Uinuv kaunitar. Pjotr Tšaikovski

Transcription

1 Pjotr Tšaikovski

2 Teater Vanemuine, 139. hooaeg / Theatre Vanemuine 139th season Lavastuse esitleja: Pjotr Tšaikovski Uinuv kaunitar Sleeping Beauty Üks teistmoodi uinuva kaunitari lugu / Another Sleeping Beauty story Ballett kahes vaatuses / Ballet in two acts Libreto autorid / Libretto Pär Isberg, Emma Gauffin, Bo-Ruben Hedwall Sinilinnu ja Florina pas de deux I vaatuses ja Grand pas de deux II vaatuses põhinevad M. Petipa originaalkoreograafiale / Bluebirds and Florina s Pas de deux in I act and Grand Pas de deux in II act are based on M. Petipa s choreography Ma tänan Mare Tommingat kutse eest tulla Vanemuise balletile lavastama üht teistsugust Uinuva kaunitari lugu. Samuti suured tänud repetiitoritele Rufina Noorele ja Fabrice Gibert ile. Ja loomulikult suur aitäh koostöö eest Emmale, Bo Rubenile ja Tõnule. Pär Isberg I would like to thank Mare Tommingas for the invitation to do a different Sleeping Beauty fit especially for the Vanemuine Ballet Company. And also for the big help from the balletmasters Rufina Noor and Fabrice with the production. And for the collaboration Emma, Bo-Ruben and Tõnu. Pär Isberg Koreograaf-lavastaja / Choreographer and Director Pär Isberg (Rootsi Kuninglik Ballett) Muusikajuht ja dirigent / Musical Director and Conductor Aivo Välja (külalisena) Lavakujundus / Set Designer Bo-Ruben Hedwall (Rootsi) Kostüümikunstnik / Costume Designer Emma Gauffin (Rootsi) Valguskujundus /Light Designer Tõnu Eimra Dirigent / Conductor Lauri Sirp Repetiitorid / Repetitors Rufina Noor, Fabrice Gibert Repetiitori assistent / Repetitor s Assistant Epp Viller Inspitsiendid / Performace managed by Ülle Tinn, Illar Rätsep Esietendus 4. oktoobril 2008 Vanemuise suures majas The premiere on October 4th 2008 in the Grand Building of the Vanemuine

3 Osades / Cast Aurora Noormees / Young Man Ristiema / Godmother Carabossky Aurora ema / Aurora s Mother Aurora isa / Aurora s Father Vanatädi / Aunt Sinilind / Bluebird Florina Sõbrannad / Girlfriends Suplejad Külalised / Guests Majahoidjad / Housekeepers Fotograaf / Photographer Carabossky saatjad / Carabossky s companions Hayley Jean Blackburn, Nashua Mironova, Mai Kageyama Steven Melendez, Takuya Sumitomo, Colin Thomas Maggs Saori Nagata, Janika Suurmets, Julia Litvinenko Ilja Mironov või Mantas Daraškevičius Rita Dolgihh Ruslan Stepanov Marika Aidla Guy William Burden, Takuya Sumitomo Mai Kageyama, Saori Nagata Rebecca Peters, Julia Litvinenko, Julia Kaškovskaja, Laura Quin, Rosamund Ford, Emily Hughes, Marie Butenschøn Lindheim, Fenella Cook Colin Thomas Maggs, Daniil Kolmin, Anna Shircliff, Valentine Legat, Svetlana Danilova Anna Shircliff, Mai Kageyama, Saori Nagata, Emily Hughes, Raminta Rudžionyte, Svetlana Danilova, Kristina Markevičiute, Laura Quin,Valentine Legat, Colin Thomas Maggs, Daniil Kolmin, Guy William Burden, Takuya Sumitomo, Mantas Daraškevičius, Silas Stubbs, Olegs Alens Piskunovs, Andrea Granieri, Daniel Szybkowski Aivar Kallaste, Maarja Paugus, Elias Girod, Milena Tuominen Janek Savolainen Jegor Zdor, Takuya Sumitomo, Silas Stubbs, Andrea Granieri II vaatus 5 paari / 5 pairs Laura Quin, Rosamund Ford, Anna Shircliff, Emily Hughes, Kristina Markevičiute, Julia Litvinenko, Milena Tuominen, Marie Butenschøn Lindheim, Daniil Kolmin, Elias Girod, Colin Thomas Maggs, Olegs Alens Piskunovs, Janek Savolainen Polonees / Polonaise Masurka / Mazurka Valss / Walze Mai Kageyama, Saori Nagata, Svetlana Danilova, Valentine Legat, Anna Shircliff, Emily Hughes, Laura Quin, Fenella Cook, Julia Litvinenko, Janika Suurmets, Rosamund Ford, Marie Butenschøn Lindheim, Ilja Mironov, Olegs Alens Piskunovs, Colin Thomas Maggs, Elias Girod, Mantas Daraškevičius, Ruslan Stepanov, Silas Stubbs, Daniil Kolmin, Guy William Burden, Daniel Szybkowski, Andrea Granieri Kaasa teevad Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased / Students of Vanemuine Dance- and Ballet School: Katrina Külm, Viktoria Soodla, Hanna Brigita Jaanovits, Egeli Paama, Katriin Käärik, Karina-Laura Leškin, Helen Värno, Annabret Helena Järv, Annabell Raudsepp Maailmaesietendus 1890 Peterburis Maria teatris. Kanaarilinnuhaldjas (A. Johannson) ja tema paažid.

4 Tegevus leiab aset ja aastal mereäärses suvituskuurordis. Aurora on lootustandev noor tantsijanna, kes on südamelt romantik ja unistab balletikarjäärist. Aurora perekonnaliikmed ja sõbrad on boheemlastest kunstnikud kõigist kunsti, teatri ja tantsu valdkondadest. Nende hulgas on rikas aristokraatlik ristiema kes on perekonna patroon ning kellel on sidemed Maria teatriga. Nende hulka kuulub ka perekonna must lammas ja ohtlik ekstsentrik, paheline onu Carabossky. 1. vaatus Suur härrastemaja mereäärses suvituskuurordis aastal Suur maja on suvehooajaks avatud. Kätte on jõudnud Aurora 16. sünnipäev. Õhtusteks pidustusteks oodatakse külla perekonnaliikmeid ja sõpru. Majahoidja, aednik ja mõned noored teenijad teevad peoks ettevalmistusi. Ettevalmistusi juhib Aurora ristiema, kellele maja kuulub. Saabuvad Aurora ema ja isa. Aurora koos oma sõpradega tuleb rannast. Saabuvad peokülalised ja sugulased. Nad annavad Aurorale üle kingitused, mis kuuluvad kõik Aurora õhtuse kostüümi juurde. Aurora ja tema sõbrannad proovivad kinke selga ja kaovad majja riideid vahetama. Perekonna must lammas onu Carabossky saabub oma autoga. Onuga on kaasas neli noort meest linnast. Üks neist on ajakirjanik ja filmirežissöör. Auto on täis kaameraid, filmirulle ja valgustusseadmeid. Selles on ka suur salapärane kink Aurorale, mis on hiigelsuure riidega kaetud. Mõne aja pärast paljastab ta ristiemale ja kõigile külalistele, mis kingituseks on. Kõik on üllatunud ja põnevil. Õhtu hakkab kätte jõudma. Carabossky saabumine on kõiki üllatanud. Ristiema rahustab külalised maha ja teeb ettepaneku mõelda välja, mis võiks Aurorat tema sünnipäeval lõbustada. Välja tuuakse ilmatu suur riidekohver. Kohvris on teatri- ja balletikostüümid. Külalised sobravad kohvris ning lähevad siis majja riideid vahetama. Aurora isa püüab Carabossky tuju tõsta ja teeb ettepaneku, et ka tema võiks ennast kostüümi maskeerida, kuid viimane on sellest hoolimata halvas tujus ja istub lihtsalt nurgas. Kõik naasevad: nad on kostümeeritud, välja arvatud Carabossky. Pidustused algavad ja saabub ka Aurora, kes kannab sünnipäevaks saadud rõivaid. Seepeale onu elavneb ja hakkab Aurora tantsimist filmima. Tema noortest meestest koosnev seltskond kontrollib kaugust, valgustust ja kõike muud ning korraldab stseeni filmimist. Carabossky hoiab nende tegevusel silma peal ja annab neile juhiseid. Nad filmivad tantsivat Aurorat. Meelelahutuslik osa on Aurora jaoks ette valmistatud ja üks tantsupaar (Sinilind ja Florina) hakkab esinema. Pidu jätkub. Nüüd soovib Carabossky äratada Aurora tähelepanu ja näitab talle oma kingitust grammofoni. Aurora on nii lummatud, et ta ei pööra erilist tähelepanu sellele, kuidas masinat kasutada: ta torkab nõelaga sõrme ja haavab end nii hullusti, et sureb hiljem veremürgitusse. Kõik külalised on šokeeritud ja lahkuvad. 2. ja 3. vaatus Sama maja ja aed 100 aastat hiljem (2008). Käes on suve lõpp, peaaegu sügis. Maja on hüljatud. Rühm noormehi ja neide on vanas suvituskuurordis ringi uitamas, kui nad äkki avastavad maja. Üks tüdrukutest on Aurora kauge sugulane. Just tema oli see, kellel tuli mõte minna otsima maja, mis kunagi kuulus tema perekonnale. Üks poistest on tema armsam ning nad lähevad omavahel tülli. Neiu püüab armsama tähelepanu võita, kuid poiss näib eemalolev ja on rohkem huvitatud majast kui temast. Seltskond leiab vana ajalehe. Selle esiküljel on lugu Aurora traagilisest õnnetusest ja sellest, kuidas ta veremürgitusse suri. Noored vaatavad maja ümbruses ja aias ringi. Lõpuks leiavad nad filmirullid ja projektori. Neil õnnestub sättida nii, et nad saavad vaadata filmi vanal linal, mis verandalt alla ripub. Virvendaval mustvalgel filmil näeme Aurorat oma sünnipäeval tantsimas. Noormees on Aurora ilust lummatud ja soovib tema kohta rohkem teada saada. Tema tütarlaps aga muutub seepeale armukadedaks. Noormees tahab minna majja, et näha, mis seal on. Tütarlaps aga loobub sellest mõttest, ta on tüdinud ning ta läheb tagasi oma sõprade juurde. Noormees rebib lina alla ja siseneb majja. Majja sisse jõudes avaneb tema ees unenäoline maailm, täis mälestusi kõigest heast ja halvast, mis Auroraga juhtus. Kesk pimedust ja ämblikuvõrke ilmuvad haldjast ristiema ja Carabossky vaimud. Nad ei suuda jõuda kokkuleppele selles osas, kas rääkida Aurora saatuse ja palju aastaid varjatud perekonnaskandaali kohta tõtt. Ristiema soovib rääkida tõtt, kuid Carabossky tahab tõde varjata. Samal ajal otsib noormees majast Aurorat. Filmilint hakkab taas virvendama. Nagu nägemus mustvalgest filmist ilmub Aurora oma sünnipäevakostüümis ning meie ees on inimesed tema sünnipäevapeolt aastal. On selge, et Aurorat oleks oodanud ees karjäär teatris. Pimedus hajub ja ämblikuvõrgud kaovad ning lava muutub järjest eredamaks. Aurora äratab noormehes uudishimu ning ta siseneb fantaasiamaailma. Aurora muutub tema jaoks reaalseks ja hetkeks kaks maailma kohtuvad. Kuid kulminatsioonihetkel hakkab film taas virvendama, käies aina aeglasemalt ja aeglasemalt ringi. Ühe hetkega kaob nägemus Aurorast ja tema sõpradest. Noormees lahkub vapustatuna majast ja näeb oma tüdrukut verandal magamas. Esimest korda näeb ta neidu sellisena, nagu ta tegelikult on. Ta suudleb tüdrukut ning too ärkab. The story takes place in 1908 and 2008 at a summer seaside resort. Aurora is a promising young dancer, a romantic at heart, and nurtures her ballet dreams. Aurora s family and friends are Bohemian artists from every field of art, theatre and dance. There is a wealthy aristocratic Godmother (Lilac) who is the family s patron and who has a connection to the Mariinsky Theatre. There is also bad uncle Carabossky, the family s black sheep, a dangerous eccentric. Act 1 A large mansion at a seaside resort in summer The large house is open for the summer season. It is Aurora s 16th birthday. Family and friends are awaited for the evening s celebrations. The housekeeper, the gardener and a couple of young servants are preparing for the party. Aurora s Godmother, the owner of the house, is supervising the preparations. Aurora s mother and father arrive. Some young people come in straight from the beach. It is Aurora and her friends. Party guests and relatives arrive. They present Aurora with gifts all of them being parts of Aurora s costume for the evening. Aurora and her girlfriends try on her gifts and disappear into the house to get changed. Black sheep uncle Carabossky and his entourage arrive by car. Four young men from the city are with him; one is a journalist and film director. The car is packed with cameras, film and lighting equipment - and a big secret present for Aurora, draped in an enormous cloth. After a while he unveils his secret gift for Aurora to the Godmother and all of the guests it is an amazing music machine (a gramophone)! Everyone is shocked and excited. Evening approaches. Everyone is surprised about Carabossky s arrival. The Godmother puts everyone at ease and suggests that they find something to amuse Aurora with on her birthday. A huge trunk is brought forward. The trunk contains theatre and ballet costumes. The guests rummage in the trunk and go into the house to dress up. Aurora s father tries to cheer up Carabossky and suggests that he too should dress up - but Carabossky, still in a bad mood, just sits in a corner. Everybody emerges: they are all dressed in costumes, except for Carabossky. The festivities begin and Aurora makes her entrance dressed in her birthday gifts. Now her uncle stirs from his corner and set about filming Aurora dancing. His crew of young men check distance, lighting et al and organise how to shoot the scene. Carabossky supervises them and gives directions. They film Aurora s dance. Entertainment has been prepared for Aurora and one couple perform. The party continues. Now Carabossky wants Aurora s attention and shows her his present, the music machine. Aurora is so amazed that she pays little attention to how to use the machine: she pricks her finger on the needle and hurts herself so badly that she faints. Everyone is shocked. The guests leave.

5 Acts 2 and 3 Same house and garden 100 years later (2008). Late summer, almost autumn. The house is abandoned. A group of young men and women are wandering around the old summer resort when they discover the house. One of the girls is a distant relative of Aurora s. It was her idea to go and look for the house that once belonged to her family. One of the boys is her boyfriend and they have an argument. The young woman tries to win his attention but he seems distant and more interested in the house than her. The group finds an old newspaper. The story of Aurora s tragic accident and how she died of blood poisoning is on the front page. The group explores the outside of the house and the garden. Finally they find rolls of film and a film projector. They manage to organise things so that they can watch the film on an old sheet hanging on the veranda. The film flickers and shows Aurora dancing on her birthday in black and white. The young man is gobsmacked by Aurora s beauty and wants to find out more about her. His girlfriend becomes jealous. The young man wants to enter the house to see what is inside. The young woman gives up, bored, and rejoins her friends. The young man tears down the sheet and enters the house. Inside the house: A dreamlike world opens up, full of memories of all the good and evil that happened to Aurora. Amidst the darkness and cobwebs the spirits of the Godmother and Carabossky appear. They disagree as to whether to reveal the truth about the fate of Aurora and the family scandal that has been hidden for so many years. The Godmother wants to tell but Carabossky wants to conceal the truth. The young man searches for Aurora throughout the house. The film light starts flickering again. Like a vision of a film in black and white, Aurora appears in her birthday costume and we see people from her birthday party in It is clear that Aurora s would have been a career in the theatre. The darkness and cobwebs disappear and the scene becomes more and more vivid. The young man becomes intrigued by Aurora and enters the vision. Aurora becomes real to him and for a moment the two worlds meet. But at the peak of the vision the film light starts flickering again, becoming slower and slower. In an instant the vision of Aurora and her friends disappears. The young man leaves the house, shaken, and discovers his girlfriend sleeping on the veranda. He sees her for who she truly is for the first time. He kisses her and she wakes up. K. Ivanovi dekoratsioonieskiis (Aurora tuba) Maailmaesietendus 1890 Peterburis Maria teatris. M. Šiškovi dekoratsioonieskiis. Bo Ruben Hedwalli dekoratsioon I vaatusele (Vanemuine 2008).

6 Maailmaesietendus 1890 Peterburis Maria teatris. Carlotta Brianza (Aurora) Prantslased nimetasid ajajärku La Belle Époque. See oli kaunite riiete ja esemete epohh, luksusliku elu kõrgaeg väljavalitutele juba rikkusesse sündinud klassile. Tagasi vaadates tundub see ajajärk väga erinev tervest 20. sajandist, kuigi kuulub selle algusesse. Eelmise sajandi esimeste aastakümnete hoiakud ja elustiilid pühiti sõja poolt olematusse. Rahvamassid ei tunnistanud enam sünnipärast priviligeeritust kui põhjendust paremale elule. Stefan Zweig, maailmakuulus austria kirjanik ja intellektuaal, kirjutab oma autobiograafilises romaanis Eilne maailm : Olen sündinud 1881 suures ja vägevas keisririigis, Habsburgide monarhias, aga ärgu hakatagu seda maakaardilt otsima: see on uhutud sealt jäljetumalt./ / Iial ma ei kirjuta seda sugugi uhkusega, vaid häbiga pole üks põlvkond kogenud niisugust moraalset langust niisugusest vaimsest kõrgusest kui meie oma. Maailm, milles ma üles kasvasin, ja nüüdismaailm, ja see, mis asub nende vahel, irduvad mu tunde jaoks üksteisest aina enam hoopis erinevaiks maailmuks. Meie tänase, eilse ja üleeilse vahel on kõik sillad purud./ / Minu isa, mu vanaisa, paljukest said nad näha? Igaüks nendest elas oma elu ühtses vormis. Üks elu algusest lõpuni, tõusudeta, langusteta, vapustusteta ja ohuta, väikeste pingetega ja märkamatute üleminekutega; ühtlases rütmis, mõnusalt ja vaikselt kandis aja laine neid hällist hauani. Nad elasid ühel ja samal maal, sessamas linnas ja peaaegu alati isegi sessamas majas. Mis väljas maailmas juhtus, see toimus õieti üksnes ajalehes ega koputanud nende uksele. Mõni sõda leidis ju nende päevil küll aset, aga see oli mingi pisisõda, kui võrrelda seda tänaste mõõtmetega, ja see toimus kuskil kaugel piiril, suurtükimürinat polnud üldsegi kuulda, ja poole aasta pärast oli see vaibunud ning unustatud, kuivanud ajalooleht, ning vana endine elu algas taas. Kuid meie/ / Kõik Ilmutusraamatu tuhkrud hobused on tormanud läbi mu elu, revolutsioon ja näljahäda, inflatsioon ja terror, taudid ja maapagu; olen näinud oma silma all tekkimas ja levimas suuri massiideoloogiaid, Itaalias fašismi, Saksamaal rahvussotsialismi, Venemaal enamlust, aga ennekõike natsionalismi kurikatku, mis on mürgitanud meie euroopa kultuuri õitsengu. / / Kuid paradoksaalsel moel olen selsamal ajal, kui inimkond moraalses mõttes aastatuhandete võrra sügavusse kukkus, näinud sedasama inimkonda tõusvat tehnilises ja vaimses mõttes enneolematute tegudeni ning ületavat ainsa tiivalöögiga aastamiljonite jooksul saavutatu: õhu vallutamine lennuki läbi, maise sõna edasikandmine sekundiga üle maailma ja sellega maailmaruumi alistamine, aatomi lõhestamine, võit kõige kurjemate tõbede üle, pea igapäine eile võimatuks osutunu võimalikuksmuut. Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal. Anna Pavlova (Aurora). New York S. Zweig Eilne maailm Tõlge: Jaan Kross Anna Pavlova Maailmaesietendus 1890 Peterburis Maria teatris. Marie Petipa (Sirelihaldjas)

7 Pjotr Tšaikovski Pjotr Tšaikovski ( ) oli vene romantistlik helilooja, üks vene klassikalise sümfoonia rajajaist, nn psühholoogilise suuna peaesindajaid. Teda peetakse balleti kui tervikliku arenguga tantsulis-muusikalise žanri kujundajaks. Tšaikovski sündis haritlaste perekonnas. Aastatel õppis ta Peterburi õigusteaduste koolis ning õppis klaverit Carl Friedrich Karelli käe all. Kooli lõpetamisel asus tööle ametnikuna. Töö kõrvalt õppis Vene Muusikaühingus aastal astus Tšaikovski Peterburi Konservatooriumi ning lõpetas selle Algul püüdis ta kooli kõrvalt töötada ka ametnikuna, kuid 1863 otsustas lõplikult muusika kasuks. Konservatoorumis õppis ta kompositsiooni Anton Rubinsteini ja Nikolai Zaremba juhendusel. Aastal 1866 alustas ta tööd harmooniaõppejõuna vastavatud Moskva Konservatoorumis, kus töötas aastani aastal tutvus ta Võimsa rühma liikmetega ning lisaks tegutses muusikakriitikuna abiellus Tšaikovski oma kompositsiooniõpilase Antonina Miljukovaga; abielu oli heliloojale katastroofiline ilmselt kallutas homoseksuaalset Tšaikovskit seda sammu astuma soov pälvida avalikku heakskiitu. Pikas lahutusprotsessis halvenes helilooja vaimne tervis ning arstid soovitasid tal minna välismaale toetas Tšaikovskit rahaliselt helilooja suur austaja, kultuurimetseen Nadežda von Meck, kelle annetuste tõttu oli Tšaikovskil võimalik reisida ja pühenduda suuresti oma loomingule. Nad vahetasid üle 1200 kirja, kuid ei kohtunud kunagi. Euroopa- reisidel dirigeeris Tšaikovski nii Berliinis, Pariisis kui Londonis. Pikemalt peatus ta Itaalias ja Šveitsis, kus tutvus ka kuulsate kaasaegsete heliloojatega, näiteks Griegi ja Saint-Saënsiga aastast elas põhiliselt Klinis seal asub ka helilooja majamuuseum. Helilooja suri aastal Peterburis. Looming Tšaikovski on kirjutanud 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti ja 4 kantaati, üle 100 klaveriteose, lavamuusikat, instrumentaalpalu, romansse jm. Balletid Luikede järv, Uinuv kaunitar, Pähklipureja. Esteetilisel tasandil jäi Tšaikovski avatuks kogu Peterburi muusikaelule. Talle avaldasid muljet nii Serov ja Balakirev kui ka klassikaline Peterburi konservatoorium. Tollase vene muusika progressiivne ja konservatiivne leer püüdsid teda enda poole võita. Tšaikovski hoidis oma loomekurssi nende kahe vahel ning säilitas nii oma isikupära heliloojana kui ka vene päritolu. Selgesõnalise ülevaate Tšaikovski lähenemisviisist võib leida Hermann Laroche i arvustusest balleti Uinuv kaunitar kohta: Vaatluse all on vene lähenemine muusikale... Selle olemuseks ei ole mitte kohalik värving ega muusika sisemine ülesehitus, vaid eelkõige meloodia elementide alused. Põhielement on vaieldamatult venepärane. Võib kindlalt öelda, et Uinuva kaunitari kohalik värving on prantsuspärane, kuid stiil seevastu on venepärane. Tšaikovski kujunemisaastad jäävad aega, mil kodumaa mõju muutus tugevamaks: vene hing oli täis indu, sõna venepärane lakkas olemast talupoja sünonüüm ning talupoeglikkust hakati õigesti mõistma, s.t venelaseks olemise osana. Uinuv kaunitar on Tšaikovski ballett proloogi ja kolme vaatusega (oopus 66). Balleti partituur valmis aastal. See on Tšaikovski kolmest balletist teine. Algse süžee on loonud Ivan Vsevoložski ning see põhineb Charles Perrault muinasjutul La Belle au bois Dormant. Balleti esmaettekande koreograaf oli Marius Petipa ning see toimus aastal Peterburi Maria teatris. Uinuvat kaunitari peetakse üldtunnustatult helilooja parimaks balletiks ning sellest on saanud üks tuntumaid klassikalisse repertuaari kuuluvaid teoseid. Peterburi Maria teatri direktor Ivan Vsevoložski pöördus aasta 25. mail Tšaikovski poole ning rääkis talle Undiini loo võimalikust balletiks kohandamisest. Hiljem otsustati, et Tšaikovski loob Marius Petipa koreograafiale muusika, tuginedes Charles Perrault muinasjutule La Belle au bois Dormant. Tšaikovski ei kõhelnud seda pakkumist vastu võttes, kuigi ta teadis, et tema ainsale varasemale balletile Luikede järv oli sel karjäärietapil saanud osaks tagasihoidlik heakskiit. Süžee, millele Tšaikovski tugines, põhines Perrault muinasjutu vendade Grimmide versioonil Dornröschen, mis tipneb sellega, kuidas printsessi vanemad (kuningas ja kuninganna) on ärganud saja aasta pikkusest unest, et tähistada printsessi abiellumist printsiga. Vsevoložski lisas sinna kavalalt mõne Perrault tegelase teistest muinasjuttudest, sealhulgas Saabastega Kassi ja Punamütsikese. Sellegipoolest teatas Tšaikovski teatri direktorile, et tal on väga hea meel teosega tutvuda ning ta on sellest saanud piisavalt innustust, et sellele vääriline muusika luua. Balletile lõi koreograafia Maria teatri võrratu ballettmeister, kuulus Marius Petipa, kes pani kirja üksikasjalikud juhtnöörid muusikanõudmiste kohta. Oma kodus Frolovos, kus Tšaikovski aasta talvel esimesed visandid tegi, edenes töö kiiresti ning balleti orkestriseadega sai alustada 30. mail Ballett keskendub vaieldamatult kahele peamisele vastanduvale jõule heale (Sirelihaldjas) ja kurjale (Carabosse). Mõlemat jõudu esindav juhtmotiiv läbib ühtse joonena kogu balletti ning on süžee oluline lõim. Kolmas vaatus aga pöörab neile kahele peamotiivile hoopis selja ning keskendub erilistele õukonnatantsudele. Esietendus Peterburis (maailmaesietendus) Kuupäev: 15. jaanuar 1890 Koht: Maria teater Peterburis Ballettmeister: Marius Petipa Dirigent: Riccardo Drigo Lavakunstnikud: Mihhail Botšarov, Henrich Levogt, Ivan Andrejev, Matvei Šiškov Kostüümikunstnik: Ivan Vsevoložsky Esietendus Moskvas Kuupäev: 17. jaanuar 1899 Koht: Moskva Suur Teater Ballettmeister: Aleksandr Gorski Dirigent: Andrei Arends Lavakunstnikud: Anatoli Geltser, Karl Valts (Waltz) Teisi silmapaistvaid lavastusi 1895, Milano La Scala teater, lavastaja Giorgio Saracco, Aurora rollis Carlotta Brianza 1921, London, Alhambra teater, nime Uinuv printsess all, Djagilevi lavastus, lavastaja Nikolai Sergejev, lavakujunduse autor Léon Bakst 1937, Philadelphia, lavastaja Catherine Littlefield Tsaar Aleksander III ja tema perekond külastasid ühte peaproovidest. Lahkumisel sõnas tsaar lihtsalt väga kena, mis näis Tšaikovskit ärritavat, kuna ta oli tõenäoliselt oodanud positiivsemat hinnangut. Uinuva kaunitari esiettekanne sai ajakirjanduselt heatahtlikuma vastukaja kui Luikede järv, kuid Tšaikovskil endal ei õnnestunud kunagi olla tunnistajaks sellele, kuidas tema töödel oli teatrites väljaspool Venemaad silmapilkne menu. Tšaikovski suri aastal aastaks oli Uinuv kaunitar Maria teatri repertuaaris menu poolest teine ballett (esikohal oli Petipa/Pubni Vaarao tütar ). Milano La Scala teatris lavale toodud versioon ei äratanud suur tähelepanu. Alles aastal Londonis said sellele lõpuks osaks üleüldised kiiduavaldused ning viimaks oli sel kindel koht klassikalise balleti repertuaaris aastal toodi Kirovi balletiteatris lavale algne, aasta lavastus, milles olid taastatud lavakujundus ja kostüümid Uinuv kaunitar on Tšaikovski kõige pikem ballett, mis kestab koos vaheaegadega peaaegu neli tundi. Ilma pausideta on see umbes kolm tundi pikk. Balletti esitatakse tavaliselt lühendatuna.

8 Maailmaesietendus 1890 Peterburis Maria teatris. I.Vsevoložski kostüümieskiisid. Emma Gauffini kostüümieskiisid (Vanemuine 2008).

9 Pjotr Tšaikovski ja Haapsalu Ülla Paras a. juunis saabus Peterburist Haapsallu aurik Konstantin, millelt astusid maha vennad Tšaikovskid. Pjotr oli siis 27-aastane Moskva konservatooriumi noor õppejõud ja Anatoli 17-aastane Peterburi õigusteaduskooli juuraüliõpilane. Vennad olid kevadel sõitnud Soome, et seal suve veeta, kuid rahapuudusel sõitsid tagasi Peterburi, et hankida laenu. Neil aga ei vedanud: kõik tuttavad olid suveks Peterburist lahkunud. Kuna Haapsalus suvitas Pjotri kaksikvend Modest, siis osteti vähese allesjäänud raha eest 3-klassi piletid Haapsalusse sõitvale laevale. Sõit oli nende jaoks üsna kurnav, sest juhtus olema sajune ja tuuline ilm ja 3klassi reisijatena võisid nad olla ainult lahtisel laevalael. Haapsallu jõuti siiski tervetena. Holmil asuvast sadamast sõitsid vennad Suur-Lossi tänavale, kus lisaks nende vennale Modestile oli suvitamas ka nende õemehe ema, Vassili Davõdovi lesk Aleksandra koos kahe tütre Sofia ja Veeraga. Algul peatusidki vennad Davõdovite juures, majas, mis asus praeguse Bernhard Laipmanni büsti juures. Mõne aja pärast, kui rahamured lahenesid, üürisid kolm venda Suur-Mere tänaval väikeses aiamajakeses kaks tuba./ / Aiamajakeses oli noorel heliloojal hea ja rahulik töötada. Ta tahtis jätkata oma esimese suurteose, ooperi Vojevood kirjutamist. Pjotr Tšaikovski kirjutas Haapsalust libreto autorile Aleksander Ostrovskile: Selle suve kavatsen pühendada puhkusele, esimese vaatuse orkestreerimisele, seejärel loodan talve ja suve jooksul kirjutada ülejäänud. Umbes nii ka läks. Haapsalus valmis Tšaikovskil peale esimese vaatuse orkestreeringu veel stseene teisest vaatusest. Haapsalusse sattus noor helilooja oma elu murrangulisel ajal aastal oli ta lõpetanud Peterburi konservatooriumi kompositsiooni erialal a. siirdus Moskvasse ja asus tööle äsjaavatud Moskva konservatooriumi, kus ta juhatas harmoonia, instrumenteerimise ja vaba kompositsiooni klasse oli Pavloskis esmakordselt suure auditooriumi ees esitatud tema helitööd, Karaktertantse orkestrile a. oli valminud tema esimene suurteos: sümfoonia Talveunelmad. Võib öelda, et 60ndatel aastatel toimus Pjotr Tšaikovski väljamurre suurde muusikamaailma. See oli aeg, mil noort heliloojat hakati tõsiselt võtma. Ette olgu öeldud, et tema esimese ooperi, mida ta ka Haapsalus kirjutas, esmaesitus toimus a. Pjotr Tšaikovski töötas ja puhkas Haapsalus kavapäraselt. Kõige viljakamad olid talle hommikutunnid. Siis istus ta töölaua taha ja vennad pidid valvama, et keegi segama ei pääseks. Arvatakse, et talle meeldis ka üksi mere ääres jalutada, Tšaikovski pinkki asub Tagalahe ääres mere kaldal ja legendi järgi oli see helilooja armastatud jalutuspaik, kus ta päiksetõusu imetles. / / Modest Tšaikovski meenutuste järgi olevat heliloojast vend öelnud, et Haapsalu jättis talle õige mitmeid meeldivaid mälestusi ja teadmise, et aeg ei kulunud asjatult. Modest ise muide kurtis ühes oma kirjas, et Haapsallu ta küll enam suvitama ei lähe, sest seal iga päev tantsitakse ja käiakse üksteisel külas. See ütlus näitab, et Haapsalus toimus tihe ja lõbus seltsielu. Seda tingis kindlasti see, et kõrgema seltskonna esindajaid ei olnud eriti palju ja enamus neist elas niikuinii jõudeelu. Ja kuna elati lähestikku, siis oli tihe lävimine iseenesestmõistetav. Loovisikule, kes soovis eraklikumat elu, ei pruukinud see muidugi meeltmööda olla. Suve Haapsalus jäi meenutama instrumentaalpalade tsükkel Mälestusi Haapsalust (Souvenir de Hapsal), mis koosneb kolmest klaveripalast: Lossivaremed (Ruine d un Chateau), Naljand (Scherzo) ja Sõnadeta Laul (Chaut sans paroles). Suvi Haapsalus ei olnud tema ainus kokkupuude Eestiga. Eestis viibis ta ka aasta hiljem, seekord Sillamäel, ja lühiajaliselt a. Tallinnas. Heliloojal oli ka teistlaadseid seoseid Haapsalu ja Eestiga. Tšaikovski õigusteaduskooli-aegseks klaveriõpetajaks oli eestlasest pärisorja Jakob Jakobsoni vanem poeg Carl Friedrich Karell, kellest sai helilooja, organist ja Moskva ooperi esimene tenor ning kelle vend Philipp Jakob Karell oli keiser Aleksander II ihuarst ning kes käis samuti Haapsalus suvitamas. Eestlane oli ka Tšaikovski esimene helitööde kirjastaja: Tallinna kaluri poeg Peeter Jürgenson. Avaldatud materjal kuulub Läänemaa Muuseumile ning on kaitstud EV autoriõiguseseadusega. Narva-Jõesuu rand. Foto: Parikas (Eesti Rahva Muuseumi fotokogust) Suvitamine ja kuurordid Eestis Esimese Maailmasõjani Anu Järs, Eesti Rahva Muuseum Mitte alati ei ole inimesed ihalenud mere äärde. Keskajal oli rand madala majandusliku ja esteetilise väärtusega, tekitades pigem hirmu, mitte imetlust. Kohalik mererand oli terra incognita pea sama võõras kui kauged ja eksootilised paigad. Suhtumine hakkas muutuma aasta paiku, kui merd hakati nii teaduslikus kui esteetilises mõttes ümber hindama mis seni oli tundunud kaootiline ja kole, paistis nüüd üleva ja suurejoonelisena. Aga seda ilu tuli õppida nägema, nii kirjeldas Theophile von Bodisco oma mälestustes aasta suve Valklas: Algul istus lapsehoidja õhtuti raskemeelselt oma akna all ja jõllitas õhtuse mere poole; leidis, et see on igav ja tühi, nii kole ja hirmuäratav, kõik see lõputu liiv, nagu ta ütles. Kui ta aga mõistis, kui suurepärane on meres ujuda, hakkas ta merd varsti armastama. Supluse iseloom on aja jooksul muutunud, kuid see ei ole kunagi täielikult kaotanud seotust meditsiini ja moraalse paranemisega. Usk merevee ja -õhu peaaegu imelistesse raviomadustesse viis mereäärsete kuurortide rajamisele, need hakkasid edukalt võistlema traditsiooniliste sisemaa ravitsemiskohtadega. Üsna kiiresti levis uus mood Briti saartelt Mandri-Euroopasse. Jõukad eestija liivimaalased said endale lubada sõitu välismaistesse kuurortidesse, kuid 19. sajandil avastati ka Eesti rannik mere äärde hakati ehitama suvevillasid ning siiagi rajati rida kuurorte. Läänemere-kubermangude kõige elavam supelkoht oli tollal Tallinn, mida lisaks kohalikele külastas Peterburi seltskond ning Venemaa keisrikoda. J. G. Kohl nentis, et erinevalt Peterburist ja Riiast oli just suvel Tallinna särav hooaeg. Tallinna, täpsemini Kadrioru muutumisele Peterburi seltskonna moekuurordiks aitasid kaasa keiserlikud külaskäigud ning asjaolu, et Nikolai I tütred Maria, Olga ja Aleksandra siin vanne võtsid. Oma väike supelkülaliste ring oli tollal ka teistel Eesti rannikulinnadel Haapsalul, Pärnul ja Kuressaarel, kus 1825, 1838 ja 1840 olid avatud supelasutused. Kuurortide arengus on kõikjal väga olulist rolli etendanud kroonitud pead kuhu läks valitseja, sinna järgnes ka publik. Keiserliku perekonna soosingust lõikas ohtralt kasu ka Haapsalu. 19. sajandi lõpul Tallinna tähtsus vähenes ning Tallinn jäi kohalikuks puhkekohaks. Seevastu võttis sajandi teisel poolel ja eriti viimasel veerandil hoogu Virumaa suveelu, sealne rannik oli

10 suvituskohti täis pikitud. Nende kujunemisel mängisid olulist rolli paranenud liiklusolud, eelkõige Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteeliin, mis avati aastal. Kõige rahvarikkamaks kuurordiks sai Narva-Jõesuu, mida kohalike vooruste kõrval soosis väga hea ühendus Peterburiga. Enne I maailmasõda suvitas Narva-Jõesuus ligi 14 tuhat inimest aastal tutvustas Päevaleht Narva-Jõesuu suvituselu oma lugejatele järgnevalt: Suvitamas käivad siin peaasjalikult Peterburist, aga ka kaugemalt rikkad suurtsugu inimesed, nõnda nimetatud peenike ilm ( Faschionable Welt ), kellel aega ja raha küllalt käes on. Juba mai-kuu algul pannakse Narva ja Peterburi vahel peale hariliste rongide veel erarongid käima ja siis hakkab iga rongi tuleku järele läbi Narva linna voorima küll pakkisid, pampusid, kübara karpisid, toatüdrukuid, bonnesid, lapsi, preilisid ja prouasid ja kõiksugu pudupadu kraami, ikka sadama poole, kust nad aurulaevadel mööda jõge Jõesuusse lähevad. Sellest ajast hakkab Jõesuu ja Narva vahel inimeste edasi tagasi voolamine. Ühed tulevad raudteelt, teised lähevad linna. Laupäevadel tulevad herrad prouasid, noored herrad preilisid vaatama ja külaliseks, kuna nad esmaspäevade hommikuteks jälle Peterburi tagasi ruttavad. Nõnda kestab see septembrikuuni, kui vilud ja vihmased ilmad sakstele nohu hakkavad tooma, siis põgenevad nad jälle endi koliga kraamiga suurelinna müüride varju tagasi. Nad on endid välja puhanud ja nüüd algab jälle talve saison oma pallidega, pidudega, teatritega, kontsertidega, mis enamasti hommikuni kestavad ja nii väga väsitavad on. Üleüldse võib ütelda, et siin suurtsugu ilma ja selle elu tema peenemates värvides näha saab ja tundma võib õppida. Suvel sõidab pühapäeviti, kui ilus ilm on, ka Narvast palju lihtrahvast ja tööinimesi Jõesuusse endid lõbustama ja sakste ilu vähemalt pealtgi vaatama. Põhiosa Eesti merekuurortide külastajatest moodustasid venelased. Peterburi folkloor rõhutas eriti selle linna ebaloomulikkust ja ebatervislikkust. Nii sõitsid linnast ära kõik, kel võimalik. Mõnigi neist, kes ei saanud lahkuda, peitis end kardinate taha, et seda varjata. Vene respektaablit publikut tõmbas keiserlike residentside poole, seevastu haritud ametnikud, literaadid, insenerid, arstid, advokaadid ja kunstiintelligents armastasid suvitada Soomes ja Eestis. Siinne puhkus andis illusiooni puhkusest Euroopas toomata kaasa katastroofilisi kulutusi ning võimaldas hõlpsasti linnas, st Peterburis käia. Eesti positsioonil tsaari- ja nõukogudeaegsel suvitusmaastikul oli mõndagi ühist. Villa Waldfried Kosel. Fotograaf teadmata (Eesti Rahva Muuseumi fotokogust) Kuurordid, nagu ütleb nimigi (saksa keeles Kur ravi, Ort koht), tekkisid mere äärde kui ravitsuskohad. Arstid käskisid supelda paljalt, kui just ei soovitud suplejat kaitsta merevee liiga tugeva toime eest. Paraku kujunesid meie vanemad kuurordid ajal, mil oli väga tugev seksuaalse kontakti foobia ja nõuetekohane keha katmine oli sotsiaalselt vastuvõetava käitumise keskseks osaks. Selleks, et sündsalt supelda, viidi naiste ja meeste suplus lahku. Sooliselt eraldatud suplus oli Eesti 19. sajandi kuurortides valdav mehed ja naised suplesid kas erineval ajal või kasutasid eraldi supelrajatisi. Väga levinud olid merre ehitatud supelonnid, mis olid silla abil kaldaga ühendatud. Aleksander Miljukovi aasta reisikirjast võime lugeda tema muljeid Tallinna supeloludest: Vannid on ehitatud [Kadriorus] otse lahte, küllalt kaugele rannast ja nende juurde pääseb vetruvate laudsildade kaudu. Vasakul on meeste supelhoone, paremal naiste supelhoone. Aga ärge tundke muret kauniste najaadide häbelikkuse pärast: nad on täiesti kaitstud, sest vahemaa on võetud pikksilma järgi, nii et uudishimulikult pilgule pole vähimatki väljavaadet. Kõige iseäralikum meresupluse korraldamise abinõu oli supelvanker merre veetav ratastel riietuskabiin, kus supleja sai lahti riietuda ja otse vette astuda. Pärnus loobuti neist 19. aj 20. sajandi vahetusel, Narva-Jõesuus rannas oli supelvankrid rannaliste käsutuses I maailmasõjani. 19. sajandil meil kirevat rannaelu ei kujunenud. N. Ey, kes võrdles aastal Vene impeeriumi kuurorte Saksamaa omadega, nentis, et siinsed merekuurordid meenutavad pigem suvituskohti: Puudub kõik, mis teeb meie [Saksa] kuurortide ranna nii armastatud kohaks rannakabiinid ja -korvid, kaevavad ja mängivad lapsed; seda värsket, rõõmsat, südant kiiremini põksuma panevat liikumist siin ei näe. Käidi suplemas, ent ei olnud tavaks veeta terveid päevi rannas. Päeval veedeti aega pigem varjulistes aedades ja parkides. Rand elavnes õhtupoolikul, kui sinna tuldi jalutama, muusikat kuulama ja päikeseloojangut imetlema. Walter von Wistinghausen on meenutanud: Päikseloojangu paiku [randa] kokku tulla oli lausa traditsioon, millest nii noor kui vana kinni pidas. Nauditi ammutuntud, kuid oma teisendites ikka ja alati uut värvidemängu, mida igavese valguse allikas oma järkjärgulisel vajumisel voogude rüppe paista laseb Pilt hakkas muutuma 19. sajandi lõpu poole, mil mere meditsiiniline tähendus vähenes. Moodi hakkas minema otse rannast ujuma minek ning kujunes loomulik suplus. Head tavad ei soosinud siiski segasuplust ega sedagi, et supelriietes mehed ja naised koos rannas aega veedavad. Kui aastal hakati Pirital naistele ja meestele ühiselt ujumist õpetama, tõsteti hädakisa ebamoraalse käitumise vastu ja ähvardati kubernerile kaebama minna. Narva-Jõesuu, noorim suurte kuurortide peres, oli teistest vabameelsem. Seal võimaldati erandlikult ka ühissuplust kuigi vaid paar tundi päevas ning loomulikult kostüümides, mille kohta võime lugeda, et need ihukatted on umbes sarnased, nagu neid tsirkustes jõuumeestel ja balleti-tantsijannadel on ja nad jätavad vabale fantasiale üsna laialdase voli. Saksad rannaliival ei peesitanud ega päevitatud. Päikesekiired kuivatasid organismi, andsid nahale töötava rahva või madalamate rassidega sarnase tooni ja võisid põhjustada piina. Riietus, aga ka arhitektuur ning varjulised pargid kaitsesid suvitajat päikese eest. Kuurortlinnades nähti palju vaeva nende parkide rajamisega. Kuurortisõidu ametlik põhjus või põhjendus oli ravi. Ent kuurordisse ei sõidetud ainult tervist parandama sõideti ka selleks, et ennast näidata, lõbutseda ja lihtsalt moodne olla. Modest Tšaikovski kurtis ühes oma kirjas, et Haapsallu ta küll enam suvitama ei lähe, sest seal iga päev tantsitakse ja käiakse üksteisel külas. Euroopa suuri kuurorte iseloomustas range etikett ja hierarhi-

11 Pansion Waldmann Kuressaares. O. Haidaki fototrükk (Eesti Rahva Muuseumi fotokogust) lisus, meil tõeliselt mondäänseid kuurorte ei olnud. Eduard von Dellingshausen on täheldanud oma mälestustes: Eestimaale oli iseloomulik, et elule suvevillades esitati äärmiselt tagasihoidlikke nõudmisi. Kogu elulaad rannas oli lihtne, nauditi ilusat loodust ja ei aetud taga mugavust ega luksust see oli eluterve tagasipöördumine lihtsate kommete juurde. Seda rõõmsamad olid noorte ettevõtmised metsas, rannal, merel aerutades või purjetades ja õhtuti kuursaalis, lihtsas tahumata palkidest hoones, millel olid tapetseerimata seinad ja kare värvimata põrand ja kus sai ainult siis tantsida, kui põrandale raputati eelnevalt pulbristatud steariini. Elu kuurordis oli siiski teistsugune, nõudlikum kui väikestes suvituskohtades ja üksikutes suvevillades. Kirjeldades ettevalmistusi Merekülla sõiduks, märkis Theophile von Bodisco: Kuna see oli kuurort, pidid mul ilusad riided olema ja ma kutsusin oma õmbleja Kovalenko. Mul oli üks rohelisest toorsiidist kangas, millest sai rohkete vene pitsidega ilus ja elegantne langev kleit. Siis üks pikeekleit jakiga kõigiks päevadeks. Sinna juurde veel pruun kostüüm külmemateks päevadeks, sellel oli kuldsed nööbid, ilusad värvilised paelad ning pitsšaboo. Siis meenub mulle veel üks roosa hommikukleit suurte õhuliste siidist lilledega, mis oli ka päris kena. Ka kübaraid telliti. Kõik poisid said uue sinise jaki väikese valge kraega ja palju madruseülikondi. Niiviisi varustatuna sõitsime ära. Ajalehtedes avaldati kuurordikülastajate nimekirju, seal teatati tuntumate külaliste saabumisest ja lahkumisest. Kuurhooaeg oli täis balle ja pidusid, tantsupidusid ja vastuvõtte, korraldati teatrietendusi ja suvemuusikakontserte, millesse Hermann Hesse nii põlglikult suhtus. Lõbustusteks kerkisid kuurortidesse kuurhooned: Tallinnas valmis Supelsalong 1862, Narva-Jõesuu sai kuurhoone 1888, Kuressaare 1889, Pärnu 1890, Haapsalu Kõige uhkem oli vast Narva-Jõesuu uus, aastal avatud kuurhoone. Lisaks neile olid suvekülaliste käsutuses joogi- ja lugemismajakesed, kõlakojad ja muusikapaviljonid, kohvikud ja kondiitriärid, keeglirajad ja tenniseväljakud. Jalutuskäikudeks rajati mereni ja mere äärde promenaadid. Supelsakste heaolu ja (supel)ettevõtjate sissetulekute kaitseks hoiti lihtrahvast sakstest eemal, kuigi alati see ei õnnestunud. Ants Laikmaa sõnul valvas Haapsalus linnavaht igal tänavaotsal, mis suubus Suurele Promenaadile [ ], et keegi säärsaabastega mees siia sakste sekka ei satuks ja sakstest nauditavat mereosooni oma tökati järele lõhnavate saabastega ei schokeeriks. Elu mererannas oli ühtaegu rahulik ja erutav, see oli ohjeldamatu, aga ka distsiplineeritud, see oli meeletult vabastav, aga ka rangelt reglementeeritud. Hoolimata kohalikest eripäradest oli kuurordielu rahvusvaheline nähtus ja kuurordimaastik oma sotsiaalse ajagraafiku, topograafia, arhitektuuri ja lõbustustega ääretult sarnane. I maailmasõda muutis seda maailma, sõjajärgsed kuurordid olid juba hoopis teistsugused. Proovis Hayley Jean Blackburn (Aurora)

12 Fabrice Gibert ja Pär Isberg Pär Isberg on õppinud Stockholmi Kuningliku Teatri Balletikoolis. Kuninglikus Balletiteatris asus ta tööle 1974, sai solistiks 1980 ja esitantsijaks Ta on tantsinud enamikke peaosi nii klassikalise kui ka modernse balleti repertuaarist ning on töötanud selliste koreograafidega nagu Glen Tetley, Jiri Kylian, John Neumeier, Birgit Cullberg, Nils Christie jne. Poolteist aastat töötas ta Amsterdamis Scapinoballeti külalisesinejana tegi Pär Isberg oma esimese koreograafia balletile Canzone, sellele järgnes kiirelt teleballett Taeva saladus ( Himlens hemlighet 1986) Pär Lagerkvisti järgi ja Aulis Sallineni muusikale, Teelahe ( Skiljeväg 1987), teleballett Ühe mõisa lugu ( En herrgårdssägen 1989), Pähklipureja ( Nötknäpparen 1995), Harmonielehre (1995), Elementa (1995) ja Härra Arne varandus ( Herr Arnes penningar 1999). Pär Isberg on teinud ka mitmeid workshop-ballette ja koreograafiaid mitmete teiste teoste osadele, sh ooperile Carmina Burana (1997) aastal tõi ta Pähklipureja lavale Göteborgi Ooperiteatris, kus aasta kevadel esietendus ka tema Anima. Pär Isberg oli aastatel Kuningliku Ooperiteatri peakoreograaf. Olulist veel: Pär on teinud koreograafia draamalavastusele Virginia Woolf ; lavastused Taani Kuninglikus Balletis Hansuke ja Greteke, H. Chr. Anderseni juubeli puhul Paper Cuttings, ja Mozarti juubeliks In search of ; Soome Rahvusballetile Bachi juubeliks Bachspace ; Spetsiaalne lavastus Rootsi kuninganna Sylvia sünnipäevaks finaal Pähklipurejast ; Stockholm Euroopa kultuuripealinn raames pidustused raekojas (stsenaarium ja läbiviimine); Nobeli preemia kätteandmise banketi meelelahutuslik osa spetsiaalversioon Pipi Pikksukast on Rootsi Kuninglikus Balletis tulemas Jumalaema kiriku kellamees Stefan Nilssoni muusikale a novembris esietendus Pär Isbergi Pähklipureja Vanemuises. Pär Isberg studied at the Royal Swedish Ballet School. Started working at the Royal Ballet Theatre as a dancer in 1974, as a soloist in 1980 and as the leading dancer in He has danced most of the leading roles in both classical and modern ballet repertoire and has worked with such choreographers as Glen Tetley, Jiri Kylian, John Neumeier, Birgit Cullberg, Nils Christie etc and many others. He also worked as a guest performer at Scapinoballet in Amsterdam. In 1985 he did his first choreography for Canzione, followed quickly by a TV ballet titled Himlens hemlighet /Secret of the Sky/ in 1986 based on Pär Lagerkvisti and for the music of Aulis Sallinen, Skiljeväg /Crossroads/ in 1987), a TV ballet titled En herrgårdssägen /A Story of a Manor/ in 1989, Nötknäpparen /Nutcracker/ in 1995, Harmonielehre in 1995, Elementa in 1995 and Herr Arnes penningar /Mr. Arne s Treasure/ in Pär Isberg is the author of several workshop ballets and he has created choreography for parts of many other productions, for example for the opera Carmina Burana in In 1998 he staged Nutcracker in Gothenburg Opera Theatre where his Anima also premiered in spring In he was the head choreographer of the Royal Opera Theatre. Other important information: Pär has done choreography for the drama production of Virginia Woolf; he has staged productions at the Danish Royal Ballet Hansel and Gretel, for the jubilee of Hans Christian Andersen Paper Cuttings, and for Mozart s jubilee In search of ; for the Finnish National Ballet for Bach s jubilee Bachspace; a special production in honour of the birthday of the Swedish Queen Sylvia the finale from the Nutcracker; festivities in the framework of the Stockholm European Capital of Culture in the town hall (scenario and production); the entertainment part of the Nobel prize award banquet special version of Pippi Longstocking. His Hunchback of Notre Dame for the music of Stefan Nilsson will premiere in 2009 in the Swedish Royal Ballet. His Nutcracker premiered in the Vanemuine in November 2004.

13 Bo-Ruben Hedwall on õppinud Mogens Anderseni Kunstikoolis Kopenhaagenis, Stockholmi Konstfacki kõrgkoolis ja Raspaili Akadeemias Pariisis. Ta on töötanud stsenograafina mitmetes lavastustes Göteborgi Suures Teatris, Malmö Linnateatris, Kuninglikus Draamateatris, Stockholmi Linnateatris, Stockholmi Pistolteaternis, Rootsi Televisiooni draamalavastustes, Kuninglikus Ooperiteatris, Norra Ooperiteatris Oslos ja Hiina Rahvusballetis Pekingis ( Coppelia ). Koos Pär Isbergiga on ta teinud lavakujundusi ballettidele Taeva saladus ( Himlens hemlighet ) ja Ühe mõisa lugu ( En herrgårdssägen ) (mõlemad Rootsi televisioonis), Teelahe ( Skiljeväg ), Elementa, Pähklipureja ( Nötknäpparen ), Pipi Pikksukk ja Härra Arne varandus ( Herr Arnes penningar ). Tema tööd on olnud stsenograafiad Lars Noréni loomingule Omamoodi Hades ( Ett sorts Hades ), Isikutering 3 : 1 ( Personkrets 3 : 1 ) ja Gertrud, kõik kolm Rootsi televisioonile, ning ballett El Greco (Kuninglik Ooperiteater). Veel kujundusi: Taani Kuninglikus Balletile Hansuke ja Greteke ; TV-seriaalile Carl von Linné ; ooperile Maskiball Stockholm Modern Museet is ning Norra Riiklikus Ooperis; 2009 kevadel on koostöös Pär Isbergiga Rootsi Kuninglikus Balletis välja tulemas ballett Jumalaema kiriku kellamees Stefan Nilssoni muusikale. Bo-Ruben Hedwall studied at the Mogens Andersen Art School in Copenhagen, in Konstfack at the University College of Arts, Crafts and Design in Stockholm and Raspail Academy in Paris. He has worked as a set designer with many productions at the Gothenburg Grand Theatre, Malmo City Theatre, Royal Drama Theatre, Stockholm City Theatre, Stockholm Pistolteatern, Swedish TV drama productions, Royal Opera Theatre, Norwegian Opera Theatre in Oslo and the Chinese National Ballet in Beijing (Coppelia). With Pär Isberg he has designed sets for the following ballets Himlens hemlighet /Secret of the Sky/ and En herrgårdssägen /A Story of a Manor/ (both in Swedish TV), Skiljeväg /Crossroads/, Elementa, Nutcracker, Pippi Longstocking and Herr Arnes penningar /Mr. Arne s Treasure/. He has created set designs for Lars Norén s works Ett sorts Hades /Hades of one s Kind/, Personkrets 3 : 1 /Circle of Persons 3:1/ and Gertrud, all for Swedish TV, and the ballet El Greco (Royal Opera Theatre). More set designs: Danish Royal Ballet Hansel and Gretel; TV series Carl von Linné; the opera A Masked Ball in the Stockholm Modern Museet and Norwegian National Opera; Hunchback of Notre Dame in cooperation with Pär Isberg for the music of Stefan Nilsson will premiere at the Swedish Royal Ballet in spring 2009.

14 Emma Gauffin on õppinud kunsti, rätsepatööd ja kõrgmoodi aastal lõi ta oma disainistuudio ja ateljee. Nii avastas ta endas kire moe, kanga ja disaini vastu. Temalt küsiti Stockholmis sageli nõu uute moebrändide kohta. Ta tegi koostööd selliste kaubamärkide esindajatega nagu Whyred, J. Lindeberg ja Filippa K. Tänu oma paljudele kunstiringkonna klientidele, kes vajasid laval kandmiseks suurejoonelisi rõivaid, puutus ta kokku ka teatri- ja filmimaailmaga. Siis saabus aeg edasi liikuda ja võtta karjääris uus suund. Nii on Emma Gauffin selle sajandi algusest peale keskendunud peamiselt filmile, teatrile ja teletööle.... lugude jutustamine on mind alati lummanud ning nüüd avanes mul võimalus lisada see mõõde ka oma töödesse. Enne kavandite joonistamist teen ma põhjalikku eeltööd uurin maale ja fotosid ning kogun teavet. Kui sündmustik toimub konkreetsel ajal, siis on minu jaoks oluline seda aega mõista miks sel ajal teatud rõivaid kanti, millised olid ühiskonnas kehtivad reeglid? Minu kavandid on loomulikult minu tõlgendus ning ma jätan endale ka teatava kunstilise vabaduse. Samas meeldib mulle, kui mu kavandid tuginevad ajaloole ja tegelikule elule. Meie eeltöö etendusele Uinuv kaunitar oli eriti põnev, sest õppisin tundma 20. sajandi alguse moodsate merekuurortide laiska elustiili. See aeg on huvitav ka kõigi nende uute leiutiste pärast, mis tollal inimeste käsutusse tekkisid autod, muusikat mängivad masinad, kaamerad jne.kõik see, mis meile tundub iseenesestmõistetav ja mida me ei pea eriliseks, samas kui sada aastat tagasi olid nad šokeerivad ja põhjustasid suurt hämmeldust! Emma Gauffin has a background of studies in Art, Fine Tailoring and Haute Couture. Starting her own Design Studio and atelier in 1989, she developed her passion for fashion, fabrics and design. During these years Emma was also often consulted by the new fashion brands in Stockholm. Emma worked for brands like Whyred, J. Lindeberg and Filippa K. Through her many customers in the artist community, who needed spectacular garments to wear on stage, she came in contact with the world of theater and film-making. It was time to move on and make a change in career, ever since the last turn of the century Emma Gauffins main focus is costumes for film, theater and television productions. - storytelling has always fascinated me and now I could add this dimension to my designs. I do a massive research before every assignment, studying paintings and photos, gathering information. If the story takes place in a particular time period it is important for me to have a real understanding of that era. Why did they wear a certain garment, what were the social rules? The designs that develop are of course my interpretation and I allow myself a certain amount of artistic freedom, but I like my design to be rooted in the history and real life. The research for our Sleeping Beauty has been especially interesting, studying the lazy life of fashionable sea resorts at the beginning of the The era is also fascinating because all the new inventions that was spreading among people like cars, machines that could play music, cameras etc. Things we now take for granted and never think about as anything special, but one hundred years ago they were shocking and brought about great commotion!

15 Aivo Välja graduated from the Estonian Academy of Music in the field of choral conducting in the class of O. Oja and in 1998 in the field of orchestral conducting in the class of R. Matsov and P. Mägi. He has also studied in Hamburg, Vienna, Helsinki and at the symphonic and operatic conducting department at the St. Petersburg State Conservatoire. He has also taken part in the master s courses of K. Österreicher, I. Mussini, J. Panula, E.-P. Salonen and N. Järvi. Has worked with the Estonian National Symphony Orchestra, Tallinn Chamber Orchestra, symphony orchestra of the Estonian Academy of Music, Tallinn Baroque Orchestra, Pärnu and Narva City Orchestras, Estonian National Male Choir. He has conducted at several festivals. He has worked in Russia, Finland, Swedish, Denmark, Germany, Switzerland, Latvia and Lithuania. Aivo Välja has been connected to the Estonian National Opera since 1994, on its staff as a conductor since He has worked as an assistant to C. F. Cillario in the production of Don Carlo. He has conducted the following operas Verdi s Macbeth, Traviata and Aida, Mussorgsky s Boris Godunov, Bizet Carmen, Mozart s Don Giovanni, Tamberg s Cyrano de Bergerac, Tubin s Barbara von Tisenhusen; ballets Shtshedrin s Anna Karenina, Tubin s Kratt /Embezzler/, Tshaikovsky s Sleeping Beauty, Nutcracker and Swan Lake, Liszt/Härm s The Lady of the Camellias, Pugni s Esmeralda. Aivo Välja s latest works as a musical director include Orff s The Wise Woman, Tamberg s Peeglimängud /Mirror Games/, Delibes /Bigonzetti s Coppélia, Raadik/Kerge s Vargamäe Tõde ja Õigus /Truth and Justice of Vargamäe/, Prokofiev s Romeo and Juliet, Rossini s Signor Bruschino, Sibelius/Vamoś Shannon Rose Eespere s The Gourmets and Steiner s Kosjas /Courting/, Schubert s House of the Three Girls, Kaumann s Lopi and Lapi. His cooperation with the Vanemuine started when he conducted the Valentine s Day Opera Gala in Esiplaanil Takuya Sumitomo ja Rosamund Ford Aivo Välja lõpetas aastal Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal O. Oja klassis ja aastal orkestridirigeerimise erialal R. Matsovi ja P. Mägi klassis. Täiendas end Hamburgis, Viinis, Helsingis ning Peterburi Riiklikus Konservatooriumis sümfooniaorkestri- ja ooperidirigeerimise erialal. Osalenud prof. K. Österreicheri, I. Mussini, J. Panula, E.-P. Saloneni ja N. Järvi meistrikursustel. On töötanud ERSO, Tallinna Kammerorkestri, EMA sümfooniaorkestri, Tallinna Barokkorkestri, Pärnu ja Narva Linnaorkestri, RAM-iga. Dirigeerinud mitmetel festivalidel. Juhatanud Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Šveitsis, Lätis ja Leedus. Rahvusooperiga Estonia on Aivo Välja seotud olnud alates aastast, koosseisuline dirigent aastast Töötanud C. F. Cillario assistendina Don Carlo väljatoomisel. Juhatanud oopereid Verdi Macbeth, La traviata ja Aida, Mussorgski Boriss Godunov, Bizet Carmen, Mozarti Don Giovanni, Tambergi Cyrano de Bergerac, Tubina Barbara von Tisenhusen ; ballette Štšedrini Anna Karenina, Tubina Kratt, Tšaikovski Uinuv kaunitar, Pähklipureja ja Luikede järv, Liszti/Härmi Kameeliadaam, Pugni Esmeralda. Aivo Välja viimased tööd lavateoste muusikalise juhina on Orffi Tark naine, Tambergi Peeglimängud, Delibes i/bigonzetti Coppélia, Raadiku/Kerge Vargamäe tõde ja õigus, Prokofjevi Romeo ja Julia, Rossini Sinjoor Bruschino, Sibeliuse/Vamośi Shannon Rose Eespere Gurmaanid, Steineri Kosjas, Schuberti Kome neitsi maja ja Kaumanni Lopi ja Lapi aasta Sõbrapäeva ooperigala juhatamisega algas Aivo Väljal koostöö Vanemuise teatriga.

16 Guy William Burden ja Mai Kageyama Jegor Zdor ja Janek Savolainen

17 Steven Melendez Esiplaanil Saori Nagata, Mantas Daraškevičius ja Ilja Mironov

18 Esiplaanil Saori Nagata, Ruslan Stepanov, Hayley Jean Blackburn, Rita Dolgihh ja Marika Aidla

19 Rufina Noor Hayley Blackburn Nashua Mironova Fabrice Gibert Mai Kageyama

20 Marie Lindheim Jegor Zdor Kristina Markevičiute Steven Melendez Fenella Cook Daniel Szybkowski Guy William Burden Marika Aidla Milena Tuominen Laura Quin Alens Piskunovs Julia Kaškovskaja Raminta Rudžionyte Takuya Sumitomo Valentine Legat Silas Stubbs Svetlana Danilova Saori Nagata