanud ja eestindanud Eesti Stratigraafia Komisjon 2004 (www.gi.ee/esk/) EOON AEGKOND AJASTU AJASTIK Vanus (milj. aastat) 0,00 KVATERNAAR Holotseen 0,0115 Pleistotseen 1,806 NEOGEEN Pliotseen 5,332 Kainosoikum Miotseen Uusaegkond 23,03 Oligotseen 33,9 ± 0,1 PALEOGEEN Eotseen 55,8 ± 0,2 Paleotseen 65,5 ± 0,3 Hilis-Kriit KRIIT 99,6 ± 0,9 Vara-Kriit 145,5 ± 4,0 Hilis-Juura 161,2 ± 4,0 Mesosoikum JUURA Kesk-Juura Keskaegkond Vara-Juura 175,6 ± 2,0 199,6 ± 0,6 Hilis-Triias 228,0 ± 2,0 TRIIAS Kesk-Triias 245,0 ± 1,5 Vara-Triias 251,0 ± 0,4 Loping 260,4 ± 0,7 Fanerosoikum PERM Guadalup Cisural 270,6 ± 0,7 299,0 ± 0,8 Pennsylvania KARBON 318,1 ± 1,3 Mississipi 359,2 ± 2,5 Hilis-Devon 385,3 ± 2,6 DEVON Kesk-Devon 397,5 ± 2,7 Vara-Devon 416,0 ± 2,8 Paleosoikum Pridoli Vanaaegkond 418,7 ± 2,7 Ludlow SILUR 422,9 ± 2,5 Wenlock 428,2 ± 2,3 Llandovery 443,7 ± 1,5 Hilis-Ordoviitsium 460,9 ± 1,6 ORDOVIITSIUM Kesk-Ordoviitsium 471,8 ± 1,6 Vara-Ordoviitsium 488,3±1,7 Furong 501,0±2,0 KAMBRIUM Kesk-Kambrium 513,0±2,0 Vara-Kambrium 542,0±1,0 EDIACARA 630 Neoproterosoikum KRÜOGEEN 850 TON 1000 STEN Proterosoikum Mesoproterosoikum ECTAS 1200 Agueoon 1400 CALYMM 1600 STATHER 1800 OROSIR Paleoproterosoikum 2050 RHYAC 2300 SIDER 2500 Neoarhaikum 2800 Arhaikum Mesoarhaikum Ürgeoon Paleoarhaikum 3200 3600 Eoarhaikum ~4500

ISBN-10: 9985-9675-6-9 Teadlased on veendunud, et seni on avastatud vaid väike osa maakoorde peitunud kraatritest. Kraatrite säilimine ja nende leidmine sõltub ala geoloogilisest ehitusest ja ajaloost. Eestis on geoloogilisi eeldusi leida enam Agueooni lõpul, Vanaaegkonnas ning Uusaegkonna lõpul Holotseenis tekkinud kraatreid. Paljude seni veel avastamata kraatrite leid mise eelduseks on geoloogi de sihipärane tegevus. Astronoomidele langeb Maale suunduvate ohuallikate avastamise ja ohtudest hoiatamise ülesanne.